← Eesti

1-24-5284/43

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamine 1-24-5284

  1. veebruar 2026 Eesistuja Velmar Brett, liikmed Paavo Randma ja Heili Sepp Kriminaalasi Aleksandr Stepaništševi süüdistuses KarS § 113 lg 1 ja § 418 lg 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu
  2. septembri
  3. a otsus A esindaja vandeadvokaadi abi Simone Eelmaa, kassatsioon Aleksandr Stepaništševi kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland; Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liina Pikma
  4. jaanuar 2026, kirjalik menetlus RIIGIKOHUS OTSUSTAB
  5. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  6. septembri
  7. a otsus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
  8. Kassatsioon rahuldada.
  9. Mõista Eesti Vabariigilt A kasuks välja 2232 eurot esindajale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  10. Aleksandr Stepaništšev anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 418 lg 1 ja § 113 lg 1 järgi järgmistes tegudes.
  11. Ta leidis
  12. aastal laskekõlbliku kärbiku koos 4-5 padruniga, mida hoiustas enda kodus. Süüdistatav ei teavitanud politseid relva ning laskemoona leiust ega andnud neid riigile üle. Samuti puudus tal relvaluba ja relva soetamisluba. Seega omas ja hoidis süüdistatav tulirelva ebaseaduslikult.
  13. Lisaks süüdistatakse A. Stepaništševit selles, et ta sooritas
  14. mail 2024 tüli ja rüseluse käigus kärbikust lasu, mis tabas B kaela. Vigastuse tagajärjel kannatanu suri. Maakohtu otsus 1-24-5284
  15. Viru Maakohus tunnistas
  16. juuni
  17. a otsusega A. Stepaništševi mõlemas kuriteos süüdi ja karistas teda vastavalt 1 aasta 4 kuu ning 9 aasta pikkuse vangistusega, mõistis liitkaristuseks 10 aastat vangistust ning rahuldas kannatanu tsiviilhagi.
  18. Tapmisteo osas tuvastas maakohus, et süüdistatav, kannatanu ja tunnistaja tarbisid üheskoos alkoholi. Süüdistatava ja kannatanu vahel tekkis korduvalt sõnelus, mis arenes füüsiliseks vastasseisuks. Pärast konflikti suundus süüdistatav koju, võttis sealt kärbiku, naasis sündmuskohta, kutsus kannatanu enda juurde ning kui viimane võttis temale suunatud relvatorust kinni ja üritas süüdistatavat eemale tõugata, sooritas A. Stepaništšev lasu, mille tagajärjel kannatanu suri.
  19. Süüdistatava ütlused, mille kohaselt võttis ta relva oma laste kaitseks, ei ole usutavad, sest puuduvad tõendid, et kannatanu oleks süüdistatava lapsi ohustanud. Niisamuti pole A. Stepaništševi ütlused kannatanu väidetavast agressiivsusest kooskõlas tuvastatud tervisekahjustuste ja tunnistaja ütlustega. Tõendikogum ei kinnita ka süüdistatava versiooni surmavale lasule eelnenud kannatanu rünnakutest, mis sundisid süüdistatavat põgenema ja tegema hoiatuslasku. Tunnistaja ütluste kohaselt saabus süüdistatav sündmuskohale relvaga ja kutsus kannatanu enda juurde. Kui viimane seda tegi, relvatorust haaras ning süüdistatavat endast eemale tõugata püüdis, tõstis süüdistatav relva kannatanu rindkere suunas ning sooritas lasu. Tunnistaja ütluste usaldusväärsuses ei ole põhjust kahelda. Lasu sooritas süüdistatav, kes kinnitas ka ise kohtus, et kannatanu hoidis kinni relva torust, mitte päästikust.
  20. A. Stepaništšev pani teo toime kaudse tahtlusega, sest võttes laskekõlbliku relva, laadides selle ja minnes tagasi konfliktiolukorda, pidi ta aduma, et uue konflikti puhkemisel on võimalik relva kasutamine. Apellatsioonid
  21. Maakohtu otsuse vaidlustasid süüdistatav ja tema kaitsja, kes taotlesid A. Stepaništševi õigeksmõistmist tapmisteos või teo kvalifitseerimist KarS § 117 lg 1 järgi. Kaitsja palus alternatiivselt kergendada karistust ja rahuldada tsiviilhagi poole väiksemas ulatuses, jätta pool ekspertiisikulust riigi kanda ja vähendada süüdistatava kanda jäänud kannatanu esindaja kulude suurust. Ringkonnakohtu otsus
  22. Tartu Ringkonnakohus tühistas
  23. septembril 2025 maakohtu otsuse A. Stepaništševi süüdimõistmises KarS § 113 lg 1 järgi, talle liitkaristuse ja KarS § 418 lg 1 järgi karistuse mõistmises ning temalt sundraha väljamõistmises. Uue otsusega tunnistas kohus A. Stepaništševi süüdi KarS § 117 lg 1 järgi, karistas teda KarS § 63 lg 1 alusel KarS § 117 lg 1 ja § 418 lg 1 järgi 2 aasta 3 kuu pikkuse vangistusega ning mõistis välja sundraha. Apellatsioonid rahuldati osaliselt.
  24. Süüdistatava ja sündmust pealt näinud tunnistaja ütlustes lasu ja sellele vahetult eelnenu osas vastuolusid ei esine. Lask toimus rüseluse käigus, mistõttu ei saa piisava kindlusega tuvastada, kuidas see täpselt toimus. Kuivõrd relva päästikult leiti ka kannatanu DNA-d, ei saa täielikult välistada, et päästikule vajutas B ise. Tõenäolisem on siiski variant, et DNA sattus sinna vahendatuna süüdistatavalt ja päästikule vajutas A. Stepaništšev, kuid mitte sihipäraselt, vaid rüselusest tingituna. Kui kaks inimest tõmbavad täie jõuga nende vahel olevat kaitseriivistamata laetud relva, võibki toimuda kontrollimatu lask. Rüselusest tingitud päästikule vajutamine ei olnud süüdistatava tahtest kontrollitud kehaliigutus, st puudus tegu karistusõiguslikus mõttes. Ka ei oleks saabunud tagajärg süüdistatavale normatiivselt omistatav. Mõjutades süüdistatava relva hoidvat kätt viisil, mis tingis surmava lasu tegemise, sekkus kannatanu ise väga tugevasti sündmuste käiku ja tegemist on ka kausaalahela ebatüüpilise kulgemisega. 2

(6)1-24-5284
  1. Isegi objektiivse teokoosseisu jaatamisel ei saaks kõneleda tapmistahtlusest. Maakohus ei tuvastanud süüdistatava tahtlust lasu momendil, vaid keskendus lasule eelnenud sündmustele. Esimese astme kohus ei tuvastanud, et süüdistatav pidas võimalikuks ja möönis laetud relva konflikti toomisel kannatanu surma saabumist. Süüdistataval ei olnud tapmistahtlust, sest kannatanu enda niivõrd oluline sekkumine sündmusesse oli äärmiselt ebatõenäoline ning süüdistatav ei pidanud seda võimalikuks. A. Stepaništševil ei olnud plaani kannatanut isegi mitte haavata.
  2. A. Stepaništšev rikkus aga hoolsuskohustust, sest pärast kaklust purjus olekus vastase juurde laetud relvaga naasmine ei ole hoolas käitumine. On ettenähtav, et sellises olukorras võib halbade asjaolude kokkulangemisel relv lahti minna ja kuul kedagi tabada. Sellises olukorras ei ole surma saabumine kuigivõrd tõenäoline, mistõttu ei saa rääkida surma põhjustamise tahtlusest. See aga ei välista objektiivset ettenähtavust. A. Stepaništšev tegutses hooletusega.
  3. Ringkonnakohus leidis sedagi, et surma ettevaatamatu põhjustamine ja tulirelva ebaseaduslik käitlemine moodustavad ühe teo KarS § 63 lg 1 tähenduses. Laetud relvaga kannatanu juurde minemine, tema enda juurde kutsumine ja temaga rüselemine vastab ka KarS § 418 lg 1 koosseisule, sest neid käitumisakte toime pannes hoidis A. Stepaništšev käes relva. Seda tõdemust ei muuda tõsiasi, et süüdistatav oli kärbikut käidelnud pika aja jooksul juba varem. Ideaalkogumi jaatamiseks piisab sellest, kui kuriteod kattuvad osaliselt. Kohus viitas, et selliselt käsitletakse tulirelva eelneva käitlemise ja selle relvaga toime pandud ettevaatamatu vägivallateo kogumi küsimust ka Saksamaal. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  4. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas kannatanu esindaja, kes taotleb maakohtu otsuse jõustamist või asja uueks arutamiseks alama astme kohtule tagasisaatmist. Samuti palub esindaja jätta menetluskulud riigi kanda.
  5. Ringkonnakohus sisustas teomõistet valesti. A. Stepaništševi tegu algas hetkest, mil süüdistatav otsustas võtta kodust laetud relva ja naasta sellega kannatanu juurde. Süüdistatav lõi teadlikult olukorra, kus surma saabumine oli prognoositav tagajärg. Tahtest kantud tegu oli laetud relvaga rüselusse asumine ja relva tõstmine kannatanu ülakeha suunas ning päästikule vajutamine. Ringkonnakohus eiras lasule eelnenud ja järgnenud laiemat konteksti. Surmav lask oli süüdistatava käivitatud põhjusliku ahela tagajärg, mitte juhuslik kehaline reaktsioon.
  6. Teooria, et kannatanu sekkus ise oluliselt põhjuslikkuse ahelasse, on oletuslik. Kannatanu katse relva haarata ja ohtu neutraliseerida ei ole põhjuslikkust katkestav sündmus. Kohtu oletus, et lask võis toimuda kannatanu tegevuse tulemusel, on meelevaldne. Süüdistatav ise välistas, et kannatanu sõrm oleks olnud päästikul. Ringkonnakohtu lahend on ka vastuoluline, kui ühelt poolt jaatatakse kannatanu õigust end kaitsta, teisalt väidetakse, et sellega võttis kannatanu kausaalahela üle kontrolli. Ringkonnakohus lähtus ebatüüpilise kausaalahela väärast tõlgendusest.
  7. Ringkonnakohus seadis tahtlusele ebamõistlikult kõrge lävendi. Laetud relvaga teadlikult konfliktsituatsiooni minemine kätkeb endas ilmselget ja reaalset võimalust, et relv läheb rüseluse käigus lahti ja tabab kedagi surmavalt.
  8. Surma ettevaatamatu põhjustamine ja tulirelva ebaseaduslik käitlemine on kaks eraldi tegu, mis moodustavad reaalkogumi. Karistused tuleb mõista mõlema teo eest eraldi.
  9. Prokuratuur toetab kannatanu esindaja kassatsiooni. 3
(6)1-24-5284
  1. Kaitsja hinnangul on ringkonnakohtu otsus põhjendatud, jälgitav ja veenev ning materiaalõiguslik hinnang veatu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Riigikohtu järelevalve hõlmab seda, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud menetlusõiguse norme, sh kas kohtu seisukohad selles küsimuses on selged, ammendavad ja vastuoludeta. Argumentatsioonilüngad kohtuotsuse põhjendustes tähendavad kohtuotsuse põhistamise kohustuse (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 3051 lg 1) rikkumist, mis võib olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. (RKKK 01.04.2024, 1-22-2429/42, p 34)
  3. Kaebeinstants võib üldjuhul võtta enda õiguskäsitluse aluseks olukorra sellisena, nagu seda aktsepteerivad kohtumenetluse pooled (RKKK 14.12.2020, 1-19-8038/67, p 8). Kui menetluspooltel aga puudub üksmeel juhtunu asjaoludes, tuleb kohtul lahendada vaidlused praktikas välja kujunenud tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhjendamise reeglitele vastavalt. Ringkonnakohtul on seejuures õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul. Apellatsioonikohus on kaebuse läbivaatamisel õigustatud hindama tõendeid ka maakohtust erinevalt. Sellisel juhul peab apellatsioonikohus aga näitama, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang. (RKKK 21.06.2022, 1-20-2143/118, p 18)
  4. Maa- ja ringkonnakohus tuvastasid sama tõendikogumi põhjal juhtunu faktilised asjaolud oluliselt erinevalt, mis tingis süüdistatava teole erineva materiaalõigusliku hinnangu andmise. Kolleegium nõustub kannatanu esindajaga, et seda tehes ei järginud apellatsioonikohus eelmises punktis kirjeldatud nõudeid. Apellatsioonikohtu töös on tuvastatavad selged eksimused. Eeskätt viitab kolleegium järgnevale.
  5. Maakohus luges süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks neis esinevate rohkete ning kaalukate vastuolude tõttu ning tuvastas ennekõike sündmuse vahetu pealtnägija ütluste põhjal sündmuse järgmiselt. Pärast füüsilist tüli kannatanu ja süüdistatava vahel läks viimane koju, naasis sealt mõned minutid hiljem juba laetud relvaga ja kutsus kannatanu enda juurde, mida viimane ka tegi. Süüdistatav suunas relva kannatanule, misjärel kannatanu haaras temale suunatud relvatorust ja püüdis teise käega süüdistatavat eemale lükata. Süüdistatav tõstis käe küünarnukist üles, relv oli kannatanu rinna kõrgusel ja kohe toimus lask.
  6. Ringkonnakohus leidis seevastu, et kohtualuse ütlused sündmuste käigust on tunnistaja ütlustega kooskõlas. Edasise õiguskäsitluse aluseks võttiski kohus seejärel süüdistatava versiooni, mille kohaselt kaks inimest surusid ja tõmbasid täie jõuga teineteist ning nende vahel olevat kaitseriivistamata laetud tulirelva. Apellatsioonikohus pidas seetõttu võimalikuks, et selle rüseluse käigus võis päästikule vajutada hoopis kannatanu ise. Teiseks leidis ringkonnakohus, et lasu toimumine kannatanu kaitsetegevuse tulemusel oli tuvastatud olukorras kausaalahela ebatavaline kulgemine, mistõttu ei saa saabunud tagajärge süüdistatavale omistada. Kummagi järeldusega ei ole võimalik nõustuda.
  7. Maakohus hindas süüdistatava ütluste usaldusväärsust neid asjas kogutud tõenditega kõrvutades ja tõi välja mitmed vastuolud, millele ringkonnakohus ei pööranud tähelepanu. Näiteks väitis A. Stepaništšev, et kannatanu oli äärmiselt agressiivne, püüdes teda kägistades lämmatada, ja süüdistatav pidi oma elu eest võitlema. Samas puudusid tema kehal mingidki tervisekahjustused, mis seda väidet oleks toetanud, samuti oli see otseses vastuolus sündmust pealt näinud tunnistaja ütlustega. Enda väitel üritas süüdistatav ka põgeneda kannatanu rünnete eest ning tegi hoiatuslasu 4
(6)1-24-5284 vastu maad. Neidki väiteid ei kinnitanud konflikti pealt näinud tunnistaja, aga ka süüdistatava poolt kohtueelses menetluses joonistatud kaart oma liikumisest. Lisaks ei leitud hoiatuslasule viitavaid märke sündmuskohalt. Esimese astme kohus ei pidanud usaldusväärseks süüdistatava ütlusi ka sellest, et ta naasis relvaga sündmuskohale oma laste kaitseks, kuivõrd lapsed olid turvalises kohas ning kannatanust ei lähtunud neile mingit ohtu. Kokkuvõtvalt – süüdistatava teokirjeldus ei vastanud kogutud tõenditele, mistõttu jättis kohus süüdistatava esitatud versiooni kui tõele mittevastava kõrvale.
  1. Apellatsioonikohus süüdistatava ütluste usaldusväärsust aga ei kontrollinud. Tõdemus, et kohtualuse versioon juhtunust kattub tunnistaja omaga, on eelmises punktis kirjeldatut silmas pidades täielikult ekslik. Ringkonnakohus ei kummuta vastuolusid, millele maakohus tugines, ega too lahendis välja, milliseid vigu tegi alama astme kohus tõendite hindamisel. Rajades enda lahendi maakohtust erinevalt isikulisele tõendiallikale ilma ütluste usaldusväärsust kontrollimata, eksis ringkonnakohus tõendamisreeglite vastu.
  2. Lisaks pole jälgitav see, kuidas ringkonnakohus jõudis järeldusele, et relva päästikule võis vajutada hoopis kannatanu. Tuvastamist leidis tõesti, et kärbiku päästikult leiti nii kannatanu kui ka süüdistatava DNA-d. Maakohtu hinnangul kandus kannatanu bioloogiline materjal relvale varasema füüsilise konflikti kaudu süüdistatava käelt. Seda põhjendas kohus asjaoluga, et sündmuse vahetu pealtnägija ütluste kohaselt kannatanu ise päästikut ei puudutanud. Iseäranis tähelepanuväärne on, et ka süüdistatav ise ei viidanud enda ütlustes, et päästikule võis vajutada hoopis kannatanu. Ringkonnakohus rajas oma seisukoha üksnes DNA leidmise faktile ega viita, milles seisnes maakohtu viga tõendikogumi hindamisel.
  3. Nii tõendite hindamise reeglite eiramine kui ka puudused lahendi põhistamisel on olulised menetlusõiguse rikkumised KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
  4. Kolleegium jagab kassaatori seisukohta selleski, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust. Koosseisupärane tagajärg peab olema süüdistatava loodud ohu tüüpiline realiseerumine. Ebatüüpilise põhjuslikkuse ahela puhul sekkub kausaalahelasse uus sündmus või selle kulgemises osutub määravaks muu tegur kui see, millega toimepanija tavapärase elukogemuse ja asjade käigu juures oleks saanud arvestada (P. Pikamäe. Karistusõiguse üldosa. Karistusseadus. Süütegu. Sanktsioonisüsteem. Tartu: Juura, 2025, vnr 276-277). Teisisõnu tuleb küsida, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega. (RKKK 08.12.2016, 3-1-1-102-16, p 9)
  5. Kannatanu esindaja toob õigesti välja, et ebatüüpilisest kausaalahela kulgemisest ei saa rääkida olukorras, kus isik läheb laetud tulirelvaga konfliktsituatsiooni ja sooritab tüli käigus lasu, mille tagajärjel saabub surm. Ka kannatanu soov vahetut ohtu endast kõrvale tõrjuda on olukorras, kus lähidistantsil on tema rinnale suunatud tulirelv, igati oodatav ja loogiline käitumine, mistõttu on ainetu rääkida „(väga) ebatõenäolisest sündmusest, mis sundis A. Stepaništševi sõrme päästikut vallandama“, nagu ringkonnakohus seda sõnastab.
  6. Eelneva taustal jääb seetõttu ka arusaamatuks ringkonnakohtu väide, et A. Stepaništševil puudus tahtlus kannatanu surma põhjustamiseks. Ringkonnakohus ei ole esile toonud ühtki täiendavat tõendit ega isegi viidet, millest järeldada, et süüdistatav tõsimeeli ei pidanud võimalikuks riski, et ta tulistab tuvastatud konfliktiolukorda luues kannatanut enda laskevalmis kärbikust ning selle tagajärjel võib saabuda kannatanu surm. Tõenditega sisustamata on ka ringkonnakohtu täiendav seisukoht, et süüdistataval ei olnud laetud relvaga sündmuskohale minnes plaani isegi mitte kannatanut haavata. 5
(6)1-24-5284
  1. Viimaks viitab kassaator õigesti, et KarS § 117 lg 1 ja § 418 ei moodusta süüdistuses kirjeldatud juhul ideaalkogumit.
  2. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (Nt RKKK 13.11.2012, 3-1-1-97-12, p 11.)
  3. A. Stepaništševile pannakse süüks relva ebaseaduslikku käitlemist umbes kolme aasta vältel ja selle relvaga
  4. aastal toimepandud kuritegu. Relva ebaseaduslik kasutamine tapmisel on kaduvväike osa sellele eelnenud relva pikaaegsest ebaseaduslikust käitlemisest. Kui relva ebaseaduslik käitlemine ja tapmine ei ole kantud ühisest tahtlusest ega ole ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona, on tegemist kahe eraldi teoga, mis moodustavad reaalkogumi, ja seda sõltumata sellest, kas see hilisem tegu pannakse toime tahtlikult või ettevaatamatusest. Ringkonnakohtu tuginemine ideaalkogumi mõtestamisel Saksa õiguspraktikale ei ole kooskõlas Eestis väljakujunenud käsitluse ja kohtupraktikaga (konkreetselt relva ja sellega toimepandud kuriteo kontekstis vt RKKK 22.03.2019, 1-17-9941/80, p 9).
  5. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  6. septembri
  7. a otsuse ning saadab kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kassatsioon tuleb rahuldada.
  8. Kannatanu esindaja taotleb kassatsioonimenetluse kulu hüvitamist summas 2232 eurot. Kolleegiumi hinnangul on esindaja töö vajalik ning sellele kulunud aeg (9 tundi) ja tunnihind (200 eurot ilma käibemaksuta) KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlik. KrMS § 186 lg 1 alusel jääb taotletud summa riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.