← Eesti

3-23-2772/18

Obsah (4)§ 215§ 116§ 249§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunikud Janar Jäätma, Villem Lapimaa ja Veiko Vaske Otsuse tegemise aeg ja koht 30. jaanuar 2026, Tallinn Haldusasja number 3-23-2772

) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-23-2772

  1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas
  2. novembri
  3. a otsusega nr 15.33.4/1082-2 H.Y tähtajalise elamisloa, mis oli väljastatud töötamiseks, kehtetuks alates
  4. novembrist
  5. PPA esitas otsuses kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) isik on Aserbaidžaani kodanik, kellele anti tähtajaline elamisluba töötamiseks X OÜ juurde kehtivusajaga
  6. veebruar 2023 –
  7. veebruar 2028; 2) tööandja teavitas PPA-d
  8. septembril 2023, et võtab tagasi oma kutse töötamiseks elamisloa andmiseks H.Y-le . Tööandja selgitas
  9. oktoobril 2023 täiendavalt, et isik ei tööta ettevõttes, tööleping on lõpetatud ning ta pole tööandja poole pöördunud ka pärast töövaidluskomisjoni otsust; 3) töötamise registri (TÖR) kohaselt on töösuhted lõpetatud alates
  10. juulist 2023; 4) isik avaldas
  11. novembril 2023, et tema töösuhe tööandjaga ei ole lõpetatud, vaid on kehtiv; 5) isik esitas töövaidluskomisjoni
  12. augusti
  13. a otsuse, mille kohaselt TÖR kanded ei oma õiguslikke tagajärgi töölepingu lõpetamise mõttes ehk töötamise registri kanne töölepingut ei lõpeta. PPA arvestas selle seisukohaga, küll aga omavad PPA ülesannete täitmisel TÖR kanded õiguslikke tagajärgi välismaalasele antud elamisloa omamisele ja pikendamisele; 6) tööandja teavitas, et isik ei ilmunud pärast töövaidluskomisjoni otsuse kättesaamist tööle; 7) tööandja teavitas täiendavalt
  14. novembril 2023, et isik pidi täitma oma tööülesandeid. Samas ei ole isik enda tööülesandeid alates
  15. juulist 2023 täitnud. Tööandja käsitas isiku pikaajalist tööle mitteilmumist põhjuseta puudumisena ja ütles tema lepingu
  16. novembril 2023 erakorraliselt üles; 8) isik ei vastanud PPA täiendavale nõudele seisukohtade esitamiseks. Kuna isiku ja tööandja vahelised töösuhted on lõppenud, on elamisloa alus ära langenud.
  17. H.Y esitas halduskohtule kaebuse PPA
  18. novembri
  19. a otsuse tühisuse tuvastamiseks või tühistamiseks. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) haldusakti resolutsioonis on kirjas, et kaebaja elamisluba on kehtetu alates xx.11.
  20. Haldusakti ei ole seega võimalik täita ning see on tühine; 2) kaebaja ja tema tööandja vahel on kehtiv töösuhe. PPA ei ole kogunud tõendeid novembris 2023.a töösuhte lõppemise kohta ega ole kuulanud kaebajat selle asjaolu suhtes ära. Vastustaja on jätnud arvestamata, et kaebajal on õigus vaidlustada töölepingu ülesütlemine 30 päeva jooksul; 3) kaebaja tagastas vastustajale
  21. augustil 2023 elamisloakaardi ja lahkus järgmisel päeval Eestist; 4) kaebaja on töölepingu
  22. novembri 2023 erakorralise ülesütlemise vaidlustanud. Tööloa andmise tingimuseks on kehtiv tööleping, mitte isiku kohalviibimine töökohal. Töötaja võib töökohalt puududa erinevatel põhjustel; 5) kaebaja ei vastanud PPA nõudele, sest leidis, et teises küsimuses toodud andmed on juba olemas ning esimene ja kolmas küsimus on asjakohatud.
  23. PPA taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise alused olid täidetud; 2) algses haldusaktis oli viga ning otsus edastati kaebajale uuesti. Kehtetuks tunnistamise tähtpäev on toodud ka haldusakti punktis 15; 3) kaebaja tööleping lõppes alates
  24. novembrist
  25. Kaebaja uut TÖR kannet ei teinud tööandja, vaid töövaidluskomisjon. Samas oli kaebaja kohustatud tööle asuma, mida ta ei teinud. Tööandja käsitas kaebaja pikaajalist mitteilmumist põhjuseta puudumisena ja lõpetas töölepingu; 4) kaebajale anti korduvalt võimalus oma seisukohta selgitada. Kaebaja ei ole üheski selgituses esile toonud, et ta oleks pärast töövaidluskomisjoni otsust alustanud tööandja juures 2

(6)3-23-2772 reaalselt töötamist. Kaebaja ei vastanud PPA järelepärimisele, kas kaebaja töötab alates
  1. juulist 2023 tööandja juures; 5) kui kaebaja on seisukohal, et ta tööleping on kehtiv, ei ole arusaadav, miks ta ei ole täitnud oma tööülesandeid. Tööandja selgitas vastustajale
  2. novembril 2023 asjaolusid, millest kaebaja pidi olema teadlik. Vastustaja ei pidanud kaebajat töösuhte lõppemisest teavitama; 6) kaebajal oli pärast
  3. oktoobri
  4. a kohtuotsust kehtiv elamisluba ja seega kohustus töökohustuste täitmist jätkata. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks Eestist
  5. augustil 2023 lahkunud ning kaebaja varasemad Eestisse saabumised ja siit lahkumised nähtuvad piiriületuste andmebaasist.
  6. Tallinna Halduskohus jättis
  7. mai
  8. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebajale anti elamisluba töötamiseks konkreetse tööandja juures. Välismaalaste seaduse (VMS) § 185 lg 1 kohaselt määratakse töötamiseks antavas tähtajalises elamisloas kindlaks välismaalase Eestis töötamise tingimused, sh vähemalt tööandja, töötamise koht ja töökoht. Välismaalase Eestis viibimine peab olema kooskõlas avalike huvidega (VMS § 13 lg 1). Seega ei ole välismaalase töötamiseks elamisloa andmise eesmärk välismaalasele Eestis töö ja sotsiaalsete hüvede tagamine, vaid töökohtade täitmine ja töö tegemine, milleks Eesti ühiskonnast töötajaid ei leita. Lisaks kehtivale töölepingule või muul alusel kehtivale töösuhtele peab välismaalane ka faktiliselt tööandja juures töötama. Ainult kehtiva töölepinguga nimetatud eesmärki tagatud ei ole; 2) TÖR-i kohaselt lõpetati töösuhe
  9. juulil
  10. Töövaidluskomisjon tuvastas
  11. septembri
  12. a otsusega, et kaebaja ja tööandja vahel on kehtiv tööleping. Tööandja ütles töölepingu erakorraliselt
  13. novembril 2023 üles, kuna kaebaja ei asunud tööle. TÖR-i kanti erakorraline ülesütlemine sama kuupäeva seisuga; 3) kaebaja ei asunud tööandja juurde tööle olukorras, kus tal oli kehtiv elamisluba töötamiseks ja kehtiv tööleping. Kaebaja ei ole täitnud enda töölepingu tingimusi; 4) vastustaja algatas haldusmenetluse elamisloa kehtetuks tunnistamiseks
  14. oktoobril 2023 ning andis kaebajale võimaluse esitada oma arvamuse. Kaebaja esitas
  15. novembril 2023 selgituse, milles kinnitab üksnes, et töösuhted ei ole lõppenud ja tööandjal on kohustus tasuda töötasu. Kaebaja selgitus ei sisalda teavet selle kohta, et kaebaja teeks tegelikult tööandja juures tööd; 5) tööandja teavitas vastustajat töölepingu lõpetamisest
  16. novembril
  17. Vastustaja andis haldusakti
  18. novembril
  19. Vastustaja ei ole kaebajat
  20. novembril 2023 töölepingu ülesütlemise osas ära kuulanud. Samas küsis vastustaja kaebajalt
  21. novembri
  22. a kirjaga, kus ta viibib ja kas ta töötab tööandja juures. Kaebaja järelepärimisele ei vastanud ega taotlenud vastamise tähtaja pikendamist. Kaebaja pole ka varem vastustajale vastanud, kas ta töötas tööandja juures edasi. Kaebaja pole avaldanud, et tal oli seadusest tulenev alus töölt puudumiseks, nt puhkus või haigus. Kaebajal oli õigus viibida Eestis alates
  23. oktoobrist
  24. Kui kaebaja sellegipoolest Eestis ei viibinud, ei olnud tal võimalik täita ka talle töötamiseks antud elamisloa tingimusi, s.o töötada Eestis. Eestis tööle asumata jätmine on aluseks elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. Vastustaja on ka kohtumenetluses toonud, miks ta leiab, et ei ole veendunud kaebaja Eestist lahkumises. Siinses asjas on keskse tähendusega asjaolu, kas kaebaja asus faktiliselt uuesti tööle. Selle kohta küsis vastustaja
  25. novembril 2023 kaebajalt seisukohta. Küsimuse ja ka vastuse sisu ulatus ei muutu oluliselt, kui küsimusse oleks lisatud ka tööandja poolne
  26. novembri
  27. a töölepingu ülesütlemine. Kaebaja ei väida, et ta oleks vahepeal, s.o nii töölepingu kui ka elamisloa kehtivuse ajal alates
  28. oktoobrist 2023 uuesti tööandja juurde tööle asunud. Seega ka ärakuulamisõiguse rikkumise korral tuleks anda uus samasugune haldusakt (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58); 3
(6)3-23-2772 6) VMS ei sisalda ooteaega, kuni töötajal on võimalik töölepingu lõpetamist vaidlustada ning toimub kuni vaidlustamise menetlus töövaidluskomisjonis ja kohtus. Ainsaks erandiks on töölepingu erakorraline ülesütlemine majanduslikel põhjustel (VMS § 1892). Juhul kui tuvastatakse töösuhte kehtivus, on isikul võimalik taotleda haldusmenetluse uuendamist (HMS § 44). Kui vaidlustamise ajal vajavad isiku õigused kaitset, on tal võimalik taotleda halduskohtult esialgset õiguskaitset, sh vaidemenetluse ajaks (

§ 249lg-d 1 ja 5); 7) haldusakt ei ole tühine.

Algse haldusakti punktis 15 on toodud kehtetuks tunnistamise aeg. Vastustaja on n-ö näpuvea samal päeval parandanud, selgitades ka parandamise põhjust. Kaebaja ei saanud seetõttu sattuda eksimusse, mis ajast ta elamisloa kehtivus lõppeb, ning haldusakti on võimalik täita. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

  1. Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) tööleping kehtib; 2) kaebajal puudus elamisloakaart. Seega esines kaebajal oluline põhjus, miks ta ei saanud tööle minna. Töölepingu ülesütlemine oli seega tühine; 3) elamisloa andmisel töötamiseks on oluline, et isikul oleks töösuhe, mitte see, kas ta füüsiliselt töökohal viibib; 4) halduskohus pidi tuvastama, et töösuhte ülesütlemine oli tühine; 5) PPA ei kuulanud kaebajat ära.
  2. Vastustaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) alates
  3. oktoobrist 2023 oli kaebajal tagasiulatuvalt (s.o
  4. oktoobrist 2023) õigus Eestis viibida; 2) kaebaja pole tõendanud, et
  5. novembri
  6. a töölepingu ülesütlemine oleks tühine. Kaebaja väidetud asjaolu, et tal oli mõjuv põhjus eemal viibimiseks, ei too tühisust kaasa. Ka halduskohus jõudis järelduseni, et ülesütlemine polnud tühine; 3) elamisluba töötamiseks antakse selleks, et isik saaks reaalselt tööd teha. Töölepingu olemasolu ei kinnita töötamist. Tööandja ütles töölepingu üles, kuna kaebaja ei teinud tööd; 4) kaebaja ära kuulamata jätmine ei mõjutanud asja otsustamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  7. Vaidluse all on küsimus, kas PPA tunnistas õiguspäraselt kaebaja tähtajalise elamisloa, mis anti töötamiseks, kehtetuks VMS § 135 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 alusel põhjusel, et kaebaja ja tööandja vahel oli töösuhe lõppenud. Kaebaja pidi elamisloa kohaselt töötama X OÜ-s kokana (VMS § 185 lg 1 ja lg 3).
  8. PPA tunnistab tähtajalise elamisloa kehtetuks, kui: 1) välismaalasele elamisloa andmise või pikendamise tingimuseks olev asjaolu ei ole täidetud; 2) välismaalase suhtes esineb elamisloa andmisest või pikendamisest keeldumise alus või 3) elamisloa andmise tingimused ei ole tähtajalise elamisloa kehtivusaja jooksul täidetud (VMS § 135 lg 2 p-d 1, 2 ja 4).
  9. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et kui elamisluba antakse töötamiseks, siis eeldab see ka seda, et piisav pole üksnes kehtiva töölepingu olemasolu, vaid et isik reaalselt ka teeks seda tööd selles kohas, milleks elamisluba töötamiseks anti (vt VMS § 13 lg 1 ning § 4

(6)3-23-2772 185 lg 1 ja lg 3). Normide eesmärgiks ei ole mitte kehtivate töölepingut sõlmimine ja selle abil Eestis viibimiseks seaduslike aluste loomine, vaid soodustada Eesti majanduse, teaduse, hariduse või kultuuri arengut (VMS § 176 lg 1). Kui välismaalane Eestis ei viibi või Eestis viibides tööd ei tee, siis ta ei toeta töötamisega Eesti majanduse, teaduse, hariduse või kultuuri arengut.
  1. PPA hinnangul kinnitavad tööandja
  2. oktoobri ja
  3. novembri
  4. a TÖR-i kanded, et kaebaja töösuhe oli lõppenud. Lisaks toob halduskohus välja, et TÖR-i kande kohaselt lõpetati töösuhe
  5. juulil 2023, kuid töövaidluskomisjon tuvastas
  6. septembri
  7. a otsusega, et tööleping kehtis. Ühtlasi märgib halduskohus, et tööandja ütles töölepingu
  8. novembril 2023 erakorraliselt üles, sest kaebaja ei asunud tööle ning sama kuupäeva seisuga tehti TÖR-i ka sellekohane kanne.
  9. Apellatsiooniastmes on vaidluse all küsimus selle üle, mis põhjusel ei asunud kaebaja alates
  10. oktoobrist 2023, millal tal oli kehtiv elamisluba töötamiseks ja kehtiv tööleping, tööandja juurde tööle.
  11. Kaebaja toob välja, et ta ei saanud
  12. oktoobrist 2023 tööandja juurde tööle asuda, sest ta täitis vastustaja
  13. augusti
  14. a lahkumisettekirjutuse ja naasis
  15. augustil 2023 päritoluriiki.
  16. Halduskohus on õigesti järeldanud, et pärast seda, kui vastustaja tunnistas
  17. oktoobri
  18. a otsusega tagasiulatuvalt alates
  19. oktoobrist 2023 kehtetuks enda
  20. juuli
  21. a otsuse, millega oli kaebaja tähtajaline elamisluba töötamiseks kehtetuks tunnistatud. Seega oli kaebajal pärast
  22. oktoobri
  23. a otsuse andmist õigus Eestis töötada.
  24. Asjaolu üle, et kaebaja ei asunud pärast
  25. oktoobrit 2023 tööandja juures tööle, vaidlus puudub. Kaebaja toob apellatsioonkaebuses välja, et ta viibis sellel ajal välismaal ja ta ei saanud Eestisse naasta, sest PPA võttis
  26. augustil 2023 elamisloakaardi ära ja uus elamisloakaart oleks kaebajale väljastatud 30 päeva jooksul ehk
  27. detsembril 2023 (sh tuleb arvesse võtta dokumendi saatmise aega). Kaebaja väidete kohaselt ei saanud ta seega vastustajast tingitud põhjusel tööle asuda.
  28. Esmalt toob PPA välja, et piiriületuse andmebaasi teabe kohaselt saabus kaebaja Eestisse
  29. mail 2022, lahkus Eestis
  30. märtsil 2023 ning saabus Schengeni alale uuesti
  31. mail
  32. PPA andmebaasist ei nähtu, et kaebaja oleks Eestist lahkunud
  33. augustil 2023 (dtl 127–131). PPA toob põhjendatult esile, et kaebaja pole oma väidet, et ta lahkus Eestist, tõendanud. Ringkonnakohus palus kaebajal esitada tõend (nt väljavõte passist), et ta on Eestist lahkunud. Vastuseks ringkonnakohtu päringule vastas kaebaja, et tal puuduvad tõendid Eestist lahkumise kohta (dtl 179). Seega ei saa lugeda tõendatuks kaebaja väidet, et ta oleks Eestist lahkunud ja et tal puudus tegelikult võimalus tööle asuda.
  34. Isegi juhul, kui kaebaja väite tõele vastavust eeldada, siis ei nähtu, et kaebaja oleks enne vaidlustatud
  35. novembri
  36. a otsust astunud samme, selleks et pärast
  37. oktoobri
  38. a otsust väljastataks talle uuesti elamisloakaart. PPA vastas kaebajale
  39. detsembril 2023, et elamisloakaarti ei saa kaebajale väljastada põhjusel, et tema elamisluba töötamiseks tunnistati
  40. novembri
  41. a otsusega kehtetuks (dtl 110). Kui kaebajal oli tegelik huvi jätkata tööandja juures töötamist, siis saanuks eeldada, et ta oleks seda esimesel võimalusel pärast
  42. oktoobrit 2023 teinud. Seetõttu ei saa pidada usutavaks kaebaja väidet, et tal oli tegelik soov tööandja juures pärast
  43. oktoobrit 2023 tööd teha, kuid PPA tegevuse (elamisloakaardi 5
(6)3-23-2772 äravõtmise) tõttu jäi tal tööle ilmumata. Kaebaja ei saanud eeldada, et tööandja jätkab kaebajaga töösuhet, kui ta ei ilmu tööle ajavahemikul
  1. oktoober kuni
  2. november
  4. PPA esitas kaebajale
  5. novembril 2023 järgmised küsimused: 1) Kus kaebaja viibis perioodil
  6. august 2023 kuni
  7. oktoober 2023 (täpsustada viibimiskohta – peatumisaadress, linn, riik)? 2) Kas kaebaja on alates
  8. juulist 2023 kuni
  9. novembrini 2023 töötanud tööandja juures, sh täitnud tööülesandeid, mille alusel on tööandjal võimalik teha töötundide arvestust? 3) Kus kaebaja
  10. novembri
  11. a kuupäeva seisuga viibib? Kaebaja jättis PPA nendele küsimustele vastamata, samuti ei taotlenud ta vastamise tähtaja pikendamist. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et ta oli osadele küsimustele varem vastanud ning osad küsimused olid asjakohatud (vt dtl 87). PPA kogus teavet selle kohta, kas kaebaja viibib Eestis ja kas ta tegelikult teeb tööandja juures tööd. Nende asjaolude kohta vastamata jätmisega riskis kaebaja sellega, et ebaselgus asjaoludes võidakse tõlgendada tema kahjuks.
  12. Eelnevast tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et olukorras, kus kaebaja ei ilmunud tööandja juurde tööle enam kui kuu aja jooksul ning kaebaja polnud astunud samme elamisloakaardi saamiseks enne
  13. novembri
  14. a otsuse andmist, oli PPA-l põhjendatud lähtuda eeldusest, et kaebaja tegelik töösuhe tööandjaga oli lõppenud. Asjaolud kogumis lubavad järeldada, et kaebaja tööandja juures tegelikult tööd ei teinud ning töö tegemine ei olnud takistatud PPA tegevusest.
  15. Asja lahendamisel ei tule tähendust omistada sellele, et PPA ei andnud kaebajale võimalust esitada omapoolset seisukohta tööandja esitatud
  16. novembri
  17. a töölepingu ülesütlemise kohta. Küsimuse all ei olnud mitte
  18. novembri
  19. a töölepingu ülesütlemise õiguspärasus ja töölepingu kehtivus, vaid selles, kas kaebaja tegi alates
  20. oktoobrist 2023 tööandja juures tööd. Selle asjaolu kohta PPA kaebajalt seisukohta küsis, kuid kaebaja jättis sellele vastamata. Tõendatud pole kaebaja väide, et PPA-st tingituna välismaal viibimise tõttu ei saanud ta tööle asuda.
  21. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
  22. Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda (

§ 108lg 1 ning § 109 lg 1 ja lg 6). (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.