KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 20. oktoober 2021 Kohtuasja number 1-20-9212 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed S.J Kuusk ja Aarne Sarjas Kohtuas

) § 121 lg 1 ja § 274 lg 2 p 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)

1. mai 2021 otsus Apellant S.J Lepa kaitsja vandeadvokaadi abi Andres Veski Apellatsioonimenetluse ülejäänud pooled süüdistatav S.J. Isikukood XXX; elukoht XXX; ei tööta; kriminaalkorras karistamata prokuratuur, esindaja Lõuna ringkonnaprokurör Anneli Hinto Menetluse vorm kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Tühistada Tartu Maakohtu
3. mai 2021 kohtuotsus osaliselt, s.o: - S.J Lepa süüdi tunnistamises

§ 121lg 1 järgi R.L-R.

le otsa sõitmises ja tema selle eest karistamises; - S.J Lepale liitkaristuse mõistmises; - R.L-R. tsiviilhagi osalises rahuldamises; - S.J Lepale

§ 274

lg 2 p 4 järgi võimuesindaja vastu vägivalla kasutamise eest mõistetud karistuse osas; - S.J Lepalt 3321,84 eurose menetluskulu väljamõistmises.

1. Mõista S.J R.L-R. le otsa sõitmises õigeks.
2. Jätta R.L-R. tsiviilhagi rahuldata.
3. Karistada S.Ja

§ 274

lg 2 p 4 järgi võimuesindaja vastu vägivalla kasutamise eest 10 kuu pikkuse vangistusega. Jätta see vangistus täitmisele pööramata, kui S.J ei pane 1 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust tuleb arvata alates maakohtu otsuse kuulutamisest, st 17. maist 2021. 1

§ 121lg 1 järgi kehalises väärkohtlemises.

S.J sõitis

1. septembril 2019 kell 14:40 Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas XXX külas Audi A4ga (XXX ) vastu XXX e talu väravaid. Seetõttu paiskus metallvärav vastu kannatanu R.L-R. (L-R. ) vasakut õlavart. See tekitas R.L-R. le valu ja tervisekahjustused: pindmise õlavarre vigastuse, vasaku õlavarre mediaalsel küljel distaalses kolmandikus marrastuse, hematoomi. Ka tekitas värava rikkumine R.L-R. gile varalist kahju.
2. Samuti tarvitas S.J relvana kasutatava esemega vägivalda võimuesindaja vastu ja pani nii toime

§ 274lg 2 p 4 pärase teo.

Patrullpolitseinik A.P. läks

1. septembril 2020 kell 21:40 väljakutse alusel Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas XXX külas asuva XXX talu territooriumile. Seepeale jooksis S.J hangu käes hoides A.P. e poole, suunates hangu teravad harud politseinikule ja karjus „torkan su raisa läbi“. A.P. el oli alust sellist ähvardust reaalselt karta. Maakohtu otsus
2. Tartu Maakohus tunnistas M. Lepa
3. mail 2021 mõlemas süüdistuses ette heidetud kuriteos süüdi. R.L-R. kehalise väärkohtlemise eest karistati S.J a

§ 121lg 1 järgi 6 kuulise ja A.P.

e ähvardamise eest

§ 274lg 2 p 4 järgi 2 aastase vangistusega.

Neist karistustest moodustati 2 aasta ja 6 kuuline liitvangistus. See jäeti 3 aastast katseaega kohaldades täitmisele pööramata ja S.J a kohustati katseaja kestel järgima

§ 75lg-s 1 sätestatud nõudeid ja lisaks sellele keelati M.

Lepal

§ 75lg 2 p 2 alusel alkoholi tarvitamine. 4. Maakohtu peamised seisukohad olid sellised. 2

§ 274lg 2 p 4 järgse kuriteo ja seda kavatsetult.

1. Karistuse osas leidis kohus järgmist.
2. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole.
4. septembri 2020 seisuga on M. Lepal kehtiv väärteokaristus, mis täideti
5. augustil
7. Süüdistatavat iseloomustava materjalina esitati kohtule
8. septembri 2016 kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määrus:

§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritava teo menetlemine lõpetati Kr

MS § 202 lg 2 alusel. Ka 30. septembri 2019 määrusega lõpetati M. Lepa suhtes kriminaalmenetlus: sedakorda puutuvalt

§ 424lg 1 järgi kvalifitseeritavasse teosse – M.

Leppa kohustati läbima programm „Kainem ja Tervem Eesti“.

1. S.J helistab aeg-ajalt Häirekeskusse, sõimab, ropendab ja kutsub politsei välja.
2. oktoobril 2020 viidi joobes olnud S.J kainenema, sest ta oli agressiivne ja iseendale ohtlik (sulges end majja, valas igale poole bensiini ja tõmbas päästjate saabudes tikku).
3. Aasta augustis süütas S.J kolm korda viljapõllul põhuvaalud. Päästjate saabudes oli S.J joobes või alasti või riietas ta end päästjaid nähes lahti. Ka
4. detsembril 2019 teatas S.J Häirekeskusele, et XXX talus kõik põleb, ent päästjate saabudes mingit põlengut ei olnud ja S.J riietas ennast päästjate ees lahti.
5. SA Tartu Ülikooli Kliinikumi
6. oktoobri 2019 ja
7. septembri 2020 kirjadest nähtuvalt on S.J pöördunud augustist 2004 kuni jaanuarini 2020 kümme korda psühhiaatriakliinikusse vastuvõtule. Tal on diagnoositud mõõdukas korduv depressioon, alkoholi tarvitamine tervist kahjustaval viisil, alkoholi kuritarvitamine ja alkoholsõltuvus, tahtlik enesemürgistus, S.J saab antidepressiivset ravi. Viimati oli ta statsionaarsel ravil
8. jaanuarist kuni
9. veebruarini
11. Käesolevas kriminaalasjas tehti kaks kohtupsühhiaatriaekspertiisi.
12. Esimesest,
13. mai 2020 ekspertiisiaktist nähtub, et „Kainem ja Tervem Eesti“ programmis osalemiseks M. Lepal motivatsiooni ei olnud, kuna ta enda alkoholiprobleemi ei tunnista. Alkoholi tarvitab S.J episoodiliselt, ärrituse puhul. Tal diagnoositi mõõdukas korduv depressioon somaatiliste sümptomitega, kaasuvana alkoholsõltuvus, episoodiline tarvitamine. S.J on suuteline oma käitumisest aru saama ja seda juhtima, sh
14. septembri 2019 teo ajal. S.J vajab psühhiaatrilise ravi jätkamist, ravikuur on pikaajaline. Meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendite kohaldamist S.J ei vaja. 3

§ 424

lg 1 järgi mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes ja

§ 121lg 1 järgi kehalise väärkohtlemise eest.

Ka käesolevas asjas nähtub, et M. Lepa käitumist mõjutab alkoholi tarvitamine.

1. R.L-R. ge kehaline väärkohtlemine oli intensiivne. S.J pani teo toime mootorsõiduki ehk suurema ohu allikaga. Ehkki sõiduki liikumiskiirus ei olnud suur, on M. Lepa süü vähemalt keskmine, kuna toimus otsasõit väravatele ja nende taga otse tema ees seisvale inimesele. Seetõttu tuleb S.J a karistada sanktsiooni keskmisele määrale vastava, st kuu kuulise vangistusega.
2. A.P. e ähvardamise puhul oli M. Lepa süü keskmisest suurem. Vägivald politseiametniku suhtes toimus n-ö tühjalt kohalt ründamisega – sellele ei eelnenud politseinike aktiivset tegevust M. Lepa suhtes. Rünne ei lõppenud politseiametniku korralduse peale (hang maha!), vaid hang kukkus M. Lepal käest alles siis, kui politseinik kasutas pisargaasi. Siiski oleks sanktsiooni keskmisele määrale vastav karistus, st 3 aastat vangistust ülemäärane, sest S.J on süüdistatavana kohtumenetluses alles esmakordselt. Seetõttu tuleb M. Leppa karistada 2 aastase vangistusega.
3. Vangistused tuleb

§ 64lg 1 järgi liita kogu ulatuses.

Nimelt peab liitkaristuses kajastuma, et kahes süüteos on tegemist erinevate objektidega. 20.

§ 74lg-te 1 ja 3 alusel tuleb vangistus jätta tingimuslikult kohaldamata.

Keskmise pikkusega katseaja kestel tuleb M. Lepal täita käitumiskontrolli nõudeid, s.t. tegeleda oma käitumise kontrolli all hoidmisega ja lubada järelevalve teostamist enda üle. Lisaks tuleb M. Lepal keelata katseajal alkoholi tarvitamine. Alkoholist hoidumine soodustab M. Lepa tervise parandamist ja probleemse käitumise kontrolli all hoidmist. 21. R.L-R. gi esitas tsiviilhagi, nõudes M. Lepalt värava parandamise kulude hüvitamist. Värava remont maksab AS ASTERA hinnapakkumise kohaselt 703,61 eurot. 359,88 eurot maksavad tööd ise: keermesdetailide eemaldamine väravalehelt, värava rihtimine, väravalehtede haaveldus (vana värvi eemaldus), värvimine, värava lehtede koostamine, paigaldus Põltsamaal. Lisanduvad transpordikulud: Põltsamaalt Rakverre, sealt edasi Tallinnasse haavelpuhastusse, 4

§ 274lg 2 p 4 järgi karistust mõistes oleks kohus pidanud arvestama M.

Lepa tervisliku seisundiga. Kohus ei kontrollinud

§ 34meditsiinilisi ega juriidilisi tunnuseid.

Teise ekspertiisiakti kohaselt mõjutavad M. Lepa haigused tema emotsioonide regulatsiooni võimet ja mõtlemise funktsiooni häiret. Kuigi S.J võib olla süüdiv

§ 34

tähenduses, viitab tema käitumine piiratud süüdivusele

§ 35mõttes – ja see annab aluse tema karistuse kergendamiseks.

S.J ei olnud tegu toime pannes adekvaatne: ta oli joobes ja ravimite mõju all. Enne A.P. e ründamist ajas S.J oma poega hanguga taga ja soovis teha enesetappu. Seega tuleb M. Lepale mõista sanktsiooni miinimummäära lähedane karistus.

1. Tsiviilhagi osaline rahuldamine polnud õige. Väravad ei roosteta värvikriimude tõttu ära. Värava kalvaanika on korras. Seega on põhjendused värava remondi maksumuse kohta ülepaisutatud. Lisaks ei ole teada, millal ja kelle poolt täpselt on väravatele värvikahjustused tekitatud.
2. Menetluskulud on M. Lepa jaoks liiga suured. S.J on töövõimetu ja elab vaid pensionist. Seetõttu tuleb menetluskuludest riigi kanda jätta märkimisväärselt suurem summa kui maakohus on seda võimalikuks pidanud – 80%. Selge on seegi, et menetluskulude tasumine ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest ei ole reaalne. M. Lepal tuleb võimaldada maksta menetluskulud ositi. 5

§ 121lg 1 objektiivse koosseisu.

Seda ei saa väärata ka läbi väite, et R.L-R. asetas enda kehalise puutumatuse ise teadlikult ohtu ja seetõttu ei saa R.L-R. l tekkinud valu ning marrastusi M. Lepale normatiivselt omistada. Ohvri eneseohustamine või -kahjustamine võib tagajärje omistamise selle põhjustajale muuta võimatuks üksnes siis, kui tegemist on teadliku eneseohustamise või -kahjustamisega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-102-16, p 11). Midagi sellist praegu ei olnud: R.L-R. gi lähtus sellest, et ta sulgeb värava ja hoiab nii ära M. Lepa ärasõidu, mitte aga sellest, et ta hüppab M. Lepa auto ette. S.J tegutses kaudse tahtlusega

§ 16

lg 4 tähenduses: kui keegi sõidab autoga vastu väravat, mille taga seisab inimene, arvestab ta võimalusega, et sel inimesel tekib värava tema pihta paiskumise tõttu valu ja vähemalt mõningased (kerget laadi) vigastused. Niisiis on täidetud ka

§ 121lg 1 subjektiivne koosseis.

40. Maakohus M. Lepa teo õigusvastasusel ei peatunud, vaid tõdes lihtsalt, et õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Ringkonnakohtu meeles on aga tarvis vaagida, ega M. Lepa teo õigusvastasust ei välistanud hädakaitse

§ 28mõttes. Nimelt on võimalik, et XXX ed pani toime õigusvastase ründe M. Lepa suhtes ja S.J kaitses end selle ründe vastu. 8

§ 28lg 1 tähenduses – S.J küll üritas väravat avades rünnet lõpetada, ent R.L-R.

gi ei võimaldanud tal seda väravat uuesti kinni lükates teha. Ründest rääkimist ei väära see, et XXX gede tegevus ei vastanud ühegi süüteo koosseisule (kuivõrd M. Lepal oli võimalik jalgsi ära minna, ei olnud tegemist M. Lepa vabaduse võtmisega

§ 136lg 1 tähenduses).

Nimelt ei ole ründed mitte ainult süüteokoosseisupärased teod, vaid hõlmatud on igasugused sotsiaalselt mitteaktsepteeritavad käitumisaktid (Sootak –

. Kommentaar.

1. trükk, § 28, komm-d 4 ja 6).
2. See XXX gede rünne oli

§ 28lg 1 mõttes õigusvastane.

Kõigepealt ei saa XXX ed tugineda sellele, et S.J oli nende maal. Täpsemalt ei ole XXX gedel võimalik viidata oma omandiõigusele. See, kui S.J oleks nende maalt minema sõitnud, ei oleks nende omandiõigust mitte kuidagi riivanud. Vastupidi, M. Lepa ärasõit oleks hoopiski võimaldanud XXX gedel oma maal ilma M. Lepaga (või tema autoga) arvestamata edasi toimetada. Ka ei muuda XXX gede käitumist õiguspäraseks see, et S.J avas värava suure pauguga ja jättis selle pärast läbi sõitmist sulgemata. Selliselt käitudes ei tekitanud S.J XXX gedele mingit kahju – nt ei rikkunud ta kuidagi väravat ära. Seetõttu ei saa isegi mitte teoreetiliselt öelda, et XXX gedel oli soov S.J a (või vähemasti tema autot) kinni hoides tagada kuidagi seda, et nad saaksid tulevikus panna maksma oma mingid tsiviilõiguslikud nõuded M. Lepa vastu. Ka ei saa XXX gede teo õiguspärasust tuletada nende soovist oodata ära politsei, et too kuidagi midagi ette võtaks – politseil ei olnud situatsioonis, kus keegi mingeid õigusakte rikkunud ega kellelegi mingit kahju tekitanud ei olnud, mitte midagi peale hakata. Sisuliselt oli tegemist lihtsalt kättemaksuga: XXX ed vihastasid M. Lepa väravast sisenemise viisi tõttu M. Lepa peale ja otsustasid talle n-ö koha kätte näidata. 43. Seega oli S.J oma tegu toime pannes hädakaitseolukorras ja tal oli õigus end kaitsta ehk tema suhtes toime pandav rünne lõpetada. Hädakaitse ei õigusta aga igasugust kaitsetegevust: seadus näeb sellega seoses ette kindlad piirid. 44. Esiteks peab kaitsetegu olema sobiv ehk lõpetama ründe – vastasel juhul ei saaks kõneleda ründe tõrjumisest

§ 28lg 1 mõttes.

M. Lepa kaitsetegevus oligi sobiv: tänu väravale ja seeläbi ka R.L-R. le otsa sõitmisele pääses S.J (koos autoga) minema. 45. Seadus ei kitsenda otsesõnu ründe tõrjuja tegevust läbi keelu tekitada ründajale enam kahju, kui oleks ründe tõrjumiseks tarvis. Ometigi leitakse nii õigusdogmaatikas kui ka kohtupraktikas (vt nt Sootak –

. Kommentaar. 5. trükk, § 28, komm 14.3), et sobivatest kaitsevahenditest on tarvis valida ründaja jaoks kõige säästvam, st ründaja õigushüvesid võimalikult väheintensiivselt riivav meede. Praegu kahjustas S.J esiteks värava värvi maha kriipides mõningal määral XXX gede vara ja riivas teiseks küllaltki vähesel määral R.L-R. kehalist puutumatust. 9

. Kommentaar. 5. trükk, § 28, komm 20). Niisugusel puhkudel kõneldakse kaitsetegevuse nõutavusest1 – nõutavuskriteerium võib kaitseõiguse välistada täielikult või võib ta seda oluliselt kitsendada, läbi nn kolme astme teooria (vt nt Sootak –

. Kommentaar.

1. trükk, § 28, komm 21.2; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 1-20-3535/52, p 17). Üks juhtumite grupp, mille puhul iseenesest sobiv ja säästlik kaitsetegevus võib õigusvastaseks osutuda, puudutab hädakaitseprovokatsiooni juhtumeid. Riigikohtu hinnangul ei pruugi kaitsetegevus olla kitsendatud mitte üksnes siis, kui kaitsja on ründe provotseerinud oma õigusvastase käitumisega – kitsendus võib tuleneda ka sellest, kui ründe tingis kaitsja pelk sotsiaaleetiliselt hukkamõistetav käitumine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-11104, p 12, nr 1-20-3535/52, p 15 ja nr 1-20-3046/33, p 36).
2. Praegu tulebki kõne alla väide, et S.J provotseeris XXX gede ründe oma autoga liikumise õiguse vastu sotsiaaleetiliselt hukkamõistetaval moel: XXX ed hakkasid M. Lepa liikumist takistama seetõttu, et too paiskas nende värava hooga lahti ja jättis selle värava pärast sellest autoga möödumist sulgemata.
3. Ringkonnakohtu hinnangul siiski hädakaitseprovokatsiooni olukorrast kõneleda ei saa. Riigikohus on korduvalt toonitanud hädakaitseõigusest kõneldes üldpõhimõtet õigus ei tagane ebaõiguse ees (vt nt kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-111-04, p 15 ja nr 1-203535/52, p 17). Kui tavapärase hädakaitseõiguse välistamiseks piisaks igasugusest kasvõi mõneti sotsiaaleetiliselt taunitavast eelteost, poleks võimalik seda üldpõhimõtet (piisavalt efektiivselt) järgida. Seetõttu tuleb hinnata, kuivõrd hukkamõistetav kõnealune eelkäitumine on: hädakaitseõiguse kitsendamine saab olla põhjendatud üksnes siis, kui tegemist on olulisel määral taunitava teoga. Lisaks tuleb panna tähele seda, et eeltegu saab pidada hädakaitseprovokatsiooniks üksnes juhul, kui selle teo ja hilisema ründe vahel on tihe ruumiline ja ajaline side (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 1-20-3046/33, p 38; Wessels/Beulke/Satzger. Strafrecht. AT.
4. Auflage, Rn 537; Rengier. Srafrecht. AT,
5. Aufalge, § 18, Rn 79).
6. Ringkonnakohtu hinnangul oli M. Lepa käitumine väravat pauguga avades ja seda lahti jättes häbematu ehk sotsiaaleetiliselt hukkamõistetav. XXX ed lubasid teistel inimestel oma maale sõita, ent palusid seda teha viisakalt – S.J aga n-ö vilistas XXX gede palvele ja käitus enesekeskselt. Seda tõdemust ei muuda M. Lepa väide, et tal oli jalg haige (kd 2, tl 14). Arvestades seda, et S.J oli igati toimekas – sõitis autoga ringi, käis teiste juures külas, avas värava jne –, ei saa tema väidetavat jalavalu pidada kuigi märkimisväärseks ehk see valu ei saanud tingida ei värava suure hooga lahti tegemist ega takistada M. Lepal värava sulgemist.
7. Samas ei saa M. Lepa käitumist pidada ülemäära taunitavaks. Esiteks ei tekitanud S.J väravat avades sellele mingeid kahjustusi. Teiseks ei olnud kuigivõrd reaalne, et realiseeruks 1 Nõutavuse mõiste näib Eesti seadust silmas pidades kummaline:

§ 28ei kasuta seda sõna.

See on võetud üle Saksa õigusdogmaatikast. Saksamaal on selle kasutamine aga arusaadav, kuivõrd sealse karistusseadustiku § 32 lg 1 kõneleb muu hulgas nõutavusest (geboten > Gebotenheit). 10

§ 28

lg 3 alt 2, mille kohaselt ei välista hädakaitseõigust võimalus saada abi teiselt isikult (sh riigilt politsei näol). Pealegi ei olnud M. Lepale teada, kui kaua ta politseid oodates veel oma õiguse rikkumist taluma pidanud oleks. 51. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et M. Lepa taunitav käitumine XXX gede maale sisenedes ei mänginud väravale otsasõidule vahetult eelnenud R.L-R. poolse värava kinni lükkamise ajal enam kuigivõrd määravat rolli. Domineeriv oli R.L-R. soov M. Lepale kui tema silmis ebameeldivale inimesele kätte maksta: seda kättemaksusoovi ei mõjutanud mitte üksnes M. Lepa XXX gede kinnistule sisenemise viis, aga ka see, et S.J avaldas XXX gede suhtes küllaltki pikalt ja XXX gede jaoks ebameeldival viisil (muu hulgas ebaviisakalt) nördimust seoses sellega, et XXX ed ei lubanud tal – õigusvastaselt – ära sõita. Sellises olukorras ei ole ründe all oleva isiku hädakaitseõiguse kitsendamine põhjendatud ehk M. Lepa kaitsetegevuse õiguspärasust ei väära nõutavuskriteerium. 52.

§ 31

lg 2 ls 1 kohaselt väärab õigusvastasust välistav asjaolu toimija vastutuse juhul, kui toimija teab kõiki selle asjaolu objektiivseid eeldusi. Praegu nii oligi: S.J oli teadlik kõigist hädakaitse ülal kirjeldatud objektiivsetest elementidest. Lisaks peab kaitsjal olema kaitsetahe: tema tegevuse vähemalt üks motiiv peab olema soov rünne tõrjuda (vt nt Sootak –

. Kommentaar.

1. trükk, § 28, komm-d 16 ja 18). See nõue on täidetud: S.J sõitis autoga vastu väravat selleks, et ta saaks jätkata vabalt oma soovi järgi autoga sõitmist.
2. Niisiis oli M. Lepa poolne R.L-R. kehaline väärkohtlemine õiguspärane.
3. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 2 alusel materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu maakohtu otsuse M. Lepa süüdi tunnistamises R.LR. kehalises väärkohtlemises. Kriminaalkolleegium mõistab M. Lepa selles teos KrMS § 309 11

§ 121lg 1 järgi (nagu tihtipeale kohtupraktikas kombeks).

Seda seetõttu, et see otsasõit ei ole kuritegu ka mitte ühegi muu sätte järgi. Niisugune kaalutlus kajastub ka otsuse resolutsioonis: õigeks mõistmisel tuuakse välja konkreetne tegu, mitte aga paragrahv. Õigeksmõistmine tingib ka maakohtu mõistetud liitkaristuse tühistamise, sest üks n-ö liidetav langeb ära.

1. Õigeksmõistev kohtuotsus toob endaga kaasa tsiviilhagi osas tehtud otsuse tühistamise KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel – hagi tuleb jätta läbi vaatamata (KrMS § 310 lg 2). Soovi korral saab R.L-R. esitada oma hagi tsiviilkohtumenetluses. (III) Hanguga A.P. e suunas minemine
3. septembril 2020 jõi S.J XXX talus oma kodus koduveini. Poole üheksa ajal õhtul hakkas S.J helistama Häirekeskusse. Ta tegi ca poole tunni jooksul 17 kõnet. Neis kõnedes rääkis S.J suuresti sisutut juttu („hakkame sellest EV vabariigist kõigepealt pihta onju“, „ma olen lilleke rohus onju“, „kas Eesti Vabariik on olemas või ei ole vä“, „kas sõnavabadus on tänapäeval keelatud Eesti Vabariigis vä“, „vat siis kutsume Ansipi ja Kallase appi“, „ma vajan ainult siis abi kui need kuradi reformarid hakkavad nina tõstma“ jne), ropendas korduvalt ja ütles mitu korda, et ta kavatseb end ära tappa. Häirekeskuse töötaja saatis nende kõnede peale M. Lepa juurde politseipatrulli. Peagi jõudsidki politseinikud A.P. ja V.M. XXX talu juurde. Seal nägid nad M. Lepa täisealist poega K.N. t, kes ütles politseinikele, et S.J peaks kusagil läheduses olema. Politseinikud siirdusid M. Leppa otsima. Järsku kuulsid nad XXX talu poolt karjumist ja kolkimist ning läksid nende häälte suunas. Nad nägid uuesti K.N. t, kes ütles, et S.J ajas teda just hanguga taga, ent ta pääses põgenema. K.N. he sõnul oli S.J läinud hanguga sauna. Seepeale läksid politseinikud sauna juurde, teineteisest mõnevõrra eraldudes. Esimesena märkas S.Ja A.P. : S.J istus puu najal maas, käsi hangule toetatud. A.P. ütles M. Lepale viimase suunas liikudes, et ta on politseist ja palus M. Lepal endaga kaasa tulla, et M. Lepaga rääkida. Äkitselt tõusis S.J püsti, suunas hangu teraviku A.P. e poole ja hakkas A.P. e suunas jooksma, samal ajal karjudes „Nüüd ma torkan su raisa läbi!“. A.P. hakkas taganema, andes samal ajal M. Lepale käsklusi „Hang maha!“. S.J aga jätkas A.P. e poole tulemist. Seejärel laskis A.P. M. Lepa suunas pisargaasi. Gaasi mõjul laskis S.J hangu maha kukkuda ja viskas end pikali. Seejärel võtsid A.P. ja vahepeal samuti M. Lepa juurde jõudnud V.M. M. Lepa oma haardesse ja paigaldasid M. Lepale tema vastu hakkamisest hoolimata käerauad.
4. S.J ise väidab end juhtunut mitte mäletavat. Seesugune sündmus on aga võimalik tuvastada eeskätt Häirekeskusse tehtud kõne salvestuse ja A.P. e ning V.M. i omavahel kokkulangevate ütluste põhjal.
5. Sarnaselt R.L-R. le otsa sõitmisega on ka maakohtu A.P. e suunas hanguga minemisele antud juriidiline hinnang napp. Lisaks sellele pole maakohus järginud

§ 2lg 2 kohast deliktistruktuuri.

Otsuse leheküljel 8 on ära toodud lause „Selline on süüline käitumine, milles õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad“. Esiteks tuleb õigusvastasust analüüsida enne süüd: kui tegu on õigusvastane, ei olegi tarvis (ega võimalik) süü olemasolu või puudumise üle otsustada. Teiseks aga järgnes tsiteeritud lausele paari objektiivse koosseisu elemendi analüüs – see analüüs aga peaks toimuma enne subjektiivsest koosseisust, õigusvastasusest ja süülisusest kõnelemist. 12

§ 120lg 1 pärase ähvardamise.

See tähendab seda, et S.J kasutas vägivalda

§ 274

lg 1 tähenduses:

§ 120lg 1 järgne ähvardamine kui karistusseadustiku 9.

peatüki

1. jao
2. jaotises ära toodud tegu kujutab endast juriidilises mõttes vägivallategu. A.P. täitis politseinikuna oma ametiülesandeid ehk S.J pani oma teo toime seoses A.P. e ametikohustuste täitmisega

§ 274lg 1 tähenduses.

Tulenevalt hangu objektiivsest ohtlikkusest (vt käesoleva lõigu esimest lauset), tuleb hangu pidada relvana kasutatavaks esemeks

§ 274lg 2 p 4 alt 2 tähenduses.

Niisiis täitis S.J

§ 274lg 2 p 4 objektiivse koosseisu.

1. S.J tegutses tahtlikult: ta oli teadlik kõigist äsja välja toodud objektiivse koosseisu asjaoludest. Muu hulgas teadis ta, et A.P. oli politseinik: esiteks ütles A.P. seda M. Lepale ja teiseks kandis A.P. politseivormi.
2. M. Lepa tegu oli õigusvastane. Muu hulgas ei saa S.J tugineda sellele, et A.P. pani tema maal olles toime õigusvastase ründe, mille vastu S.J rakendas hädakaitseõigust. A.P. ele andis õiguse M. Lepa maal viibimiseks korrakaitseseaduse § 50 lg 1 p 3: A.P. el oli alust arvata, et S.J võib mitteadekvaatsena ohustada nii iseennast (tulenevalt M. Lepa kõnedest Häirekeskusse) kui ka teisi inimesi (tulenevalt M. Lepa poolsest K.N. he hanguga taga ajamisest).
3. Maakohus on piirdunud tõdemusega, et M. Lepa tegu oli süüline. Asjaolusid arvestades aga oleks süülisuse analüüs pidanud olema põhjalikum. Nimelt tuleb praegu potentsiaalse süüd välistava asjaoluna kõne alla

§ 34

, mis näeb ette alused süü äralangemiseks tulenevalt toimija psüühilistest eripäradest. 63. Inimese süüdimatus

§ 34

mõttes tuleb tuvastada kahetasandiliselt ehk nn bioloogilispsühholoogilise ehk psüühilis-normatiivse meetodi alusel: kõigepealt peab kindlaks tegema nn meditsiiniliste (bioloogiliste) tunnuste esinemise (vaimuhaigus, ajutine raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkus, nõdrameelsus või muu raske psüühikahäirega) ja seejärel tuleb analüüsida nn juriidilisi (psühholoogilisi) tunnuseid (võime mõista oma teo keelatust või suutlikkus juhtida oma käitumist vastavalt oma arusaamale keelatusest) (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-22-09, p 6.1; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-105-16, p 18 jj., Pikamäe –

. Kommentaar. 5. trükk, § 34, komm 2). Süüdimatuse meditsiinilised tunnused on loetletud

§ 34

p-des 1–5 ja nende esinemine teo toimepanemise ajal tehakse kindlaks ekspertiisiga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-22-09, p 6.1).

§ 34raskuspunkt lasub aga nn juriidilistel ehk psühholoogilistel tunnustel.

Nimelt tuleb otsustada, kas bioloogiliste tunnuste olemasolul saab inimesele ebaõigusarusaama (st võime oma teo keelatusest aru saada; nn intellektuaalne element) või juhtimisvõime (st võime oma käitumist juhtida; nn voluntatiivne element) omistada või mitte. Tuleb nõustuda Saksa õiguskirjanduses väljendatuga, et süüdimatuse eristamine süüdivusest on võimalik vaid võrdleva meetodi abil: kui süüdiv on "normaalses" psüühilises seisundis inimene, kes suudab mõista oma teo ebaõigust ja vastavalt sellele oma käitumist suunata, ei ole alust teha süüdivusetteheidet 13

§ 35

mõttes: sellegi sätte puhul on kõige keerulisem otsustada, kas psüühikahäirega inimese ebaõigusarusaam või juhtimisvõime oli oluliselt piiratud või mitte (Perron/Weißer – Schönke/Schröder. Kommentar zum StGB,

1. Auflage, § 21, Rn 8).
2. M. Lepa suhtes viidi
3. aasta oktoobris läbi kohtupsühhiaatria ekspertiis. Seda tuleb M. Lepa toimikumaterjalidest nähtuvat senist elukäiku arvestades pidada igati põhjendatuks. M. Lepal oli keeruline lapsepõlv: näiteks kuritarvitasid tema ema ja isa alkoholi ning tülitsesid pidevalt ning M. Lepal oli koolis tõsiseid raskusi. Hilisemas elus oli M. Lepal olulisi probleeme partneritega: need vahetusid tihti ja mõni neist oli puhuti M. Lepa vastu vägivaldne. S.J hakkas küllaltki varakult alkoholi kuritarvitama. Pärast M. Lepa kinnipidamist
4. septembril 2020 viidi S.J arestikambrisse, mille ta määris oma roojaga ära. S.J on koduvalt Häirekeskuse numbrit koormanud sarnaselt sellega, nagu ta tegi
5. septembril
6. M. Lepa juures on erinevatel põhjustel käinud tihti politsei ja mitmel puhul on ta enda politseinike ees lahti riietanud. Aastate jooksul on S.J teinud mitmel moel palju enesetapukatseid. S.J on käinud korduvalt vabatahtlikult psühhiaatriahaiglas ravil – nende haiglakülastuste pikkus ulatub paarist päevast mitme nädalani. S.J a on mitu korda paigutatud tsiviilõiguslikule tahtest olenematule ravile. S.J on juba aastaid tarvitanud palju erinevaid tema vaimsete probleemidega seonduvaid ravimeid. S.J on tunnistatud töövõimetuks ja ta pole juba aastaid regulaarselt tööl käinud. Aegade jooksul on M. Lepal diagnoositud mitmeid psüühikahäireid.
7. Ekspertiisiakti kohaselt on M. Lepal 3 häiret: impulsiivset tüüpi ebastabiilne isiksushäire (Rahvusvaheliste Haiguste Klassifikatsiooni
8. versiooni (RHK-10) kood F60.30), raske korduv depressioon (RHK-10 F33.2) ja alkoholisõltuvus, episoodiline tarbimine (RHK-10 F10.26). Lisaks sellele esineb veel mitmetele isiksushäiretele omaseid jooni: impulsiivset tüüpi ebastabiilne isiksus (käitub ootamatult ega arvesta tagajärgedega, on riiakas, kaldub vägivallapursetele võimetusega kontrollida neist tulenevaid käitumisplahvatusi, ebastabiilne ja kapriisne meeleolu), piirialast tüüpi ebastabiilne isiksus (kaldub intensiivsetesse ja ebastabiilsetesse suhetesse, üritab äärmuslikul moel vältida hülgamist), düssotsiaalne isiksus (vastutustundetus, sotsiaalsete normide eiramine, väga madal frustratsioonitaluvus, madal vägivalla vallandumise lävi, võimetus kogemustest õppida, teiste süüdistamine), histriooniline isiksus (teatraalsus, emotsionaalsus) ja paranoiline isiksus (ülitundlikkus ebaedu suhtes, pikaajaline vihapidamine).
9. Jääb ebaselgeks, miks ei ole ekspertiisiaktis leitud, et M. Lepal esines veel neljaski psüühikahäire: alkoholiintoksikatsioon RHK-10 koodi F10.0 mõttes. Oli ju S.J A.P. e suunas liikudes koduveini tõttu joobes. Üks selgitus, miks ei ole praegu ekspertiisiaktis intoksikatsioonile viidatud, on see, et ekspert millegipärast leidis, et joovet ei esinenud. Ringkonnakohtu hinnangul nii ei olnud, st joove esines: tõendid kinnitavad üheselt, et S.J oli (üsna) vahetult enne kõnealust sündmust joonud ära küllaltki suure koguse alkoholi. Teine selgitus selle häire märkimata jätmiseks on, et RHK-10 järgi tuleb sõltuvuse ja kuritarvitamise korral eelistada sõltuvus- ja kuritarvitamisdiagnoosi intoksikatsiooni diagnoosile: https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/RHK10-FR17.htm. Ekspertiise tehes sellest regulatsioonist siiski lähtuda ei tohiks. RHK-10 pole mõeldud mitte ekspertiiside tegemiseks, vaid 14

§ 34p-d 1–4)2.

Küll aga tuleb kõne alla

§ 34p 5: muu raske psüühikahäire.

Tuleb soostuda Saksa õiguskirjanduses väljendatud seisukohaga, et see, kas psüühikahäire on raske või mitte, on juriidiline ehk normatiivse otsustamise küsimus (vt nt Fischer. Strafgesetzbuch. Kommentar. 68. Auflage, § 20, Rn 38a, 39, 42). Teisisõnu tuleb hinnata häire olemust ja selle mõju isikule: kui see mõju on väga suur, tuleb häiret pidada raskeks (nii ka Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 35, komm 2 (puutuvalt isiksushäiresse)). Kriminaalkolleegiumi hinnangul saab öelda, et vähemalt oma koostoimes mõjutavad M. Lepa alkoholisõltuvus, raske depressioon ja isiksushäire S.J a väga tugevasti: M. Lepal on olnud tõsiseid suhteprobleeme, probleeme tööl käimisega, erinevaid konflikte jms.
2. Süüdimatuse juriidilisi tunnuseid analüüsima hakates tuleb pidada silmas, et olemas ei ole süüdimatust kui sellist, st ükski inimene ei ole süüdimatu per se. Süü tuleb vastavalt

§-le 34 tuvastada rangelt puutuvalt konkreetsesse teosse. Nagu öeldud, tuleb sealjuures eristada arusaamis- ja juhtimisvõimet. Pole võimalik, et inimesel puudub nii üks kui teine. Puutuvalt juhtimisvõimesse räägib

§ 34võimest juhtida oma käitumist vastavalt ebaõigusarusaamale.

Kui inimesel ei ole ebaõigusarusaama, siis kuidas ta suudab oma käitumist vastavalt sellele (tal mitte olevale) arusaamale juhtida? Seega langeb süü ära kas arusaamisvõimetuse tuvastamisel (ja juhtimisvõime analüüsiga edasi minna ei saagi) või arusaamisvõime jaatamise korral juhtimisvõimetuse tuvastamisel.

1. Ekspertiisiaktis pannakse eksperdi arvamuse osas (akti viimane lehekülg) arusaamis- ja juhtimisvõime n-ö ühte patta: korduvalt leitakse, et M. Lepal puudus nii üks kui teine. Nagu äsja öeldud, pole see võimalik: puududa saab kas üks või teine, mitte aga mõlemad.
2. Samas pole ekspertiisiaktis mingit sisulist selgitust selle kohta, kas ja kuidas mõjutasid M. Lepa psüühikahäired tema A.P. e vastu toime pandud tegu. See on äärmiselt tõsine vajakajäämine: just inimese seisund (ja mõtlemine) tegu toime pannes on primaarne. Seetõttu jäävad eksperdi vastused ekspertiisimääruses esitatud küsimustele küllaltki arusaamatuks. Vastused nr 3–5 kordavad erineva sõnastusega ühte ja sama: M. Lepa psüühikahäired ei mõjutanud tema võimet oma tegude tähendusest aru saada ega neid juhtida. Samas aga öeldakse vastuses nr 2, et M. Lepa häired mõjutasid tema emotsioonide regulatsiooni võimet, tahteaktiivsust ja mõtlemise funktsiooni häiret. Need vastused on ringkonnakohtu meelest mõneti vastuolulised: kui vastustes nr 3–5 viidatakse sellele, et häiretel arusaamise ega juhtimise jaoks mingit tähendust polnud, siis vastusest nr 2 ilmneb, et päris nii see ikkagi ei olnud – häired ikkagi mõningast tähendust evisid. See teine variant näib ringkonnakohtule ka loogiline. Tegelikult tuleneb see 2 Tegelikult ei tohikski eksperdilt nende mõistete esinemise kohta küsida. Seda juba ülal ilmnevast tulenevalt: tegemist on õiguslike mõistetega ja õiguslikud otsustused peab tegema menetleja – ekspert peab juhinduvalt KrMS § 95 lg-st 1 rakendama mitteõiguslikke eriteadmisi. 15

§-le 36, mille kohaselt ei välista tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund süüd. See norm muudab inimese tervikliku hindamise veel keerulisemaks kui ta muidu olekski: joobe mõju arusaamis- või juhtimisvõimele tuleks süüdimatuse üle otsustamisel jätta tähelepanuta – arvesse tuleks võtta üksnes seda, kuivõrd mõjutasid inimest tema ülejäänud psüühikahäired.

1. Erialakirjanduses leitakse, et alkoholisõltuvus võib välistada pigem süü voluntatiivse elemendi ehk juhtimisvõime kui süü intellektuaalse elemendi ehk arusaamisvõime. Seda saab alkoholisõltuvus aga teha vaid erandlikes olukordades. Kõne alla võiks tulla näiteks see, kui isik paneb teo toime sõltuvust tekitava aine hankimiseks (Venzlaff, Foerster, Dreßing, Habermeyer. Psychiatrische Begutachtung.
2. Auflage, S 209) või kui tal esineb teo ajal sellest sõltuvust tekitavast ainest joove (samas, S 197). See viimane variant (süüdimatuse välistab joove koostoimes sõltuvusega) Eestis aga süüd välistav olla ei saa – see läheks vastuollu

§-ga

2. Sellised inimesed, kes põevad üksnes depressiooni, ei pane peaaegu kunagi kuritegusid toime. See on seletatav depressiooni olemusega: inimene on passiivne, kammitsetud ja peab end n-ö väheväärtuslikuks (Venzlaff, Foerster, Dreßing, Habermeyer. Psychiatrische Begutachtung.
3. Auflage, S 251). Seetõttu ei ole ringkonnakohtu meelest põhjust eeldada, et M. Lepa teo tingis tema depressioon.
4. Sarnaselt alkolholisõltuvusega ei väära ka isiksushäire sama hästi kui kunagi süü intellektuaalset elementi, st ebaõigusarusaama (Venzlaff, Foerster, Dreßing, Habermeyer. Psychiatrische Begutachtung.
5. Auflage, S 296). Pigem tuleb kõne alla voluntatiivse elemendi ehk juhtimisvõime ära langemine (samas). Praegu on iseenesest viiteid sellele, millal kirjanduses (Boetticher, Nedopil et al. Mindestanforderungen für Schuldfähigkeitsgutachten. NStZ 2005, S 61) märgitu kohaselt peaks mõtlema süüdimatusele: S.J ei valmistanud tegu kuidagi ette ega viinud seda läbi mitmes etapis, vaid reageeris impulsiivselt konfliktis, mille teiseks osapooleks oli politseinik ehk selle ametigrupi esindaja, keda S.J oli (muu hulgas) Häirekeskusse helistades korduvalt sõimanud. Siiski tuleb viidata sellelegi, et nt Saksmaal on leitud, et isiksushäire puhul on süü (täpsemalt juhtimisvõime) välistatud vaid ca 2% juhtudest. Liiatigi ollakse Saksamaal seisukohal, et lisaks äsja märgitule võiks isiksushäire puhul juhtimisvõime välistada selle häire koostoime alkoholiga (Boetticher, Nedopil et al. Mindestanforderungen für Schuldfähigkeitsgutachten. NStZ 2005, S 61). Siit aga jõuame uuesti juba korduvalt märgituni:

§ 36kohaselt ei saa joove süüd välistada.

77. Kriminaalkolleegiumi meelest saabki öelda, et peamist rolli mängis M. Lepa teos just alkoholijoove. Selline joove muudab mitmed inimesed tihtipeale impulsiivseks ja vabastab n-ö kammitsatest – ja ajendab neid tegema selliseid asju, mida nad muidu ei teeks (ehk teisisõnu välistab juhtimisvõime

§ 34tähenduses). Joobe tähtsusele M. Lepa teos viitab seegi, et 16

§-st 36 lähtuvalt oluline ei ole.

1. Seega mõistis maakohus M. Lepa õigesti süüdi. Küll aga tuleb alljärgnevalt esitatavatel põhjustel tühistada KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 4 alusel esimese astme kohtu otsus M. Lepale mõistetud karistuse osas.
2. Karistuse mõistmise toimub kindlate üksteisele järgnevate etappide kaupa: kõigepealt tuleb paika panna konkreetse teo karistusraamid, seejärel mõista selle teo eest karistus, pärast seda mõista liitkaristus ja alles viimases järjekorras otsustada karistusest vabastamise üle (Sootak –

. Kommentaar.

1. trükk, § 56, komm 3). Praegu maakohus täiel määral neid põhimõtteid ei järginud. Karistuse mõistmist alustas maakohus mitte erinevatest kuritegudest eraldi, vaid käsitles R.L-R. le otsa sõitmist ja hanguga A.P. e suunas jooksmist koos. Nii leidis kohus, et S.J a ei saa karistada mitte rahalise karistuse, vaid vangistusega – sest M. Lepa suhtes on tarvis kohaldada kriminaalhooldust koos käitumiskontrolliga. Nagu just öeldud, on see väär: selle üle, kas vangistus tuleb jätta tingimisi kohaldamata või mitte, peab otsustama alles karistuse mõistmise lõppfaasis, mitte aga selle alguses.
2. Maakohus lähtus

§ 274lg 2 p 4 puhul sellest, et karistusraamiks on ühe- kuni viie aastane vangistus.

Samas aga ei peatunud maakohus kuidagi sellel, kas tulenevalt piiratud süüdivust reguleerivast

§-st 35 polnuks alust lähtuda

§ 60järgsetest madalamatest karistusmääradest.

Kuivõrd juba märgitust tulenevalt oli tarvilik analüüsida M. Lepa teo süülisust, oli seda enam vajalik vaagida

§ 35kohaldamise eeldusi.

82.

§ 35meditsiinilised tunnused on täidetud.

Seda seetõttu, et piiratud süüdivuse meditsiinilised tunnused on samad, mis süüdivuse puhul – ja neid eelnevalt jaatati. 83. Järgnevalt tuleb seoses piiratud süüdivusega märkida, et see instituut on kriminaalkolleegiumi teadmiste põhjal jäänud Eesti kohtupraktikas suuresti unustusse.

§ 35

kasutatakse ülimalt harva – seda hoolimata Riigikohtu selgitustest, et seda on vajadusel tarvis kontrollida (kriminaalkolleegiumi otsused asjas nr 3-1-1-22-09, p 6.2 ja asjas nr 3-1-1-115-13, p 8). Ka praeguses asjas pole piiratud süüdivusele tähelepanu pööratud. Nagu juba öeldud, maakohus sel teemal ei peatunud. Ka ekspertiisiaktis tundub suuresti olevat lähtutud dihhotoomiast: olemas on kas täielik arusaamis- ja juhtimisvõime või puuduvad need võimed sootuks. Tõsi, juba käesoleva otsuse p-s 71 viidatud eksperdiarvamuse vastuses nr 2 öeldut võiks ehk tõlgendada nii, et mingid võimed M. Lepal siiski piiratud olid: M. Lepa häired mõjutasid tema emotsioonide regulatsiooni võimet, tahteaktiivsust ja mõtlemise funktsiooni häiret. 84. Nagu öeldud, toimub süüdimatuse eristamine süüdivusest võrdleva ja normatiivse meetodi abil. Süüdimatuks saab pidada vaid väga väikest hulka õigusvastastest tegudest: seda juhul, kui tegu on selle toime panija isikut arvesse võttes äärmiselt ebaharilik. Suur osa õigusvastastest tegudest on ilma reservatsioonideta süülised: need teod on nende toime panijaid silmas pidades n-ö normaalsed. Piiratud süüdivus aga jääb nende kahe kategooria vahele: tegemist ei ole veel sedavõrd eriskummalise teoga, et jaatada süüdimatust, ent enam ei saa ka kõneleda tavapärasest (normaalsest) käitumisest. Kas inimese arusaamis- või juhtimisvõime on piiratud süüdivuse 17

§ 36

. Grammatiliselt tõlgendades peaks sellele küsimusele vastama eitavalt: see säte räägib üksnes süü välistamisest, mitte aga selle piiramisest. Sellega seoses tuleb aga juhtida tähelepanu asjaolule, et piiratud süüdivusel (erinevalt süüdimatusest – vt

§ 34

) ei ole õiguslikke tagajärgi automaatselt:

§ 35

kohaselt kohus üksnes võib piiratud süüdivuse korral karistust kergendada, ent ei pea seda tegema. Seda otsustust tehes peab kohus võtma arvesse teo kõiki asjaolusid (Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 35, komm 4). Saab nõustuda Saksamaal omaks võetud arusaamaga, et karistust pole põhjust kergendada siis, kui toimija on end asetanud tema süüdivust piirata võivasse olukorda talle ette heidetaval viisil (süüliselt): nt kui ta on ise põhjustanud oma joobe (Fischer. Strafgesetzbuch. Kommentar.
2. Auflage, § 21, Rn 25). Seega on võimalik öelda, et isegi kui

§ 36

piiratud süüdivusega seoses otse ei kohaldu, saab

§ 35

võib-klausli abil jõuda ikkagi samasuguse tulemuseni, nagu tooks endaga kaasa

§ 36otsekohaldatavus.

86. Nagu ülal öeldust ilmneb, mängis M. Lepa teos olulist rolli joove. See aga ei tähenda seda, et M. Lepa isiksushäire või alkoholisõltuvus olid ebaolulised. Eesti õiguskirjanduses on leitud, et tõsiste isiksushäiretega inimesed võivad olla piiratult süüdivad (Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 35, komm 2). Ka Saksamaal ollakse seisukohal, et isiksushäirega inimesed võivad tegu toime pannes olla piiratult süüdivad (Fischer. Strafgesetzbuch. Kommentar.
2. Auflage, § 21, Rn 10) – ja tihtipeale nad seda ongi (samas, § 20, Rn 42b). Niisamuti võib süüdivuse piiratusele viidata sõltuvushäire (samas, § 21, Rn 10). Ringkonnakohtu hinnangul saabki öelda, et (jättes kõrvale intoksikatsiooni) mõjutas S.J a tugevasti tema isiksushäire – täpsemini oli seetõttu piiratud M. Lepa juhtimisvõime. Sellega seoses tuleb korrata ülal välja toodut: S.J ei valmistanud oma tegu kuidagi ette, see ei toimunud mitmes etapis, M. Lepa impulsiivse reaktsiooni tingis see, et temale hakkas lähenema tema maale tulnud politseinik. Sellised faktorid annavad aluse eeldada, et M. Lepa teo tingis muu hulgas just M. Lepa isiksushäire – sest selle häire puhul on juhtivaks emotsionaalne ebastabiilsus ja vähene impulsikontroll ning võivad järgneda vägivallapuhangud, eriti vastuseks kriitikale (https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/F6.htm#F60.30%20Impulsiivse t%20t%C3%BC%C3%BCpi%20ebastabiilne%20isiksus). Isegi kui isiksushäire sellises mõjus ei saa kindel olla, tuleb see ikkagi tuvastada – seda juhinduvalt KrMS § 7 lg-st 3, mille kohaselt tuleb kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (samamoodi lähtutakse selles valdkonnas in dubio pro reo-põhimõttest ka nt Saksamaal: Fischer. Strafgesetzbuch. Kommentar.
3. Auflage, § 20, Rn 67).
4. Järgnevalt tuleb hinnata, kas piiratud süüdivusest hoolimata tuleks siiski mingil põhjusel jätta

§ 60kohaldamata.

Nagu käesoleva otsuse p-s 85 öeldud, tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb piiratud süüdivuse korral reeglina karistust kergendada. Eeskätt tuleks karistus jätta kergendamata siis, kui isik põhjustas piiratud süüdivuse (talle etteheidetaval, st süülisel moel) ise (vt juba ülal) või kui teo ebaõiguse määr oli kõrge. Vähemalt isiksushäire tekitamist iseendale ei saa M. Lepale ringkonnakohtu hinnangul ette heita. Ka ei saa kohe esitatavatel põhjustel öelda seda, et M. Lepa tegu oli suure ebaõigussisuga. Seetõttu tuleb M. Lepale

§ 274

lg 2 p 4 järgi karistust mõistes tulenevalt

§-st 35, § 60 lg-test 2 ja 3 ning § 45 lg-st 1 lähtuda sellest, et vangistuse pikkuseks on 30 päeva kuni 3 aastat ja 4 kuud. 18

§ 274

alla aga oleks paigutatav ka reaalsete (sealhulgas tõsiste) vigastuste tekitamine. Teiseks peab arvesse võtma seda, et oht A.P. ele oli küllaltki piiratud: A.P. nägi rünnet, tal oli võimalik end (abivahenditega) selle vastu kaitsta ning seda ta tegigi.

§ 274

saaks aga rakenduda ka nt sellises olukorras, kus võimuesindaja on märksa abitumas seisundis: nt kui ta rünnet ei näe või kui ta pole objektiivselt sedavõrd võimekas rünnet tõrjuma, nagu oli A.P. (nt kui rünnatakse mitte politseinikku, vaid mõnda muud võimuesindajat, kellel ei ole relvi või kui võimuesindaja on nt õbluke naisterahvas). Ka saab öelda, et teo toime panemine oma kodus on mõneti väiksema ebaõigussisuga kui ta on seda avalikus kohas või kellegi teise territooriumil – kaude kinnitab seda

§ 263

, mis näeb avalikus kohas aset leidnud vägivallateo eest ette tavalisest rangemad karistused. Siiski ei saa S.J a karistada minimaalse vangistusega – seda tulenevalt käesoleva otsuse p-s 59 öeldust: hang on ohtlik ese, millega saab tekitada suurt kahju. Seetõttu tulebki M. Lepale mõista – nagu juba öeldud – sanktsioonimäära alumisele veerandile vastav karistus ehk 10 kuu pikkune vangistus. 89. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vangistuse reaalne täitmisele pööramine ei

§ 73

lg 1 ega § 74 lg 1 mõttes otstarbekas – seda ei tingi ei kuriteo toimepanemise asjaolud ega süüdlase isik.

1. Teise astme kuritegude puhul kuriteo asjaolud üldjuhul reaalset vangistust ei tingi. Praegu aga ei tingi need asjaolud niisugust vangistust veel eriti – nagu äsja öeldud, oli M. Lepa teo ebaõiguse määr võrdlemisi madal.
2. Ka ei saa reaalset karistust tuletada M. Lepa isikust. Ehkki M. Lepal on mitmeid psüühikahäireid, mis mängisid oma rolli ka A.P. e ründamisel, tuleb siiski tõdeda, et varem ei ole S.J (neist psüühikahäiretest hoolimata) kuritegusid toime pannud. Seetõttu on põhjust eeldada, et S.Ja hoiab õiguskuulekal teel juba karistus iseenesest.
3. Tõsi, praeguses asjas on esitatud ka materjal selle kohta, et M. Lepa suhtes on varemgi kriminaalmenetlust toimetatud. Kõigepealt lõpetati
4. septembril 2016 KrMS § 202 lg 2 alusel otstarbekuse kaalutlusel kriminaalmenetlus, mida oli alustatud tulenevalt sellest, et S.J tungis
5. juulil 2016 arestikambris kallale oma kambrikaaslasele ja lõi tolle pead mitu korda vastu seina (kd 1, tl 149–151).
6. aprillil 2019 aga lõpetati KrMS § 207 lg 7 alusel jällegi otstarbekuse kaalutlusel kriminaalmenetlus, mille tingis see, et S.J juhtis
7. aprillil 2019 kell 20:45 Tartumaal Kambja vallas Reola külas Reola-Unipiha maantee
8. kilomeetril alkoholijoobes olles autot (alkoholisisaldus M. Lepa väljahingatavas õhus oli 1,20 mg/l) (kd 1, tl 145– 148).
9. Õiguskirjanduses on leitud, et otstarbekuse kaalutlusel lõpetatud kriminaalasjade arvestamine karistuse mõistmisel on vaieldav, aga piiratult seda siiski teha saab – tuleb aga silmas pidada, et mida kaugemas minevikus kõnealune tegu aset leidis, seda väiksemat tähendust ta omab (Sootak –

. Kommentaar. 5. trükk, § 56, komm 9.4). 19

§ 121lg 1 järgi kehalises väärkohtlemises) süüdi tunnistatud, oleks see karistus karistusregistri seaduse (Kar

RS) §s 24 sätestatud karistusandmete kustutamise tähtaegu silmas pidades praeguseks juba kustunud. Sellisel juhul aga ei saaks sellele ründele M. Lepa retsidiivsust prognoosides tugineda – sest selline prognoosimine kujutab endast õigusliku tähendusega otsustust ja seda ei tohi KarRS § 5 lg 1 kohaselt teha. Seda enam ei tohiks seda tegu võtta arvesse olukorras, kus isikut mitte ei mõistetud süüdi, vaid tema suhtes lõpetati oportuniteedi kaalutlusel menetlus. Seetõttu jätab ringkonnakohus

1. juulil 2016 toimunu tähelepanuta.
2. Ca kaks ja pool aastat tagasi toimunud purjuspäi autojuhtimist aga võtab kriminaalkolleegium arvesse. Tulenevalt käesoleva otsuse p-s 93 öeldust ei saa seda tegu siiski pidada sedavõrd kaalukaks, nagu ta olnuks siis, kui M. Leppa oleks selle eest karistatud. Mõningal määral see aga tõstab tõenäosust, et S.J võib purjus olles hakata edaspidigi kuritegusid toime panema. Sellest jääb aga reaalse karistuse mõistmiseks liiga väheks.
3. Järgnevalt tuleb otsustada, kas M. Lepale on tarvis kohaldada käitumiskontrolli (

§ 74

) või mitte (

§ 73

). Selle üle otsustamisel on eeskätt oluline uute kuritegude aset leidmise tõenäosus. Kui retsidiivsusrisk on madal (ehk üksnes (küllaltki) teoreetiline), on sobiv käitumiskontrollita katseaeg (

§ 73

). Kui see risk on aga mõõdukas (ehk pole sedavõrd suur, et tingiks reaalse vangistuse), rakendub

§ 74

: sellisel juhul saab kriminaalhooldaja ohuteguritega tegeleda, hoida kurjategijal silma peal ja vajadusel võib rakendada spetsiifilisi ohtu maandavaid meetodeid (

§ 75lg-d 2 ja 4).

Oluline on seegi, milliseid kuritegusid inimeselt karta on: mida raskemat laadi kuriteod ähvardavad, seda suurem peab vangistuse leebe vormi valimiseks olema tõenäosus, et ähvardavad kuriteod siiski aset ei leia. Et tegemist on prognoosiga ehk ennustamisega, ei saa loomulikult kõneleda tõsikindlast teadmisest: piisav on see, kui uus kuritegu näib asjas kogutud tõendeid, formaalloogikat, elukogemust ja kriminoloogilist reaalsust arvestades (piisavalt) tõenäoline. 97. Kui inimene ei ole varem kuritegusid sooritanud, saab reeglina leida, et uute kuritegude oht on madal (vt juba käesoleva otsuse p 91). Seetõttu tuleb nõustuda õiguskirjanduses leituga, et esmakordselt karistatava inimese puhul on üldjuhul sobilik käitumiskontrollita katseaeg (Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 73, komm 3.3.1).
2. Tõsi, nagu eelnevast ilmneb, tuleb M. Lepa puhul mõningal määral arvestada ka
3. aasta aprillis toimunud purjuspäi autojuhtimist. Samas nähtub eelnevast ka see, et seda endaga süüdimõistmist mitte kaasa toonud tegu ei saa pidada kuigivõrd kaalukaks. Lisaks sellele kõnelevad käitumiskontrolli vastu ka M. Lepa psüühikahäired. Kõigepealt on oluline M. Lepa isiksushäire, mis muudab M. Lepa jaoks keeruliseks kriminaalhooldaja juures käimise ja muude käitumiskontrolli kohustuste täitmise. Selline olukord oleks problemaatiline kasvõi riigi ressursikasutuse seisukohalt: tõenäoliselt peaks kriminaalhooldaja (ja ilmselt hiljem ka kohus) hakkama M. Lepaga tõsist vaeva nägema ja tema peale küllaltki palju aega kulutama – lootus M. Leppa kuidagi n-ö paremale teele suunata oleks aga M. Lepa psüühikahäireid arvesse võttes madal. Olgu eraldi välja toodud seegi, et väga problemaatiline oleks ka M. Lepal alkoholi tarvitamise keelamine (nagu seda tegi maakohus). Seda tulenevalt M. Lepa alkoholisõltuvusest. Alkoholisõltuvus on tõsine haigus, mis sageli põhjustab suisa vastupandamatu tungi alkoholi tarbida (https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/F1.htm#F1x.2%20S%C3%B5lt uvus). Pole sugugi harvad sellised juhtumid, kus sõltlasel tekivad alkoholi mitte saamise tõttu väga tugevad tervisehäired – kusjuures ekstreemjuhtudel võib ta suisa surra. Seetõttu peetakse 20

§ 73lg 1 alusel.

M. Lepa katseajaks määrab ringkonnakohus

§ 73lg 3 alusel ühe aasta: see ületab mõnevõrra vangistuse pikkust, ent pole M.

Lepa retsidiivsusriski silmas pidades ka ülemäära pikk (liiatigi seadus lühemat katseaega seada ei võimaldagi). Seda katseaega tuleb

§ 78p 1 kohaselt hakata arvestama alates maakohtu otsuse kuulutamisest, st 17.

maist

1. (IV) Menetluskulud ja kokkuvõte
2. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu süüdimõistva otsuse ja mõistab M. Lepa õigeks, tuleb maakohtu otsustus puutuvalt menetluskuludesse KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel osaliselt tühistada (lisaks palub menetluskulude suhtes tehtud otsustust muuta ka apellant). Seda seetõttu, et süüdi- ja õigeksmõistva otsuse puhul on menetluskulude kandja erinevad: esimesel juhul on selleks süüdistatav (KrMS § 180 lg 1), teisel puhul aga riik (KrMS § 181 lg 1 ja § 182 lg 5).
3. Maakohus luges kaitsjatasu suuruseks 1425,84 eurot. Ringkonnakohus peab seda otsustust korrektseks. Kaitsja ei ole täpsustanud, kui palju tööd ta mingi konkreetse teema osas tegi. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et R.L-R. ja A.P. ega seonduvalt läks kaitsjal süüküsimusse puutuvalt võrdselt aega (ja ta küsis sellest lähtuvalt võrdset tasu). Lisaks sellele aga kulus aega ka tsiviilhagile. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et R.L-R. ga seondub ca 60% ehk taotletavast summast, st 855,84 eurot ja A.P. ega seoses soovib kaitsja ülejäänud 40%, st 570 eurot. Niisiis tuleb M. Lepalt mõista välja 570 eurone kaitsjatasu – 855,84 eurot aga jääb riigi kanda.
4. Ringkonnakohus ei pea tarvilikuks muuta maakohtu otsustust mõista M. Lepalt välja 510 eurot ekspertiisi tegemise eest – esimese astme kohus tuli niigi ekspertiisikuludesse puutuvalt M. Lepale vastu, jättes 510 eurot KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda. 21