) § -dest 132 p-st 2 ja § 133-134 maakohus otsustas:
lg 3 kohaselt, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses
lõike 1 punktis 1 või 2 toodud tähtaja jooksul või 45 päeva jooksul arvates päevast, kui kohtuotsus tehti kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadavaks, või ei järgi osastatud rahatrahvi tasumise tähtaegu, saadab vastavalt
§-le 202 lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta.
lg 1 p 1 ning § 132 p 3 palutakse tühistada kohtuvälise menetleja otsus väärteoasjas nr 2315,25,005915 talle määratud karistuse osas vähendada väärteoasjas nr 2315,25,005915 määratud karistust ja tühistada talle määratud lisakaristus (kohtutoimik tl 46). Menetlus Harju Maakohtus: Harju Maakohus 13.08.2025 võttis kaebuse esitaja Ilor Lepiku ja tema kaitsja Jüri Urb esitatud kaebuse menetlusse ja määras Ilor Lepik kaebuse arutamise istungimenetlusse, kohtuistungi toimumise ajaks määrati 15.09.2025 kell 13.00 (kohtutoimik tl 7-11). 15.09.2025 maakohtus toimunud kohtuistungil kaebuse esitaja esindaja kinnitas, et tema ja ta klient jäävad esitaud kaebuse juurde. Kohtuvälise menetleja esindaja kaebust õigeks ei võtnud. Kaebuse esitaja esindaja kinnitas kohtus, et Ilor Lepik ületas kiirust, kuid soovib vaidlustada politsei poolt tuvastatud mõõtmistulemust. Ilor Lepiku sõiduki tegelik maksimaalne kiirus ongi 180 km/h ning seda tõendab Tallinna Tehnikakõrgkoolis tehtud mõõtmine. Antud tõendi soovivad nad esitada ka kohtule. Kaebuse esitaja ja tema esindaja ei vaidlustanud politsei tööd ega pädevust, kuid nad asusid seisukohale, et kaebus esitaja sõidki kiiruse mõõtmisel võis toimuda viga. Samuti märgiti, et sõiduki kiiruse mõõtmisel ilmastikuolud ei soosinud tuvastatud sõidukikiiruse saavutamist. Kohtuvälise menetleja esitatud küsimustele vastuseks selgitas Ilor Lepik, et tema tõepoolest sõitis Tallinn–Narva maanteel Rebala küla suunas ning sõidukiirus oli ta hinnangul umbes 130 km/h. Ta teadis, et teelõigul kehtis 110 km/h liikumiskiiruse piirang, selgitades, et kiirust ületas ta sooviga liikuda vasakusse sõiduritta, et teha pööret. Kaebus esitaja hinnangul oli liiklus teel hõre, sõidukeid oli, sest ta ise nendest ka möödus. Oma sõiduki spidomeetrit ta jälgis, kiirus oli 130 km/h. Politsei ette näidatud videos nähtud näitu 188 km/h pidas ta ebatõenäoliseks, sest tema sõiduk sellist kiirus ei saavuta. Kaebuse esitaja lisas, et oma sõidukit sel hooajal kasutas ta esimest korda, sest see oli varasemalt pikalt remondis. Kaebuse esitaja Ilor Lepik oma kaitsja esitatud küsimustele märkis, et videosalvestisel olev sõiduk on tema sõiduk. Kohtu esitatud küsimustele selgitas Ilor Lepik, et tema oli sooritamas vasakpööret Rebala küla peale (kohtutoimik tl 20-23). 3 Kaebemenetluse käigus kuulati tunnistajana üle A. K., kes kinnitas 13.10.2025 toimunud kohtuistungil, et temale tuleb kaebuses kirjeldatud juhtum meelde. Tunnistaja märkis, et juhtum leidis aset juuli lõpus, täpset kuupäeva ta ei mäeta, aga Narva maanteel oli ta patrullis ja mõõtis kaebuse esitaja sõiduki kiirust. Talle jäi meelde, et kaebuse esitaja sõiduk liikus vasakus reas ja see sõiduk oli teistest kiireim. Sõiduki kiiruseks mõõdeti 188 km/h, mäletab ta seda, et sõiduk hakkas vasakpööret sooritama ning nemad sõitsid sõidukile järgi. Tunnistaja A. K. selgitas, et sõiduki kiiruse mõõtmiseks kasutati kiirusmõõtjat LaserCam 4 seadmeid, korraga mõõdeti ainult ühte sõidukit, kiirusmõõturiga sihiti sõiduki registreerimisnumbri poole. Mõõtmise alguses kontrolliti seadme korrasolekut ning kõik oli korras. Tunnistaja oli mõõtmise hetkel autos ning väärteoprotokolli koostas teine patrulliliige (Sofia). Tunnistaja märkis kohtuistungil, et tema kasutab kiirusmõõturit LaserCam seadet igapäevaselt ning seda juba kahe aasta kestel. Kõne all oleval juhtumi ajal oli liiklus tihe, ilmastik oli hea, ning mõõtmise käigus ei olnud võimalik kiirust ekslikult teiste sõidukite kohta registreerida (kohtutoimik tl 27-31). Harju Maakohtus 28.11.2025 toimunud kohtuistungil kohus avaldas tõendid kohtutoimikust tl tl 4-6, tl 13-14, tl 15-16, tl 17-18, tl 20-23, tl 27-31, tl 33-34, tl 35-36 ja väärteotoimikust tõendid tl 1, tl 4 , tl 5, tl 6, tl 7-8, tl 9, tl 10-11, tl 12, tl
lg 2 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas
sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele
sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud väärteootsuse kohaselt LS § 227 lg 4 ettenähtud süüteo toimepanemist. LS § 227 lg 4 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kahekümne nelja kuuni. Lisaks sellele võib LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist lõikes 4 sätestatud süüteo eest kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Väärteotoimikus asuva kiirusmõõturi andmete ja salvestise väljatrükist nähtuvalt (vt. väärteotoimik tl 4 ja digitaalsel andmekandjal olev teave) kasutati kaebuse esitaja Ilor Lepiku juhitud sõiduki Mercedes Benz reg nr XXX sõidukiiruse mõõtmiseks 26.06.2025 kella 18:40 ajal LaserCam4 LE1149 (taatlustunnistus TTRS-25/00062) (väärteotoimik tl 4-5). Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki maksimaalseks sõidukiiruseks mõõdeti 188 km/h teelõigul, millel oli liikluskorraldusvahendiga kehtestatud suurimaks lubatud sõidukiiruseks 110 km/h (väärteotoimik tl 4). Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +- 6 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 182 km/h s.t menetlusalune isik ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 72 km/h (väärteotoimik 1, 7). Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev ja vastava koolituse läbinud mõõtja A. K., kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat (väärteotoimik tl 6-8). 5 Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud. Märkimisväärne on ka teadmine, et kaebemenetluse käigus on Ilor Lepik ise kinnitanud, et tõenäoliselt ta lubatud sõidukiirust ületas, kas see oli just 188 km/h, selles ta kahtleb, aga lubatud sõidukiiruse ületamise fakti ta ei eita ning kahetseb tehtut. Kohus märgib, et mõõtetulemustest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteos VMTS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud
Samuti on kohtus ülekuulatud tunnistaja A. K. ütlustega tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüksarvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Nii on tunnistaja kohtus andnud detailseid selgitusi selle kohta, kuidas toimus menetlusaluse isiku juhitud mootorsõiduki liikumiskiiruse mõõtmine, kes mõõtmist toimetas, mida tuvastati ning, kes õigusrikkumise järgselt kinni peeti. Kohtul puudub alus kahelda tunnistaja kohtus antud ütluste usaldusväärsuses ja õigsuses kuna need on kokkulangevad nii menetlusaluse isiku enda kui ka väärteotoimikus kogutud menetluslike ja dokumentaalsetes tõendites sisalduva teabega. Kohtu hinnangul menetlusalusele isikule etteheidetud tegu LS § 227 lg 4 järgi on õigesti kvalifitseeritud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi eriasjade uurija politseikapten K. P., kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik
p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis
Väärteoasja materjalidest ja kaebemenetluse käigus ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 1200 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. LS § 227 lg 4 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, s.o kuni 2400 eurot, arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 6 kuust kuni 12 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras ning lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära alammääras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks
Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks
Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 72 km/h, s.o liikluskorraldusvahendil näidatust lubatud sõidukiirusest märkimisväärselt rohkem ning arvestades menetlusaluse isiku enda ütlusi, et tema oli sõitmas tööle, soovis pöörata vasakule, ise nägi oma sõiduki spidomeetril 130 km/h pani viimane talle etteheidetud väärteo toime teadlikult ja tahtlikult ning menetlusalune isik seadis süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise eesmärgiks teadmises, et see ka saabub, s.t väärtegu on toime pandud eesmärgipäraselt, s.o kavatsetult. Menetlusaluse isiku süüd ja õigusvastasust välistavaid 6 asjaolusid ei tuvastatud. Seega on tuvastamist leidnud LS § 227 lg 4 objektiivne koosseis s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirust üle 60 km/h s.o mitte vähem kui 72 km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 keeldu. Karistuse määramine Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 4 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamise kui mõõdetava suuruse puhul sõltub süü suurus üldjuhul numbrilisest näidust. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et sõites 72 km/h kiiremini kui lubatud, on see oluliselt kiiremini kui suurim lubatud piirkiirus 110 km/h ning lubatud suurimat sõidukiirust on ületatud märkimisväärselt. Isik, kes ise sellisest kiiruse vahest aru ei saa, on aga eriti ohtlik liikluses, kuna ta ei tunneta sõiduki kiirust ega mitte mingisugust endast tulenevat ohtu. Kui aga isik käitub sellisel viisil teadlikult, siis kujutab ta teistele liiklejatele ohtu juba oma mõttelaadilt, mille ta realiseerib ka liikluses ning sellise käitumisega põhjustab ta ohu juba teadlikult. Arvestades lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra ja seda, et ületati LS § 227 lg 4 järgi vastutust ettenägevat piirmäära 72 km/h märkimisväärsel määral, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on hinnatav keskmisena. Kohtu hinnangul saab sellises ulatuses piirkiiruse ületamist toime panna ainult teadlikult ja tahtlikult, eesmärgipäraselt, seega kavatsetult. Kohtuväline menetleja ei ole karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid tuvastanud. Kahetsust avaldas menetlusalune isik esmakordselt kohtule edastatud kaebuses ning ka kohtuistungil. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitaja avaldatud kahetsust toime pandudu teosse on siiras ning märgitust tulenevalt saab isiku poolt kohtus avaldatud kahetsust toimepandusse arvestada karistust kergendava asjaoluna, mis võib mõjutada tema põhi – või lisakaristuse määra. Kohus tõdeb, et kuigi Ilor Lepikut on varasemalt karistatud küll liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest rahatrahviga, ei ole talle 19.06.2024 etteheidetud väärteod, millised on kvalifitseeritud LS § 248 lg 1 ja § 249 lg 1 järgi, olnud seotud kiiruseületamisega. Varasem karistus on olnud seotud mootorsõidukijuhile kehtestatud vaheajanõuete ja ööpäevase puhkeaja nõuete rikkumisega s.t Ilor Lepikul puudub varasem karistatus samaliigilise (kiiruseületamised) väärteo eest, milline teadmine kohtu hinnangul vähendab korduvuse ja süstemaatilisuse riski. Ilor Lepikule LS § -de 248 lg 1 ja § 249 lg 1 järgi määratud karistus rahatrahvi näol on täidetud 24.07.2024, milline kohtu hinnangul näitab menetlusaluse isiku õiguskäitumist ja valmisolekut täita talle pandud kohustusi (väärteotoimik tl 14). Kohus on seisukohal, et Ilor Lepikule käesolevas väärteoasjas LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena määratud rahatrahv 1200.- euro ulatuses on märkimisväärne, määratud rahatrahv on sanktsiooni keskmise määras määratud s.t menetlusaluse isiku süüle vastav ning piisavalt range ja proportsionaalne selleks, et täita karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke ning kohus ei pea vajalikuks seda muuta. Kohus on veendunud, et sellise suurusega rahatrahv omab menetlusaluse isiku jaoks piisavat hoiatavat mõju selleks, et hoida tulevikus ära uute liiklusalaste õigusrikkumiste toimepanemist ning menetlusalust isikut ei ole vaja õiguskuulekale teele suunamiseks täiendavalt mõjutada temale lisakaristuse määramise kaudu s.t menetlusaluselt isikult ei ole vaja ära võtta mootorsõiduki juhtimisõigust. 7 Lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel. Lisakaristus täidab nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Kohus on veendumusel, et karistuse eesmärk ei ole isiku ülemäärane mõjutamine, vaid tema edaspidine õiguspärane käitumine. Käesoleval juhul on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt menetlusalusele isikule karistuseks määratud põhikaristus rahatrahvi näol üksi on piisav, et hoida Ilor Lepikut ära tulevikus uute liiklusalaste rikkumiste toimepanemisest, sh lubatud sõidukiiruse ületamisest. Kohus on veendumusel, et juhtimisõiguse äravõtmine kuueks kuuks mõjutab isiku igapäeva elu oluliselt. Arvestades, et tegemist on Ilor Lepiku poolt toimepandud esmakordse kiiruseületamisega ning tema varasemad rikkumised on olnud teiseliigilised, oleks lisakaristuse kohaldamine ka ebaproportsionaalne. Karistuse määramisel tuleb arvestada konkreetse isiku varasemat käitumist ja rikkumiste iseloomu. Kohtu hinnangul käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis viitaksid vajadusele kohaldada kaebuse esitaja suhtes täiendavat mõjutusvahendit lisaks rahatrahvile. Kokkuvõtvalt kohus leiab, et Ilor Lepikule LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest määratud rahatrahv summas 1200 eurot on piisav ja asjakohane põhikaristus, mis täidab karistuse eesmärgi ning tagab menetlusaluse isiku edaspidise õiguspärase liikluskäitumise ning seetõttu põhjendatud tühistada lisakaristusena määratud juhtimisõiguse äravõtmine kuueks kuuks ning jätta kehtima üksnes rahatrahv põhikaristusena. Eeltoodut arvesse võttes ja juhindudes
p-st 2 ning §-dest 133–134 rahuldab kohus Ilor Lepiku kaebuse osaliselt ning tühistab kohtuvälise menetleja 16.07.2025 otsuse väärteoasjas nr 2315,25,005915 LS § 227 lg 5 p 3 alusel määratud lisakaristuse – mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuueks kuuks – ning LS § 227 lg 4 alusel määratud rahatrahvi täitmise aja osas. Tühistatud osas teeb kohus uue otsuse. Kohus jätab muutmata otsuse osa, millega Ilor Lepikut karistati LS § 227 lg 4 alusel rahatrahviga 150 trahviühikut ehk 1200 eurot, ning määrab, et rahatrahv tuleb tasuda 45 päeva jooksul alates kohtuotsuse pooltele kättesaadavaks tegemisest kohtuvälise menetleja otsuses viidatud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, viitenumbriga 10220255050808. Muus osas jätab kohus kohtuvälise menetleja väärteootsuse muutmata. Digitaalne andmekandja jäetakse väärteoasja materjalide juurde. Menetlusaluse isiku valitud kaitsja kulud summas 1120 eurot jäävad Ilor Lepiku kanda kuna kohus on tuvastanud tema süü väärteo toimepanemises, kaebuse esitaja kaebus on rahuldatud üksnes osaliselt s.t menetluse tulemus ei anna alust jätta tema kaitsja kulusid riigi kanda ning menetlusalune isik on kasutanud menetluses valitud kaitsja abi õigusteenuse saamiseks omal algatusel. Katre Poljakova Kohtunik 8 /allkirjastatud digitaalselt/ 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.