KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Reelika Lind Otsuse tegemise aeg ja koht 23. jaanuar 2026, Tallinn Haldusasja number 3-25-1517 Haldusasi X.X kaebus Politsei- ja Pi

) on tulirelva käitlemiskord sätestatud ka teistes õigusaktides, antud juhul jahieeskirjas. Kaebaja rikkus jahieeskirjas sätestatud nõudeid ja teda karistati selle eest. Seega esinevad

§ 43

lg 3 p-s 2 ja § 36 lg 1 p-s 7 sätestatud alused relvaloa kehtetuks tunnistamiseks. Vastustajal puudub kaalutlemisõigus.

1. Kaebaja esitas 19.02.2025 otsuse peale 21.03.2025 vaide (dtl 42–46).
2. Vastustaja jättis 22.04.2025 vaideotsusega nr 4.2-1/968-4 (dtl 13–16) vaide rahuldamata. Vastustaja on kohustatud

-i järgi reageerima relvaloa omanike rikkumiste suhtes. Kaebaja poolt JahiS-i rikkumine on

§ 36

lg 1 p 7 kohaselt relvaloa omamist välistav asjaolu ja

§ 43

lg 3 p 2 kohustab vastustajat tunnistama relvaloa kehtetuks, kui relvaloa omaja suhtes esineb

§ 36lg 1 p-s 7 nimetatud asjaolu.

Vastustajal puudus kaalutlusõigus rikkumise osas ja võimalus muude meetmete kohaldamiseks. Vastustaja on kohustatud tagama, et relvaluba on ainult seadusi järgivatel isikutel, ning õigusrikkumiste toimepaneku korral sekkuma, rakendama õiguspäraseid meetmeid ja teatud juhtudel tunnistama relvaloa kehtetuks. JahiS § 26 sätestab nõuded jahitulirelvale ja reguleerib relva kasutamist ning viitab otsesõnu, et jahitulirelv on tulirelv, mis on omandatud

-i alusel jahipidamise otstarbel. JahiS § 32 alusel on kehtestatud ohutusnõuded jahipidamisel jahieeskirjas, mille §-des 6–8 sätestatakse jahipidamisele kehtivad ohutusnõuded, sh jahiohutuse nõuded jahirelva transportimisel ja hoidmisel. Seega leiab kaebaja ekslikult, et

§ 36

lg 1 p-s 7 on silmas peetud ainuüksi

-i nõuete rikkumist relva ja laskemoona hoidmisel ja kasutamisel. Seadusandja on sätte sõnastamisel kehtestanud järgmised asjaolud: „relva, tulirelva olulise osa või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleeriv õigusakt“, mis tähendab, et on laiendatud väljapoole

-i kehtestatud nõuete rikkumise eest kaasnev tagajärg. Kui seadusandja oleks piirdunud ainult

-i alusel määratud väärteokaristusega, siis oleks seda ka otsesõnu väljendatud, nagu nt on seda tehtud

§ 43

lg 3 p 9 sõnastuses: „käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusakti nõudeid“. Kaebaja on pikaaegne relvaloa omanik ja pidi olema teadlik, et eksides JahiS-i nõuete vastu, järgneb sellele järelevalvemenetlus ka

-i kohaselt.

1. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 19.02.2025 otsuse ja 22.04.2025 vaideotsuse tühistamiseks. Põhjendused: 6.
2. Kaebajat karistati JahiS-i, mitte

§ 891 lg 1 alusel. Jahi

S § 58 ei reguleeri relva käitlemise nõuete rikkumist, vaid jahipidamise korra rikkumist. JahiS-i alusel karistamisel ei ole hinnatud kaebaja ohtlikkust relva kasutamisel ja laskemoona hoidmisel. Keskkonnaametil puudub pädevus menetleda väärtegusid seoses tulirelva olulise osa või laskemoona kandmise, hoidmise, üleandmise või käitlemise muude nõuete rikkumisega. Seega ei karistatud kaebajat

-i nõuete rikkumise eest ja relvaluba ei saanud tunnistada kehtetuks. Kaebajale määrati trahv, mis näitab, et tema tegu hinnati tühiseks, ja sellisel juhul võinuks menetluse lõpetada ka hoiatusega. Siis ei oleks kaebajalt relvaloa ära võetud. JahiS-i alusel karistatud tegu ei tohiks automaatselt kaasa tuua

§ 36lg 1 p 7 kohaldamist, kuna Jahi

S § 58 alusel võib saada trahvi ka sellise teo eest, mis ei ole üldse tulirelvaga seotud. Karistusnorme tuleb tõlgendada kitsendavalt. 6.2. Vastustaja ei kasutanud diskretsiooni õiguspäraselt. Relvaloa kehtetuks tunnistamine ei ole proportsionaalne ega mõõdukas, sest toob kaasa relvade ja laskemoona võõrandamise kohustuse, mis riivab omandiõigust ja eneseteostuse õigust. Kaebajat võinuks hoiatada, teda 2

§ 36

lg 1 p 7 rikub õiguskindluse põhimõtet, kuna on üldsõnaline ja nõuab adressaatidelt laiaulatuslikku õigusteadmist. See, et jahipidamise reegli rikkumine viib automaatselt relvaloa kaotuseni, on üllatuslik, seega vastuolus mh Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Liidu põhiõiguste harta nõuab, et omandist ilmajätmine toimuks õiglastel tingimustel ja avalikes huvides ning et piirangud oleksid proportsionaalsed. Samuti nõuab harta isiku ärakuulamist. Kaebajat ei kuulatud ära, sest tema põhjendusi ei arvestatud. 6.

1. Kaebaja varasem relvakäitumine oli laitmatu. Konkreetne tegu ei näita üles pahatahtlikkust, hoolimatut suhtumist või agressiivsust, mis võiksid viidata isiku ohtlikkusele. Kui iga väikese eksimuse puhul kohe eeldada isiku üldist sobimatust, siis kaotaks süsteem igasuguse paindlikkuse. Inimlik eksimus on vältimatu, oluline on õppida vigadest ja neid mitte korrata. Kaebaja on väljendanud kahetsust, seega on ta jätkuvalt vastutustundlik. 6.
2. Keskkonnaamet ei hoiatanud kaebajat, et karistusega kaasneb relvaloa kaotus. Kaebajal ei olnud võimalik end väärteomenetluses selle eest kaitsta. Haldusmenetluses ei olnud võimalik vaielda väärteomenetluse üle. 6.
3. Haldusakti pole motiveeritud. Põhiõiguste riive jäeti individuaalselt põhjendamata.
4. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi varem välja toodud põhjenduste juurde, lisades järgmised põhjendused: 7.
5. Väärteootsus on jõustunud. Järelikult on teo toimepanemise ja karistamise asjaolud muutunud vaieldamatuks (väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-d 199 ja 200). Kriitika väärteomenetluse kvaliteedile on asjakohatu, kuna neid küsimusi saab lahendada vaid kohtuvälise menetleja toimingu või väärteootsuse vaidlustamise teel väärteomenetluses (VTMS §-d 76 ja 114). VTMS ei näe ette, et kohtuväline menetleja peab karistuse määramisel kaaluma kaebaja sobivust relvaomanikuna

-i alusel. Rikkumise mõju relva omamise õigusele tuvastab ja otsustab vastustaja, mitte Keskkonnaamet. Ja vastupidi. Kui väärteo eest on määratud karistus, siis ei hinda vastustaja

-i alusel läbi viidavas haldusmenetluses enam väärteo asjaolusid, sh teo ohtlikkust või süü suurust. Vastustajal ei ole pädevust hinnata Keskkonnaameti poolt läbi viidud väärteomenetluse asjaolusid. 7.2.

ei seo relvaomaja õiguskuulekat käitumist üksnes

-i enda nõuete täitmisega. Nt

§ 36lg 1 p 11 viitab liiklusseaduse või karistusseadustiku (Kar

S) mõnedele koosseisudele, sama lõike p 111 viitab narkootiliste ainete käitlemise regulatsioonile. Relvaomanik peab tundma seadust. Kaebaja pidi relvaeksami sooritanuna vähemalt möönma, et eksimine relva käsitsemist reguleerivate normide vastu võib mõjutada relva omamise õigust ega tohiks tulla temale ootamatusena. 7.3. Vastustaja peab täitma kehtivat seadust ja tal puudub võimalus seda põhiseadusevastaseks tunnistada. Riigikohus pidas 18.06.2019 otsuses asjas nr 5-19-26

§ 36lg 1 p 7 põhiseaduspäraseks.

KOHTU PÕHJENDUSED 8.

§ 43

lg 3 p 2 kohaselt tunnistab Politsei- ja Piirivalveamet soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam sama seadusega kehtestatud nõuetele või kui esineb sama seaduse § 36 lg 1 p-s 17, 9 või 10 või § 40 lg-s 1 nimetatud asjaolu. 3

§ 36

lg 1 p 7 kohaselt ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on väärteomenetluse korras karistatud relva, tulirelva olulise osa või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleerivas õigusaktis sätestatud nõude rikkumise eest. JahiS § 58 sätestab, et jahipidamise nõuete rikkumise eest jahipidamise vahendite kasutamisel või jahiohutuse nõuete rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. Jahieeskirja § 6 lg 1 p 7 järgi on jahiohutuse tagamiseks keelatud panna käest ära laetud jahirelva. Jahieeskirja § 7 lg 2 kohaselt peab transpordivahendis jahirelv olema laadimata ning püssikotis või kabuuris, välja arvatud jahipidamisel paadist ning vahetult enne lasu sooritamist metsseajahil seisva mootoriga mootor- või maastikusõidukist. Sama paragrahvi lg 3 järgi loetakse laadimata jahirelvaks relva, millel ei ole padruneid rauas ega relvale kinnitatud salves.

1. Vaidlust ei ole selle üle, et Keskkonnaamet karistas 23.11.2024 kiirmenetluse otsusega väärteoasjas kaebajat väärteo toimepanemise eest. Kaebaja hoidis mootorsõidukis püssikotis laetud tulirelva. Sellega rikkus kaebaja jahieeskirja § 6 lg 1 p 7 ja § 7 lg-t
3. Samuti ei vaielda selle üle, et kaebaja ei vaidlustanud väärteootsust ja see on jõustunud. Kaebaja vaidleb praeguses menetluses vastu ka kiirmenetluse otsusele, leides, et kuna tema käitumine ei tekitanud ohtu ja rikkumine oli väheoluline, siis võinuks menetleja menetluse lõpetada või piirduda kaebaja hoiatamisega. Samuti leiab kaebaja, et väärteomenetluses rikuti kaebaja õigusi, kuna talle ei selgitatud väärteokorras karistamise õiguslikke tagajärgi – relvaloast ilmajäämise riski. Kohus märgib, et käesoleval juhul on vaidluse all vastustaja otsus, millega tunnistati kaebaja relvaluba kehtetuks. Väärteomenetlus ja selle otsus ei ole praeguse vaidluse esemeks ning nende õiguspärasuse üle ei saa praeguses asjas vaielda. Vastustajal ei ole pädevust menetleda jahipidamise süütegusid ja halduskohtu pädevuses ei ole hinnata väärteo süütegusid ega väärteomenetluse õiguspärasust. Kaebajal oli võimalus esitada väärteoasjas tekkinud vastuväited väärteomenetluses ja väärteootsust kohtus vaidlustada. Seetõttu jätab kohus kaebaja väited, mis puudutavad väärteomenetlust, tähelepanuta.
4. Kohus nõustub vastustajaga, et

§ 43

lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 kohustasid vastustajat antud juhtumil kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistama. Viidatud normid ei anna vastustajale kaalumiseõigust, seetõttu ei ole kaebaja etteheited diskretsiooni kohaldamata jätmise kohta asjakohased. 12. Otsitud on kaebaja põhjendus, et

§ 36lg 1 p 7 ei võimalda Jahi

S-is sätestatud relva käsitlemise nõuete rikkumise eest relvaluba kehtetuks tunnistada.

§ 36

lg 1 p 7 toob selgelt välja, et relvaluba ei anta isikule, kes on väärteomenetluse korras karistatud relva, tulirelva olulise osa või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleerivas õigusaktis sätestatud nõude rikkumise eest. See norm ei ütle, et tegemist peab olema

-is sätestatud nõuete rikkumisega.

§ 36

lg 1 p 7 regulatsiooni alla mahuvad kõik õigusaktid, mis reguleerivad relvade või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist. 13. Jahieeskiri on kehtestatud JahiS-i alusel ja sätestab mh ohutusnõuded jahipidamisel (JahiS § 32, jahieeskirja §-d 6–8). Jahiohutuse tagamiseks sätestatakse nõuded relvade hoidmisele, kandmisele, veole ja kasutamisele. Nõuded, et laetud relva ei tohi käest ära panna ja et mootorsõidukis peab relv olema laadimata, on kehtestatud ohutuse tagamiseks. Kuigi vaidlusalusel juhul ei tekkinud kaebaja rikkumise tagajärjel kahju, oli tegemist kahju tekkimise potentsiaalse ohuga. Kui relv oleks ootamatult lahti läinud, võinuks see kaebajat ennast või teist inimest kahjustada. See, et vaidlusalusel juhul jäi kahju tekkimata, oli vaid 4

, kehtestades nõuded, millele relvaloa taotleja või omanik peavad vastama, ning nõuded, mida peab relvade käitlemisel järgima. Ka

§ 45

lg 3 kohustab hoidma tulirelva tühjaks laetuna.

§ 50

lg 2 teise lause järgi ei tohi kantava tulirelva, välja arvatud revolvri padrunipesas olla padrunit. Seega kehtestab

samadel eesmärkidel samasugused nõudeid. Kaebaja relvaloa omanikuna pidi

-is sätestatud nõudeid tundma ja olema mh teadlik, millistel juhtudel võidakse relvaluba kehtetuks tunnistada.

-i ja relvakäsitsemise reeglite mitte tundmine on ohtlik nii relva kasutajale kui ka kõrvalistele isikutele. Inimene ei saa vabandada enda käitumist seaduse mittetundmisega. 15. Samuti on otsitud kaebaja väide, et relvaloa kehtetuks tunnistamine on põhjendamatu olukorras, kus isik rikub JahiS-i nõudeid, mis ei seondu tulirelvade kasutamisega. Praegusel juhul tunnistati kaebaja relvaluba kehtetuks just tulirelva kasutamisnõuete rikkumise tõttu.

§ 43lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 ei näe ette, et relvaloa saaks tunnistada kehtetuks ükskõik millise Jahi

S-i nõude rikkumise tõttu. Seega on kaebaja argumentatsioon asjakohatu. 16. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vaidlusalused normid on õigusselgusetud.

§ 36

lg 1 p 7 ei jäta muljet, et selle regulatsiooni alla mahuvad üksnes

-is sätestatud väärteod, vaid viitab selgelt relvade käitlemist reguleerivate õigusaktide nõuete rikkumisele. Järelikult on aru saadav, et relvaloa võib jätta andmata ka juhul, kui isik rikub muus kui

-is sätestatud relva käitlemise nõudeid. Karistusõiguses on tavapärane, et väärteokoosseisud sätestatakse erinevates eriseadustes. Relvaomanik peab igas olukorras järgima relvade käitlemisele ette nähtud nõudeid, sh ka relvaga jahil osaledes. Kaebaja pidi relvaomanikuna olema kursis nii

-i, JahiS-i kui ka jahieeskirjaga. Nii

kui ka jahieeskiri kehtestasid sarnased nõuded, seega ei saanud kaebajale jääda põhjendatud arusaama, et samasuguse rikkumise toimepanemise eest jahil jääb talle relv alles, kuigi muus olukorras tulnuks relvaluba kehtetuks tunnistada. Kaebaja ei ole sellist põhjendamatut erinevat kohtlemist millegagi põhjendanud. Kaebaja väide, et Keskkonnaamet ei selgitanud relvaloa äravõtmise võimalust, ei ole asjakohane. Keskkonnaamet ei pidanudki seda tegema, sest relvaloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamine ei ole tema pädevuses. Küll aga pidi kaebaja relvaomanikuna teadma, et relva käitlemise nõuete rikkumise eest karistamise korral tunnistatakse tema relvaluba

-i alusel kehtetuks. 17. Kohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et

§ 36lg 1 p 7 või § 43 lg 3 p 2 oleksid põhiseadusevastased.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 18.06.2019 otsuses asjas nr 5-19-26 kontrollinud

§ 43

lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 põhiseaduspärasust ning leidnud, et need ei ole Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) vastuolus. Riigikohus leidis, et viidatud normides sätestatu puhul on tegemist vaba eneseteostuse õiguse sobiva ja vajaliku piiranguga. Viidatud Riigikohtu lahendis pani isik toime väärteo, mille puhul Riigikohus möönis, et rikkumine polnud raske ja isik rikkus nõudeid pelgalt hooletusest ning seega ei olnud eriti suur ka tema süü. Riigikohus hindas samuti seda, et relvaloa kehtetuks tunnistamisega sekkutakse omandivabadusse, sest relvad ja laskemoon tuleb anda politseile hoiule ja võõrandada, ning pärast karistusandmete karistusregistrist kustutamist relvaluba uuesti taotledes kaasneb isiku jaoks aja- ja rahakulu. Riigikohus leidis, et vaidlusalused 5

§ 35lg 5).

Kui isik relva või laskemoona käitlemise nõudeid rikub, võib see olla märgiks, et ta kehtivaid nõudeid ei tunne või ei suhtu nende järgimisse vajaliku hoolsusega. Sel juhul on preventiivsetel kaalutlustel põhjendatud relvaloa kehtetuks tunnistamine ja isiku teadmiste uus kontrollimine relvaloa väljastamisel (Riigikohtu 18.06.2019 otsus asjas nr 5-19-26).

1. Käesoleval juhul ei esine selliseid asjaolusid, mis erineksid viidatud Riigikohtu menetluses tuvastatust viisil, et õigustaksid uue põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Kohus leiab, et kaebaja rikkumine ei olnud ebaoluline, sest see võinuks kaasa tuua potentsiaalselt tervisekahju või surma.
2. Kaebaja viide n-ö Reiljani kaasusele ei ole asjakohane. Villu Reiljan tunnistati süüdi KarS § 293 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteos, mis seisnes ametiisikuna suures ulatuses pistise nõudmises. Kuna tegemist ei olnud relvade käitlemise nõuete rikkumisega ega ka teise inimese tervist või elu ohustava käitumisega, siis ei pidanud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 14.12.2010 otsuses asjas nr 3-4-1-10-10 Villu Reiljani relvaloa kehtetuks tunnistamist proportsionaalseks meetmeks. Praeguse juhtumi asjaolud erinevad viidatud juhtumist, sest kaebaja rikkus relva käitlemise nõudeid ja tema rikkumine tekitas potentsiaalse ohu teise inimese tervisele või elule. Riigikohus on asjas nr 519-26 leidnud, et isik, keda on relva või laskemoona käitlemise nõuete rikkumise eest kriminaal- või väärteo korras karistatud, on seetõttu alati tekitanud vähemalt abstraktse ohu isikute elule ja tervisele, riigi julgeolekule ja avalikule korrale. Ohtu ei muuda iseenesest olematuks rikkumise vähene tähtsus, isiku väike süü või muud sarnased asjaolud. Vähetähtsa väärteo korral on menetlejal võimalus menetlust mitte alustada ja piirduda hoiatamisega või väärteomenetlus lõpetada. Halduskohus nõustub Riigikohtu eeltoodud seisukohaga. Kui väärtegu oleks olnud vähetähtis, oleks Keskkonnaametil olnud võimalus väärteomenetlust mitte alustada ja piirduda hoiatamisega või väärteomenetlus lõpetada. Seda ei tehtud. Samuti oli kaebajal võimalus esitada oma vastuväited väärteomenetluses või väärteootsus kohtus vaidlustada. Kui karistuse määramine väärteo eest on jõustunud, siis haldusorgan

-i alusel läbi viidavas haldusmenetluses enam väärteo asjaolusid, sh teo ohtlikkust või süü suurust hinnata ei saa. Kuna praegusel juhul karistas väärteomenetleja kaebajat väärteo korras, siis ei saa kaebaja rikkumist pidada väheoluliseks. Seetõttu oli relvaloa kehtetuks tunnistamine praegusel juhtumil asjakohane ja proportsionaalne meede.

1. Vastustajal ei olnud seaduse järgi võimalust muude meetmete kohaldamist kaaluda ja sellise kaalumise võimaluse andmata jätmist on Riigikohus pidanud asjas nr 5-19-26 põhiseaduspäraseks. Seetõttu ei ole põhjendatud ka kaebaja etteheited teiste meetmete kaalumata jätmise osas. Pealegi peab relvaomanik juba olema kursis relva käitumise nõuetega, mitte ei pea teda alles hakkama selles valdkonnas koolitama. Kaebaja puudulikud teadmised näitavad, et ta ei sobi relva kasutama.
2. Kohus ei nõustu ka sellega, et kaebaja omandiõigust oleks ebaproportsionaalselt riivatud. Kaebajal on võimalik relvad ja laskemoon endale sobiva hinnaga võõrandada (

§ 44lg 6). 6