1-26-490 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 2. veebruar 2026 Tallinnas Kriminaalasja number 1-26-490 Kohtunik Liina Pohlak Kohtuistungi sekretär Thea Tik

) tulenevad kohustused ettevaatamatusest täitmata. Liikudes Maisi tänava poolt Kolde puiestee suunas, sooritas Aleksandr Smagin vasakpööret Sõle tänavalt Kolde puiesteele ega peatunud ristmikul asuva reguleeritud ülekäiguraja ees, et anda teed tema suhtes vasakult paremale foori lubava rohelise tule ajal sõiduteed ületanud jalakäijale N. A. (A., XXX), vaid sõitis temale otsa. Otsasõidu tulemusel paiskus N. A. sõiduteele. Aleksandr Smagini eespool kirjeldatud ettevaatamatu tegevuse tagajärjel sai N. A. järgmised tervisekahjustused: ebastabiilne vaagnaluude AP-tüüpi vigastus (sümfüüsi ehk häbemeliiduse rebend, ristluu vasaku külgmassi mitmefragmendiline murd, V nimmelüli murd), parema hüppeliigese keskmise ja külgmise pekse olulise nihketa murrud ning nahaalune verevalum ja turse parema sääre alumises kolmandikus. Antud tervisekahjustused on rasked ning nendest paranemise kestus ületab nelja kuud. Vastavalt isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 25E2 AOI00171-01 võisid tervisekahjustused olla tekitatud ühemomentselt tömbi vägivalla toimel, ja nimelt 16.05.2025 liiklusõnnetuse käigus, näiteks jalakäija ja liikuva transpordivahendi kokkupõrkel koos jalakäija järgneva paiskumisega kõvale tömbile pinnale. N. A. sai tervisekahjustused, kuna Aleksandr Smagin rikkus ettevaatamatusest järgmisi liiklusseaduse sätteid: a)

§ 17

lg 5 p 2, mille kohaselt peab mitterööbassõiduki juht andma teed jalakäijale / …/, kes ületab sõiduteed, millele juht pöörab, kui teeandmise kohustus ei ole liikluskorraldusvahendiga reguleeritud teisiti; b)

§ 17

lg 5 p 21, mille kohaselt peab mitterööbassõiduki juht andma teed ülekäigurada ületavale jalakäijale; c)

§ 33

lg 1, mille kohaselt peab juht olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja (jalakäija, jalgrattur ja muu selline) suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist; d)

§ 33

lg 2 p 8, mille kohaselt on juht kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid; e)

§ 35lg 1, mille kohaselt ei tohi juht oma tegevusega ohustada jalakäijat /…/.

Seega pani Aleksandr Smagin toime mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus, s.o KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Menetluskäik ja kohtuotsuse põhjendused Süüdistatava Aleksandr Smagini, süüdistatava kaitsja ja prokuröri vahel 26.01.2026 sõlmitud kokkuleppe kohaselt taotleb prokurör Aleksandr Smagini süüdi tunnistamist KarS § 423 lg 1 järgi ja tema karistamist vangistusega 1 aasta. Vastavalt KarS § 73 lg-tele 1 ja 3 määrata, et mõistetud karistus jäetakse täielikult täitmisele pööramata, kui Aleksandr Smagin ei pane 1 aasta ja 3 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Asitõendid KrMS § 126 lg 3 p 1 sätestab, et kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses. Juhindudes eeltoodust, otsustab kohus kriminaalasjas olevad asitõendid – CD- ja DVDplaadid, mis asuvad kriminaalasja materjalide juures, jätta kriminaalasja materjalide juurde. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus mõistab menetluskulud süüdistatavalt välja järgmiselt: KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 palga alammäära, s.o 1329 eurot ning KrMS § 180 lg 1 ja § 175 lg 1 p 3 alusel kohtuarstliku ekspertiisi teostamise kulu 155 eurot riigituludesse. Ekspertiisi kulu on KrMS § 175 lg 1 p 3 järgi vaieldamatult üks menetluskulu liik, mis tuleb süüdimõistetul üldjuhul hüvitada. Samas tuleb silmas pidada, et KrMS § 105 lg 1 kohaselt 3 korraldatakse ekspertiis menetleja määruse alusel vaid siis, kui seda tingib tõendamisvajadus. See tähendab, et ekspertiis määratakse üksnes juhul, kui konkreetse isiku süüdistuse tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemise eelduseks on ka eriteadmistele tuginevad uuringud. Prokuratuuril ja uurimisasutusel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad korraldavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Kui ekspertiis on määratud ja tehtud, on selle tegemisega tekkinud kulu KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu, ent süüdistatavale saab panna selle hüvitamise kohustuse vaid juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-12). Käesolevas kriminaalasjas oli kohtueelses menetluses läbiviidud ekspertiis kuriteo avastamise seisukohalt vajalik, kuna selgitati välja kannatanul esinevad tervisekahjustused ning nende ulatus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendi nr 3-1-1-7-16 p-s 5.2 asunud seisukohale, et: „
3. märtsil 2015 jõustunud KrMS § 245 lg 1 p 12 kohaselt kuuluvad kokkuleppe esemesse ka süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud. Seetõttu peavad prokurör, süüdistatav ja kaitsja jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele nii kohtueelses menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses tekkida võivate menetluskulude hüvitamises, samuti võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises KrMS § 180 lg 3 alusel, s.o menetluskulude kandmise võimalikus individualiseerimises. Süüdistatava poolt hüvitatavad menetluskulud tuleb märkida kokkuleppesse võimaluse korral absoluutsummana, see tähendab, et kokkuleppes tuleb kokkuvõtvalt kajastada kokkuleppe sõlmimise ajaks tekkinud ja süüdistatavalt väljamõistetavate menetluskulude koosseis ja suurus. Kuna eesseisvas kohtumenetluses tekkida võivate kulude täpne suurus pole kokkuleppe sõlmimise ajal teada, võib selle kulu hüvitamise kokkulepet kajastada konkreetset summat välja toomata, piirdudes näiteks üldpõhimõtte sedastamisega, et ka kohtumenetluses tekkivad kriminaalmenetluse kulud jäävad süüdistatava kanda või mõistetakse süüdistatavalt välja, või vastupidi, et need jäävad riigi kanda. Võimaldamaks kohtul kontrollida kokkulepitud summa väljamõistmise seaduslikkust, peab KrMS § 180 lg 3 kohaldamise korral nähtuma kokkuleppest ka riigi kanda jäetavate menetluskulude suurus.“ Prokurör, kaitsja ja süüdistatav on sõlmitud kokkuleppes leppinud kokku süüdistatavalt väljamõistetavate menetluskulude suuruses. Kohus nõustub sellega ja ei pea vajalikuks kokkulepet menetluskuludega mittenõustumise tõttu tagastada. Seoses kohtukulude ajatamisega süüdistatavalt KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõistetavate menetluskulude osas peab kohus juhindudes Riigikohtu määruses 3-1-1-2-12 väljendatud seisukohast ja KrMS § 313 lg 1 p 7 sätteid kohaldades põhjendatuks pikendada süüdistatavale kohtuotsusega menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega 12 kuuni alates kohtuotsuse jõustumisest. Lõppkokkuvõttes on oluline, et menetluskulud saaksid mõistliku aja jooksul tasutud. Kuna süüdistataval ei ole reaalselt võimalik menetluskulusid ühe kuu jooksul tasuda, kaasneksid summa tasumata jätmisega täitemenetluse kulud. Nimetatu ei kiirendaks riigile menetluskulude hüvitamist, küll aga halvendaks see süüdistatava majanduslikku olukorda. Juhindudes Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-110-13 p-st 7 määrab kohus kindlaks ka igakuised tasumisele kuuluvad maksesummad. Liina Pohlak kohtunik 4