Obsah (5)

§ 261§ 72§ 2§ 11§ 195

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04.11.2025, Tallinn Väärteoasja number 4-25-2065 (2317,25,002829) Kohtunik Lea Pähkel Kohtuistungi sekretär Sirje Luga

) § 261 lg 1 järgi Kaebuse esitaja (menetlusalune isik) Rain Laane, isikukood: 37110060235; kodakondsus: XXX; haridus: XXX; elukoht: XXX; e-post: XXX Kaitsja Johannes Moor, Moor & Silm Law Firm (asukoht: Lõõtsa 8a, Tallinn 1415); e-post: XXX Kohtuväline menetleja Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskond (registrikood: 70008747; Pärnu mnt 139, Tallinn, Harju maakond; e-post: pohja@politsei.ee) Kohtuistungi toimumise aeg 22.10.2025 Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja: Rain Laane; kaitsja: Johannes Moor; kohtuvälise menetleja esindaja Triin Lindau. Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 111; § 132 p-st 1, §-dest 133-134, § 135 lg 2-st, § 204 lg 3-st kohus otsustas: RESOLUTSIOON 1. Jätta muutmata Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse 12.05.2025 otsus väärteoasjas nr 2317,25,002829, millega Rain Laanet karistati

§ 261lg 1 alusel rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 400 eurot.

1. Kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahv tuleb tasuda 45 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus oli kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, kohtuvälise menetleja otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
3. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdlasel tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud.
4. Rain Laanel tekkinud valitud esindaja kulu jätta tema enda kanda.
5. Jätta Rain Laane kaebus rahuldamata.
6. Kohtuotsus edastada kaebuse esitajale, kaitsjale ja kohtuvälisele menetlejale etoimiku kaudu. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsus on kuulutatud lõpposana. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule menetlusalune isik advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteatise saamisel on põhistusi sisaldav tervikotsus kättesaadav etoimiku kaudu hiljemalt 12.12.
7. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. VÄÄRTEO ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse 12.05.2025 otsusega väärteoasjas nr 2317,25,002829 karistati Rain Laanet

§ 261lg 1 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 400 eurot.

1. Üldmenetluse otsuse teokirjelduse kohaselt Rain Laane mootorsõiduki omanikuna andis mootorsõiduki Mini Cooper SD ALL4 reg. nr XXX kasutada teisele isikule. Mootorsõiduki omanikuna ei säilitanud tema andmeid kuue kuu jooksul ja liiklusjärelevalve teostaja nõudmisel ei esitanud temale kuuluvat mootorsõidukit Mini Cooper SD ALL4 reg. nr XXX 02.04.2025 kell 21:08 Kalaranna tn, Tallinn kasutanud isiku andmeid: isiku ees- ja perekonnanime, isiku aadressi, isiku sünniaega või isikukoodi ning isiku juhiloa numbrit. Tulenevalt liiklusseaduse § 72 lg 2 p 1, 2, 3, 4 kohaselt kui mootorsõiduki omanik annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama järgmised andmed: mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja perekonnanime, mootorsõidukit kasutanud isiku aadressi, mootorsõidukit kasutanud isiku sünniaja või isikukoodi ja mootorsõidukit kasutanud isiku juhiloa numbri.
2. Eelnimetatud üldmenetluse otsusele esitas Rain Laane kaebuse, taotledes otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Lühidalt on kaebuses märgitud, et PS § 22 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. VTMS § 2 ja KrMS § 71 lg 2 p 1 koosmõjus annavad tunnistajale väärteomenetluses õiguse ütluste andmisest keelduda, kui ütlused võivad kuriteo või väärteo toimepanemises süüstada teda ennast või tema lähedasi isikuid. Kaebajale heidetakse ette § 72 lg-s 2 nimetatud kohustuse täitmata jätmist. PPA hinnangul pani kaebaja seega väärteo toime vaid sellega, et keeldus ütluste andmisest, st keeldus tunnistajana avaldamast mootorsõidukit juhtinud isikut. Väärteoasjas on selges kollisioonis ühelt poolt põhiseadusest tulenev igaühe õigus ütluste andmisest keelduda ning teiselt poolt liiklusseadusest mootorsõiduki omaniku kohustus esitada teavet mootorsõidukit juhtinud isiku kohta.

§ 72lg 2 ei kohusta mootorsõiduki omanikku teavet talletama andmekandjatel vms.

Järelikult piisab, kui inimesel on

§ 72

lg 2 p-des 1-4 nimetatud andmete kohta olemas teadmine, st isik teab vajadusel neid andmeid peast. Kaebajalt nõuti info avaldamist, kes on temale sõitnud autoga sõitnud teatud ajal teatud kohas. See võis tähendada kas enda või tema lähedase poolt toime pandud väärteo tõendamist. Seetõttu oli kaebaja õigustatud kasutama õigust mitte ütlusi anda. Käesoleval juhul

§ 261

lg 1 mitte ainult ei moonuta enese mittesüüstamise privileegi olemust, vaid kaotab selle täielikult. PPA on kasutanud Rain Laane suhtes

§ 261

lg-s 1 karistuse ähvarduse näol sundi, millega sisuliselt kaotati õigus vaikimiseks täielikult. Tunnistajana ütluste andmisest keeldumise protokoll on ainsaks tõendiks, mille alusel on PPA teinud otsuse määrata kaebajale rahatrahv

§ 261

lg 1 alusel.

§ 261lg 1 on vastuolus PS § 22 lg-ga 3 ja Kr

MS § 71 lg 1 p-ga 2, kuivõrd võimaldab isikut karistada üksnes selle eest, et isik on kasutanud oma põhiseaduslikku õigust ütluste andmisest keelduda.

§ 261

lg 1 tuleb jätta käesolevas asjas kohaldamata ning väärteomenetlus koosseisu puudumise tõttu lõpetada. Samuti PPA ei ole tõendanud, et kaebaja oleks andnud mootorsõiduki kasutada teisele isikule.

§ 72

lg 2 kohustab mootorsõiduki omanikku andmeid esitama üksnes liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel. Andmeid taotlenud uurija A. T. ei olnud kaebaja ülekuulamisel liiklusjärelevalve teostaja. Politseiametniku või abipolitseiniku näol on tegemist liiklusjärelevalve teostajaga

§ 72

lg 2 mõttes üksnes juhul, kui ta teostab liiklusjärelevalvet

§-des 198-199 sätestatud viisidel ja meetoditel. A. T. ei tegutsenud kaebajat üle kuulates liiklusjärelevalve teostajana. Seega on kaebaja vastutus

§ 261lg 1 alusel välistatud.

KOHTUMENETLUS

1. Menetlusaluse isiku esindaja jäi kohtus esitatud kaebuse juurde ja palus rahuldada kaebus.
2. Kohtuväline menetleja märkis, et menetlusaluse isiku süüline käitumine talle inkrimineeritud õigusrikkumise toimepanemises on tõendamist leidnud. Toimepandud väärtegu on õigusvastane ja õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Videosalvestisega on tõestatud, et Rain Laanele kuuluv mootorsõiduk Mini Cooper registreerimismärgiga XXX osales
3. aprillil kell 21:08 liikluses Kalaranna tänaval Tallinnas. Rain Laanelt kui mootorsõiduki Mini Cooper r/m XXX omanikult küsiti haldusmenetluse raames teavet selle kohta, kes kasutas nimetatud sõidukit 02.04.
4. Haldusmenetluses laieneb isikule koostööja selgitamiskohustus. Andmete küsimine tugines liiklusseaduses sätestatud kohustusele, mille kohaselt peab sõiduki valdaja või omanik andma pädevale asutusele teada, kes sõidukit kasutas. Rain Laane seda ei teinud. Kaebaja keeldus haldusmenetluses nõutud andmete esitamisest, millega ilmnesid väärteo tunnused, mistõttu PPA alustas tema suhtes süüteomenetluse

§ 72lg 2 alusel.

Kuna menetlus algatati alles pärast keeldumist, ei saanud Rain Laane andmete küsimise hetkel tugineda PS § 22 alusel vaikimisõigusele. Ka riigikohus on korduvalt rõhutanud, et PS § 22 lg 3 kohaldamise eelduseks on menetluse algatamine isiku suhtes süüteokahtluse alusel. Haldusmenetluses selline olukord puudub ning seetõttu oli menetlusalusel isikul kohustus esitada temalt nõutud andmed. Antud juhtumis väärib erilist tähelepanu asjaolu, et Rain Laanele kuuluv sõiduk Mini Cooper kaldus vastassuunavööndisse selliselt, et süüteoteate esitanud isiku kiire reageerimine võimaldas ära hoida potentsiaalselt raske, kui mitte fataalsete tagajärgedega liiklusõnnetuse. Sellises olukorras tuleb kaaluda Rain Laane huve võrreldes teiste isikute õigustega, eelkõige õigust elule, tervisele, varalisele turvalisusele ning õigusele ohutule liikluskeskkonnale. Kohtuväline menetleja juhib tähelepanu Riigikohtu 08.11.2017 aasta otsusele number 4-16-6037, kus käsitletakse samuti enese mittesüüstamise privileegi ulatust. Riigikohus rõhutab, et PS § 22 lg 3 ning Euroopa Inimõiguste ja põhivabastuste kaitse konventsiooni artikli

1. lõikest 1 tulenev õigus mitte anda ütlusi iseenda vastu ei ole absoluutne, vaid selle kohandamine sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest. Erandjuhtudel on Euroopa Inimõiguste kohus pidanud lubatavaks ka ütluste andmisele sundimist, eriti kui see on õigustatud liiklusohutuse tagamisega. Liiklusohutus on ühiskonnas avaliku korra ja teiste isikute elu, tervise ning vara kaitse seisukohalt äärmiselt oluline ning seetõttu võib liiklusseadusest tulenev teabe kohustus olla proportsionaalne ja õigustatud piirang vaikimisõigusele. Kui riigi poolt rakendatav sund ei ole intensiivne ning seda saab põhjendada liiklusohutuse ja teiste isikute põhiõiguste kaitsmisega, sealhulgas elu, tervise ja vara kaitsmisega, siis ei saa rääkida õiguse ebaproportsionaalsest riivest PS § 22 lõikes 3 ega konventsiooni artiklis 6 lõikes
2. Rain Laane on teadlikult keeldunud andmete esitamisest, ei ole olnud menetluse vältel koostööaldis ning seeläbi süüteo pannud toime tahtlikult. Vastavalt KarS § 56 lõige 1 on karistamise aluseks isiku süü ning arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning karistuse eesmärke. Riigikohtu kohtupraktikas on asutud ka seisukohale, et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, mida siis kohaldatakse süü suuruse ja asjaolude põhjal. Menetlusaluse isiku käitumises ei ole tuvastatud kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, mistõttu kohaldati Rain Laanele rahatrahv keskmises määras. Kohtuväline menetleja leiab, et lisaks eripreventiivsetele eesmärkidele ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine sunnib menetlusalust isikut edaspidi õiguskuulekalt käituma.

§ 2

lõige 281 selgitab mõistena, mis on liiklusjärelvalve ehk siis tegemist on riikliku järelevalvega liikluse ja maastikusõidukite üle. PPA on politsei ja piirivalve seadusest tulenevalt üks liiklusjärelevalve teostajatest. Eriasjade uurija A. T. töötab Põhja prefektuur operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalituses ja teostab liiklusjärelevalvet. Arvestades eelnevalt ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvides palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata. KOHTULIKU ARUTAMISE JÄRELDUSED

1. Kohus, ära kuulanud kaebaja esindaja ja kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse, vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja siseveendumuse kohaselt hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis leiab, et Rain Laane kaebus ei ole põhjendatud.
2. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
3. Vastavalt VTMS §-le 87 arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Kohus on väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, mis tähendab kohtu seotust protokollis toodud teokirjeldusega.
4. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.
5. Antud asjas puudub vaidlus, et Rain Laane oli aprillis 2025 mootorsõiduki Mini Cooper SD ALL4 r/n XXX omanik. Seda tõendab sõiduki detailandmete päringu väljatrükk, mis on tehtud 17.04.2025 (väärteotoimiku lk 4). Samuti puudub vaidlus selles, et Rain Laane keeldus menetlejale avaldamast, kes juhtis eelnimetatud sõidukit 02.04.2025 kella 21.08 paiku Tallinnas Kalaranna tänaval.
6. Vaidlus on selles, kas sõiduki omanikul on õigus KarS § 71 lg 2 p 1 alusel keelduda väärteomenetlejale edastada

§ 72lg 2 p 1, 2, 3, 4 ettenähtud andmeid.

Samuti selles, kas eriasjade uurija oli pädev antud andmeid küsima, ning kas on täidetud

§ 261

lg 1 väärteo objektiivne koosseis, kuivõrd ei ole tõendatud, et Rain Laane on mootorsõiduki andnud kasutada teisele isikule.

1. Kohtuistungil osales kaebaja esindaja. Kaebaja istungist osa ei võtnud.
2. Väärteotoimiku materjalidest nähtub, et 04.04.2025 on registreeritud PPA dokumendihaldussüsteemis DELTA sissetulevkiri nr 2.1-3/12826-1 pealkirjaga „Liiklusohtlik olukord“ O. C. süüteoteade, millele on lisatud videofail (väärteotoimiku lk 9-10). Videofaili puhul on tegemist sõiduki pardakaamera salvestisega, millelt nähtub, kuidas vastu sõitev sõiduauto Mini Cooper r/m XXX kaldub vastassuuna vööndisse põhjustades liiklusohtliku olukorra sõiduki juhile, kelle sõidukis asus pardakaamera.
3. Antud väärteokaebuse arutamise raames kohus ei anna hinnangut, millise liiklusseaduses ettenähtud rikkumisega oli tegemist, kuid (tulenevalt otsuse p-st 13) väärteo menetlejal oli seadusest tulenev kohustus välja selgitada rikkuja isik. Üldjuhul on auto omanik ka auto kasutaja. Kuid

kohaselt võib autot kasutada ka vastutav kasutaja

§ 11

1 mõistes, samuti võib autoomanik anda auto kasutada teisele isikule lepingu alusel. Seega tegi väärteo menetleja 07.04.2025 põhjendatult päringu kaebajale kui autoomanikule, märkides päringus, et palub infot seoses väärteo teatega, mis on seotud sündmusega Tallinnas Kalaranna tänaval 02.04.2025 kella 21:08 paiku (väärteo toimiku lk 11). 15. Kaebaja väide, et eriasjade uurija ei ole liiklusjärelevalve teostaja

§-de 198 ja 199 mõistes, on ainetu. Enamik liiklussüütegusid pannakse toime nii, et politseiametnikud rikkumist pealt ei näe ja juures ei viibi. On lapsik arvata, et politsei selgitab õigusrikkujaid välja ehk tuvastab süütegude toimepanijaid ainult viibides tänaval, õues. Kaebaja loogika järgi peaks jääma kõik sellised liiklusrikkumised menetlemata ja toimepanijad tuvastamata, sest politseiametnik viibib oma tööd tehes (s.o õigusrikkujaid – hõlmab nii väärteo kui kuriteo toime pannud isikuid - välja selgitades) ametiruumides. Antud juhul ei ole kahtlust, et A. T. on politseiametnik, kes on teenistuses Politsei- ja Piirivalveametis. PPVS § 3 lg 1 p 7 kohaselt on politsei ülesandeks süütegude menetlemine ja karistuste täideviimine seaduses sätestatud alustel ja korras. Väärteotoimiku materjalidest nähtub, et A. T. töötab Põhja Prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituses liiklussüütegude menetlusgrupis s.t tema ülesandeks on mh

§ 195

p 2 kohaselt kontrollida seadustes või seaduste alusel kehtestatud liiklusalastest nõuetest kinnipidamist, tõkestama liiklusalaste nõuete rikkumise ja selgitama välja õigusrikkujad. Seega oli päringu tegemine kaebajale otseselt seotud tema tööülesannetega. Samuti oli tal õiguslik alus menetlustoimingu käigus küsida andmeid auto kasutaja kohta. Esitatud küsimus oli konkreetne, seotud kindla auto, kindla aja ja kindla rikkumisega.

1. VTMS § 58 lg 1 kohaselt väärteomenetlust alustatakse esimese menetlustoiminguga. Väärteomaterjalidele on lisatud O. C. 11.04.2025 tunnistaja ülekuulamise protokoll, millest nähtub, et ülekuulamine on toimunud 11.04.2025 kell 09.03 kuni 09.15, millega alustati väärteomenetlust nr 2317,25,
2. Edasi nähtub väärteoasja materjalidest, et sama menetluse raames on Rain Laane 17.04.2025 kell 09.16 kuni 09.18 tunnistajana keeldunud ütluste andmisest, sest ei soovi anda ütlusi enda ja oma lähedaste vastu.
3. 17.04.2025 kell 09.24-09.25 on Rain Laane ülekuulatud menetlusaluse isikuna, kus protokollis on märgitud, et ta jääb tunnistajana antud ütluste juurde. Selle menetlustoiminguga on alustatud väärteoasi nr
4. Samal päeval on vormistatud ka väärteoprotokoll, millele on kaebaja omakäeliselt alla kirjutanud, et on 17.04.2025 tutvunud protokolli, materjalide ja videoga. Väärteoprotokollist nähtub, et tõenditeks on koopia väärteoasjast nr 231725002668, sõiduki detailandmete päring ja menetlusaluse isiku ütlused. Seega ei ole antud väärteoasjas ainsaks tõendiks menetlusaluse isiku ütlused nagu on väitnud kaebaja esindaja.
5. Rain Laane tunnistajana väljakutsumine oli seaduslik, kuna otseselt talle süüdistuse esitamiseks puudus alus, sest väärteoasja täpsemad asjaolud olid tuvastamata. Tunnistaja ülekuulamine oli korraldatud

§ 72lg 2 p 1-4 andmete saamiseks.

Selliste andmete esitamine on autoomaniku kohus, mis ei pruugi kaasa tuua kellegi süüdi mõistmist või menetluse alustamist autoomaniku suhtes. Auto kasutaja andmete esitamise eesmärgiks on tagada kõigi inimeste liiklusturvalisus, minimaliseerides liiklusrikkujate karistamatuse tunnet, et nende isikut ei ole võimalik tuvastada. 19. Kohtuväline menetleja nõudis kaebajalt

§ 72

lg 2 p 1-4 sätestatud andmete esitamist, mitte ütluste andmist selle kohta, kes ja mis asjaoludel tekitas 02.04.2025 kella 21.08 paiku liiklusohtliku olukorra. Kohtuväline menetleja soovis mootorsõidukit kasutanud isiku andmeid (ees- ja perekonnanimi, aadress, sünniaeg või isikukood ning juhiloa number) fikseerida tunnistajana ülekuulamise protokollis.

§ 72

lg 2 p 1-4 sätestatud andmeid ei saa käsitleda ütlustena enda või oma lähedaste vastu ainult selle tõttu, et neid soovitakse protokollida tunnistaja ülekuulamise protokollis. Eelnimetatud andmeid on võimalik esitada ka muul viisil, näiteks esitada sõidupäevik, sõidumeeriku väljavõte, volikiri, rendileping, saateleht vms. 20. Kohtuväline menetleja menetles liiklusohtliku olukorraga seotud asjaolusid kuni Rain Laane tunnistajana ülekuulamiseni, peale tema ülekuulamist menetles uut väärtegu, s.o andmete esitamata jätmist

§ 72lg 2 p 1-4 mõistes .

Seega

§ 72

lg 2 p 1-4 andmete esitamisest keeldumine on põhjuslikkus seoses mootorsõiduki omaniku kohustusega, millist kaebuse esitaja rikkus. 21.

§ 261

lg 1 objektiivne koosseis näeb ette mootorsõiduki omaniku või vastutava kasutaja poolt käesoleva seaduse § 72 lõikes 2 või 4 sätestatud kohustuse mittetäitmise. Seega piisab objektiivse koosseisu täitmiseks kui mootorsõiduki omanik jätab esitamata mootorsõidukit kasutanud isiku andmeid (ees- ja perekonnanimi, aadress, sünniaeg või isikukood ning juhiloa number).

1. Käesoleval juhul menetlusalune isik tugines oma kaebuses PS § 22 kolmandas lauses ja KrMS § 71 sätestatud õigusele. Kuid PS § 22 lg-st 3 ja konventsiooni artikli 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg ei ole absoluutne, vaid sellele õigusele tuginemise võimalus sõltub üksikjuhtumi asjaoludest. Euroopa Inimõiguste Kohus pidanud erandjuhtudel lubatavaks, et ka ütluste andmisest keeldumisest võib teha isiku jaoks negatiivseid järeldusi, kui asjaoludest ilmneb selgituste andmise vajadus (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu
2. aprilli
3. a otsus asjas O’Donnell vs. Ühendkuningriik, p 52 jj). Lubatavaks on loetud isegi ütluste andmisele sundimist, kui selliselt toimimist saab õigustada liiklusohutuse tagamise huvidega ja teabe andmise kohustus pole nii ulatuslik, et see hakkaks moonutama enese mittesüüstamise privileegist tuleneva õiguse olemust. Kohtu arvates tuleb seejuures silmas pidada, missuguse karistuse ähvardusel ütluste andmisele sundimine toimus, missugused menetlusgarantiid isikul olid ja kuidas saadud teavet kasutati (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu
4. juuni
5. a otsus asjas O’Halloran ja Francis vs. Ühendkuningriik, p 57 jj). Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on samuti eitanud enese mittesüüstamise privileegi absoluutset kehtivust. Seega kohus peab kontrollima, kas ja missugused tegurid võivad selle õiguse kasutamist piirata või selle välistada (RKKK otsus nr 4-16-6037).
6. Mootorsõiduk on liikluses suurema ohu allikas, mistõttu on sõiduki juhtimine allutatud kindlatele reeglitele. Juhtimisõiguse saamiseks peab isik vastama liiklusseaduses sätestatud mootorsõidukijuhile esitatavatele nõuetele ning juhtimisõiguse säilitamiseks täitma sõidukijuhi kohustusi. Muu hulgas on mootorsõidukijuhi kohustuseks

§ 72

kohaselt tagada talle kuuluva või tema valduses oleva sõiduki õige kasutamine, tehniline korrasolek ja nõuetekohase hoidmine. Kui omanik annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates 6 kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama

§ 72lg 2 p 1-4 nimetatud andmed.

See kohustus laieneb ka sõiduki vastutavale kasutajale. Tegemist on nn omaniku kohustusega. Samuti aga ka omaniku nn alibiga, juhul kui temale kuuluva sõidukiga on põhjustatud kellegi teise poolt liiklusrikkumine. 24.

§ 261

lg 1 andmete esitamine menetlejale ei pruugi kaasa tuua automaatselt rikkuja isiku tuvastamist. Seda näiteks juhul, kui autot kasutab mitu vastutavat- või lepingulist kasutajat. Sõiduki omanik, andes menetlejale auto kasutajate isikute ringi õiged andmed, ei vastuta

§ 261lg 1 järgi.

Menetleja ülesanne on seejärel tuvastada, kes täpselt sellest isikute ringist pani toime liiklussüüteo. Sellised andmed ei anna informatsiooni süüteo toimepanemise asjaolude kohta nt kas sõidukit kasutanud juhil on juhtimisõigus või kas süütegu on toimepandud joobeseisundis, kas tegu on toime pandud tahtlikult või ettevaatamatult. Sellised asjaolud peab välja selgitama menetleja. 25. Kohus möönab, et edastades menetlejale sõidukit kasutanud isiku andmed võib see kaasa aidata toimepandud süüteo avastamisele ja süüdlase tuvastamisele. Kuid

§ 72

lg 2 p 1-4 sätestatud kohustuse olemasolu saab õigustada liiklusohutuse tagamisega, vajadusega kaitsta teiste inimeste elu, tervist ja vara. Samas peab kohus vajalikuks märkida, et sõiduki omanik vastutab

§ 261

lg 1 järgi ka siis, kui ta nt on unustanud sõiduki kasutajate andmed või lihtsalt otsustab andmeid mitte avaldada. 26.

§ 261

lõikes 1 ettenähtud karistuse raskus ei ole sellise iseloomuga, millega saaks õigustada andmete edastamata jätmist. Seega riigi poolt teabe saamiseks rakendatav sund ei ole intensiivne ning

§ 72

lg 2 p 1-4 ette nähtud kohustus ei hõlma kohustust anda ennast või lähedasi süüstavaid ütlusi, sunni kasutamist saab muu hulgas õigustada liiklusohutuse tagamise ning teiste isikute põhiõiguste kaitsmisega, mistõttu ei ole tegemist PS § 22 lg-st 3 ja konventsiooni artikli 6 lg-st 1 tuleneva õiguse ülemäärase riivega. 27. Kohtu hinnangul väärteoasjas kogutud tõenditega tõendatud

§ 261

lg 1 sätestatud väärteokoosseisu objektiivne külg – Rain Laane olles mootorsõiduki Mini Cooper SD ALL4 r/m XXX omanik jättis 17.04.2025 kell 09.19 Tallinnas Rahumäe tee 6/1 liiklusjärelevalve teostajale esitamata 02.04.2025 kella 21.08 paiku Tallinnas Kalaranna tänaval eelnimetatud mootorsõidukit kasutanud isiku andmed s.o ees- ja perekonnanime, isikukoodi või sünniaja, aadress ja juhiloa andmed, kuigi oli kohustatud seda tegema. Tulenevalt eeltoodust kohus leiab, et väärteoprotokollis on täielikult kajastamist leidnud kõik

§ 261lg 1 rikkumise faktilised asjaolud, teokirjeldus vastab süüteo koosseisule ning on piisavalt selge. 28. Kar

S § 15 lg 3 kohaselt väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 2 kohaselt isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Väärteomenetluses on tõendid, et Rain Laane tahtlikult keeldus omaniku kohustuse täitmisest ja teadis, et taoline käitumine on karistatav. Kohus asub seisukohale, et

§ 72

lg 2 nõue täitmata jätmise pani Rain Laane toime kavatsetult, sest seadis eesmärgiks mootorsõidukit kasutanud isiku vastutusest vabastamise liiklusohtliku olukorra põhjustamise eest.

1. Väärtegu on õigesti kvalifitseeritud, selle on toime pannud menetlusalune isik Rain Laane, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. KARISTUS
2. KarS § 56 lg 1 järgi on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
3. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks vastava süüteokoosseisu sanktsiooni keskmine määr. Edasi tuvastatakse isiku süü suurus, mille hindamisel lähtutakse teo toimepanemise asjaoludest ning karistust kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest. Nende põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid (RKKKo 03.04.2020, 1-18-2232, p 71). 32.

§ 261

lg 1 sätestab, et mootorsõiduki omaniku või vastutava kasutaja poolt käesoleva seaduse § 72 lg 2 või lg 4 sätestatud kohustuse mittetäitmise eest - karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. 33. Rain Laanele mõisteti kohtuvälise menetleja otsusega

§ 261

lg 1 järgi karistusena rahatrahv 50 trahviühiku ulatuses s.o sanktsiooni keskmises määras. Otsusest nähtub, et kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvesse võtnud asjaolu, et puuduvad nii kergendavad kui raskendavad asjaolud.

1. Väärteoasjas puuduvad andmed, millistel oleks alust karistuseks mõistetud rahatrahvide kergendamiseks. Kohtuväline menetlejale on õigesti leidnud, et asjas puuduvad karistust kergendavad asjaolud. Rain Laane ei ole avaldanud vähimatki kahetsust toimepandud väärteo osas. Asjaolu, et ta on varem karistamata isik, ongi olnud põhjuseks, miks on määratud karistus sanktsiooni keskmine. Rain Laanel on pikaajaline mootorsõiduki juhi kogemus, tegemist on elukogenud inimesega, kes peaks mõistma, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate sh tema enda huvides. Keeldudes kavatsetult liiklusjärelevalve teostaja nõudmisel tema mootorsõidukit kasutanud isiku andmete avaldamisest, hõlbustab ta nii õigusrikkumise varjamist. Selline käitumine on ühiskonnaohtlik, sest see süvendab süütegusid sooritanud isikutel karistamatuse tunnet ning samal ajal õõnestab teiste liikluses osalejate turvatunnet.
2. Lähtudes menetlusaluse isiku süü ulatusest – ta on toime pannud kavatsetult väärteo, oma süüd ei tunnista, asjas puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, siis puudub alus kohtuvälise menetleja poolt mõistetud rahatrahvide vähendamiseks. Mõistetud karistus peab hoidma ära uued süüteod ja saatma ka ühiskonnale signaali, et rikkumistele järgnevad mõjusad karistused.
3. Kohus märgib lisaks, et väärteoasjas puuduvad ka andmed, millistel oleks alust karistuseks mõistetud rahatrahvi ositi tasumise määramiseks. Rahatrahvi ositi tasumise määramist keegi taotlenud ei ole.
4. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri LääneHarju politseijaoskonna menetlustalituse 12.05.2025 otsuse väärteoasjas nr 2317,25,002829, millega Rain Laanet karistati

§ 261lg 1 alusel rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 400 eurot, muutmata.

MENETLUSKULUD

1. VTMS § 38 lg 1 järgitakse väärteoasja kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel KrMS sätteid.
2. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 181 lg 1 järgi hüvitab riik menetluskulud üksnes õigeksmõistva lahendi korral.
3. Valitud kaitsjale makstud tasu on menetluskulu KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes. Rain Laanel oli kokkuleppe korras kaitsja. Kohus märgib, et kuna käesolevas asjas ei teinud kohus kaebajale esitatud etteheites otsustust VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi, siis tuleb kaebaja õigusabikulud jätta tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Lea Pähkel kohtunik