lg 2 p 2,
lg 1 ja
veebruari 2020 otsus Apellatsiooni esitajad Süüdistatav P.Z ja tema kaitsja adv. Andrias Palmits Süüdistatav P.Z (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Andrias Palmits Prokurör Õnne Neare-Vaarmann RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
lg 2 p 2 ja
lg 1 järgi ja
lg 1 alusel mõisteti talle
lg 2 p 2, kui raskeimat karistust ette nägeva sätte alusel karistuseks tähtajaline vangistus 2 aastat ja 6 kuud. Lisaks tunnistati ta süüdi
lg 2 järgi ja karistuseks mõisteti tähtajaline vangistus 1 aasta ja 6 kuud.
lg 1 ja § 63 lg 2 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ning kuritegude kogumis mõisteti liitkaristuseks tähtajaline vangistus 2 aastat ja 6 kuud.
lg 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud vangistus tingimisi täielikult täitmisele pööramata, kui P.Z ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
Kondile lisakaristusena ettevõtluskeeldu 3 aastaks. P.Z mõisteti
Tema on OÜ X (pankrotis, registrikood XXXXXXXX) juhatuse liige alates 16.10.
lg 2 järgi mõisteti P.Z süüdi selles, et ta rikkus teadvalt raamatupidamise korraldamise nõudeid, millega oluliselt raskendas ülevaate saamise 3 raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist, kui kohus oli välja kuulutanud raamatupidamiskohustuslase pankroti, mis seisnes järgnevas: P.Z oli ÄS § 180 lg 1 alusel osaühingut juhtiva organi liikmeks ning ÄS § 183 alusel ettevõtte raamatupidamist korraldavaks isikuks. OÜ X on eraõiguslik juriidiline isik, mis on raamatupidamise seaduse § 2 kohaselt raamatupidamiskohuslane. Raamatupidamise seaduse (RPS) § 4 tulenevalt on raamatupidamiskohustuslane kohustatud: korraldama raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemusest ja rahavoogudest; - dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid; kirjendama algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites; koostama ja esitama majandusaasta aruande ning muud finantsaruanded käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud korras ja - säilitama raamatupidamise dokumente, P.Z kujundas olukorra, kus OÜ X raamatupidamine ei vastanud raamatupidamise seaduse nõuetele ning rikuti järgmisi raamatupidamisele sätestatud kohustusi: osaühingu raamatupidamises ei olnud tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest; majandustehinguid ei dokumenteeritud; algdokumente ei kirjendatud õigeaegselt ja korrektselt raamatupidamisregistrites ning nõutavad raamatupidamisregistrid puudusid üldse; ei koostatud ega esitatud õigeaegselt majandusaasta aruandeid; ei säilitatud raamatupidamise dokumente. Raamatupidamise seaduse § 5 lõige 3 sätestab, et raamatupidamist peetakse tekkepõhiselt, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et tekkepõhine arvestus on majandustehingute kajastamine vastavalt majandustehingu toimumisele, sõltumata sellest, kas sellega seotud raha on laekunud või välja makstud. Raamatupidamise seaduse § 6 lg 2 tulenevalt on raamatupidamiskohuslane kohustatud kõiki majandustehinguid dokumenteerima ning kirjendama raamatupidamisregistrites mõistliku aja jooksul pärast majandustehingu toimumist selliselt, et oleks tagatud õigusaktidega ettenähtud aruannete tähtaegne esitamine. OÜ X arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX väljavõttel nähtuvad järgmised tehingud, mille osas ei ole tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine ning on rikutud raamatupidamise seadusega kehtestatud raamatupidamise korraldamise nõudeid: - Perioodil jaanuar 2015 kuni veebruar 2016 on OÜ X pangakonto juurde välja antud pangakaarti kasutades võetud välja sularaha, 54-l korral, summas 23 531,26 EUR. Tehinguid ei ole dokumenteeritud ega kajastatud raamatupidamisregistrites ning 4 nende kohta raamatupidamise dokumendid dokumente ei ole nõuetekohaselt säilitatud; puuduvad, st raamatupidamise - Perioodil 16.07.2015 kuni 26.10.2015 on tehtud ülekanded välisriigi panka, summas 39 888,5 EUR. Tehinguid ei ole dokumenteeritud ega kajastatud raamatupidamisregistrites; - OÜ X arvelduskonto juurde välja antud pangakaardiga on teostatud kaardimakseid ajavahemikul 01.01.2015 kuni 31.12.2015, summas 10 419, 72 EUR. Tehinguid ei ole dokumenteeritud ega kajastatud raamatupidamisregistrites ning raamatupidamise dokumente ei ole nõuetekohaselt säilitatud; - OÜ X arvelduskontole on tehtud makseid D OÜ poolt summas 7 556 EUR ning OÜ X. arveldusarvelt on tehtud makseid D OÜ SEB panga kontole nr YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY, summas 8 685.60 EUR. Tehinguid ei ole dokumenteeritud ega kajastatud raamatupidamisregistrites ning raamatupidamise dokumente ei ole nõuetekohaselt säilitatud. Samuti puuduvad täielikult OÜ X. ja D OÜ vahelised lepingud. Lisaks puuduvad OÜ X. raamatupidamisregistritest ning raamatupidamisdokumentide seast täielikult järgmiste lepingupartneritega sõlmitud lepingud ning nende poolt esitatud arved ja muud raamatupidamise dokumendid: - O OÜ, summas 47 725,71 eurot; - AS S, summas 136 308,79 eurot; - M AS, summas 6744,50 eurot; - S, summas 8232,42 eurot; - OÜ V, summas 38 895,6 eurot. OÜ X tehingute dokumenteerimata jätmise, raamatupidamise dokumentide säilitamise nõuete ning muude eelpool toodud rikkumistega rikkus P.Z oma ÄS § 183 ja § 187 lg 1 tulenevaid kohustusi ning raamatupidamise seadusest tulenevaid raamatupidamise korraldamise nõudeid, millega raskendas oluliselt OÜ X, kui raamatupidamiskohustuslaste varalisest seisundist ülevaate saamist. Samuti peab raamatupidamiskohustuslane tulenevalt ÄS § 179 lg 1, RPS § 4 p 4 ja § 14 koostama iga aasta kohta majandusaasta aruande. Majandusaasta kestab üldjuhul 12 kuud (RPS § 13) ning aruanne tuleb äriregistrile esitada kuue kuu jooksul arvates majandusaasta lõppemisest (ÄS § 179 lg 4). Äriregistri andmetel algas OÜ X majandusaasta 01.01 ja lõppes 31.
Apellandi kaitsja viitab siinkohal korduvalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 05.12.
Lisaks omastamisele heidetakse P.Z Kondile kaevatavas otsuses ette OÜ X. (pankrotis) majanduslikku seisundi kahjustamist
Kõige selle juures ei ole kohus analüüsinud seda väidet, et juhul, kui W AS oleks tasunud OÜ-le Q eespool viidatud 300 000 eurot ning kui seejärel oleks OÜ Q tasunud ka OÜle X. (pankrotis) eelnimetatud 300 000 eurot, siis oleks saadud rahast piisanud selleks, et täita kõik OÜ X. (pankrotis) kohustused. T. Kondi tegevuse tulemusena võis OÜ X. (pankrotis) vara ajutiselt küll väheneda 62 309,30 euro ulatuses, kuid kõikidele kuludele pidi tekkima kate Kohtla-Järve staadioni ehitusobjektilt laekuvast rahast – ehk vara vähenemine 62 309,30 euro ulatuses oli ajutine ja ettekavatsemata. Ka eeltoodu 8 osas on kohtulik uurimine olnud maakohtus ühekülgne ning see on viinud materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamiseni. Viimaks heidab kohus T. Kondile ette ka seda, et ta on rikkunud OÜ X. (pankrotis) raamatupidamise korraldamise kohustust. Selle juures jääb P.Z varem avaldatu juurde, et tal oli suuline kokkuleppe KK-ga raamatupidamise korraldamiseks. Senise kohtumenetluse käigus on tõendamist leidnud, et KK vähemalt osaliselt OÜ X. (pankrotis) raamatupidamisega tegeles – nt koostas ta OÜ X. (pankrotis) maksudeklaratsioonid. KK on tunnistajana kinnitanud ka seda, et tal oli tehniline võimekus (s.o vastav tarkvara ja ka oskusteave) kogu OÜ X. (pankrotis) raamatupidamise korraldamiseks, ent selles ei olnud nad T. Kondiga kokku leppinud.
lg 1 kohaselt saab raamatupidamiskohustuse rikkumine olla kriminaalõiguslikult karistatav vaid juhul, kui see on toimunud teadvalt. Kohus on leidnud, et P.Z rikkus OÜ X. (pankrotis) raamatupidamise korraldamise kohustust teadlikult, kuna: ta lahkus Eestist; ei olnud kättesaadav ega vastanud ühelegi järelepärimisele. Seejuures on kohus jätnud aga tähelepanuta, et OÜ X. (pankrotis) pankrotihaldur nõudis T. Kondilt raamatupidamis-dokumentide esitamist alles kriminaalmenetluse ajal. Selleks ajaks, täpsemalt 07.03.
lg 2 p 2; § 384 lg 1 ja 381 1 lg 2 järgi ning tema karistamine on põhjendatud ja seaduslik ning palub jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. 10 Kannatanu OÜ X (pankrotis) pankrotihaldur Maire Arm lepinguline esindaja adv. Epp Landberg ei nõustu oma vastuväidetes samuti kaitsja apellatsiooniga, palub jätta apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Kannatanu ei nõustu apellatsiooni väitega, et kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik. Kannatanu hinnangul arvestas kohus nii prokuröri kui kaitsja seisukohti ja esitatud tõendeid ning jõudis kõiki seisukohti ja tõendeid hinnates järeldusele, et P.Z tuleb süüdi tunnistada. Seoses apellatsiooni väidetega
Vaieldamatult oli OÜ-l X alates 16.10.2006 kuni 25.01.2019 kolm osanikku – P.Z , YY ja DD. Kusjuures kõik kolm olid osaühingu asutajad ning maksnud võrdsetes osades osamaksed (nimetatu nähtub objektiivselt äriregistri väljatrükist). T. Kondi tegevusest osaühingu vara omastamisel ei olnud YY ega DD teadlikud. Nõusolekut ei ole võimalik anda tegevuseks, millest isik teadlik ei ole. Tõele ei vasta apellatsiooni väited selle kohta, et tegemist oli n-ö „vaikivate osanikega“. YY ütlustest nähtub, et ta isegi ei tea, mida tähendab mõiste „vaikiv osanik“ (21.11.2019 istungi protokolli lk 5). Küll aga on YY jaatanud, et äriühingu asutamisel „sinna sai midagi sisse makstud küll“ (21.11.2019 istungi protokolli lk 1). DD ütluste kohaselt läks tema osanikuks lootuses, et saab kunagi kasumit. Äriühingu asutamisel tasus ta ka osamakse, tema sõnul tasusid kõik kolm osanikud võrdselt ja ka kasum pidi võrdselt jagunema (21.11.2019 istungi protokoll lk 6). Teiseks tuleb märkida, et äriseadustik (ÄS) ka ei tunnista mõistet „vaikiv osanik“, vaid ÄS § 148 lg-st 5 tulenevalt annab osa igale osanikule ühtemoodi teatud õigused. Osaühingu osa omamine ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas osa omanik on huvitatud ühtlasi ka äriühingu juhtimisest. ÄS § 180 lg 1 järgi on nagunii juhatus osaühingu juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingut. Isik on osa omanik seni, kuni ta selle ÄS § 149 lg -s 4 sätestatud korras notariaalses vormis tehinguga võõrandab. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et YY ja DD olid OÜ X osanikud. Eeltoodut silmas pidades leiab kannatanu, et nn vaikivate osanike kohta on apellatsiooniväited ühelt poolt õiguslikult võimatud ning teisalt, tunnistajate ütlusi ja dokumentaalseid tõendeid (nt äriregistri väljatrükki) arvestades, ka väärad. Maakohus on ühtlasi õigesti tuvastanud, et kuivõrd tegemist oli kolme osanikuga äriühinguga, siis ei kohaldu Riigikohtu praktika, mis puudutab olukordi, kus tegemist on ainuosanikuga. Kannatanu rõhutab, et apellatsioonis toob apellant esile mõned üksikud pangakaardiga tasumised, mille osas ta leiab, et tegemist võiks olla OÜ X majandustegevuseks vajalike kuludega. Sularahas summade väljavõtmiste ja valdavas osas pangakaardiga tehtud (täiesti selgelt mitte majandustegevusega seotud) ülekannete osas ei ole apellant maakohtu otsusele etteheiteid teinud. Apellatsioonis esitatud väited selle kohta, et OÜ X pangakaardiga tehtud maksed ja teatud ülekanded on seotud OÜ X majandustegevusega, on paljasõnalised. Kannatanu hinnangul on kohus õigesti tuginenud Riigikohtu praktikale, mille kohaselt kui süüdistatav esitab versiooni raha kasutamisest äriühingu huvides, peab ta selle versiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks (vt 3-1-1-47-07, p 22). Süüdistatav ega tema kaitsja vastavaid tõendeid kohtueelses ega kohtumenetluses ei esitanud. Kui tegemist oleks olnud 11 reaalselt OÜ X majandustegevuse tarbeks vajalike ostudega/ülekannetega, oleks P.Z äriühingut juhtinud juhatuse liikmena pidanud ja saanud esitada ka vastavad tõendid, mida ta aga ei teinud. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatud apellatsioonis maakohtule tehtud etteheiteid selle kohta, et pole arutatud selle üle, kuhu mingi materjal läks või minema pidi või et ei ole analüüsitud täpsustamata projektdokumentatsiooni või täitedokumentatsiooni, mille osas ei ole teada, kas ja kuidas peaks see seonduma äriühingu pangakontolt tehtud ülekannetega. Selleks, et kaitseversiooni üle arutada ja seda analüüsida, peab kaitse pool kõigepealt vastavad konkreetsed asjaolud välja tooma ja tõendama. Seoses apellatsiooni väidetega 05.12.2020 kohtuistungil esitatud tõendiga (13.05.2015 e-kirjaga) märgib kannatanu, et tegemist on loeteluga, mitte tasaarvestusavaldusega, nagu püüab väita apellant. Liiatigi eeldab tasaarvestus, et eksisteerib ka vastassuunaline nõue, millise olemasolu ega sisu apellant ei selgita. RR, OÜ Q juhatuse liige, on 04.12.2019 kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud, kuid tema ei ole väidetava tasaarvestuse tegemist kinnitanud. Ka P.Z süüdistatavana ütlusi andes ei ole selgitanud, et tegemist oleks olnud tasaarvestusega, nagu väidetakse apellatsioonis. Kannatanu hinnangul on kohus õigesti tuvastanud ka selle, et OÜ X pangakontolt on tehtud ülekanded kohtutäiturite ametikontodele seoses täiteasjadega, mis ei seondu OÜ X majandustegevusega. Apellatsiooni p-s 3.10.2 tunnistab apellant ka ise, et tasus T. Kondi isikliku võla mobiilsideoperaatori ees. Selline võla tasumine ei ole seotud äriühingu majandustegevusega. Täiteasi nr 022/2014/337 puudutas OÜ X majandustegevusega mitteseotud tehingut, nagu tuvastas ka maakohus. Mis puudutab sõidukeid, mille eest on makstud OÜ X pangakontolt, siis ei pea kannatanu apellatsiooni väiteid usutavateks ega tõendatuks. Olukorras, kus isik leiab, et tegemist on võltsitud tõendiga, kuid ei küsi kohtus üle kuulatud tunnistajalt (s.o RRlt) vastavate asjaolude kohta küsimusi ega taotle ekspertiisi, on kaitse pool jätnud teadlikult kasutamata võimaluse enda väiteid tõendada. Apellatsioonis esitatud väited käsunduslepingu olemasolu kohta, mis võis olla suuline, on oletuslikud ega tugine ühelgi tõendil. Seoses
lg 1 järgi kvalifitseeritava koosseisuga on apellatsioonis kohtule tehtud üks etteheide – kohus on jätnud analüüsimata hüpoteetilise olukorra, kus juhul, kui W AS oleks tasunud OÜ-le Q, siis oleks OÜ Q tasunud ka OÜ-le X. Tegemist on hüpoteetilise arutluskäiguga, mis ei muuda kuidagi olematuks kohtuotsusega tuvastatut, et P.Z kasutas äriühingu raha isiklikus otstarbeks ja pööras äriühingu vara kolmandate isikute kasuks, mille tulemusena äriühingu maksevõime vähenes. Käesolevas asjas on tuvastatud ning seda ei vaidlustata ka apellatsioonis, et OÜ X pangakontolt tehtud terve rida ülekandeid, sularaha väljavõtmisi ei ole dokumenteeritud, nende kohta puuduvad raamatupidamises igasugused dokumendid (vt maakohtu otsuse lk 45-46).
lg 2 alusel kvalifitseeritud kuriteos süüdi mõistmise osas väidab apellant, et P.Z´il oli suuline kokkulepe KK-ga raamatupidamise korraldamiseks. Selles osas nõustub kohtukolleegium kannatanu poolt apellatsioonile esitatud vastuväidetega, et KK aitas P.Z-i käibedeklaratasioonidega ning sedagi 12 lühiajaliselt. KK selgitas, et tal olid ainult ostu- ja müügiarved. Raamatupidamisprogrammiga oleks küll olnud võimalik ka pangamakseid sisestada, aga P.Z ei olnud temaga lepingut sõlminud. Lisaks koostas KK mõned majandusaasta aruanded. RR ja P.Z ütlesid talle mis summad tuleb panna ja milline peab olema käive. ÄS § 183 kohaselt peab osaühingu Raamatupidamise korraldamine oli juhatuse e P.Z-i kohustus. KK raamatupidamist ei korraldanud ega saanudki korraldada, sest ka tema ei saanud vajalikke dokumente, ka ei sõlmitud temaga selleks lepingut. Apellatsioonis ei vaidlustata, et OÜ X poolt on pangakontolt tehtud terve rida ülekandeid, sularaha väljavõtmisi ei ole dokumenteeritud, nende kohta puuduvad raamatupidamises igasugused dokumendid. Maakohus on otsuses põhjalikult analüüsinud pankrotihalduri katseid saada OÜ X raamatupidamisdokumente. P.Z lahkus Eestist ning tegi ennast täiesti kättesaamatuks. Temaga ei saanud ühendust isegi mitte tema volitatud esindaja Erki Casar. Ka pärast Eestisse naasmist ei esitanud P.Z kõiki raamatupidamisdokumente, vaid üksikuid dokumente, mis kuidagi raamatupidamist arusaadavamaks ei muutnud. Pankrotihalduril puudus nii võimalus välja selgitada, milline on võlgniku varaline seis, sh selgitada, milliseid nõudeid oleks halduril võimalik pankrotivõlgniku nimel esitada, et saada raha pankrotipessa. Pankrotihaldur/kannatanu Maire Arm on ütlusi andes pikalt kirjeldanud, kuidas ta pidi pöörduma kolmandate isikute poole info saamiseks, kellest kõik ei vastanud, sh OÜ Q ei vastanud samuti M. Armi mitmetele päringutele. Maksu- ja Tolliametilt tuli info, et OÜ Q vastu ei pruugi üldse nõuet olla. Juba ainuüksi nimetatust nähtub, et OÜ X raamatupidamisest ülevaate saamine oli oluliselt raskendatud ning terviklikku ülevaadet haldur ei saanudki. Kannatanu hinnangul ei vabasta apellandi väide, et raamatupidamisdokumendid jäid Kohtla-Järve ehitusobjekti soojakusse, P.Z-i vastutusest. See T. Kondi versioon on ebausutav. Tallinna Ringkonnakohtu 13.mai 2020 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 19.maini 2020. Tähtajaks esitas ühise kirjaliku seisukoha süüdistatav P.Z ja tema kaitsja advokaat Andrias Palmits, kes leiavad kokkuvõtlikult, et OÜ X. (pankrotis) majandusraksusteni viis peatöövõtja W AS-i suutmatus tasuda Osaühingule Q, mis omakorda pidi tasuma OÜ-leX. (pankrotis). Kuna aga W AS kokkulepitult ei tasunud, ei maksnud ka Osaühing Q OÜ -le X. (pankrotis). Kaubiku Mercedes-Benz müügilepingul ei ole T. Kondi allkiri. Kannatanu väide, et raamatupidamisdokumendid ei saanud jääda soojakusse, on eelkõige hinnanguline. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga ja apellatsioonile esitatud vastuväidetega leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning selle tühistamiseks alus puudub. Apellandid leiavad, et maakohtu otsuse üheks tühistamise aluseks on kohtuliku uurimise ühekülgsus. 13 Vastuvaidlematu on fakt, et nimetatud rikkumine, kui see ka tõesti esineks, ei ole seaduseandja silmis selline rikkumine, mis saaks kaasa tuua apellatsioonis taotletud õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise. Viidates KrMS § 309 lg-le 2, rõhutab kohtukolleegium, et kohtuliku uurimise ühekülgsus ei ole õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise alus ja kohtuotsuse tühistamine apellatsioonikohtus nimetatud alusel ei too kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kohtuliku uurimise ühekülgsus on selline rikkumine, mis on kõrvaldatav ringkonnakohtus, kui seda taotletakse apellatsioonis ning selleks on põhjendatud alus. Käesoleval juhul ei saa kuidagi maakohtule ette heita kohtuliku uurimise ühekülgsust, sest maakohus on kohtumenetluse pooli kohelnud võrdselt. Kaitsjal oli samamoodi nagu prokuröril ja kannatanul võimalus esitada tõendeid, mida ta ka tegi ja küsitleda kannatanut ning tunnistajat. Asjaolu, et kaitsepool ei kasutanud oma aktiivsete kaitseväidete kontrollimiseks kõiki võistleva menetluse võimalusi, ei tähenda, et kohtulik uurimine oli nö süüdistuse poole kaldu e ühekülgne. Kohus käsitles ka otsuses kõiki kaitseargumente. Apellatsioonikohtule ei ole apellant esitanud selliseid taotlusi, millised kuidagi võiksid olla käsitletavad maakohtu kohtuliku uurimise ühekülgsuse kõrvaldamiseks. Kaitsja on apellatsioonile lisanud vaid kaitseakti, kus on tema taotlused tõendite uurimiseks kohtus ja e-kirja ning taotlenud nende uurimist ringkonnakohtus. Kohtukolleegium selgitab, et apellatsioonikohtule ei ole vajalik esitada neid tõendeid veelkord, mis on juba maakohtule esitatud. Samuti ei uurita vahetult apellatsioonikohtus neid tõendeid, mis on maakohtus juba uuritud. Ringkonnakohtu käsutuses on kõik maakohtus uuritud tõendid ja seda maakohtu kohtuistungi protokolli kaudu, kus on näha tõendite vahetu uurimine (kirjalike tõendite avaldamine, tunnistajate, kannatanu vahetu küsitlemine) maakohtu kohtuliku uurimise käigus. Valitseva seisukoha järgi ei ole kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. Nagu apellatsiooni sisust järeldada võib, heidetakse maakohtule tegelikult ette seda, et maakohus on olemasolevast tõendite kogumist ja tõendite hindamisprotsessi tulemil tulnud kaitsjast erinevale järeldusele süüdistatava süü osas. Sisuliselt kordab kaitsja oma kaitseväiteid, millised olid esitatud ka maakohtule ning millistele maakohus on juba oma otsuses vastanud. Seejuures peab apellant õigeks rajada taotletav õigeksmõistev kohtuotsus süüdistava ütlustele ja jätta kõrvale maakohtu otsuses süüstavate tõendite kogumisse kuuluvad tõendid e kannatanu, tunnistajate ütlused. Kohtukolleegium sellise ühekülgse tõendite hindamisega nõustuda ei saa. Ka ei ole olukord, kui maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang vastab tuvastatud tehioludele, hinnatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega, isegi, kui kaitsja arvates süüdistatavale süüdistuses etteheidetud kuritegu ei ole tõendatud. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kujutab endast kohtu eksimist
-i üldosa sätete kohaldamisel. Arutataval juhul seda tuvastatud ei ole, sest maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang on vastavuses nende tehioludega, mis maakohtu otsusega tuvastatud on. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsustes on 14 kõiki tõendeid põhjalikult analüüsitud ja põhjendatud, millistele tõenditele süüdimõistmise aluseks olevad järeldused rajati ning kuidas need tõendid ja järeldused kinnitavad kuriteo toimepanemist süüdistatava poolt. Ringkonnakohus nõustub täielikult selle arutluskäiguga. Kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Selleks, et teha süüdistatava osas maakohtu otsusega võrreldes vastupidine kohtuotsus, peab ringkonnakohus tuvastama maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vead ning esitama omapoolse, maakohtu lõppjäreldusega võrreldes vastupidise järelduseni viinud tõendite analüüsi. Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumil kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKo 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (RKKKo 3-1-1-92-11, p 15.1). Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul kohustus (vt RKKKo 3-1-1-44-13 p 20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. Kohtukolleegiumi hinnangul toetuvad apellandid põhjendamatult arusaamale, et süüdistaja kohustus oleks olnud ümber lükata süüdistatava poolt süüdistusele esitatud vastuargumente. Nii heidetakse prokurörile ja maakohtule ette seda, et ei ole läbi viidud ekspertiisi volituse allkirja ehtsuse kontrollimiseks. Seejuures väidetakse apellatsioonis, et see allkiri on võltsitud. Esiteks, süüdistatav ei ole maakohtus seda väitnud. Nii selles osas, kui ka kõigi teiste ennast õigustavate väidete osas on süüdistatava ütlused üldsõnalised ja tema positsioon jätab paratamatult mulje, et vastupidi, ta püüab igati vältida selliseid konkreetseid õigustusi, mis kuidagi kontrollitavad oleks. Õigus on kannatanul, et olukorras, kus isik leiab, et tegemist on võltsitud tõendiga, kuid ei küsi kohtus üle kuulatud tunnistajalt (s.o RRilt) vastavate asjaolude kohta küsimusi ega taotle ekspertiisi, on kaitse pool jätnud teadlikult kasutamata võimaluse enda väiteid tõendada. Samamoodi on jäänud paljasõnaliseks süüdistatava seisukoht, et osad maksed ja ülekanded on seotud OÜ X majandustegevusega. Ühtegi tõendit selle versiooni tõestuseks esitatud ei ole. Miks kaitsja selliselt oma kaitsetaktika üles ehitas, võib vaid oletada. Kindlasti ei saa väita, et advokaadist kaitsja ei tea oma kutsetegevuse põhimõtteid. Pigem ei ole aktiivse kaitsetegevuse tulemusel saadavad tõendid valitud kaitseversiooni toetavad ning võivad vastupidi luua juurde süüstavaid tõendeid. Järelikult on apellantide argumendid ainetud ja nendel pole vaja põhjalikumalt peatuda. Kohtukolleegiumi hinnangul on nii prokurör, kui ka kannatanu põhjendatult oma kirjalikes vastuväidetes sellist passiivsust kaitsjale ette heitnud. Kaitsja poolt kohtule esitatud dokument - 13.05.2015 e-kiri kohtukolleegiumi hinnangul mingit uut tõendit ei loo ega ühtegi süüstavat tõendit ümber ei lükka. Põhjendatult väidab kannatanu, et tegemist on loeteluga, mitte 15 tasaarvestusavaldusega, nagu püütakse väita apellatsioonis. Väidetava tasaarvestuse sisu ei ole samuti kaitsepool maakohtu istungil püüdnudki uurida. Kohtupraktika kohaselt ei piisa süüdistusversiooni ümberlükkamiseks paljasõnaliste süüdistust kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Kui süüdistatav ja kaitsja leiavad, et prokuratuuri tõendid ei kajasta süüdistuses süüdistatavale etteheidetava käitumise tehiolusid õigesti, peavad nad enda väidete kinnituseks esitama oma tõendeid. Alles siis tekib kohtul alus vaagida ka sisuliselt neid kaitseargumente, millised on esitatud ning milliste kohta ei saa enam öelda, et need on jäänud paljasõnalisteks. Kriminaalmenetluses esitab prokurör süüdistust tõendavad tõendid ning kui vastaspool ei nõustu süüdistuse poolt esitatud süüstavate tõenditega ning asub aktiivse kaitse positsioonile lasub ka tõendamiskoormus kaitsepoolel. Selline on Riigikohtu valitsev seisukoht ning viimati rõhutas Riigikohus seda oma otsuses 3.aprillist 2020 nr 1-18-2232. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks juhtida tähelepanu Riigikohtu valitsevale ja kestvale seisukohale, et võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et Advokatuuriseaduse § 40 lg 2 kohustab advokaati osutama õigusteenust õigeaegselt ja asjatundlikult ning see peab põhinema asjaolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Advokaat peab vajaduse korral koguma kliendi huvides tõendeid. Eetikakoodeksi kohaselt on advokaat kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse. Kuna maakohus on vägagi veenvalt ja kõiki kahtlusi välistavalt põhistanud, miks annavad kogutud tõendid aluse järeldada, et süüdistatav on pannud toime temale süüdistustes etteheidetavad kuriteod ja kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu kõnealuste põhjendustega täielikult, siis jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses üle kordamata. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et olukorras, kus ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, puudub õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks esimese astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Esimese astme kohtu otsust muutmata jättes on ringkonnakohus kohustatud analüüsima üksnes selliseid apellatsioonis esitatud argumente, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud (Riigikohtu otsus nr 116-6115/67, p-d 30–31). Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt märkis, ei ole maakohtu poolt jäänud analüüsimata asjassepuutuvaid kaitseargumente. Nii on maakohus piisavalt selgitanud otsuses, et arutataval juhul ei ole asjassepuutuv Riigikohtu otsuses 3-1-1-52-14 väljaöeldud seisukoht, sest oli äriühingul süüdistuse perioodil kolm osanikku ning P.Z ei olnud Osaühingu X ainuosanik. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole ka alust väita, et tunnistajatena üle kuulatud DD ja YY oleks maakohtu istungil süüdistatavale süüdistuses etteheidetava käitumise tagantjärgi heaks kiitnud. Tunnistajad on väitnud, et neil ei ole etteheiteid 16 süüdistatavale seoses tema tegevusega, kuid selleks, et väita, et nad on ka süüdistatava tehingud heaks kiitnud peaks nad olema teadlikud nende sisust, millest ilmselgelt praegusel juhul rääkida ei saa. Neil puudus ja puudub teadmine igast konkreetsest tehingust ning nõusolekut ega heakskiitu ei ole võimalik anda tegevuseks, millest isik teadlik ei ole. Etteheide, et juba kriminaalmenetluse käigus prokurör ega pankrotihaldur ei tegelenud selle versiooni uurimisega, et hoopis RR ja/või OÜ T on sõidukid omastanud, on samuti esitatud paljasõnalisena ja võib vaid oletada, et apellandid peavad silmas seda, et ei ole alustatud kriminaalmenetlust. Kohtukolleegiumi hinnangul oleks olukord, kus ühes kriminaalmenetluses on püstitatud uurimisversioon ja menetlusesemeks on sõidukite omastamine e kolmanda isiku kasuks pööramine, mis kogutud tõendite pinnalt ei ole paljasõnaline versioon ja samal ajal uuritakse seda versiooni välistavat kuriteosündmust e samade sõidukite omastamist selle isiku poolt, kelle kasuks esimese versiooni kohaselt need sõidukid pöörati, ebamõistlik, kuigi jah, kaitsepoolele jällegi soodne ja õigustusi soosiv olukord. Seoses
lg 1 järgi kvalifitseeritava koosseisuga on apellatsioonis kohtule ette heidetud, et kohus on jätnud analüüsimata olukorra, kus juhul, kui W AS oleks tasunud OÜ-le Q, siis oleks OÜ Q tasunud ka OÜ-le X. Kohtukolleegium nõustub kannatanu seisukohaga, et tegemist on hüpoteetilise arutluskäiguga, mis ei muuda kuidagi olematuks kohtuotsusega tuvastatut, et P.Z kasutas äriühingu raha isiklikus otstarbeks ja pööras äriühingu vara kolmandate isikute kasuks, mille tulemusena äriühingu maksevõime vähenes. Seoses apellatsiooni väidetega 05.12.2020 kohtuistungil esitatud tõendiga (13.05.2015 e-kirjaga) märgib kannatanu, et tegemist on loeteluga, mitte tasaarvestusavaldusega, nagu püüab väita apellant. Liiatigi eeldab tasaarvestus, et eksisteerib ka vastassuunaline nõue, millise olemasolu ega sisu apellant ei selgita. RR, OÜ Q juhatuse liige, on 04.12.2019 kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud, kuid tema ei ole väidetava tasaarvestuse tegemist kinnitanud. Ka P.Z süüdistatavana ütlusi andes ei ole selgitanud, et tegemist oleks olnud tasaarvestusega, nagu väidetakse apellatsioonis.
lg 2 alusel kvalifitseeritud kuriteos süüdi mõistmise osas on samuti maakohtu seisukohad põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väiteid ei lükka maakohtu seisukohti ümber. KK tõesti aitas P.Z-i käibedeklaratasioonidega, kuid lühiajaliselt. Raamatupidamise korraldamine oli juhatuse e T. Kondi kohustus. KK raamatupidamist ei korraldanud ega saanudki korraldada, sest ka tema ei saanud vajalikke dokumente, ka ei sõlmitud temaga selleks lepingut. Apellatsioonis ei vaidlustata, et OÜ X poolt on pangakontolt tehtud terve rida ülekandeid, sularaha väljavõtmisi ei ole dokumenteeritud, nende kohta puuduvad raamatupidamises igasugused dokumendid. Maakohus on otsuses põhjalikult analüüsinud pankrotihalduri katseid saada OÜ X raamatupidamisdokumente. P.Z lahkus Eestist ning tegi ennast täiesti kättesaamatuks. Temaga ei saanud ühendust isegi mitte tema volitatud esindaja Erki Casar. Ka pärast Eestisse naasmist ei esitanud P.Z kõiki 17 raamatupidamisdokumente, vaid esitas üksikuid dokumente, mis mitte kuidagi raamatupidamist arusaadavamaks ei muutnud. Pankrotihalduril puudus seega võimalus välja selgitada, milline on võlgniku varaline seis, sh selgitada välja, milliseid nõudeid oleks halduril võimalik pankrotivõlgniku nimel esitada, et saada raha pankrotipessa. Pankrotihaldur/kannatanu Maire Arm on ütlusi andes pikalt kirjeldanud, kuidas ta pidi pöörduma kolmandate isikute poole info saamiseks, kellest kõik ei vastanud, sh OÜ Q ei vastanud samuti M. Armi mitmetele päringutele. Maksu - ja Tolliametilt tuli info, et OÜ Q vastu ei pruugi üldse nõuet olla. Juba ainuüksi nimetatust nähtub, et OÜ X raamatupidamisest ülevaate saamine oli oluliselt raskendatud ning terviklikku ülevaadet haldur ei saanudki. Süüdistatava väidetel, et raamatupidamisdokumendid jäid Kohtla-Järve ehitusobjekti soojakusse, puudub igasugune loogiline põhjendus ja pigem on need absurdsed. Sellistele ütlustele kohus otsust rajada ei saa. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-109-15 selgitanud, et elulise usutavuse kriteeriumi osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida madalam on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Ebausutav, et T. Kondil puudusid igasugused võimalused väidetavalt soojakusse jäänud dokumentide tagasi saamiseks. Maakohus on seejuures õigesti juhtinud tähelepanu, et isegi kui T. Kondil puudus lühiajaliselt ligipääs soojakule, siis ei selgita see ikkagi raamatupidamisdokumentide esitamata jätmist. T. Kondi ütluste järgi olid osad dokumendid ka arvutis, sh registrid, mida P.Z ei ole ka esitanud. T. Kondi ütluste kohaselt toimus Kohtla-Järve ehitusobjekti projektijuhtimine, projekteerimine 2015.a mai lõpus ning kohus tuvastas, et soojakud viidi Kohtla -Järve objektilt ära augustis 2015. T. Kondi sõnul jagas ta 2015.a kontorit OÜ-ga Q. Arusaamatuks jääb, miks pidid soojakus olema raamatupidamisdokumendid varasemast ajast kui mai 2015 ning hilisemast ajast kui august 2015, kuid ometigi ei esitanud P.Z ka nende perioodide kohta haldurile dokumente. Samuti ei ole usutav, miks dokumendid on soojakus, kui isikul on kontoripind ja miks pidi P.Z viima Kohtla-Järvele soojakusse dokumendid, mis kajastasid Tallinnas tehtud tehinguid. Kõige eelneva kokkuvõtteks resümeerib kohtukolleegium süüdistatava käitumisaktidele tuginedes, et süüdistatava eesmärgiks oli juriidilise isiku omandist likviidse vara väljaviimine, kõnealuse vara omatarbeks kasutamine/enda ja/või kolmanda vara hulka pööramine ning juriidilise isiku omandit kahjustavate toimingute tegemine Märgitut ilmestab ka fakt, et süüdistatav takistas juriidilise isiku majanduslikust seisundist ülevaate saamist, kui jättis üle andmata juriidilise isiku raamatupidamisdokumentatsiooni. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 , § 344-345 lg-test 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 20.veebruarist 2020.a P.Z Kondi suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. 18 /allkirjastatud digitaalselt/ 19
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.