Obsah (6)

§ 68§ 65§ 184§ 4§ 76§ 871

1-11-7711 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus (Valga kohtumaja) Määruse tegemise aeg ja koht 17. oktoober 2017, Valga Täitmiskohtunik Erkki Hirsnik Kohtuistungisekretär Reelika Käis Prokurör Lõuna Ringko

) § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning teda karistati 3-aastase vangistusega.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka ka eelvangistuses viibitud 2 päeva ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks jäi seega 2 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 1.

aprilli 2011 otsusega mõistetud karistuse, s.o 4 aasta 5 kuu ja 29 päevase vangistuse, võrra; lõplikuks karistuseks mõisteti seega 7 aastat 5 kuud ja 27 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvestati alates

1. märtsist 2011 ning see lõpeb
2. septembril
5. augustil 2017 saabusid Tartu Maakohtu Valga kohtumajale Tartu Vangla dokumendid R. Abarenkovi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. Vangla hinnangul on R. Abarenkovi puhul uue üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise 2 aasta jooksul 19% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 47%. Vangla ei toeta kinnipeetava tingimisi ennetähtaega vabastamist.
6. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on R. Abarenkovi kriminaalkorras karistatud kuuel korral ning reaalset vanglakaristust kannab ta neljandat korda. R. Abarenkovi viimane kuritegu oli narkootikumide käitlemine. Varasemalt on teda karistatud aga huligaansuse, raskendavail asjaoludel tahtliku tapmise, röövimise, salajase varguse, narkokuriteo ning kelmuse eest. Kuritegude toimepanemise soodusteguriks oli sõltuvusainete tarvitamine ning eesmärgiks majandusliku kasu saamine.
7. Kinnipeetav keeldus osalemast sotsiaalprogrammis „Eluviisitreening“, kuid ta läbis programmi „Õige hetk“, kus ta oli motiveeritud kaasa töötama, oskas arutleda ja analüüsida. Programmi läbiviija hinnangul on R. Abarenkov sotsiaalselt avatud, ta tegutseb pigem hetke ajel, ei kaldu muretsema ning on järeleandlik välistele mõjutustele. Karistatu on vanglas osalenud majandusabitöödel – tema töödistsipliin oli hea.
8. mail 2016 paigutati süüdimõistetu edasise karistuse kandmiseks avavanglasse, kus ta liigub järelevalveta väljaspool vanglat (kauplused ja jumalateenistus); lisaks on ta lühiajalise väljasõidu raames käinud ka kodukülastusel. Probleeme ei ole R. Abarenkovil esinenud ei avavanglas ega ka järelevalveta liikumiste puhul.
9. R. Abarenkovil pole kehtivaid distsiplinaarkaristusi.
10. Kinnipeetav asub vabanemise korral elama oma emale L. A. kuuluvasse 1-toalisesse korralikku kööktuppa aadressil XXX. Õpi- ja käitumisraskuste tõttu suunati R. Abarenkov koolist psühhiaatriakliinikusse. Põhihariduse omandas isik alles vanglas. Vabanemise korral hakkab karistatu saama töövõimetuspensioni, kuid kindel töökoht R. Abarenkovil puudub. Süüdimõistetul on oma lähedastega head ja toetavad suhted. Oma endise abikaasaga R. Abarenkov aga läbi ei käi. Kuritegelikule teele asus R. Abarenkov juba 14-aastaselt. Kuritegude põhjuseks oli suuresti kaaslaste mõju. R. Abarenkov senise tutvusringkonna moodustavadki paljuski kriminaalkorras karistatud isikud. Alkoholijoobes võib R. Abarenkov norida tüli ja rakendada vägivalda. Tõsi, R. Abarenkov on ajapikku alkoholi tarvitamist vähendanud, aga täielikult alkoholist loobuda ta suutnud ei ole. Kinnipeetav on proovinud narkootikume: ta tarvitas neid pingete maandamiseks ja ärkvel püsimiseks; ise R. Abarenkov narkootikumide tarvitamises probleemi ei näe. Kinnipeetaval on diagnoositud psüühikahäire. R. Abarenkov on 40% ulatuses töövõimetu. Kinnipeetav on riskiva ja hoolimatu elustiiliga. Viimase aasta jooksul on kinnipeetav käitunud vangistuses korralikult. 2 1-11-7711
11. Kriminaalhooldusametnik on esitanud sellise arvamuse. Kinnipeetava lähivõrgustiku moodustavad ema, õde, kaks venda ning tädid oma peredega. R. Abarenkovi ema sõnul tekkisid tema pojal probleemid, kui ta tutvus oma endise abikaasaga, kellega koos R. Abarenkov tarvitas uimasteid. Samuti ütles kinnipeetava ema, et tema poeg hakkab saama töövõimetuspensioni, kuid esialgu on tema ise ja R. Abarenkovi õde nõus R. Abarenkovit materiaalselt toetama. Pereliikmed loovad, et R. Abarenkov leiab endale kiiresti töökoha. Kriminaalhooldusperioodil ei allunud karistatu kriminaalhooldusele: ta oli tagaotsitav, ta vahistati ning tema karistus pöörati täitmisele.
13. septembril 2017 saabus kohtule teatis P. R. OÜ-lt, mille kohaselt on nad nõus pakkuma R. Abarenkovile tööd ka pärast kinnipeetava vanglast vabanemist.
15. oktoobril 2017 saabusid täiendavad dokumendid ka vanglast: distsiplinaarmenetluse käskkiri ja otsus karistatu kinnisesse vanglasse ümberpaigutamiseks. Kinnipeetav R. Abarenkovile määrati
16. septembril 2017 distsiplinaarkaristus, kuna ta rikkus lühiajalisel väljasõidul viibides reegleid: viibis kohas, kus viibimiseks tal vangla luba ei olnud. Eeltoodu tõttu paigutati isik
17. septembri
18. a otsuse alusel ümber kinnisesse vanglasse. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
19. KrMS § 432 lg-st 3 3 lähtudes edastas prokurör kohtule oma seisukoha elektrooniliselt ning teatas, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta. Prokurör leidis, et süüdimõistetut ei peaks tingimisi ennetähtaegselt vabastama. R. Abarenkovit on kriminaalkorras karistatud korduvalt. Kuritegude soodusteguriks on sõltuvusainete tarvitamine. Süüdimõistetu on alates
20. maist
21. a paigutatud avavanglasse ning järelevalveta liikumises pole rikkumisi täheldatud. Positiivne on see, et R. Abarenkov on osalenud sotsiaalprogrammis „Õige Hetk“, tal on toetavad lähedased ning vabanemise korral nii kindel elukoht kui ka kindel sissetulek töövõimetuspensioni näol. Negatiivne aga R. Abarenkovi isik ja asjaolu, et ta keeldus läbimast sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“. Süüdimõistetu ise ei näe narkootikumide tarvitamises probleeme ning varasemalt pole R. Abarenkov kriminaalhooldust läbinud ja on kuulutatud tagaotsitavaks. Kriminaalasja menetlemisel osalenud ringkonnaprokurör ei toeta isiku vabastamist.
22. Kinnipeetav ütles kohtuistungil, et ta soovib enne tähtaega vanglast vabaneda. Tal on olemas töökoht pesumajas. Alkoholi ega narkootikume ta ei poolda. Narkokuritegu seisnes selles, et ta hoidis 3 grammi uimastit oma otstarbeks. Septembri lõpu distsiplinaarkaristuse sai ta selle eest, et läks otse koju sõitmise asemel pesumajast läbi, et saada ennetähtaegse vabastamise menetluse tarvis tõendit temal töö olemasolu kohta. „Eluviisitreeningust“ ta otseselt ei keeldunud: ta ei tahtnud oma isiklikest asjadest teiste juuresolekul rääkida ning soovis seepärast individuaalprogrammi, ent seda talle ei võimaldatud. XXX asuv korter ongi temale mõeldud, sealsamas majas elavad kaks tema tädi ja tema vend. Tagaotsitavaks kuulutati ta seetõttu, et läks Soome tööle. Oma viimase vägivallakuriteo sooritas ta
23. aastal.
24. Kinnipeetava kaitsja asus seisukohale, et R. Abarenkov tuleks vanglast enne tähtaega välja lasta. Vanglas on kinnipeetav käitunud hästi. Kahjuks rikkus R. Abarenkov
25. kodukülastuse ajal külastusrežiimi. Süüdimõistetul on elukoht, toetavad sugulased, töökoht ja pension. Alkoholi ja narkootikumide tarvitamisest soovib R. Abarenkov loobuda. KOHTU SEISUKOHT 3 1-11-7711
26. Kohus jätab R. Abarenkovi vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata ja põhjendab oma otsustust järgmiselt.
27. R. Abarenkov kannab karistust esimese astme kuriteo eest: Tartu Maakohus tunnistas ta
28. jaanuari
29. a otsusega süüdi

§ 184

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, mis on oma sanktsioonist ja

§ 4

lg-st 2 tulenevalt esimese astme kuritegu.

§ 76

lg 2 p 2 kohaselt võib kohus tahtliku esimese astme kuriteo toime pannud inimese tingimisi katseajaga enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud. R. Abarenkov on temale mõistetud 7 aasta 5 kuu ja 27 päeva pikkusest vangistusest kandnud ära enamuse, s.o 6 aastat ja 6 kuud. Seega on kinnipeetav ära kandnud enam kui kaks kolmandikku temale mõistetud karistusajast ja see ületab 4 kuud. Karistust on kanda rohkem kui kaks kuud (

§ 76lg 3).

Niisiis on

§-s 76 nimetatud formaalsed alused kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks täidetud. 15. Ainuüksi formaalsete aluste täidetus ei tingi inimese vanglast vabastamist, sest seaduses märgitud tähtaja saabumine ei anna süüdlasele subjektiivset õigust enne tähtaega vabaneda (RKKKm 3-1-1-59-14, p 8). Nimelt eeldab kinnipeetava vabastamine ka materiaalsete aluste täidetust:

§ 76

lg 4 kohaselt arvestab kohus inimese katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Tõsi, viidatud sätte teksti lugedes pole võimalik aru saada, mida kohus normis loeteletud asjaolude alusel silmas pidama peab. Sellele küsimusele tuleb vastata seadust süstemaatiliselt ja teleoloogiliselt tõlgendades. Tulenevalt vangistusseaduse § 6 lg-st 1 on vangistuse eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Seega on vangistus oma sihi saavutanud siis, kui süüdlasest lähtuv retsidiivsusoht on väike. See aga tähendab, et ennetähtaegse vabastamise menetluses tuleb prognoosida just uute kuritegude aset leidmise tõenäosust. Kaudselt viitab sellele ka karistusjärgset käitumiskontrolli reguleeriv

§ 871

lg 1 p 3, mille kohaselt tuleb prognoosida, kas süüdlane võib toime panna uusi kuritegusid. Ka õiguskirjanduses on leitud, et

§ 76

lg-s 4 nimetatud asjaolusid hinnates on peamine see, kui suur on tõenäosus, et süüdimõistetu paneb vabadusse laskmise korral toime uue kuriteo (Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 76/4.2.1). Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus: RKKKm 3-1-1-12-17, p
2. Olgu viimaks viidatud, et ka nt Saksamaal leitakse ennetähtaegse menetluse raames, et oluline on üksnes uute kuritegude oht. Üldpreventiivsed kaalutlused (nt nn ühiskonna õiglustunne) olulised ei ole, sest need saavad arvestatud juba seeläbi, et inimene veetis vanglas pika aja. Võimalikku nn kättetasumishuvi (Genugtuungsbedürfnis) saab ennetähtaegse vabastamise menetluses arvestada üksnes käitumiskontrolli nõuete kehtestamisel. (Stree/Kinzig – Schönke/Schröder zum StGB.
3. Auflage, § 57/10–13).
4. Mida raskemaid kuritegusid on kinnipeetavalt karta, sest väiksem peab tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema nende aset leidmise tõenäosus – ja vastupidi (Stree/Kinzig – Schönke/Schörder zum Strafgesetzbuch,
5. Auflage, § 57/15; Fischer zum Strafgesetzbuch,
6. Auflage, § 57/12). Tulevaste kuritegude laadi saab prognoosida eeskätt juba toime pandud kuritegude põhjal. R. Abarenkov on sooritanud erinevat laadi kuritegusid: vargused, röövimine, tahtlik tapmine raskendavatel asjaoludel, kelmus, uimastite käitlemine nii vanglas kui ka vabaduses. Seega tuleb R. Abarenkovilt ka tulevikus karta sarnaseid tegusid. Samas pani R. Abarenkov suurema osa neist tegudest (vargused, röövimise, tahtliku tapmise 4 1-11-7711 raskendavatel asjaoludel ja kelmuse) toime juba kaua aega tagasi ja see vähendab nende uuesti aset leidmise tõenäosust. Siiski ei saa neid tegusid retsidiivsusprognoosi püstitades ka täielikult arvesse võtmata jätta. Eriti kehtib see raskendavatel asjaoludel tahtliku tapmise kohta, mis on üliraske kuritegu. Ka R. Abarenkovi viimane kuritegu – uimastite käitlemine – on range sanktsiooniga kuritegu, aga abstraktse ohudeliktina siiski oluliselt leebem raskendavatel asjaoludel tahtlikust tapmisest. Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et R. Abarenkovi vabastamine eeldab seda, et tõenäosust tema tulevaseks kuritegevusvabaks eluks peab olema suhteliselt kõrge. Nii see aga kohtu hinnangul ei ole.
7. Tõsi, mitmed asjaolud viitavad sellele, et R. Abarenkov kuritegusid toime panema ei hakka. Tema elutingimused saavad olema head: tal saab olema korter majas, kus elavad mitmed talle lähedased inimesed ja teda toetavaid isikuid on lisaks neile majaelanikele veelgi. Selline elukeskkond ja toetus lähedaste poolt võib R. Abarenkovil aidata õiguskuulekas olla. Vanglas on R. Abarenkov viimasel ajal korralikult käitunud, mistõttu võib loota, et ta teeb seda ka väljaspool vanglat ja suudab muu hulgas kuritegudest hoiduda. Kinnipeetaval oleks vabanemise korral töö pesumajas: töö olemasolu vähendaks jõudeaega, mida R. Abarenkov võiks kulutada kuritegude toimepanemisele (kas igavusest või uimastite tõttu) ja tööst saadav sissetulek vähendaks raha hankimisele suunatud kuritegude ohtu.
8. Eelöeldu siiski R. Abarenkovi vabastamist ei tingi.
9. Praegusele vangistusele eelnenud vangistuse kandmiselt vabastati R. Abarenkov ennetähtaegselt. Katseaega aga süüdimõistetu läbida ei suutnud, sest ta pani pärast vabanemist toime narkokuriteo. Et ta tegi seda varem, võib see toimuda ka edaspidi.
10. Positiivseks ei saa pidada ka „Eluviisitreeningu“ läbimata jätmist. Ehkki individuaalne töö võiks grupilisest tegevusest tõesti efektiivsem olla, ei saa siiski eeldada, et programmi läbimine grupis mõttetu on. R. Abarenkov aga jättis programmi läbimata ehk ta jättis kasutamata ühe võimaluse, mis võiks tal aidata õiguskuulekaks jääda.
11. Eeskätt aga kõnelevad R. Abarenkovi vabastamise vastu kaks asjaolu.
12. Kõigepealt peab viitama süüdimõistetu narkootikumiprobleemile. Kinnipeetav on tarvitanud narkootikume ja teda on ka kahe narkokuriteo eest karistatud (ühe pani ta toime vanglas ja teise vabaduses). See aga viitab sellele, et R. Abarenkovil on vähemalt mõningane sõltuvus narkootikumidest. Narkootikumid aga võivad inimese allutada endale sama hästi kui täielikult ja ajendada teda mitmel moel kuritegusid toime panema. Nii näiteks kätkevad narkootikumid endas varavastaste kuritegude riski, sest inimesel võib olla tarvis hankida raha uimastite soetamiseks. Samuti võib narkojoove tingida vägivallakuritegusid. Viimaks on võib narkootikumide käitlemine juba iseenesest raske kuritegu olla. R. Abarenkovi minevik näitab, et ta on kokku puutunud kõigi eelmainitud kuriteoliikidega. Narkootikumid võivad teda uuesti sellele teele suunata. Et R. Abarenkov on mitu aastat sunnitult narkootikumidest eemal olnud, ei tähenda, et ta neid edaspidi enam ei tarvita: ta pani ka oma viimase narkokuriteo toime pärast pikka vangistust (ja narkootikume vajas ta tema poolt kohtule öeldu kohaselt oma tarbeks). Kohus nõustub vangla ja prokuröriga, et kinnipeetav suhtub oma uimastiprobleemi liiga kergekäeliselt: ta võib tõepoolest hetkel uskuda, et ta enam uimasteid ei tarbi, aga tema minevik näitab seda, et see uskumus ei pruugi baseeruda kuigi kindlal alusel.
13. Oluline on ka see, mis juhtus
14. septembril
15. Selleks päevaks sai R. Abarenkov kodukülastusloa: ta võis minna XXX.Tema aga suundus XXX. Kohtule põhjendas R. 5 1-11-7711 Abarenkov seda sellega, et tahtis oma tööandja juurest tuua töötamist tõendavat dokumenti. See põhjendus on juba iseenesest väheusutav, sest R. Abarenkov on piisavalt intelligentne inimene ja saab aru, et dokumente on võimalik saata ka postiga või võtta kaasa siis, kui ta uuesti tööle läheb. Distsiplinaarmenetluse käskkirjast aga ilmneb ka info, mida R. Abarenkov kohtule ei öelnud. Kui kinnipeetav nägi XXX viibides vanglatöötajaid enda poole tulemas, hakkas ta nende eest ära jooksma. Sealjuures üritas ta pista endale püksi mingit eset. Põgenemise käigus aga viskas R. Abarenkov selle eseme kuhugi ära. Vanglatöötajatel seda üles leida ei õnnestunud. Küll aga ei pidanud vanglatöötajad võimalikuks, et see ese oli vene maksumärkidega sigaretipakk, mis oli ühel laual ja millele R. Abarenkov hiljem osutas: R. Abarenkovi käes olnud ese oli sellest suurem. Selline käitumine on uute kuritegude ohtu silmas pidades selgelt alarmeeriv. Esiteks võib viidata sellele, et R. Abarenkov hakkab järelevalve alt vabanedes panema toime tegusid, mis ei ole lubatavad. Tema minevikku silmas pidades võivad need teod olla kuriteod. Konkreetsemaks minnes aga ei saa siingi vaadata mööda R. Abarenkovi uimastiprobleemist. Kinnipeetav on käidelnud narkootikume nii vanglas kui vabaduses ja seetõttu on võimalik, et ka see tundmatu ese oli seotud narkootikumidega (või suisa kujutaski endast narkootikume). Et see jääb pelgalt oletuseks, ei tähenda, et kohus sellele tugineda ei saa: ennetähtaegse menetluse raames prognoosib kohus inimese ohtlikkust ja põhjendatud kahtlusi tema ohutuse osas tuleb hinnata süüdimõistetu kahjuks (Fischer zum StGB.
16. Auflage, § 57/17c).
17. Eelnevat kokku võttes jätab kohus R. Abarenkovi ennetähtaegselt vabastamata.
18. Süüdimõistetu kaitsja K. S. esitas kohtule kirjaliku taotluse 160,80 eurose riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks. Kohus rahuldab selle taotluse ja arvab nimetatud tasu menetluskulude hulka. Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri otsesõnu seda, kelle kanda see menetluskulu jääb. Sellele küsimusele vastamisel tuleb lähtuda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
19. veebruari
20. a määrusest nr 3-1-1-1-16, kus on analüüsitud menetluskulude hüvitamist karistusjärgse käitumiskontrolli puhul. Riigikohus leidis, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamata jätmise korral jääb kaitsjatasu KrMS § 2 p 4 alusel riigi kanda, sest a) kohtul on selles menetluses suur diskretsiooniõigus, b) menetlus toimub kinnipeetava tahtest sõltumata ja c) menetluse tulemiks võivad olla süüdimõistetud isiku põhiõiguste uued riived, mistõttu ei saa taunida süüdistatava soovi kaasata menetlusse kaitsja (vt p 9). Ennetähtaegse vabastamise korral esinevad samuti käesoleva määruse eelmises lauses viidatud alused a ja b. Küll aga ei esine alust c, sest ennetähtaegse vabastamise menetluses ei saa kohus isiku olukorda senisest halvemaks muuta. Olukord on suisa vastupidine, sest riik võib vangile vastu tulla ja tema situatsiooni paremaks muuta: vabastada ta enne seda, kui ta on lunastanud oma kuriteo, kandes ära kogu tema süüle vastava karistuse. Seetõttu ei saa panna riigile kohustust kanda ennetähtaegse vabastamise menetluses tekkiv kaitsjatasu. Niisiis tuleb kaitsjatasu KrMS § 2 p 4 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
21. veebruari
22. a määruse nr 3-1-1-1-16 p 9.3 ning KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel välja mõista R. Abarenkovilt. KrMS § 423 ja § 417 lg 2 alusel tuleb menetluskulud tasuda 1 kuu jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ 6