← Eesti

3-22-938/38

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 7) ning nõudeõiguse, et riik võtaks üle sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse (sotsiaalhoolekande seaduse § 56 ja § 59 lg 1 p 3). Kuna SKA vaideotsuses vaatlusaluse võtmetegevuse piirangu raskusastmele antud hinnanguga ei nõustunud, jäid kaebajal puudega tööealisele inimesele ettenähtud hüved saamata. 10.

  1. Pole alust kahelda SKA selgituses, et terviseandmeid ei olnud vaja täpsustada, kuna TIS-is oli piisavalt andmeid. Kaebaja pole esile toonud asjaolusid, mis TIS-i andmete usaldusväärsuses ilmset kahtlust tekitaksid. Taotlusel nimetatud arstidelt ja muudelt spetsialistidelt andmete täpsustamiseks peab olema selge ajend (määruse nr 18 § 4 lg 3). Kaebaja ei ole selgitanud, miks pidanuks käesoleval juhul tekkima kahtlus kaebajat puudutavate andmete täielikkuses. 10.
  2. Kuigi

§ 23

lg-s 7 sätestatud juhul kasutatakse puude raskusastme määramisel töövõime hindamise käigus koostatud eksperdiarvamust ja töötukassa otsust, ei tähenda see, et SKA oleks liikumise valdkonnas eksperdiarvamuse muutumise korral automaatselt kohustatud seda järgima. SKA kõrvutas töötukassa ekspertarsti muutunud arvamust teise ekspertarsti arvamusega. SKA ei rikkunud uurimiskohustust sellega, kui ei lasknud kaebajale ebasoodsat eksperdiarvamust veel ühel ekspertarstil üle hinnata. SKA ekspertarst põhjendas oma seisukohta selgelt, loogiliselt ja arusaadavalt ning puuduvad tõendid, millest saaks järeldada ekspertarsti kallutatust. SKA ekspertarst arvestas arvamuse andmisel kõigi TIS-i kantud andmetega, sh dr Rahu kandega. Pole alust tuvastada, et ekspertarst kasutas TIS-i kantud andmeid ebaõigesti, sh viitas neile valesti. 10.

  1. Eksperdiarvamuse andja peab olema läbinud arstiõppe (määruse nr 18 § 4). SKA esitatud tõendid (ülikooli diplom, tööleping ja ametijuhend) kinnitavad, et SKA ekspertarst A. Tamm on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ravi erialal, talle on omistatud üldarsti kutse ning ta töötab SKA-s juhtivekspertarstina, kelle ülesandeks on mh osaleda ekspertiisiga seotud vaiete lahendamisel ja eksperdihinnangu andmisel. Tervishoiutöötajana registreerimise koodi olemasolu õigusnormid ekspertarstile ette ei näe. Pole alust kahelda SKA ekspertarsti erapooletuses. Kaebaja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, miks pidanuks SKA ekspertarst hindama asjaolusid teadvalt kaebaja kahjuks. Halduskohus pidanuks määrama kaebaja puude kindlakstegemiseks sõltumatu ekspertiisi vaid siis, kui tal tekkinuks ilmne kahtlus SKA ekspertarsti erapooletuses või asjatundlikkuses või kui põhjendused töötukassa ekspertarstist teistsugusele järeldusele jõudmisel olnuks selgelt kasinad. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid ei nähtu. 10.
  2. Kaebaja etteheited SKA-le tema terviseandmete õigusvastase töötlemise kohta on alusetud. Haldusorgan võib haldusmenetluses haldusakti andmise, toimingu tegemise või halduslepingu sõlmimise eesmärgil töödelda isikuandmeid menetletavas asjas vajalike asjaolude kohta, kui seadusega või selle alusel antud õigusaktidega ei ole ette nähtud teisiti (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 7 lg 5). Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  3. aprill
  4. a määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus (IKÜM)) art 6 lg 1 punkti a järgi on isikuandmete töötlemine seaduslik, kui andmesubjekt on andnud nõusoleku töödelda oma isikuandmeid ühel või mitmel konkreetsel eesmärgil. Kaebaja nõustus töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise ning toetuste taotluses, et tema TIS-is olevaid andmeid töötlevad arstiõppe läbinud SKA töötajad. Ka andis kaebaja nõusoleku, et SKA töötaja teeb TIS-i päringu andmeid esitanud arsti ees- ja perekonnanime kohta. 10.
  5. Kaebaja ei olnud järginud arstide soovitusi, et parandada enda liikumisvõimet. Samuti ei olnud ta kasutanud täiel määral ravivõimalusi. Sellises olukorras oli põhjendatud anda hinnang kaebaja 5

(11)3-22-938 liikumisvõime kohta teoreetiliselt sobiva abivahendi kontekstis, st milline oleks kaebaja liikumisvõime juhul, kui ravipotentsiaal oleks täiel määral ära kasutatud. 10.
  1. Kohus ei saa asuda eksperdi asemel hindama kaebaja terviseseisundit. Eksperdiarvamuse õigsuses kahtlemiseks võiks anda põhjust see, kui ekspert oleks võtnud hindamisel aluseks ebaõige metoodika, jätnud olulised asjaolud tähelepanuta, teinud tuvastatud asjaoludest ilmselgelt meelevaldseid järeldusi või esineks ratsionaalselt põhjendatud kahtlus eksperdi erapooletuses. Praegusel juhul sellised asjaolusid ei esine. 10.
  2. Depressioonist tingitud tervisehäired ei saa otseselt mõjutada seda, kuidas hinnatakse liikumise valdkonda puudutavaid võtmetegevusi. SKA ekspertarst kontrollis kaebajal puude esinemist kõigi seitsme valdkonna võtmetegevustes ning erisusi töötukassa ekspertarsti hinnangust teistes valdkondades peale liikumise valdkonna ei leidnud. 10.
  3. SKA ekspertarst ei olnud arvamuse andmisel pädev selgitama, millistele asjaoludele tuginedes jõudis töötukassa ekspertarst temast erineva tulemuseni. Ta sai esile tuua vaid selle, millistele tõenditele tuginesid tema enda järeldused, kui ta hindas kaebaja puude raskusastet. SKA ekspertarsti selgitus on veenev. 10.
  4. Asjaolu, et ekspertarsti arvamuses või vaideotsuses ei märgitud kaebajal diagnoositud haigusseisundeid, ei saanud mõjutada ega muuta järeldust kaebaja puude raskusastme kohta. SKA selgitas, et ekspertarst ei hinda diagnoosi alusel eeldatavaid piiranguid, vaid tugineb objektiivsetele kirjeldustele haiguslugudes. See nähtub ka SKA ekspertarsti põhjendustest kaebaja puude raskusastme kohta. Kohtupraktikas on leitud, et ükski diagnoos ei tingi iseenesest puude raskusastme tuvastamist, sest puue ei ole haigus, vaid terviseseisundist põhjustatud takistus ühiskonnaelus osalemiseks teiste inimestega võrdsetel alustel (

§ 2lg 1).

10.

  1. Halduskohus ei ole enda pädevust ületanud ega andnud hinnangut kaebaja terviseseisundile. Halduskohus on otsuses põhjalikult ja asjakohaselt selgitanud, miks ta nõustub ekspertarst A. Tamme järeldusega kaebaja puude raskusastme tuvastamise kohta ega nõustu kaebaja etteheidetega ekspertarsti pädevusele ja arvamusele. Kohus peab põhjendama, miks ta menetlusosalise väitega ei nõustu (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 1 p 4). Halduskohtu põhjendusi pole vaja korrata (HKMS § 201 lg 4). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  2. Kaebaja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 11.
  3. Põhjendamata ja ekslik on ringkonnakohtu etteheide, et kaebaja ei esitanud kaebuses vastuväiteid muude valdkondade arvväärtuste muutmata jätmisele. Kaebaja esitas vastuväited täiendavates avaldustes. Halduskohtule esitatud vastuväidetele juhtis kaebaja korduvalt tähelepanu ka apellatsioonkaebuses. Kuigi kaebuse esitamise peamine põhjus oli see, et SKA ekspertarst ei arvestanud vaidemenetluses terviseandmeid õigesti eelkõige liikumise valdkonnas, ei tähenda see, et SKA ekspertarst ei pidanud arvestama kogu asjassepuutuva teabega. 11.
  4. SKA ekspertarst pole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, kuidas ta jõudis puude raskusastme tuvastamise menetluses erinevalt töötukassa ekspertarstist järelduseni, et liikumise valdkonna võtmetegevuse „liikumine eri tasapindadel“ piirangut tuleb kaebaja puhul hinnata mõõdukaks (arvväärtus 2). Kuna oli kaks vastandlikku hinnangut, pidanuks SKA rakendama uurimispõhimõtet ja 6

(11)3-22-938 küsima seisukohta töövõime hindamise menetluses arvamuse andnud ekspertarstilt. Ekslik on ka ringkonnakohtu seisukoht, et SKA ekspertarst selgitas, miks ta ei nõustu töövõime hindamise menetluses kasutatud eksperdiarvamusega liikumise valdkonnas. 11.3. TIS-i andmed ei kinnita mitmeid SKA vaideotsuse järeldusi (nt kaebajal pole olnud murdu, ta on võimeline tõusma kandadele-varvastele, seisma, liikuma ja kükitama). Dokumentaalselt tõendamata on järeldus, et ravisoovituste järgimine ja operatsiooni tegemine aitavad piiranguid vähendada. 11.4.

-ist ei tulene, et keskmise puude raskusastme kriteeriumidele vastaval isikul peaks pidevalt avalduma ühiskonnaelus osalemise piirangud. Põhjendamatu on SKA ekspertarsti väide, et töötamine võib olla pärsitud, kuid ühiskonnaelus osalemise piirangud ei avaldu pidevalt. 11.5. SKA ekspertarsti arvamuse alusel ei saanud asuda seisukohale, et esialgse hinnangu võinuks vaidemenetluses ka muutmata jätta. SKA ei ole HKMS § 59 lg 1 kohaselt tõendanud, et kaebajal ei esine liikumise valdkonnas keskmist puuet (vrd RKHKo nr 3-21-629/46, p 14). Ringkonnakohtu väide, et SKA kõrvutas töötukassa ekspertarsti muutunud hinnangut teise ekspertarsti arvamusega, on vale. SKA ekspertarsti hinnang, mis on vaideotsuse aluseks, ei vasta määruse nr 18 §-s 4 sätestatud nõuetele. Töötukassa vaidemenetluse tulemusena ühe arvväärtuse muutmine tekitas SKA-le automaatselt kohustuse tuvastada kaebajal keskmise puude raskusaste (töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 6 lg 1,

§ 23lg 7).

11.

  1. SKA ekspertarstil polnud õigust kaebaja terviseandmeid töödelda ega pädevust hinnangut anda. TIS-i andmetele on juurdepääs üksnes tervishoiuteenuse osutajal (tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 593 lg 2). SKA arstiõppe läbinud isikud, kes ei ole TTKS § 4 tähenduses tervishoiuteenuse osutajad ja TTKS § 27 lg 1 tähenduses tervishoiutöötajad, ei tohi TIS-i päringuid teha ja eriliiki isikuandmeid töödelda. Praeguses õiguskorras ei ole terviseandmetele (eriliiki isikuandmetele) juurdepääsu saamiseks puude raskusastme või töövõime ulatuse hindamise eesmärgil ühtegi muud õiguslikku alust kui TTKS § 27 lg-s 1 sätestatud tervishoiutöötaja registreering tervishoiukorralduse infosüsteemis. 11.
  2. SKA on õigusvastaselt toonud vaideotsuses esile kaebaja terviseandmed. Need olid nähtavad ka ametnikele, kes ei ole arstiharidusega. 11.
  3. Ringkonnakohtu järeldus, et IKÜM art 6 lg 1 punkti a järgi on isikuandmete töötlemine seaduslik, kui andmesubjekt on andnud nõusoleku töödelda oma isikuandmeid ühel või mitmel konkreetsel eesmärgil, on meelevaldne. Ka on eksitav ringkonnakohtu osutus, et kaebaja andis nõusoleku, et SKA töötaja teeb TIS-i päringu andmeid esitanud arsti ees- ja perekonnanime kohta.

§ 23

lg 2 ei võimalda juurdepääsu TIS-i andmeid esitanud arstide terviseandmeid sisaldavatele dokumentidele ehk haigusjuhu kokkuvõtetele. 11.

  1. Kuigi TIS-ist ei nähtu, et kaebaja oleks operatsioonist või mõnest ravimist kõrvalmõju tõttu loobunud, on tal selleks õigus. Määruse nr 18 § 4 ei näe ette, et vastustaja arstiõppe läbinud isik või kohus võiks kommenteerida taotleja ravi puudutavaid asjaolusid. Kohus ei ole täpsustanud, millist abivahendit kasutati kaebaja liikumisvõime hindamiseks konkreetse diagnoosi kontekstis, ega esitanud tulemuste arvväärtusi kvantitatiivsel üldskaalal. Ka ei olnud SKA ekspertarst välja selgitanud, milline konkreetne ravi on kaebajal jäänud kasutamata, et parandada liikumisvõimet. 11.
  2. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et depressioonist tingitud tervisehäired ei saa otseselt mõjutada liikumise valdkonda puudutavate võtmetegevuste hindamist. Kaebajal on depressioon, kuigi 7

(11)3-22-938 ta on aastaid antidepressante tarvitanud. Halb vaimne tervis võib olla peamine tegur, miks füüsiline tervis ei ole paranenud.
  1. SKA oma seisukohta ei esitanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu ning saadab asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks (HKMS § 230 lg 1 ja lg 5 p 2). I
  3. Kaebaja taotles samal ajal puude raskusastme tuvastamist ja puudega tööealise inimese toetust ning töövõime hindamist ja töövõimetoetust. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) tähenduses on õigus abile töövõimetuse korral ja õigus abile puude korral eraldi kaitstavad sotsiaalsed õigused (PS § 28 lg-d 2 ja 4; vt ka RKPJKo 3-4-1-33-14, p 28). Töövõimetoetuse eesmärk on eelkõige sissetuleku asendamine, samas kui puude korral makstava toetusega taotletakse puudest tingitud lisakulude osalist hüvitamist (vrd

§ 1lg-d 1 ja 2, § 2 lg 1 ja § 7 lg 1 ning TVTS § 1 lg 1, § 5 lg 3 ja § 11).

15. Kuna kaebaja taotles samal ajal puude raskusastme tuvastamist ning töövõime hindamist, kasutati puude raskusastme tuvastamiseks töövõime hindamise käigus koostatud eksperdiarvamust ja töötukassa töövõime hindamise otsust (

§ 23lg 7, vt ka määruse nr 18 § 4 lg 1).

Töötukassa tuvastas kaebajal küll osalise töövõime, kuid SKA tal puude raskusastet sama eksperdiarvamuse alusel ei tuvastanud. Töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise metoodikad on erinevad (vt selle kohta RKHKo 3-17-1110/84, p-d 27–28).

  1. Kaebaja esitas nii töötukassa kui SKA otsuse peale vaide. Töötukassale esitatud vaides juhtis ta tähelepanu sellele, et eksperdiarvamuses ei ole osa terviseandmetega arvestatud (ortopeed dr Rahu sissekanne). Kaebaja vastuväidet arvesse võttes hindas tervishoiuteenuse osutaja ekspertarst enda hinnangu ümber ja muutis liikumise valdkonna võtmetegevuse „liikumine eri tasapindadel“ piirangu mõõduka asemel raskeks. Temaga nõustus üldsõnaliselt töötukassa enda ekspertarst. SKA kahtles hinnangu muutmises ja lasi enda ekspertarstil selle üle vaadata. SKA ekspertarst leidis, et tuleb lähtuda esialgsest hinnangust, et vaatlusaluse võtmetegevuse piirang on mõõdukas. Muus osas nõustus SKA ekspertarst töövõime hindamise käigus koostatud eksperdiarvamusega.
  2. Seega on vaidlusaluse SKA puude raskusastme tuvastamise otsuse aluseks eksperdiarvamus, mis on ühele võtmetegevusele antud hinnangu osas vastuolus teise, s.o TTO eksperdiarvamusega, kusjuures viimasega on omakorda nõustunud töötukassa enda ekspertarst. Sealjuures samade terviseandmete alusel antud hinnangute põhjendused erinevad märkimisväärselt. Töötukassa võttis arvesse, et kaebaja liikumine ebatasasel pinnal on püsivalt raskendatud ning jalavalu süveneb püsival koormusel. Seevastu SKA selliseid probleeme ei kirjeldanud, vaid arvestas otsuse tegemisel, et kaebaja on terviseandmete järgi võimeline kandadele ja varvastele tõusma, seisma, liikuma ning kükitama. Samuti seda, et sissekannete järgi on jalgades jõud hea (käesoleva otsuse p-d 5 ja 6).
  3. Kaebajal polnud võimalik SKA vaideotsuse põhjendustest aru saada, miks jõudis SKA puude raskusastme tuvastamisel ühe võtmetegevuse raskusastme hindamisel töötukassast erineva tulemuseni. SKA pole seda selgitanud. Ka ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks peab kohus puude raskusastme tuvastamisel antud hinnangut veenvamaks. Praegusel juhul ei piisanud sellest, et SKA 8

(11)3-22-938 põhjendas oma järeldusi, vaid ta oleks pidanud enda hinnangut kõrvutama töötukassa omaga (vt käesoleva otsuse p 10.9).
  1. On tõsi, et töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise menetlused on erinevad. Puude raskusastme tuvastamisel võetakse arvesse igapäevast tegutsemisvõimet, mis võibki erineda töövõimest (vt käesoleva otsuse p 15), kuid praegusel juhul ei õigusta see ühe konkreetse võtmetegevuse piirangu raskusastmele antud hinnangu erinevust. Piirangute raskusastmeid hinnatakse arvväärtustega, millele on antud töövõime hindamisel ja puude raskusastme tuvastamisel sama sisu (määruse nr 18 § 4 lg 6; tervise- ja tööministri
  2. septembri
  3. a määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“§ 6 lg 3). Kuigi viidatud sätetes mainitud võtmetegevuse raskusastmete vastavustabelites (määruse lisad) märgitud küsimused liikumise valdkonna võtmetegevuse „liikumine eri tasapindadel“ kohta erinevad mõnevõrra oma sõnastuses, hinnatakse siiski sisuliselt sama tegevust. SKA-l on küll õigus hiljem aritmeetilist keskmist korrigeerida 0,5 ühiku võrra, kuid seda peab ta põhjendama (määruse nr 18 § 6 lg 5). Praegu ei ole SKA korrigeerinud aritmeetilist keskmist, vaid tema ekspertarst on hinnanud ühe võtmetegevuse piirangu raskusastet teistest ekspertarstidest erinevalt. Selleks et taotlejal oleks võimalik aru saada, miks SKA jõudis puude raskusastme tuvastamise menetluses sama võtmetegevust hinnates töötukassa töövõime hindamise menetluses antud hinnangust erineva tulemuseni, peab SKA paratamatult erinevaid hinnanguid kõrvutama ja põhjendama, miks ta ei nõustu teise haldusorgani järeldusega. Lisaks eelnevale on SKA võtnud puude raskusastme kohta otsuse tegemisel arvesse näiteks seda, et kaebaja on jätnud ravivõimalused (tugitallad ja operatsioon) kasutamata. Kolleegium on aga selgitanud, et ekspertarstid ei saa üldjuhul määrata kindlaks seda, kas taotleja vajab mingisugust ravi ja mis on just tema jaoks sobiv ravi, vaid seda tuleb uurida taotluses nimetatud arstidelt (määruse nr 18 § 4 lg-d 2 ja 3; vt RKHKo 3-23-705/54, p 17).
  4. Kuna SKA vaideotsus on puudulikult põhjendatud, pole võimalik teha tõsikindlat järeldust ka selle kohta, kas SKA on järginud uurimispõhimõtet (sh määratud ravi osas, vt käesoleva otsuse eelmine punkt). Kolleegium lisab, et SKA-l on sellises olukorras põhjust kaaluda vaidemenetluses nt algse eksperdiarvamuse koostanud ekspertarsti või täiendava ekspertarsti kaasamist (HMS § 82 ja § 83 lg 2; vrd RKHKo 3-17-1110/84, p 22), et veenduda enda hinnangu õigsuses. Kuna haldusmenetluses kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte, võivad tõenditeks olla kõik HMS § 38 lg-s 2 nimetatud tõendid (vt RKHKm 3-21-2230/16, p 12.3). Kolleegium rõhutab, et haldusorgan peab tagama selle, et haldusakti adressaat mõistab, miks otsus nii tehti (RKHKo 3-17-1110/84, p 18). Seda kohustust peab iseäranis hoolikalt silmas pidama nii puude raskusastme tuvastamisel kui ka töövõime hindamisel.
  5. Kuna vaatlusaluse võtmetegevuse piirangu raskusastmele antud hinnangust sõltub ka puude raskusaste (vt ka käesoleva otsuse p 10.1), võis rikkumine mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Kohtumenetluses tuleb piirangu raskusastme õigsust kontrollida täielikult ja piirduda ei saanud ratsionaalsuse või ilmselgete vigade testiga (vt RKHKo 3-17-1110/84, p 25; RKHKo 3-21-629/46, p 15 ja RKHKo 3-20-2474/11, p 20).
  6. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel veenduma, kas SKA on hinnanud liikumise valdkonna võtmetegevuse „liikumine eri tasapindadel“ piirangu raskusastet õigesti. See eeldab SKA-lt täiendavat selgitamist ja vajaduse korral lisatõendite kogumist (vt kohtumenetluses tõendamise kohta RKHKo 3-21-629/46, p 17). Pole põhjust kahelda, et ülejäänud piirangute raskusastmed on hinnatud õigesti – kolm ekspertarsti on olnud nende kohta sama meelt. 9
(11)3-22-938 II
  1. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja nõustus töövõime hindamise ja töövõimetoetuse määramise ning puude raskusastme tuvastamise ja toetuse taotluses, et tema TIS-is olevaid andmeid töötlevad arstiõppe läbinud SKA töötajad ja SKA teeb TIS-i päringu andmeid esitanud arsti ees- ja perekonnanime kohta. Kolleegiumi hinnangul on väär ringkonnakohtu seisukoht, et kaebaja isikuandmeid töödeldi praegusel juhul tema nõusoleku alusel IKÜM art 6 lg 1 punkti a mõttes. Üldjuhul ei peaks haldusorgan töötlema avaliku ülesande täitmisel isikuandmeid isiku nõusoleku alusel. Nõusolek IKÜM-i mõttes eeldab, et see on vabatahtlik, konkreetne, teadlik ja ühemõtteline tahteavaldus, kusjuures andmesubjektil on õigus nõusolek igal ajal tagasi võtta (vt IKÜM art 4 p 11 ja art 7). Nende nõuete täitmine ei ole haldusülesannete puhul üldjuhul võimalik. Nii näiteks ei saa vabatahtlikkusest rääkida olukorras, kus andmesubjekti keeldumine nõusolekut anda toob kaasa riigi pakutavast hüvest ilmajäämise.
  2. Eeltoodu ei tähenda, et isikuandmete töötlemine oli praegusel juhul õigusvastane, sest SKA-l oli õiguslik alus, et töödelda TIS-is olevaid andmeid. Haldusorgan täidab haldusülesannet seaduse alusel ja seega töötleb selleks vajalikke isikuandmeid samuti seaduse alusel. Kuna tegemist on terviseandmete kui eriliigiliste isikuandmetega (IKÜM art 9 lg 1, art 4 p 15), siis IKÜM-i asjakohased õiguslikud alused on art 9 lg 2 punkt h koostoimes art 6 lg 1 punktiga e (Euroopa Kohtu otsus C-667/21 – Krankenversicherung Nordrhein, p 79). Viidatud normid eeldavad, et õiguslik alus on loodud liikmesriigi õiguses, seejuures viimane peab vastama ka kindlatele kvaliteedinõuetele (art 6 lg-d 2 ja 3, art 9 lg 2 punkti h korral ka lg 3; samuti lg 4). Need liikmesriigi loodud nõuded ei või siiski olla ülemäärased (C-667/21 – Krankenversicherung Nordrhein, p 67). 25.

eristab kahte juurdepääsu TIS-ile. Mõlemad eeldavad isiku nõusolekut. SKA-l on juurdepääs TIS-i andmeid esitanud arsti ees- ja perekonnanimele (

§ 23lg 2).

Terviseandmetele on seejuures juurdepääs ainult arstiõppe läbinud isikul (

§ 23

lg 3), kes võib olla SKA ametnik või töötaja, kuid võib olla ka kaasatud ekspert (töövõimetoetuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, 84SE, Riigikogu XIII koosseis, seletuskiri lk 45 jj). Viimati nimetatud sätte järgi on arstiõppe läbinud isikul isiku nõusolekul juurdepääs järgmistele tervise infosüsteemis olevatele puude raskusastme tuvastamiseks vajalikele andmetele: andmed andmete esitaja kohta; andmed ambulatoorsete visiitide ja haiglas viibimise kohta; andmed ravimite kohta.

  1. Töövõime hindamiseks ja puude raskusastme tuvastamiseks vajalike TIS-i andmete loetelu ja ajavahemikku, mille kohta on õigus andmeid pärida, on täpsustatud sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri
  2. veebruari
  3. a määruses nr 15 „Töövõime hindamiseks, puude raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“. Vabariigi Valitsuse
  4. detsembri
  5. a määruses nr 138 „Tervise infosüsteemi põhimäärus“ on omakorda sätestatud, millistele turvameetmetele peab infosüsteem vastama, kui kaua tuleb säilitada logisid andmete töötlemise kohta, kuidas tagatakse juurdepääs infosüsteemi andmetele jms. Kuna SKA-l on seadusest tulenev juurdepääsu õigus infosüsteemis olevatele isikuandmetele, tagatakse talle otsejuurdepääs (määruse nr 138 § 12 lg 1 ja § 10 lg 1). Puude raskusastme tuvastamisel osalevale arstiõppe läbinud isikule ei laiene määruse nr 138 § 11 („Tervishoiuteenuse osutaja õigus andmetele juurdepääsuks“), kuna ta ei osuta selles menetluses tervishoiuteenust. Seetõttu ei saa andmesubjekt keelata SKA-le juurdepääsu oma terviseandmetele. Selline keeld kehtib vaid tervishoiuteenuse osutajale (määruse nr 138 § 19).
  6. Eeltoodust tulenevalt on

§ 23lg-tes 2 ja 3 nimetatud isiku nõusolekul TIS-i andmetele juurdepääsuks eeskätt andmesubjekti informeeriv tähendus, andes talle valikuvabaduse otsustada, kas 10

(11)3-22-938 esitada ise asja lahendamiseks vajalikud andmeid või võimaldada SKA-l ja arstiõppe läbinud isikul kasutada TIS-is olevaid. Kui kaebaja sellist nõusolekut poleks andnud, tulnuks kaebajal puude raskusastme tuvastamiseks vajalikud andmed ise esitada (sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 21 lg 1 p 1; vt ka HMS § 14 lg 3 p 5 ja SÜS § 3 lg 6). 28. Kolleegium asendab avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.