2-24-401/36

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-24-401 Otsuse kuupäev Tartu, 25. veebruar 2026 Kohtukoosseis Eesistuja Kalev Saare, liikmed Ants Kull ja Kaupo Paal Kohtuasi Aiandusühistu Adonis ja Salvia hagi Marina Nilssoni vastu võla väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 19. septembri 2025. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Marina Nilssoni kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus 9161 eurot 67 senti Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja Aiandusühistu Adonis ja Salvia, seaduslik esindaja Alla Lobina Kostja Marina Nilsson, lepinguline esindaja vandeadvokaat Ilya Zuev Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RIIGIKOHUS OTSUSTAB 1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 19. septembri 2025. a otsus tsiviilasjas nr 2-24-401 muutmata, kuid muuta otsuse õiguslikku põhjendust.

2.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Marina Nilssoni kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

4.Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Aiandusühistu Adonis ja Salvia (hageja) esitas Marina Nilssoni (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista 11 358 eurot 38 senti.

2-24-401 Hagis esitatud asjaolude järgi sõlmisid pooled 15. juunil 2013 elektrienergia tarnimise ja kasutamise lepingu (leping), millega hageja kohustus müüma kostjale elektrit ja osutama võrguteenust ning kostja kohustus hagejale maksma tarbitud elektrienergia eest iga kuu elektriarvesti näitude alusel.

Kostja esitas ajavahemikul 6. jaanuar 2015 – 28. august 2022 elektriarvesti näidud hagejale valesti, jättes märkimata elektriarvesti kuuekohalise näidu viimase numbri. Seetõttu olid esitatud näidud tarbimisest kümme korda väiksemad ning kostja ei tasunud hagejale tegeliku elektritarbimise eest.

Valede näitude esitamise avastas hageja 10. augustil 2022 elektriarvesti kontrollmõõtmisel. Kostja jättis hagejale kasutatud elektrienergia eest maksmata 11 358 eurot 38 senti.

Aegumine tuleb jätta võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 2 alusel kohaldamata. Alternatiivselt saab tuvastada, et rikkumine on tahtlik, ning kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 4 kohast kümneaastast tähtaega. Ei ole usutav, et kostja eksis korduvalt viimase numbri esitamata jätmisel.

2.Kostja vaidles hagile vastu.

Hageja juhatuse liikmed kontrollisid arvesti näitu igal aastal ega leidnud kuni 2022. a sügiseni erinevusi.

Hageja nõudele kehtib kolmeaastane aegumistähtaeg ning nõue on enne 2021. a tekkinud osas aegunud. Kostja nõustus maksma 2021. a eest 2196 eurot 71 senti.

3.Viru Maakohus rahuldas 27. märtsi 2025. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 11 358 eurot 38 senti. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1104 eurot 80 senti ja viivise menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Kostjal oli kohustus tasuda elektri eest arvesti näidu alusel. Kostja pidi aru saama, et esitada tuleb kõik arvestil olevad numbrid. Sellisel viisil pikka aega lepingu eiramine on pahatahtlik ja toob kaasa kostja kolmeaastase aegumistähtaja kohaldamise taotluse rahuldamata jätmise. Tegemist on TsÜS § 146 lg-le 4 ja VÕS § 6 lg-le 2 vastava tahtliku lepingurikkumisega, mis on hea usu põhimõtte vastane, ehk nõudele kohaldub kümneaastane aegumistähtaeg. Hageja nõuded ei ole aegunud.

4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega jätta hagi 2196 eurot 71 senti ületavas osas rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldub asjas TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. Kostja ei rikkunud kohustust tahtlikult. Hageja juhatus kontrollis näitu igal aastal.

Seetõttu ei tekkinud kostjal kahtlust näitude õigsuses.

5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 6. Tartu Ringkonnakohus jättis 19. septembri 2025. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja 2(5) 2-24-401 kasuks välja menetluskulud 477 eurot 40 senti ja viivise menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Maakohus kohaldas aegumise sätteid valesti. Tarbitud elektrienergia tasumise kohustus on korduv kohustus ning sellest tulenevate nõuete aegumist reguleerib TsÜS § 154.

TsÜS §-s 154 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg ei ole asjas VÕS § 6 lg 2 alusel hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu. Hageja pidi lepingu p 2.1 kohaselt arvestite näite igal aastal kontrollima. Kui hageja oleks lepingust tulenevat kohustust hoolikalt täitnud, oleks valede näitude esitamine ilmnenud varem. Seetõttu puudus maakohtul alus heita kostjale ette hea usu põhimõtte vastast käitumist ning kohaldada kümneaastast aegumistähtaega.

Nõude aegumine on nõude tunnustamise tõttu korduvalt katkenud TsÜS § 158 lg 2 alusel.

Ajavahemikul 2015–2022 tehtud 43 maksega on kostja nõuet tunnustanud. Seetõttu ei olnud TsÜS §-s 154 ettenähtud kolmeaastane aegumistähtaeg hagi esitamise ajaks möödunud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostja palub kassatsioonkaebuses nii ringkonna- kui ka maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 2196 eurot 71 senti.

Ringkonnakohus asus üllatuslikult seisukohale, et kostja on hageja nõuet tunnustanud. Kohus ei arutanud nõude tunnustamist ega aegumise võimalikku katkemist pooltega menetluse käigus. Hageja esitas kostjale vaidlusaluse nõude esimest korda alles 11. detsembril 2023.

8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

10.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes pooltevahelisest lepingust tulenevate tasunõuete aegumise üle. Kohtud on õigesti tuvastanud, et poolte vahel sõlmitud lepingu kohaselt oli kostjal kohustus tasuda tarbitud elektrienergia eest iga kuu elektriarvesti näitude alusel ning kostja teatas hagejale ebaõiged näidud.

11.Maakohus kohaldas hageja lepingu alusel esitatud tasunõuetele TsÜS § 146 lg-st 4 tulenevat kümneaastast aegumistähtaega, kuna leidis, et kostja on lepingust tulenevat näitude teatamise kohustust tahtlikult rikkunud. Ringkonnakohus asus seevastu seisukohale, et kostja ei ole lepingut tahtlikult rikkunud ja kohaldub TsÜS §-s 154 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg iga üksiku kohustuse jaoks, kuid see on kostja ajavahemikul 2015–2022 tehtud 43 maksega iga kord katkenud.

Seetõttu ei ole hageja nõue tervikuna hagi esitamise ajaks 9. jaanuaril 2024 aegunud.

12.Ringkonnakohus välistas ebaõigesti TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja kohaldamise.

3(5) 2-24-401 12.1. Riigikohus nõustub ringkonnakohtuga, et tegemist on lepingust tulenevate korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõuetega. Sellised nõuded aeguvad üldjuhul TsÜS § 154 järgi iga üksiku kohustuse osas kolme aastaga alates selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Kui aga korduvaid kohustusi on tahtlikult rikutud TsÜS § 146 lg 4 tähenduses, kohaldub iga üksiku kohustuse aegumisele kümneaastane aegumistähtaeg. TsÜS § 146 lg 4 on erinorm TsÜS § 154 suhtes.

12.2. Ringkonnakohus leidis vääralt, et kostja poolt lepingu tahtlik rikkumine ning lepingust tulenevate korduvate tasu maksmise kohustuste täitmisele vastavate nõuete aegumisele TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine on välistatud seetõttu, et hageja ei täitnud hoolikalt temale lepingust tulenevat kohustust kontrollida ja plommida tarbija majades kaitselüliteid ja elektriarvesteid ning registreerida kontrollnäitusid. Kolleegium leiab, et eelnimetatud kohustuste võimalik nõuetekohane täitmata jätmine ei välista kostja tahtlust TsÜS § 146 lg 4 tähenduses tasu maksmise kohustuste rikkumisel. Tahtlikku kohustuste rikkumist TsÜS § 146 lg 4 tähenduses ei välista ainuüksi see, et teisel lepingupoolel oli kontrollikohustus ning võimalus avastada kohustuste rikkumine juba varem. Võlausaldajal lepingulise kontrollikohustuse olemasolu ei vabasta võlgnikku oma kohustuste täitmisel nõutava hoolsuse rakendamisest, samuti ei välista see tahtlust.

12.3. Maakohus asus tuvastatud asjaolude alusel õigesti seisukohale, et kostja teadlikult teatas hagejale ebaõiged elektrienergia arvesti näidud ning pahatahtlikult rikkus lepingust tulenevaid kohustusi. Riigikohus on varem leidnud, et kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (vt RKTKo 16.09.2009, 3-2-1-79-09, p 11). Kolleegium leiab, et tahtlikult õige näidu teatamise kohustuse rikkumine on käsitatav ühtlasi selle näidu alusel tekkiva rahalise kohustuse täitmise tahtliku rikkumisena. Eelnevast tulenevalt nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et aegumisele kohaldub TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastane tähtaeg ning hageja esitatud nõuded ei ole aegunud.

13.Ringkonnakohus leidis menetlusosalisi üllatades, et võlgnetava nõude aegumine katkes TsÜS § 158 alusel iga kord, kui kostja tasus arve. Riigikohus sellega ei nõustu. Kohtud on tuvastanud, et kostja tegi ajavahemikul 2015–2022 lepingu alusel hagejale 43 makset.

TsÜS § 158 lg 1 kohaselt katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. TsÜS § 158 lg 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos.

Maakohus tuvastas ja ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostja tasus elektrienergia eest kuni 2021. a lõpuni nii, et märkis maksekorralduses elektriarvesti näidu tegelikust näidust kümme korda väiksemana.

Riigikohtu varasema praktika järgi ei saa perioodiliste maksete korral eeldada kostja tahet tunnustada hageja nõuet suuremas ulatuses, kui ta on maksnud (RKTKo 20.12.2017, 2-15-10683/64, p 20.1).

Kolleegiumi hinnangul ei saa võlgnetava nõude tervikuna tunnustamiseks lugeda ka olukorda, kui kostja teeb korduvaid makseid enda edastatud valede näitude alusel ja nendest näitudest tulenevas suuruses. Kostja iga kuu tarbitud elektri eest vaid osaline tasumine ei tähenda, et kostja on sissenõutavaks muutunud nõuet tunnustanud suuremas ulatuses, kui tegelikult on tasunud. Kuna igal arvestusperioodil tarbitud ja selle eest sissenõutavaks muutunud tasunõue aegub iseseisvalt, siis iga järgneva arvestusperioodi kohta väljastatava arve osaline tasumine ei mõjuta eelnevate arvestusperioodide eest sissenõutavaks muutunud, kuid tasumata jäänud nõuete aegumist. Seetõttu ei olnud ringkonnakohtul alust lugeda hageja nõuet kostja tasutud maksete tõttu tunnustatuks sellest 4(5) 2-24-401 suuremas ulatuses ning tasumata jäänud nõuete aegumist igakordse tasu maksmisega uuesti katkenuks.

14.Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta kassatsioonkaebuse esitaja kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

15.Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, arvatakse kaebuselt tasutud riigilõiv TsMS § 150 lg 32 alusel riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) 5(5)

Õigusnõustaja

Võla sissenõudmine ja nõude aegumine

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.