RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-24-401 Otsuse kuupäev Tartu, 25. veebruar 2026 Kohtukoosseis Eesistuja Kalev Saare, liikmed Ants Kull ja Kaupo Paal Koh

) § 146 lg 4 kohast kümneaastast tähtaega. Ei ole usutav, et kostja eksis korduvalt viimase numbri esitamata jätmisel.

1. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja juhatuse liikmed kontrollisid arvesti näitu igal aastal ega leidnud kuni
2. a sügiseni erinevusi. Hageja nõudele kehtib kolmeaastane aegumistähtaeg ning nõue on enne
3. a tekkinud osas aegunud. Kostja nõustus maksma
4. a eest 2196 eurot 71 senti.
5. Viru Maakohus rahuldas
6. märtsi
7. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 11 358 eurot 38 senti. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1104 eurot 80 senti ja viivise menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Kostjal oli kohustus tasuda elektri eest arvesti näidu alusel. Kostja pidi aru saama, et esitada tuleb kõik arvestil olevad numbrid. Sellisel viisil pikka aega lepingu eiramine on pahatahtlik ja toob kaasa kostja kolmeaastase aegumistähtaja kohaldamise taotluse rahuldamata jätmise. Tegemist on

§ 146

lg-le 4 ja VÕS § 6 lg-le 2 vastava tahtliku lepingurikkumisega, mis on hea usu põhimõtte vastane, ehk nõudele kohaldub kümneaastane aegumistähtaeg. Hageja nõuded ei ole aegunud. 4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega jätta hagi 2196 eurot 71 senti ületavas osas rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldub asjas

§ 146lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg.

Kostja ei rikkunud kohustust tahtlikult. Hageja juhatus kontrollis näitu igal aastal. Seetõttu ei tekkinud kostjal kahtlust näitude õigsuses.

1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tartu Ringkonnakohus jättis
3. septembri
4. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja 2

§ 154

.

§-s 154 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg ei ole asjas VÕS § 6 lg 2 alusel hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu. Hageja pidi lepingu p 2.1 kohaselt arvestite näite igal aastal kontrollima. Kui hageja oleks lepingust tulenevat kohustust hoolikalt täitnud, oleks valede näitude esitamine ilmnenud varem. Seetõttu puudus maakohtul alus heita kostjale ette hea usu põhimõtte vastast käitumist ning kohaldada kümneaastast aegumistähtaega. Nõude aegumine on nõude tunnustamise tõttu korduvalt katkenud

§ 158lg 2 alusel.

Ajavahemikul 2015–2022 tehtud 43 maksega on kostja nõuet tunnustanud. Seetõttu ei olnud

§-s 154 ettenähtud kolmeaastane aegumistähtaeg hagi esitamise ajaks möödunud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja palub kassatsioonkaebuses nii ringkonna- kui ka maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 2196 eurot 71 senti. Ringkonnakohus asus üllatuslikult seisukohale, et kostja on hageja nõuet tunnustanud. Kohus ei arutanud nõude tunnustamist ega aegumise võimalikku katkemist pooltega menetluse käigus. Hageja esitas kostjale vaidlusaluse nõude esimest korda alles
2. detsembril
4. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
6. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes pooltevahelisest lepingust tulenevate tasunõuete aegumise üle. Kohtud on õigesti tuvastanud, et poolte vahel sõlmitud lepingu kohaselt oli kostjal kohustus tasuda tarbitud elektrienergia eest iga kuu elektriarvesti näitude alusel ning kostja teatas hagejale ebaõiged näidud.
7. Maakohus kohaldas hageja lepingu alusel esitatud tasunõuetele

§ 146

lg-st 4 tulenevat kümneaastast aegumistähtaega, kuna leidis, et kostja on lepingust tulenevat näitude teatamise kohustust tahtlikult rikkunud. Ringkonnakohus asus seevastu seisukohale, et kostja ei ole lepingut tahtlikult rikkunud ja kohaldub

§-s 154 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg iga üksiku kohustuse jaoks, kuid see on kostja ajavahemikul 2015–2022 tehtud 43 maksega iga kord katkenud. Seetõttu ei ole hageja nõue tervikuna hagi esitamise ajaks 9. jaanuaril 2024 aegunud. 12. Ringkonnakohus välistas ebaõigesti

§ 146lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja kohaldamise. 3

§ 154

järgi iga üksiku kohustuse osas kolme aastaga alates selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Kui aga korduvaid kohustusi on tahtlikult rikutud

§ 146

lg 4 tähenduses, kohaldub iga üksiku kohustuse aegumisele kümneaastane aegumistähtaeg.

§ 146

lg 4 on erinorm

§ 154suhtes.

12.2. Ringkonnakohus leidis vääralt, et kostja poolt lepingu tahtlik rikkumine ning lepingust tulenevate korduvate tasu maksmise kohustuste täitmisele vastavate nõuete aegumisele

§ 146

lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine on välistatud seetõttu, et hageja ei täitnud hoolikalt temale lepingust tulenevat kohustust kontrollida ja plommida tarbija majades kaitselüliteid ja elektriarvesteid ning registreerida kontrollnäitusid. Kolleegium leiab, et eelnimetatud kohustuste võimalik nõuetekohane täitmata jätmine ei välista kostja tahtlust

§ 146lg 4 tähenduses tasu maksmise kohustuste rikkumisel.

Tahtlikku kohustuste rikkumist

§ 146

lg 4 tähenduses ei välista ainuüksi see, et teisel lepingupoolel oli kontrollikohustus ning võimalus avastada kohustuste rikkumine juba varem. Võlausaldajal lepingulise kontrollikohustuse olemasolu ei vabasta võlgnikku oma kohustuste täitmisel nõutava hoolsuse rakendamisest, samuti ei välista see tahtlust. 12.3. Maakohus asus tuvastatud asjaolude alusel õigesti seisukohale, et kostja teadlikult teatas hagejale ebaõiged elektrienergia arvesti näidud ning pahatahtlikult rikkus lepingust tulenevaid kohustusi. Riigikohus on varem leidnud, et kohustuse tahtliku rikkumisega

§ 146

lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (vt RKTKo 16.09.2009, 3-2-1-79-09, p 11). Kolleegium leiab, et tahtlikult õige näidu teatamise kohustuse rikkumine on käsitatav ühtlasi selle näidu alusel tekkiva rahalise kohustuse täitmise tahtliku rikkumisena. Eelnevast tulenevalt nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et aegumisele kohaldub

§ 146

lg-s 4 sätestatud kümneaastane tähtaeg ning hageja esitatud nõuded ei ole aegunud. 13. Ringkonnakohus leidis menetlusosalisi üllatades, et võlgnetava nõude aegumine katkes

§ 158alusel iga kord, kui kostja tasus arve.

Riigikohus sellega ei nõustu. Kohtud on tuvastanud, et kostja tegi ajavahemikul 2015–2022 lepingu alusel hagejale 43 makset.

§ 158

lg 1 kohaselt katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega.

§ 158

lg 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Maakohus tuvastas ja ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostja tasus elektrienergia eest kuni 2021. a lõpuni nii, et märkis maksekorralduses elektriarvesti näidu tegelikust näidust kümme korda väiksemana. Riigikohtu varasema praktika järgi ei saa perioodiliste maksete korral eeldada kostja tahet tunnustada hageja nõuet suuremas ulatuses, kui ta on maksnud (RKTKo 20.12.2017, 2-15-10683/64, p 20.1). Kolleegiumi hinnangul ei saa võlgnetava nõude tervikuna tunnustamiseks lugeda ka olukorda, kui kostja teeb korduvaid makseid enda edastatud valede näitude alusel ja nendest näitudest tulenevas suuruses. Kostja iga kuu tarbitud elektri eest vaid osaline tasumine ei tähenda, et kostja on sissenõutavaks muutunud nõuet tunnustanud suuremas ulatuses, kui tegelikult on tasunud. Kuna igal arvestusperioodil tarbitud ja selle eest sissenõutavaks muutunud tasunõue aegub iseseisvalt, siis iga järgneva arvestusperioodi kohta väljastatava arve osaline tasumine ei mõjuta eelnevate arvestusperioodide eest sissenõutavaks muutunud, kuid tasumata jäänud nõuete aegumist. Seetõttu ei olnud ringkonnakohtul alust lugeda hageja nõuet kostja tasutud maksete tõttu tunnustatuks sellest 4