KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 13. detsember 2024, Tallinn H

) § 17 lg 4 rikkumises ning määras advokaadile karistuseks rahatrahvi 3500 eurot. Tallinna Halduskohus jättis 15.11.2019 otsusega haldusasjas nr 3-19-467 rahuldamata S. Sillari kaebuse aukohtu otsuse tühistamiseks. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.06.2020 otsusega S. Sillari apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid täiendas halduskohtu otsuse põhjendusi. Riigikohus rahuldas 07.10.2021 otsusega S. Sillari kassatsioonkaebuse ja tühistas alama astme kohtute otsused ning tegi uue otsuse, millega rahuldas kaebuse ja tühistas advokatuuri aukohtu 10.01.2019 otsuse. Riigikohus leidis, et S. Sillari advokaadibüroo läbiotsimisel rakendati advokaadi kutsesaladuse kaitsemeetmeid ja läbiotsimine ei toimunud põhiõigusi rikkudes, mistõttu võis asjas tugineda mh läbiotsimisega saadud tõenditele. Aukohus ei tohtinud tugineda jälitustoimingu protokollile, kuid see ei anna alust aukohtu otsust tühistada, sest kohtud on kaebajale ette heidetud teo tuvastanud ainult lubatavatele tõenditele tuginedes. Nõustudes ringkonnakohtu seisukohaga, et

§ 17

lg 4 rikkumist ei saa käsitada eraldi distsiplinaarsüüteona, ei jaganud Riigikohus siiski hinnangut, et kaasaaitamiskohustuse rikkumisega seoses tehtud etteheide ei mõjutanud oluliselt aukohtu kaalutlusotsust distsiplinaarkaristuse määramisel. 3. Eesti Advokatuuri aukohus tunnistas 07.03.2022 otsusega vandeadvokaat S. Sillari süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisnes eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumises ja määras talle

§ 19lg 2 p 2 alusel karistuseks rahatrahvi 2000 eurot.

Ühtlasi kohustati S. Sillarit tasuma Eesti Advokatuurile aukohtu menetluskulude hüvitis 654 eurot. Riigiprokuratuur taotles kriminaalasjas v.adv S. Sillari taandamist põhjusel, et advokaat ja tema advokaadibüroo vahendasid kahtlustavate, kelle suhtes oli kohaldatud suhtluskeeldu, suhtlust erinevate vabaduses viibivate isikutega kirja teel. Harju Maakohus jättis 31.07.2018 määrusega nr 1-18-5608 kaitsja taandamise taotluse rahuldamata, kuna esitatud tõendite pinnalt oli raske tõsikindlalt väita, et advokaat on oma kaitsealustega suhelnud viisil, mis 2

§ 43

lg 3 tähenduses, vaid kliendi isiklik kirjavahetus, mis on antud advokaadile edastamiseks adressaatidele. Kohtu hinnangul on tõendatud, et tegemist on vahistatud kahtlustatavate poolt kaitsjale edastatud kirjadega oma lähedastele (osalt ka vastustega neile kirjadele), kes on käinud nendega advokaadibüroos tutvumas. Märkimisväärne oli kohtu arvates fakt, et nii Y kui ka W suhtes oli prokuratuuri 14.02.2018 määrusega kehtestatud KrMS § 1431 alusel lisapiiranguna suhtlemiskeeld. Kohus märkis, et sellise kliendi ja tema pereliikme kirjavahetuse vahendamise puhul ei ole tegemist klassikalises mõttes õigusteenuse osutamisega, mis peab

§ 43

alusel olema konfidentsiaalne ja puutumatu, ning kaitsja võib sellist kirjavahetust vahendades olla rikkunud prokuratuuri määrust lisapiirangute kohaldamise kohta. Asjaolude põhjal heidetakse advokaadile ette vahistatud kahtlustatavate Y ja W (advokaadi klientide) suhtes prokuratuuri 14.02.2018 määrusega KrMS § 1431 lg 1 alusel kehtestatud lisapiiranguna sätestatud kokkusaamise, kirjavahetuse ja telefoni kasutamise keelu ehk n-ö suhtlemiskeelu rikkumist ning seeläbi kutse-eetika reeglite rikkumist. See etteheide on käsitatav KrMS § 215 lg 1 ja seeläbi eetikakoodeksi § 4 lg 1 võimaliku rikkumisena. Aukohus tegi 10.01.2019 istungil otsuse (allkirjastatud 10.02.2019), mis tühistati Riigikohtu 07.10.2021 otsusega nr 3-19-467. Sellest tulenevalt otsustas aukohus 04.11.2021 määrusega jätkata asjas aukohtumenetlust ja uues otsuses on arvestatud Riigikohtu 07.10.2021 otsuses esitatuga. Aukohtumenetlus lõpeb haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lg 1 p 1 ja

§ 17lg 5 järgi põhjendatud otsuse teatavaks tegemisega.

Kuivõrd aukohtu varasem otsus on tühistatud, siis aukohtumenetlus jätkub ning aukohtul tuleb teha uus põhjendatud otsus. Aukohtumenetluse jätkamise puhul ei ole tegemist topeltmenetlusega ja sellega ei rikuta ne bis in idem põhimõtet. Haldusakti tühistamisel loetakse, et haldusakt pole kunagi kehtinud. Tühistamine toob kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamise tagasiulatuvalt, s.o algusest peale (vt Riigikohtu 07.03.2003 määrus nr 3-3-1-21-03, p 14). Tühistatud haldusakti varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda (vt Riigikohtu 13.11.2014 otsus nr 3-3-1-44-14, p 10). Seega on samas asjas varem tehtud aukohtu otsuse kehtivus Riigikohtu 07.10.2021 otsusega tagasiulatuvalt kõrvaldatud ja seejuures ei andnud Riigikohus haldusasjas nr 3-19-467 hinnangut, kas advokaat on distsiplinaarsüüteo toime pannud või mitte (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus nr 3-19-1002, p 18). Riigikohtu otsust ei saa pidada aukohtumenetlust lõpetavaks otsuseks ning sellega ei ole mõistetud advokaati lõplikult süüdi või õigeks. Seega ei esine topeltmenetlemise või topeltkaristamise olukorda. HMS-i kohaldamine aukohtumenetluses ulatuses, mida

või advokatuuri kodukord ei reguleeri, on sätestatud

§ 17lg-s 7.

Aukohtumenetlus ei ole lisaks aegunud, sest

§ 19

lg 6 näeb mh ette, et distsiplinaarsüüteo aegumine peatub asja aukohtus ja kohtus menetlemise ajaks. Aukohtumenetluse aluseks on Harju Maakohtu 31.07.2018 määrus, mille kohaselt advokaat ei ole täitnud prokuratuuri 14.02.2018 määrust, millega seati kahtlustatavatele suhtluskeeld. Tegu on eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumisega, sest prokuratuuri määrus oli KrMS § 215 lg 1 kohaselt täitmiseks kohustuslik. Analüüsimaks, kas advokaadi tegevuses esinevad distsiplinaarsüüteo tunnused, tuleb võtta seisukoht, milliseid asjas kogutud tõendid on aukohtumenetluses lubatud. Aukohus võtab seejuures arvesse Riigikohtu 07.10.2021 otsuses nr 3-19-467 sedastatut.

§ 17

lg 4 alusel pöördus aukohus 19.10.2018 prokuratuuri poole, et tutvuda advokaadibüroost leitud ja Harju Maakohtu 31.07.2018 määruse aluseks olnud materjaliga. Riigiprokuratuur on edastanud 26.06.2018 jälitustoimingute protokolli ja 3

§ 43lg 3 mõttes.

Advokaat ja tema juhitud advokaadibüroo vahendasid kirju klientide lähedastele ajal, kui klientide suhtes kehtis suhtluskeeld. Advokaadi väitel on kiri pealkirjaga „MOONIKA kallis“ kirjutatud siis, kui kliendil ei olnud veel suhtluskeeldu. See ei ole kooskõlas tõenditega. Prokuratuur kehtestas mõlema kliendi suhtes suhtluskeelu 14.02.2018 ja kiri on koostatud 15.02.

1. Tegemist ei ole ka lühikese kirjaga, milles klient oleks enda lähedast üksnes teavitanud, et tema esindaja on v.adv S. Sillar. Aukohtu hinnangul viitavad vastastikusele kirjavahetusele kirjad mh asitõendi vaatlusprotokolli lisad 2, 9, 10, 15 ja
2. Lisaks nr 22 oleva kirja lõpus on selgelt kirjeldatud, et kirjade vahetamine toimub advokaadi vahendusel. See lükkab ümber advokaadi 03.02.2022 selgituse, et kirjad saadeti üksnes tema advokaadibüroosse, kuid tema nendega midagi ei teinud. Kirja on kirjutatud mitmel erineval päeval ja viimase osa kirjutamise kuupäevaks on märgitud 03.04.
3. Eeltoodud kirjad tõendavad selgelt, et advokaadi kliendi ja tema lähikondsete vahel toimus advokaadi vahendusel kirjavahetus ajal, mil kliendi suhtes oli prokuratuuri määrusega kehtestatud kokkusaamise, kirjavahetuse ja telefoni kasutamise keeld. Seega on tõendatud, et advokaat rikkus KrMS § 215 lg-s 1 sätestatud kohustust, mis omakorda viitab eetikakoodeksi § 4 rikkumisele, sest advokaat ei ole enda tegevuses juhindunud seadusest.

§ 19

lg-test 1 ja 2 tulenevalt on aukohtul võimalik määrata advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuseks noomitus, rahatrahv 64–16 000 eurot, kutsetegevuse peatamine kuni üheks aastaks või advokatuurist väljaheitmine.

§ 19lg 4 kohaselt arvestab aukohus distsiplinaarkaristuse määramisel rikkumise raskust, samuti 4

§ 17

lg-t 5, sest menetlustähtaja pikendamiseks puudus mõjuv põhjus, sest sellena ei saa käsitada asjaolu, et aukohtu varasem koosseis ei suutnud teha asjas seaduslikku otsust (vrd HKMS § 150). Esmane aukohtumenetlus kestis 4 kuud ja 4 päeva (06.09.2018–10.01.2019) ja tähtaja kulgemine jätkus pärast halduskohtumenetluse lõppemist, kestes veel 1 päev vähem kui 5 kuud (08.10.2021–07.03.2022). Aukohtumenetlus vältas seega kokku 9 kuud ja 3 päeva ehk otsust ei tehtud seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Kaebajale ette heidetud tegevusest on möödunud mitu aastat ja kaebaja on kandnud väga pikka aega sama asja eest määratud distsiplinaarkaristust, mis ei ole õiglane. 5. Eesti Advokatuur palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Aukohtu 04.11.2021 istungi protokolli nr 19-12 on allkirjastanud ka kolmas aukohtu liige, kuid dokumendihaldussüsteemi tehnilise vea tõttu asub tema allkiri eraldi digikonteineris (st kaks aukohtu liiget allkirjastasid protokolli samaaegselt 25.11.2021 kell 12.45). Vastustaja ei olnud veast varem teadlik, mistõttu edastati protokoll kaebajale ekslikult üksnes kahe allkirjaga. Tegemist ei ole sellise eksimusega, mis tingiks aukohtu otsuse tühistamise. Kaebajat ei mõistetud Riigikohtu 07.10.2021 otsusega lõplikult õigeks, mistõttu oli aukohtul õigus teha asjas uus otsus (vt ka Riigikohtu 28.09.2020 otsus nr 3-17-378, p 23). Riigikohtu 07.10.2021 otsus kõrvaldas aukohtu 10.01.2019 otsuse kehtivuse tagasiulatuvalt ning Riigikohus ei andnud hinnangut, kas advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo või mitte, sest advokaadile distsiplinaarkaristuse määramise õigus on üksnes Eesti Advokatuuri aukohtul (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus nr 3-19-1002, p 18).

§ 17

lg-st 7 tulenevalt on aukohus põhjendatult kohaldanud aukohtumenetluse jätkamise otsustamisel HMS-i sätteid. Aukohtul oli

§ 17

lg 5 tähenduses mõjuv põhjus menetluse pikendamiseks ning ei saa nõustuda, et mõjuvaks põhjuseks on eelkõige haigus vms. Tähtaega pikendati 04.11.2021 põhjusel, et aukohus jätkas asja arutamist uues kooseisus, kuna varasema otsuse teinud aukohtu liikmete volitused olid vahepeal lõppenud ja asja tuli arutada algusest peale (vt advokatuuri kodukorra § 51 lg 2). Samuti pidas aukohus vajalikuks anda advokaadile võimalus esitada täiendavad selgitused. Kuna vaja oli mh uurida tõendeid, pikendati tähtaega kolme kuu võrra. Aukohtu otsust ei ole tehtud pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist. 5

§ 17

lg 5 eesmärk on tagada mõistlik menetlustähtaeg ja selle rikkumine ei anna eraldisesivat alust aukohtu otsuse tühistamiseks. 6. Tallinna Halduskohus jättis 17.07.2023 otsusega S. Sillari kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda, nõustudes aukohtu otsuse põhjendustega ning pidamata vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 165 lg 2). Ne bis in idem põhimõtet ei ole rikutud. Aukohtu 10.01.2019 otsusega määrati kaebajale karistus distsiplinaarsüütegude kogumi eest. Riigikohus tühistas 07.10.2021 otsusega aukohtu 10.01.2019 otsuse, andmata hinnangut praeguses asjas tähtsust omavale distsiplinaarsüüteole (s.o eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumine). Seetõttu ei ole kaebajat eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumises Riigikohtu 28.09.2020 otsuse nr 317-378 (p 22) tähenduses „lõplikult õigeks või süüdi mõistetud“. Vastustajal ei olnud küll kohustust kaebaja süüküsimust eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumise osas uuesti otsustada, kuid tal oli õigus seda teha, kuid distsiplinaarsüütegu ei olnud aegunud, sest aegumine peatus 06.09.2018–07.10.2021 aukohtu- ja halduskohtumenetluse ajaks (

§ 19lg-d 1 ja 6).

Aukohtumenetluse läbiviimise tähtaja (

§ 17

lg 5) väidetav ületamine ei anna alust vaidlustatud haldusakti tühistada, sest menetlusliku tähtaja rikkumine ei saanud mõjutada asja otsustamist (vt HMS § 58; Riigikohtu 09.06.2016 otsus nr 3-3-1-8-16, p 13; 03.11.2016 otsus nr 3-3-1-37-16, p 21). Halduskohus ei kahtle

§ 17

lg 4 põhiseaduspärasuses ning pole arusaadav, mille põhjal on kaebaja seda pidanud põhiseaduse (PS) §-dega 3 ja 13 vastuolus olevaks. Aukohus ei otsustanud menetluse jätkamist kaheliikmelises koosseisus, sest aukohtu kolmanda liikme allkirja paiknemine eraldi digikonteineris ei mõjutanud ilmselgelt asja otsustamist (HMS § 58). Arvestades vahendatud kirjade mahtu ja teo korduvust pikema ajavahemiku vältel, puudub alus pidada kaebajale määratud karistust ebaproportsionaalseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. Sven Sillar palub 05.08.2023 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. Halduskohus ei lahendanud kaebust õigesti ja kohaldas

§ 17lg-t 5 vääralt.

Tuvastades, et distsiplinaarkaristust ei määratud seaduses sätestatud 9 kuu jooksul, ei pidanud kohus seda rikkumist oluliseks, kuna rikuti üksnes menetlusnõudeid. Selline seisukoht ei vasta seadusele.

§ 17

lg 5 ei sätesta menetluslikku tähtaega, vaid selle tähtaja rikkumine tingib vältimatult määratud distsiplinaarkaristuse tühistamise (vt avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 77 lg 1; Riigikohtu 28.04.2023 otsus nr 3-20-1137). Distsiplinaarkaristus tuleb määrata 6 kuu jooksul, mõjuval põhjusel võib seda tähtaega pikendada veel 3 kuud. Praegusel juhul ei ole vastustaja toonud välja mõjuvat põhjust, mis pikendamist õigustaks. Mõjuv põhjus saab tuleneda objektiivsetest asjaoludest, mitte sellest, et aukohus tegi ebaseadusliku haldusakti ja kohus tühistas selle. Kaebaja leiab jätkuvalt, et pärast aukohtu 10.01.2019 otsuse Riigikohtu poolt tühistamist on see distsiplinaarasi lõplikult lahendatud ning aukohtul puudus õigus asja uuesti menetleda. Halduskohus ei ole uurinud ühtegi tõendit, millega on väidetavalt tuvastatud, et menetluse jätkamise otsustanud aukohtu kolmanda liikme allkiri asub eraldi digikonteineris. Advokatuuri esindaja vastus kaebusele ei ole tõend. Kaebaja jääb ka 18.05.2023 taotluse 6

§ 17lg 4 kohaldamata vastuolu tõttu PS §-dega 3 ja 13.

Põhiseadusevastasus seisneb selles, et

-s ei ole määratletud distsiplinaarmenetluse maksimaalse kehtivuse aega. Kuna prokuröridele on kehtestatud leebemad tingimused kui advokaatidele, siis koheldakse võrdseid praegusel juhul ebavõrdselt. 8. Eesti Advokatuur palub 06.09.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Halduskohus on lahendanud asja õigesti ja käsitles otsuses kõiki olulisi asjaolusid. Kohus ei ole tuvastanud, et distsiplinaarkaristust ei määratud 9 kuu jooksul, vaid märkis üksnes, et selle menetlustähtaja ületamine ei annaks alust aukohtu otsust tühistada. Vastustaja nõustub selle seisukohtaga. Seejuures on vastustaja selgitanud, et aukohus ei ole menetlustähtaga ületanud, ning kaebaja ei ole seda millegagi ümber lükanud.

§ 17

lg 5 ei näe ette distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega, vaid reguleerib aukohtumenetluse korda. Sätte eesmärk on tagada aukohtumenetluse mõistlik menetlustähtaeg. Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega reguleerib

§ 19

lg 6, mille kohaselt ei või distsiplinaarkaristust määrata, kui süütegu on aegunud. Seejuures võib aukohus distsiplinaarasja menetleda isegi siis, kui distsiplinaarsüütegu on aegunud. Siinsel juhul on tuvastatud, et distsiplinaarsüütegu ei ole aegunud ning kaebaja ei ole seda seisukohta vaidlustanud. Kaebaja viited ATS-le ja selle kohta käivale kohtupraktikale on asjakohatud, sest kaebaja ja advokatuuri vahel ei ole teenistussuhet. Asjaolu, et ATS reguleerib ametniku suhtes toimuvat distsiplinaarmenetlust

-st erinevalt, ei anna alust tõlgendada

§ 17lg-t 5 kaebaja soovitud viisil.

Analoogia kohaldamiseks ei esine mis tahes vajadust, sest aukohtumenetlus on

-s ja advokatuur kodukorras piisavalt reguleeritud.

§ 17lg 4 ei ole põhiseadusvastane.

Kaebaja võrdleb advokaatide suhtes läbiviidavat distsiplinaarmenetlust põhjendamatult ametnike ja prokuröride suhtes läbiviidava distsiplinaarmenetlusega, jättes õigustamatult tähelepanuta notarite ja kohtutäiturite asjaomase regulatsiooni, mis on olemuselt palju sarnasem. Halduskohtu järeldus 04.11.2021 istungi protokolli allkirjastamise kohta tugineb vastustaja esitatud kirjalikele tõenditele, millest nähtub, et kolm aukohtu liiget on protokolli digitaalselt allkirjastanud 25.11.

1. Asjaolu, et allkirjad ei paikne samas digikonteineris, ei muuda neid kehtetuks. Tehnilistel põhjustel jõudis protokoll kaebajani üksnes kahe digiallkirjaga. Kaebaja ei juhtinud sellele veale aukohtu tähelepanu mh 03.02.2022 toimunud suulisel ärakuulamisel. Kaebaja leiab ekslikult, et mõjuv põhjus aukohtumenetluse läbiviimise tähtaja pikendamiseks oli ebaseadusliku haldusakti andmine, sest aukohtu 04.11.2021 istungi protokolli järgi toimus pikendamine põhjusel, et aukohus jätkas asja arutamist uues kooseisus, sest varasema koosseisu liikmete volitused olid lõppenud, ning pidi sellest tulenevalt arutama asja algusest peale (vt advokatuuri kodukorra § 51 lg 2). Samuti pidas aukohus vajalikuks anda kaebajale võimalus esitada oma seisukohad nii kirjalikult kui ka suuliselt. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud ka ühtegi põhjendust, miks kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et Riigikohtu 07.10.2021 otsusega ei ole teda mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Selles osas tuleks kaebaja etteheited jätta HKMS § 180 lg 1 alusel tähelepanuta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Praeguses asjas on apellatsioonimenetluses vaidluse all eeskätt järgmised küsimused: – kas aukohtumenetluse jätkamisega rikuti topeltmenetlemise ja topeltkaristamise keeldu (ne bis in idem); – kas aukohtumenetlus viidi läbi tähtaegselt, kas tähtaja pikendamiseks oli mõjuv põhjus ja milline on

§ 17lg-s 5 sätestatud tähtaja ületamise tagajärg; 7

-s sätestatud distsiplinaarsüüteo aegumise normistik (s.o ProkS § 35 lg-ga 4 analoogse lõpptähtaja puudumine) rikub võrdse kohtlemise põhimõtet. Ne bis in idem põhimõtte väidetav rikkumine 10. Aukohtumenetluse jätkamist pärast aukohtu varasema otsuse tühistamist on käsitletud Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2022 otsuses nr 3-21-243 (p-d 19–20), mille põhjendused on asjakohased ka siinses vaidluses. Advokaadile võimalikult määratavate distsiplinaarkaristuste (

§ 19

lg 2) rangust (mh rahatrahv kuni 16 000 eurot või advokatuurist väljaheitmine) arvestades laieneb ne bis in idem põhimõte ka aukohtumenetlusele (vrd Riigikohtu 28.09.2020 otsus nr 3-17-378, p-d 21–23). Selle põhimõtte rikkumisega võiks aukohtumenetluse pärast 07.10.2021 jätkamise puhul olla tegemist üksnes siis, kui kaebaja oleks Riigikohtu 07.10.2021 otsusega nr 3-19-467 mõistetud temale ette heidetud distsiplinaarsüüteos lõplikult süüdi või õigeks (vt PS § 23 lg 3). See eeldab varasemat otsust, mis on tehtud pärast asja sisulist hindamist ja mille peale ei saa enam edasi kaevata. Advokaatide distsiplinaarsüüteoasjade arutamine ning advokatuuri liikmetele distsiplinaarkaristuste määramine on aukohtu pädevuses (vt

§ 15lg 1, § 19 lg 1).

Aukohus tunnistas 10.02.2019 otsusega (nimetatud ka 10.01.2019 istungi otsuseks) S. Sillari süüdi eetikakoodeksi § 4 lg 1 ja § 9 lg 1 ning

§ 17lg 4 rikkumises, määrates talle karistuseks rahatrahvi 3500 eurot.

Riigikohus tühistas 07.10.2021 otsusega aukohtu otsuse, sest aukohus ei saanud kaebajat karistada

§ 17

lg 4 rikkumise eest ning see rikkumine võis mõjutada distsiplinaarsüütegude kogumi eest määratud rahatrahvi suurust (vt otsuse p-d 25–26). Riigikohus ei võtnud otsuses aga seisukohta, kas aukohtu järeldused eetikakoodeksi § 4 lg 1 ja § 9 lg 1 rikkumisest olid põhjendatud või mitte, vaid hindas otsuses peamiselt advokaadibüroo läbiotsimisega saadud tõenditele tuginemise lubatavust. Seega ei ole alust väita, et kaebaja oleks nende tegudega (st suhtluspiirangu rikkumisega) seonduvalt juba haldusasjas nr 3-19-467 lõplikult õigeks mõistetud. Ne bis in idem põhimõtet oleks rikutud, kui aukohus oleks 07.03.2022 otsuses määranud S. Sillarile uuesti karistuse ka aukohtumenetluses tõendite esitamata jätmise eest, sest sellise tegevuse süüteona käsitamise ja selle eest karistuse määramine on haldusasjas nr 3-19-467 jõustunud otsusega lõplikult välistatud. 11. Haldusakti tühistamine tähendab haldusakti tagasiulatuvalt (s.o algusest peale) kehtetuks tunnistamist (nt Riigikohtu 07.03.2003 määrus nr 3-3-1-21-03, p 14). Aukohtu 10.02.2019 otsuse tühistamise tagajärjeks oli see, et kaebaja tegevuse suhtes Harju Maakohtu 31.07.2018 määruse nr 1-18-5608 alusel 06.09.2018 algatatud distsiplinaarsüüteoasja lahendamise kohta ei olnud enam olemas kehtivat aukohtu haldusakti. Kuivõrd

§ 16

lgte 2 ja 5 kohaselt on aukohtumenetluse algatamine reeglina aukohtu kaalutlusotsus, saab aukohus mh menetluse jätkamise või lõpetamise üle otsustada kaalutlusõiguse alusel. Ka siinse juhtumi puhul ei olnud aukohtumenetluse algatamine

§ 16

lg 5 järgi kohustuslik, sest kuigi menetluse algatamise ajendiks oli Harju Maakohtu 31.07.2018 määrus, ei kõrvaldatud advokaati sellega menetlusest, vaid prokuröri avaldus kaitsja (S. Sillari) taandamiseks jäeti rahuldamata. Aukohus on pidanud vajalikuks menetlust jätkata ning tal ei tulnud seda kuidagi eriliselt põhjendada. Kuna pärast aukohtu varasema otsuse tühistanud kohtuotsuse jõustumist puudus kehtiv haldusakt, mida muuta või kehtetuks tunnistada, siis ei olnud tegemist menetluse uuendamisega HMS § 44 tähenduses, vaid varasem menetlus sisuliselt üksnes jätkus aukohtu tühistatud otsuse tegemisele vahetult eelnenud staadiumist. Seda, et seadusandja on pidanud võimalikuks, et aukohus võib distsiplinaarasjas teha uue otsuse pärast seda, kui halduskohus on samas asjas tehtud aukohtu varasema otsuse tühistanud, kinnitab

§ 19lg 6, mille kohaselt peatub distsiplinaarsüüteo aegumine mh kohtumenetluse ajaks. Sellisel regulatsioonil, mis lahkneb nt süütegude aegumise sätetest (vt 8

§ 17

lg 5 kohaselt lahendab aukohus distsiplinaarsüüteoasja ja teeb põhjendatud otsuse kuue kuu jooksul aukohtumenetluse algatamisest arvates. Mõjuval põhjusel võib aukohus pikendada distsiplinaarsüüteoasja arutamise kestust kuni kolme kuu võrra. Distsiplinaarsüüteoasja menetlemise aja hulka ei arvestata aega, mil distsiplinaarsüüteoasja ei ole võimalik arutada asjaolude tõttu, mis olenevad advokaadist, kelle suhtes aukohtumenetlus on algatatud. Advokatuuri kodukorra § 54 lg 11 näeb ette, et aukohus teeb otsuse kuue kuu jooksul aukohtumenetluse algatamisest arvates. Selle tähtaja hulka ei arvestata aega, mil aukohtumenetlus oli peatunud. Aukohtumenetlus peatub ajaks, mil distsiplinaarsüüteoasja ei ole võimalik arutada asjaolude tõttu, mis olenevad advokaadist, kelle suhtes aukohtumenetlus on algatatud. Kui aukohtu otsus võib sõltuda sellise asjaolu olemasolust või puudumisest, mis on käimasoleva kohtumenetluse ese või mille olemasolu peab tuvastama haldusmenetluses või muus menetluses, võib aukohus peatada menetluse kuni teise menetluse lõppemiseni. 13. Aukohtu 04.11.2021 istungi protokolli nr 19-12 väljavõttest (päevakorrapunkt nr 4, lk 3) nähtuvalt algatas aukohus

§ 16lg 3 alusel S.

Sillari tegevuse suhtes aukohtumenetluse 06.09.2018. Varasem aukohtumenetlus lõppes aukohtu 10.02.2019 otsuse avaldamisega (vt advokatuuri kodukorra § 57 lg 6) ehk selle teatavaks tegemisega (vrd HMS § 43 lg 1 p 1), mis toimub advokatuuri kantselei vahendusel (vt kodukorra § 57 lg 5). Ringkonnakohus märgib, et kuigi vastustaja on läbivalt rääkinud 10.01.2019 otsusest (see kuupäev oli otsuse tegemise ajana märgitud mh aukohtu otsuse päises ning ka Riigikohtu 07.10.2021 otsuse resolutsiooni p-ga 3 on tühistatud aukohtu 10.01.2019 otsus), ei saa distsiplinaarsüüteoasja lugeda lahendatuks ja aukohtu otsust

§ 17

lg 5 tähenduses „tehtuks“ enne motiveeritud otsuse allkirjastamist kõigi asja otsustamisel osalenud aukohtu liikmete poolt (vrd Riigikohtu 02.02.2018 otsus nr 3-15-2813, p-d 14.2–14.5). Asjaolust, et advokatuuri kodukorra § 57 lg 5 näeb ette eraldi tähtaja (üldjuhul 30 päeva) aukohtu otsuse avaldamiseks pärast asja sisulise arutamise lõppu (vrd HKMS § 173 lg 3), ei järeldu, et aukohtu otsuse saaks lugeda tehtuks juba siis, kui aukohtu liikmed on kujundanud seisukoha otsuse resolutsiooni suhtes.

§ 17

lg 5 näeb ette tähtaja „põhjendatud otsuse“ tegemiseks, mistõttu tuleb aukohtul selle jooksul avaldada advokatuuri kodukorra § 57 lg-tele 3 ja 4 vastav otsus. Kuna aukohtu 10.01.2019 istungil arutatud asjas tehtud otsusele on viimane asja otsustamisel osalenud aukohtu liige alla kirjutanud 10.02.2019, tuleb seda pidada ka otsuse tegemise ajaks. Seda arvestades kestis varasem aukohtumenetlus 06.09.2018–10.02.2019 ehk pisut rohkem kui viis kuud. 14. Aukohus otsustas 04.11.2021 istungi protokolli nr 19-12 kantud määrusega jätkata aukohtumenetlust S. Sillari tegevuse suhtes ning pikendada

§ 17lg 5 alusel distsiplinaarsüüteoasja läbivaatamise aega kolme kuu võrra.

Tähtaja pikendamist põhjendas aukohus sellega, et varasema otsuse teinud aukohtu liikmete volituste lõppemise tõttu tuleb asja arutada algusest peale (vt advokatuuri kodukorra § 51 lg 2). Ringkonnakohus märgib esmalt, et aukohtu 04.11.2021 istungi protokolli väljavõttele on alla kirjutanud kõik istungist osa võtnud aukohtu liikmed. Kuigi kaebajale on edastatud protokolli väljavõte üksnes kahe 9

§ 17lg 5 alusel distsiplinaarsüüteoasja arutamise pikendamist kolme kuu võrra.

Olukorras, kus varasema otsuse teinud aukohtu liikmete volitused olid haldusasjas nr 3-19-467 toimunud kohtumenetluse ajal lõppenud ning uuel aukohtu koosseisul tuli arutada distsiplinaarsüüteoasja algusest peale, esines tähtaja pikendamiseks selgelt objektiivne põhjus. Aukohus otsustas 04.11.2021 pikendada asja arutamist kolme kuu võrra. Kuna varasemalt oli menetlus kestnud 5 kuud ja 3 päeva, siis on tähtaja pikendamine otsustatud kuuekuulise tähtaja jooksul, sest pärast Riigikohtu 07.10.2021 otsuse tegemist oli selleks ajaks möödunud 4 päeva vähem kui kuu aega. Järelikult jäi aukohtule pärast tähtaja pikendamist asja uueks arutamiseks kolm kuud ja 1 päev, mis lõppes 05.02.2022 ning HMS § 33 lg 3 kohaselt tulnuks otsus teha 07.02.2022. Kuigi aukohus vaatas asja läbi 03.02.2022 istungil, on aukohtu otsus allkirjastatud 07.03.2022 ehk aukohtumenetlus kestis kokku ca 10 kuud. Eeltoodust lähtudes on

§ 17

lg-s 5 sätestatud maksimaalselt lubatud distsiplinaarasja arutamise tähtaega oluliselt ületatud. 16.

§ 17

lg-st 5 ei nähtu üheselt, kas distsiplinaarsüüteoasja lahendamise tähtaeg on menetluslikku laadi või materiaalõigusliku iseloomuga. Toodud tähtaja olemust ei ole täpsemalt selgitatud ka asjaomases seaduseelnõus (vt Riigikogu XI koosseisu 253 SE seletuskiri, lk 5). Ringkonnakohus on varem käsitanud

§ 17

lg-s 5 sätestatut menetlustähtajana (vt Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2022 otsus nr 3-21-243, p 22) ning selle lähenemise õigsust toetab mh asjaolu, et advokaadi distsiplinaarsüüteo aegumine (st distsiplinaarkaristuse määramise õiguse lõppemine) on

§ 19lg-s 6 eraldi reguleeritud.

Ka advokatuuri kodukorra § 56 lg 2 näeb ette aukohtumenetluse lõpetamise, kui möödunud on

§ 19

lg-s 6 sätestatud tähtaeg, kuid mitte

§ 17lg-s 5 märgitud tähtaja ületamise korral.

Ringkonnakohus märgib, et enamik distsiplinaarvastutust sätestavaid seadusi ei näegi distsiplinaarmenetluse lõpuleviimiseks ette konkreetseid tähtaegu (sel juhul tuleb lähtuda HMS § 5 lg-test 2 ja 4), vaid reguleerivad, millise tähtaja jooksul on distsiplinaarsüüteo eest võimalik karistust määrata. Viimati märgitud tähtajad on tõesti materiaalõiguslikud ehk distsiplinaarkaristuse määramise õigust lõpetavad tähtajad (nt Riigikohtu 28.04.2023 otsus nr 3-20-1137, p 18; 21.11.2017 otsus nr 3-15-235, p 14.1). Sellised tähtajad sätestavad näiteks kaebaja viidatud ATS § 77 ja ProkS § 35 lg 4, kuid samuti kohtute seaduse (KS) § 90 ja töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6. Analoogselt

§ 17

lg-ga 5 ja § 19 lg-ga 6 näevad seevastu mitmed nn vabade elukutsete pidajate tegevust reguleerivad seadused eraldi ette nii distsiplinaarsüüteoasja lahendamise tähtaja kui ka distsiplinaarsüüteo aegumistähtaja (nt NotDVS § 7 lg 1 ja § 7 1; KTS § 61 ja § 102 lg 3; patendivoliniku seaduse § 2023 lg 5 ja § 2025 lg 6). Kuivõrd

§ 17

lg-st 5 ja § 19 lg-st 6 nende koostoimes ei ole alust järeldada, et aukohtumenetluse läbiviimise tähtaja ületamise tagajärg on distsiplinaarkaristuse määramise õiguse lõppemine, siis on halduskohus õigesti leidnud, et

§ 17

lg-s 5 toodud menetlusliku tähtaja rikkumine ei anna aukohtu 07.03.2022 otsuse tühistamiseks alust, kuna viivitus ei ole sedalaadi menetlusviga, mis oleks saanud mõjutada asja otsustamist (vt HMS § 58; Riigikohtu 09.06.2016 otsus nr 3-3-1-8-16, p 13; 03.11.2016 otsus nr 3-3-1-37-16, p 21). Advokaadi distsiplinaarsüüteo aegumine 10

§ 19

lg 6 sätestab, et distsiplinaarkaristust ei või määrata, kui distsiplinaarsüütegu on aegunud. Distsiplinaarsüütegu aegub kolme aasta möödumisel selle toimepanemisest. Distsiplinaarsüüteo aegumine algab alates hetkest, mil advokaat lõpetab teo toimepanemise. Distsiplinaarsüüteo aegumine peatub distsiplinaarasja menetluse ajal aukohtus ja kohtus, sealhulgas kaebuse ning apellatsioon- ja kassatsioonkaebuse esitamise tähtajal. Aukohtul on distsiplinaarsüüteo aegumisest hoolimata õigus distsiplinaarasja menetleda. Ka selle sätte kohta puudub asjaomase seaduseelnõu seletuskirjas sisuline selgitus (vt Riigikogu XI koosseisu 253 SE seletuskiri, lk 6). 18. Aukohtu vaidlustatud otsuses kaebajale ette heidetavad teod (s.o prokuratuuri 14.02.2018 määrusega kehtestatud suhtluspiirangute rikkumine) on tehtud ajavahemikul alates 15.02.2018 (varaseim kirjades märgitud koostamise kuupäev – dtl 134) kuni vähemalt 03.04.2018 (hiliseim kirjades märgitud koostamise kuupäev – dtl 153, tõlge dtl 157) ja mitte hiljem kui 03.07.2018 (S. Sillari advokaadibüroos toimunud läbiotsimise kuupäev). Ka juhul, kui aegumist arvestada alates 03.04.2018, oli see enne aukohtumenetluse algatamist (06.09.2018) kulgenud vaid pisut üle viie kuu. Aegumistähtaja sisse tuleks täiendavalt arvestada ajavahemik pärast Riigikohtu 07.10.2021 otsuse jõustumist kuni aukohtu 04.11.2021 määruseni, millega aukohtumenetlust jätkati. Seega on aegumistähtaeg kulgenud kokku ca kuus kuud ning ülejäänud aja (s.o mõlema aukohtumenetluse ajal ning haldusasjades nr 3-19-467 ja nr 3-22-767 toimunud kohtumenetluse ajal, sh edasikaebamistähtaegade kestel) oli distsiplinaarsüüteo aegumine

§ 19lg 6 alusel peatunud.

See tähendab, et kuigi kaebajale süüks arvatud tegude toimepanemisest oli praeguses asjas vaidlustatud aukohtu 07.03.2022 otsuse tegemise ajaks möödunud ligi neli aastat ning on ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks möödunud juba üle 6,5 aasta, ei ole distsiplinaarsüütegu senini aegunud. 19. Kaebaja hinnangul ei ole

-i normistik, mille kohaselt on aukohtul õigus määrata advokaadile karistus mh distsiplinaarsüüteo eest, mis on pandud toime väga kaua aega tagasi, kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega, kuna teiste kohtumenetluse osaliste (esmajoones prokuröride, aga ka kohtunike) puhul kehtib

-st oluliselt rangem aegumise regulatsioon. Ringkonnakohus möönab, et distsiplinaarsüütegude aegumist puudutavad sätted on mitmetes seadustes suuremal või vähemal määral lahknevad ning erisuste vajalikkus või põhjendatus ei ole alati hästi äratuntav. ATS § 77 lg 1 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kahe aasta jooksul distsiplinaarsüüteo toimepanemise päevast arvates, kuid hiljemalt kuue kuu jooksul selle n-ö avastamisest (vt selle kohta nt Riigikohtu 28.04.2023 otsus nr 3-20-1137, p-d 11– 13), kusjuures ATS § 77 lg 2 alusel saab peatuda üksnes kuuekuulise tähtaja kulgemine. ProkS § 35 lg 4 kohaselt ei või distsiplinaarsüüdistust esitada ja distsiplinaarmenetlus tuleb lõpetada, kui distsiplinaarsüüteo toimepanemisest on möödunud enam kui kolm aastat, ning norm ei näe ette distsiplinaarsüüteo aegumise peatumist. KS § 90 lg 1 järgi distsiplinaarmenetlust ei algatata, kui distsiplinaarsüüteo toimepanemisest on möödunud kaks aastat või avastamisest kuus kuud. KS § 90 lg-st 2 tulenevalt võib seejuures peatuda mõlema tähtaja kulgemine, kuid üksnes sama teoga seotud kriminaalmenetluse ajaks ja kohtuniku puhkuse või töövõimetuse ajaks, ent mitte näiteks distsiplinaarasja arutamise ajaks. 20. NotDVS § 71 lg-te 1 ja 2 ning KTS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kolme aasta jooksul distsiplinaarsüüteo toimepanemisest arvates ning aegumine peatub mh distsiplinaarasja menetluse ja kohtumenetluse (sh edasikaebamistähtaja) ajal. Samas näevad NotDVS § 71 lg 3 ja KTS § 61 lg 3 ette, et kui kohus tühistab määratud distsiplinaarkaristuse distsiplinaarsüüteole mittevastavuse tõttu, võib uut distsiplinaarmenetlust algatamata määrata uue karistuse ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kuigi asjaomastes eelnõudes ei ole sätete sisu üksikasjalikult avatud (vt 11

§ 19lg-s 6 sätestatut. Audiitortegevuse seaduse (Aud

S) § 148 lg 1 näeb enamike süütegude puhul ette väga pika aegumistähtaja (karistuse võib määrata kolme aasta jooksul süüteost teadasaamisest, kuid mitte hiljem kui seitse aastat pärast süüteo toimepanemist), kuid ei sisalda aegumise peatumise sätteid. Eetikanõuete rikkumisega seonduvate süütegude puhul on AudS § 148 lg 2 kohaselt aegumistähtajaks kaks aastat süüteo toimepanemisest ning sellega seoses on küll viidatud väärtegude aegumistähtajale (karistusseadustiku (KarS) § 81 lg 3), kuid puudub KarS § 81 lg-tele 7 ja 8 analoogne aegumise peatumise normistik (vt Riigikogu XIII koosseisu 409 SE seletuskiri, lk 38–39). 22. Eeltoodust saab üldistavalt järeldada, et distsiplinaarsüütegude aegumine on rangemalt reguleeritud avaliku teenistuse ning selle eriliikide (ametnikud, prokurörid, kohtunikud) puhul, kuid nn vabade elukutsete pidajate puhul on kas aegumistähtajad oluliselt pikemad (audiitorid) või nähtud ulatuslikult ette aegumise peatumise juhtumeid (advokaadid, notarid, kohtutäiturid, pankrotihaldurid, patendivolinikud). Ringkonnakohtu hinnangul esineb selliseks eristamiseks mõistlik ja asjakohane põhjus, sest kui avalike teenistujate üle tehakse pidevat järelevalvet, siis nn vabade elukutsete pidajad on oma tegevuses suurel määral iseseisvad ning nende üle toimub järelevalve peamiselt isikute kaebuste alusel. Kui aegumistähtajad oleksid liiga lühikesed või need ei peatuks, siis võiks distsiplinaarvastutuse instituut osutuda paljudel juhtudel näilikuks. Seejuures tuleb arvestada, et üldjuhul on tegemist n-ö tsunftisisese järelevalvega ning juhul, kui nn vabade elukutsete pidajate distsiplinaarsüütegude aegumine aukohtu- või kohtumenetluse ajaks ei peatuks, siis võiks tekkida mh olukord, kus seaduses ettenähtud protestiõigus (vt

§ 18lg 2; Not

DVS § 7 2 lg 2; KTS § 103 lg 6; PatVS § 2024 lg 2) kaotaks sisulise tähenduse, sest pärast vaidlustatud aukohtu otsuse tühistamist ei pruugiks aukohtul olla aegumisest tingitult võimalik teha distsiplinaarsüüteo kohta uut õiguspärast otsust. See aga tähendaks, et nn vabade elukutsete pidajate suhtes teostatava järelevalve üle puuduks tõhus väline (riigipoolne) kontroll. 23. Kokkuvõtlikult on ringkonnakohus seisukohal, et

-s sätestatud distsiplinaarsüüteo aegumise normistik ei ole vastuolus põhiseadusega ning võrdse kohtlemise põhimõtet ei riku see, et prokuröride (ja kohtunike) distsiplinaarsüütegude aegumine on reguleeritud erinevalt. Advokaate on asjakohane võrrelda eeskätt notarite ja kohtutäituritega ning kõigi nende ametite pidajate distsiplinaarsüütegude aegumine (sh aegumise peatumine) on reguleeritud ühetaoliselt. Teistsugusele järeldusele ei vii mh argument, et kaebaja on olnud 12

19 lg 7; advokatuuri kodukorra § 57 lg 6) ning karistatusega kaasnevad piirangud seega lõppenud, kuid praegusel juhul kehtib kaebaja karistatus kuni 07.03.

1. Advokatuuri kodukorra § 6 lg 3 teisest lausest tulenevalt ei või advokatuuri organi (v.a üldkogu) vandeadvokaadist liikmel ja asendusliikmel olla kustumata distsiplinaarkaristust. Samuti võib kehtiva karistuse avalikustamine kahjustada advokaadi mainet ja seeläbi kutsetegevust (nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.01.2022 määrus nr 3-21-2591, p 10). Samas on advokaadil eeltoodud kahjulike tagajärgede vältimiseks võimalik aukohtu otsust vaidlustades taotleda halduskohtult ühtlasi kohase esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist ning aukohtu otsuse õigusvastasuse korral nõuda ka advokatuurilt tekitatud kahju hüvitamist vastavalt riigivastutuse seadusele. Aukohtu 07.03.2022 otsuse õiguspärasus
2. S. Sillar ei ole apellatsioonimenetluses esitanud sisulisi vastuväiteid aukohtu hinnangule, et kaebaja on temale ette heidetud distsiplinaarsüüteo toime pannud ning see on kvalifitseeritav advokatuuri eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumisena. Eetikakoodeksi § 4 lg 1 näeb ette, et advokaat juhindub õigusteenust osutades mh seadusest ja kutse-eetika nõuetest. Aukohus on täpsemalt viidanud, et eirates prokuratuuri 14.02.2018 määrusega KrMS § 143 1 lg 1 alusel kehtestatud suhtlemiskeeldu, rikkus kaebaja KrMS § 215 lg-t
3. Riigikohus on 07.10.2021 otsuses (p 23) nõustunud, et prokuratuuri määruse rikkumine on vastuolus KrMS § 215 lg-ga 1 ning tähtsust ei oma, et kaebajat ei ole selle teo eest KrMS § 215 lg 3 alusel trahvitud. Advokaadikutse või advokatuuri maine kahjustamise etteheitele (eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumisele) ei ole aukohus 07.03.2022 otsuses enam tuginenud. Ringkonnakohtu hinnangul määratles aukohus kaebajale süüks arvatava teo õigesti eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumisena. Advokaat eksis seaduses selgelt sätestatud keelunormi (KrMS § 215 lg 1) vastu ja suhtluspiirangu eiramist ei saa mh õigustada kliendi huvide kaitsega (vt

44 lg 1 p 1 ja lg 5). Ringkonnakohus jääb 30.06.2020 otsuses haldusasjas nr 3-19-467 (p-d 10.2–10.3) väljendatud seisukohtade juurde, et advokaadibüroost läbiotsimisel ära võetud kirjad (dtl 134– 158) ning 05.07.2018 vaatlusprotokoll (dtl 121–133) võimaldavad järeldada, et kaebaja vahendusel on toimunud tema klientide ja nende lähedaste vaheline kirjavahetus. Riigikohus tunnistas 07.10.2021 otsuses (p-d 11–21) eeltoodud tõendite aukohtumenetluses kasutamise lubatavaks. Seega on kaebaja pannud toime temale ette heidetud distsiplinaarsüüteo ja kuna süütegu ei olnud aegunud, siis oli aukohtul õigus määrata kaebajale selle eest distsiplinaarkaristus. 25. Olenemata sellest, et aukohtu 07.03.2022 otsus on tehtud n-ö jätkatud aukohtumenetluses, mis algatati juba 06.09.2018, peab aukohtu otsus vastama haldusakti õiguspärasuse eeldustele (HMS § 54) selle tegemise aja seisuga. See tähendab muu hulgas, et aukohus peab kaalumisel võtma arvesse kõiki olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve, mis esinevad haldusakti andmise ajal (vt ka HMS § 4 lg 2). Vaatamata sellele, et advokaadi distsiplinaarsüüteo toimepanemine on tõendatud ja süütegu ei ole aegunud, tuleb aukohtul distsiplinaarkaristust määrates pidada mh silmas rikkumisest möödunud aega (vrd Riigikohtu 28.09.2020 otsus nr 3-17-378, p 27). Igale distsiplinaarsüüteole ei pea alati järgnema karistus (vrd Riigikohtu 22.10.2012 otsus nr 3-3-1-46-12, p 28). Ehkki aukohtu 07.03.2022 otsusest ei nähtu üheselt, et distsiplinaarkaristuse määramise otsustamisel oleks eraldi hinnatud seda, et kuigi kaebaja süütegu ei olnud aegunud, oli rikkumisest möödunud juba ligemale neli aastat, ei ole alust pidada seda menetlusveaks, mis tingiks kaebuse rahuldamise. Vaidlustatud otsusest (lk 11) tuleneb selgelt, et aukohus hindas mh küsimust, kas kaebaja väärib karistust, ning pidas seejuures kõige olulisemaks toimepandud rikkumise raskust (s.o suhtluspiirangute 13