Obsah (4)

§ 121§ 68§ 73§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 2. mai 2022.a, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-7650 (21231500246) Kohtukoosseis Urmas Reinola, Pavel Gontša

§ 121lg 1 järgi Harju Maakohtu 28.

veebruari 2022.a otsus üldmenetluses Kriminaalasja lahendamise viis Kirjalik menetlus Süüdistatav Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Teised apellatsioonimenetluse pooled H.T , isikukood: XXX, emakeel eesti keel, Eesti Vabariigi kodanik, XXX, elukoht XXX, XXX, varem kriminaalkorras karistamata, kahtlustatavana kinni peetud 02.02.2021, tõkendit kohaldatud ei ole. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Jaanhold, määratud kaitsja Liis Suik RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu
2. veebruari 2022.a otsus H.T Märja süüteoasjas jätta muutmata.
3. Süüdistatava apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebe kord Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
4. H.T oli antud kohtu alla süüdistatavana selles, et tema 02.02.2021.a kella 12.25 paiku Tallinnas, aadressil XXX asuva kaupluse X parklas lõi kaupluse turvameest Y ühel korral pudeliga 1 pähe kukla piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukkus, saades vigastusi küünarnukkidele. Sellise tegevusega põhjustas H.T kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Vastavalt 02.02.2021 koostatud isiku läbivaatuse protokollile tuvastati Y-l pea paremal pool kuklas punetus, parema küünarvarre verekahtlase ainega vigastus ja vasaku küünarvarre punetus. Epikriisi nr E28710 kohaselt diagnoositi 02.02.2021 Y-l pindmine peavigastus, pealaenaha pindmine vigastus, pindmine randmeja käevigastus, randme ja käe muude osade kontusioon, pindmine küünarvarrevigastus ning küünarvarre pindmised hulgivigastused. Teise inimese tervise kahjustamisega, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemisega pani H.T toime

§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohtu otsus

1. Harju Maakohus tunnistas
2. veebruari 2022.a otsusega K. Märja

§ 121

lg 1 järgi süüdi ja karistas rahalise karistusega 200 miinimumpäevamäära ulatuses, s.o 2000 eurot.

§ 68lg 1 alusel loeti karistusaja hulka K.

Märja kahtlustatavana kinnipidamise aeg 02.02.2021, s.o üks päev (ümberarvestatult rahalise karistuse päevamääradesse on 3 päevamäära), seega kandmisele kuulub rahaline karistus 197 miinimumpäevamäära ulatuses, s.o 1970 eurot.

§ 73

lg 1, 3 kohaselt ei pöörata mõistetud karistust täielikult täitmisele, kui H.T ei pane 1 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks on 28.02.2022.a. Menetluskuludena mõisteti K. Märjalt riigieelarve tuludesse kaitsjatasu 796,80 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 981 eurot. Menetluskulud kogusummas 1777,80 eurot tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul (igakuiselt vähemalt 148 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele. Kohus lahendas ka asitõenditega seonduva.

1. Kohtuistungil maakohtus H.T ennast süüdi ei tunnistanud ja keeldus ütluste andmisest, mistõttu arvestas kohus tema kohtueelses menetluses kahtlustatavana antud ütlusi. Kohtu hinnangul toetavad asjas kogutud ja kohtus uuritud tõendid nende kogumis süüdistuses esitatud versiooni juhtunust. Asjaolu, et Y rääkis šampusepudelist ja C viinapudelist, ei tähenda, et pudelit ei oleks süüdistatava käes üldse olnud. Löömist pudeliga ei vähenda tõsiasi, et menetluse raames ei ole klaasist pudelit kui kuriteo toimepanemise vahendit asja materjalide juurde lisatud. Et süüdistatav peeti pärast ärasõitu sündmuskohalt kinni mõne aja möödudes, oli süüdistataval ja Z-l piisavalt aega pudelist vabanemiseks, mistõttu on loogiline, et seda ei leitud ka nende sõidukist. Kohus möönis, et lähtudes kannatanul tuvastatud vigastustest, ei saanud sõidukist leitud plastmassist veepudel olla kuriteo toimepanemise vahendiks. Kannatanu ja tunnistaja C ütlusi ning kannatanu vigastuste ulatust toetavad ka asitõendi vaatlusprotokollid. Kannatanu sai peavigastuse just süüdistatava poolt tehtud löögi tagajärjel. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis toetaksid süüdistatava ja Z versiooni juhtunust. Üksnes asjaolu, et kohtueelses menetluses jäi tuvastama konkreetne kuriteo toimepanemise vahend, s.o kindlat marki klaasist pudel, ei tähenda, et sündmust süüdistuses kirjeldatud viisil ei oleks toimunud ja esitatud tõendid kogumis on piisavad, süüstamaks H.T kannatanu löömises klaasist pudeliga. Kogutud tõendite pinnalt asus kohus veendumusele, et süüdistuses näidatud ajal ja kohas ei olnud H.T ka hädakaitse seisundis. Puudub alus heita turvatöötajale ette ka Z suhtes vahetu sunni ja käeraudade kasutamist. Kohtu hinnangul pani H.T teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Süüdistatava apellatsioon
2. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatav H.T . Süüdistatav leiab, et maakohtu otsus põhineb valesüüdistusel, pelgalt oletustel ja kallutatud arvamustel, mistõttu taotleb otsuse täielikku tühistamist.
3. Tallinna Ringkonnakohus määras
4. aprilli 2022.a määrusega kriminaalasja apellatsiooni korras 2 arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti kirjalike seisukohtade ja taotluste esitamiseks aega
5. aprillini 2022.a. Määratud tähtajaks esitas ringkonnakohtule enda kirjaliku seisukoha süüdistatav, kes leiab, et Y võis ennast vigastada jää või asfaldi peal, või ka vastu kõnniteeserva ajal kui tema abikaasa ta enda pealt maha lükkas. Taotleb endale ja abikaasale tekitatud püsiva ja psühholoogiliste kannatuste, alanduste, julma kohtlemise, avalikus ruumis häbistamise, ebainimlikult julma rünnaku eest nii keha kui ka vaimu vastu ka moraalse kahju hüvitamist turvatöötajate poolt, kes ilmselgelt ületasid igasuguse inimlikkuse piiri. Palub välja mõista AS-ilt X ja Q turvafirmalt kummaltki 500 000 eurot. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
6. Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses kriminaaltoimiku materjalidega, K. Märja apellatsiooni väidetega ja kirjalike seisukohtadega leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited selle tühistamiseks alust ei anna.
7. Kohtukolleegium osundab esmalt, et kohtupraktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud seisukohad ei anna alust K. Märja õigeksmõistmiseks temale

§ 121

lg 1 järgi esitatud süüdistuses Y kehalise väärkohtlemise episoodis süüdistuses märgitud ajal ja kohas. Asjaolu, et maakohus jõudis tõendeid kogumis hinnates süüdistatav süüküsimuses erinevalt apellandist vastupidisele järeldusele, ei anna alust väita, et käesolevas asjas esinevad KrMS §-s 338 nimetatud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused või et kohtuotsus põhineb valesüüdistusel, pelgalt oletustel ja kallutatud arvamustel.

1. Maakohus on tulenevalt Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-94-04 väljendatud seisukohast, kohtukolleegiumi hinnangul kõiki apellandi kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses analüüsinud ning need kohtuistungil uuritud tõenditega veenvalt kummutanud. Maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi ega apellatsioonis korratud väidete pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas KrMS § 61 lg-s 2 sätestatuga nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Otsuses nr 3-1-1-85-00 on Riigikohus selgitanud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium leiabki, et maakohus on otsuses arusaadavalt põhjendanud, miks ta K. Märja talle esitatud süüdistuse järgi süüdi tunnistab ja selliselt karistab. Siinjuures kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt nt Riigikohtu otsus 3-1-1-4812, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele kohus on vaidlustatud otsuses ammendavalt ja põhistatult juba vastanud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt nt Riigikohtu otsus 3-1-1-92-11, p 15.1). Nõustudes täielikult maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ja tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigusest, ei pea ringkonnakohus nende asjaolude kordamist enda otsuses vajalikuks. Süüdistatav apellatsiooniga seonduvalt märgib ringkonnakohus üksnes järgmist.
2. Apellant ei esita apellatsioonis mingisuguseid argumente, kummutamaks väidet talle valesüüdistuse esitamisest, samuti ei põhjenda ta millegagi enda väidet vaidlustatud otsuse rajanemisel pelgalt oletustele ja kallutatud arvamustele. Apellant ei ole esitanud ühtegi uut tõendit, mida polnud maakohtule asja arutamisel teada või mis toetaksid süüdistatava kaitseversiooni juhtunust, et tema Y pudeliga kukla piirkonda ei löönud ja sellega kannatanu tervist ei kahjustanud.
3. Ütluste tõelevastavuse hindamisel tuleb lähtuda eelkõige objektiivsetest tõenditest ja faktilistest asjaoludest. Oluline on hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on 3 ütlustes kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus. Erinevalt apellandi seisukohast on maakohus K. Märjale süüks arvatud kuriteoepisoodi süüdimõistvas otsuses põhjalikult kirjeldanud ja selgitanud välja kõik asja õigeks lahendamiseks olulised asjaolud. Kohtukolleegium ei nõustu seetõttu apellandiga selles, et maakohus on ta tunnistanud süüdi kuriteos, mida H.T toime pannud ei ole. K. Märja ütlused selles, et koos abikaasaga nad kauplusest midagi ei varastanud, ei ole usaldusväärsed ja need on vastuolus teiste tõenditega, eelkõige asitõendi vaatlusprokokollis (kd I, tl 15-18 ja 19-22) kirjeldatud X turvakaamera salvestise ja kannatanu ning tunnistaja C riimuvate ütlustega. Apellandi ütlused ei ole sellest tulenevalt usaldusväärsed ka kaupluse parklas toimunud rüseluse ja enda käitumises asjaolude tuvastamise osas. Süüdistatava ütlusi selles, et tema Y pudeliga ei löönud, et mingit pudelit tal käes ei olnud ning et ta ei näinud, et keegi tema abikaasale kallale tungijatest oleks maha kukkunud, on paljasõnalised ja ümber lükatud kannatanu, tunnistaja C ja tunnistaja Z ütlustega.
4. Maakohtu otsuses toodud põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav otsuses põhistuste puudumisega. Maakohus on enda seisukohti süüdistatava süü küsimuses Y tervise kahjustamises ja kehalises väärkohtlemises põhjendanud ning süüküsimus ei ole otsustatud mitte ainult kannatanu ja tunnistaja C ütluste põhjal, vaid hinnatud kogumis kõigi teiste kriminaalasjas kogutud ja kohtulikul uurimisel vahetult uuritud tõenditega. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kuigi kannatanu ja tunnistaja C kirjeldavad pudelit, millega süüdistatav Y kukla piirkonda lõi, erinevalt, ei tähenda see automaatselt, et pudelit ei oleks süüdistatava käes üldse olnud. On eluliselt usutav, et saades lamades löögi vastu kukalt, ei saanudki kannatanu ilmselgelt seda süüdistatava käes olnud pudelit täpselt näha. Kohtukolleegium jagab maakohtu seisukohta ka selles, et kannatanu pudeliga löömist ei tee olematuks ka tõsiasi, et kriminaalasja materjalide juurde ei ole klaasist pudelit kui kuriteo toimepanemise vahendit lisatud ning seda ei ole ka leitud ka vallasasja läbivaatlusel (kd I, tl 29-30). Tunnistaja Z ütlused tõendavad aga üheselt, et kohe pärast rünnet kannatanu vastu sõitsid nad koos K. Märjaga sündmuskohalt minema ja nad peeti kinni kas pool tundi või tund pärast toimunud intsidenti. Arvestades tekkinud ajavahet, mis jäi sündmuskohalt ärasõidu ja süüdistatava kinnipidamise vahele, oli süüdistataval ja tema abikaasal piisavalt aega kuriteo toimepanemise vahendist vabanemiseks, mistõttu on loogiline, et seda ei leitud ka nende sõidukist, aga kus oli küll pooleldi veega täidetud plastikust „Evian“ veepudel. Süüdistatava apellatsioonis esitatud seisukoht kohtuotsuse põhinemisel pelgalt oletustel ja kallutatud arvamustel ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi K. Märja poolt Y kehalisest väärkohtlemisest. Kohtuistungil uuritud tõenditest tulenevalt on kohus otsuse lugejale arusaadavalt selgitanud, millistele tõenditele tuginedes on usaldusväärselt tõendamist leidnud, et H.T lõi talle esitatud süüdistuses märgitud ajal ja kohas pudeliga Y kukla piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukkus ja sai vigastusi küünarnukkidele. Kannatanule tekitatud tervisekahjustused on fikseeritud isiku läbivaatuse protokollis sündmuskohta teenindanud politseipatrulli poolt vahetult kell 12:45 peale süüdistatva poolt kannatanule pudeliga kukla piirkonda löömist ja nende tekkemehhanismi tõendavad lisaks kannatanu ütlustele tunnistaja C ütlused ning kannatanu epikriisid (kd I, tl 8-10, 11-14), mille kohaselt viibis kannatanu talle süüdistatava poolt tekitatud tervisekahjustuste tagajärjel töövõimetuslehel. 12.

§ 121

koosseisu objektiivne külg sisaldab kahte alternatiivset tegu: tervise kahjustamist ning valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. K. Märja seisukohaga selles, et tema kannatanut ei rünnanud ega pudeliga ei löönud, mistõttu tuleb ta esitatud süüdituses õigeks mõista, ülaltoodud põhjendustel nõustuda ei saa. Maakohus on juba otsuses osundanud sellele, et süüdistatavale etteheidetava vägivallateoga põhjustatud tagajärg hõlmab mõlemat

§ 121lg 1 sätestatud koosseisualternatiivi.

Tulenevalt kannatanu ütlustest, ei saa olla kahtlust selles, et süüdistatavale etteheidetava tegevuse tagajärjel tundub valu tundmine reaalne ka keskmisele mõistlikule objektiivsele kõrvalseisjale. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et H.T pani kehalise väärkohtlemise Y suhtes toime vähemalt kaudse tahtlusega ja erinevalt süüdistatava seisukohast, tuleb ta tunnistada süüdi

4 § 121 lg 1 järgi. 13. Kuigi apellant ei ole talle mõistetud karistust apellatsioonis vaidlustanud, märgib kohtukolleegium puutuvalt K. Märjale karistuse mõistmist järgmist. Kohtupraktika kohaselt peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-99-06 p 15.1 ja nr 3-1-1-113-12 p 9.1). Kohtukolleegiumi hinnangul vastab maakohtu põhistus K. Märjale karistuse mõistmise osas

§ 56

sätetele ega hälbi Riigikohtu otsuste nr 3-1-1-77-11 p-s 11 ja nr 3-1-1-52-13 p-s 19 märgitud põhimõtetest süüdlase süü suurusele vastava karistusmäära arvestamisel.

§ 121

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Arvestades asjaoluga, et tegemist ei olnud K. Märja poolt ettekavatsetud teoga, vaid see tulenes pigem süüdistatava liigsest emotsionaalsusest ja impulsiivsusest kaitsta abikaasat, vastab mõistetud karistus K. Märja teosüü suurusele ja on piisav järgimaks edaspidi ühiskonnas kehtivaid reegleid ja tavasid ning aitamaks ohjeldada mistahes konfliktsituatsioonides kontrollimatut agressiivsust teiste isikute suhtes.

1. Ülaltoodust tulenevalt ei tuvastanud ringkonnakohus ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alustest. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 344 - 345 lg 1, 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
2. veebruari 2022.a otsuse K. Märja süüteoasjas muutmata ja süüdistatava apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 5