KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ruth Prigoda Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 29. jaanuar 2026, Tallinn Haldusasja number 3-24-3268 Haldusasi H.G ka

) § 7 lg 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks.

§ 7

2 lg-te 11, 3 ja 4 järgi määratakse lahkumisettekirjutusega lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg ajavahemikus 7 kuni 30 päeva, arvestades kõiki olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. 24. PPA 30.12.2024 lahkumisettekirjutus on õiguspärane. Kaebajal puudus Eestis viibimiseks seaduslik alus, kuna tähtajaline elamisluba kaotas kehtivuse 07.09.2024, kaebaja viisataotlus jäeti 28.11.2024 otsusega õiguspäraselt rahuldamata ning möödunud oli ka VMS § 44 lg-st 2 lähtuv 90-päevane viisavaba viibimisõigus kaebajale kui Iisraeli kodanikule. Kuna puudusid eeldused seadustamisettekirjutuse (

§ 9lg 1) tegemiseks, siis tuli kaebajale koostada lahkumisettekirjutus.

Kaebaja oli nõus vabatahtlikult Eestist lahkuma 9 ning leidis, et vajab lahkumise korraldamiseks kolme nädalat, et osta lennupiletid, korjata asju, sättida ennast ja kooskõlastada lahkumine üürikorteri omanikuga ning korterit koristada. 10 Kaebaja selgitas, et teda seovad Eesti ja Schengeni riikidega ainult õpingud. 11 PPA käsitles lahkumisettekirjutuse lkl 5 kaebaja argumente 3-nädalase vabatahtliku lahkumise tähtaja andmiseks ja leidis, et tegelikult piisab kaebajale lahkumiseks 7 päevast. Seega PPA kaalutlusotsus lahkumistähtaja määramisel on põhjendatud ning kohtule ei nähtu kaalumisel vigu, samuti on tähtaeg proportsionaalne, arvestades kaebaja seotust Eestiga ainult läbi õpingute ning asjaolu, et lahkumise korraldamise toimingud ei eeldanud sellest suuremat ajakulu (HMS § 4 lg 2, § 54, § 56, sh lg 3, HKMS § 158 lg 3). Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses esitanud konkreetseid vastuväiteid, et 7 päeva lahkumiseks olnuks vaatamata PPA põhjendustele ikkagi ebapiisav ning ebaproportsionaalne.

1. Asjas tõusetus vaidlus sellest, et PPA osundas lahkumisettekirjutuses (lk 6) kaebaja poolt kaasaaitamiskohustuse eiramisele ja täismahus täitmata jätmisele, kuna 23.12.2024 ei ilmunud kaebaja PPA-sse kokkulepitud kohtumisele ning samuti andis ta vastuolulisi ütlusi õpingute kohta. Seega kaebaja käitumine raskendas PPA-l temaga seotud asjaolude väljaselgitamist. Kohus nõustub PPA põhjendustega kaasaaitamiskohustuse täismahus täitmata jätmise kohta ning leiab, et seda arvestati õigustatult lahkumisettekirjutuse tegemisel ja vabatahtliku täitmistähtaja kestuse määramisel.
2. Kaebaja vastuolulisi väiteid seonduvalt õpingute ja läbitavate õppeainetega kirjeldati lahkumisettekirjutuses (lk 3–5) põhjalikult ning neid ei ole vajalik kohtuotsuses täies ulatuses korrata. Kokkuvõtvalt võib välja tuua asjaolud, et kaebaja 19.12.2024 küsitlusel selgitatu kohaselt oli tal läbimata 5 õppeainet, kuid Mainori vastuse 12 kohaselt oli neid 10; kaebaja väitis, et ta õpib ning läbib veebruari 2025 alguseks 5 õppeainet, mida ta Mainori vastuse järgi tegelikult 2024 sügissemestril isegi ei võtnud; kaebaja väitis, et osades ainetes peab käima isiklikult kohapeal, kuid Mainori vastuse kohaselt oli soovi korral olemas võimalus online 9 19.12.2024 küsitluse protokoll, dtl 108 – 113, lk 5 lõpp. 30.12.2024 küsitluse protokoll, dtl 114 –
3. 11 19.12.2024 küsitluse protokoll, lk
4. 12 Vt päringuid ja Mainori vastuseid õpingute kohta PPA 10.02.2025 vastuse lisades 6 – 8 (dtl 121 – 134). 10 10

§ 74

lg 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Sissesõidukeeldu on võimalik kohaldada ka lühemaks ajaks või jätta see üldse kohaldamata (

§ 74lg-d 3 ja 4).

30. Riigikohus selgitas 15.05.2025 otsuses nr 3-23-1317 (punkt 28), et

§ 74

lg-t 1 (sissesõidukeelu kohaldamine) tuleb kohaldada koos

§ 7

lg 2 vajaduspõhisust („ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu“) ning

§ 74 lg 3 sissesõidukeelu 13 PPA 10.02.2025 lisad 1 – 3 (dtl 105-107). 11

§ 6

lg 1 eesmärki vältida mitte iga, vaid ainult ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Tallinna Ringkonnakohus märkis 19.09.2025 otsuses nr 3-22-1422 (punkt 10) järgmist: „/…/

§ 74

lõigetest 1, 3 ja 4 ning § 7 lõikest 2 tulenevalt on Eestis ebaseaduslikult viibivale välismaalasele tehtavas lahkumisettekirjutuses sissesõidukeelu kohaldamine põhjendatud, kui kõiki asjaolusid ning välismaalase kaitset väärivaid huve hoolikalt kaaludes saab järeldada, et tegemist on ebasoovitava välismaalasega, kelle Eestis viibimine kujutab endast avalikule korrale või riigi julgeolekule ohtu, mille neutraliseerimiseks on täiendava meetmena vajalik hoida ära välismaalase naasmine teatud aja jooksul. Kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamine ei ole siiski lahkumisettekirjutuse automaatne järelm (vt selle kohta Riigikohtu otsus haldusasjas nr 323-1317). Selleks, et välismaalast saaks pidada ebasoovitavaks

§ 6lg 1 tähenduses, ei pea aga temast lähtuma mingisugune eriliselt tõsine oht.

/…/.“

1. Lahkumisettekirjutusest (lk 6) nähtub, et PPA ei pidanud kolmeaastast Schengeni sissesõidukeeldu lahkumisettekirjutuse automaatseks järelmiks ning hindas, kas esineks põhjust sissesõidukeeldu lühendada või kohaldamata jätta. Kohus leiab, et PPA põhjendused on asjakohased ning ei nähtu kaalutlusõiguse rikkumist, samuti on sissesõidukeeld proportsionaalne.
2. Esmalt märgiti lahkumisettekirjutuse lk-l 5, et kaebaja ei ole usaldusväärne välismaalane, kuna viisa andmisest keeldumise otsus tehti VMS § 65 lg 2 punkti 6 alusel; ta ei pöördunud ise seoses ebaseadusliku viibimisega PPA poole, kuigi oli teadlik Schengenis seadusliku aluseta viibimisest; ta esitas vastuolulisi andmeid õppimise kohta nii halduskohtule kui PPA-le; kaebaja ei ilmunud 23.12.2024 PPA-sse vestlusele ega tõendanud mitteilmumise põhjust. Ehkki neid põhjendusi ei seostatud otseselt sissesõidukeeluga, vaid järgnevalt käsitleti nii lahkumiskohustust kui ka sissesõidukeeldu, siis on väljatoodud põhjendused asjakohased mh sissesõidukeelu põhjendamisel. PPA arvestas ka, et kaebaja ei täitnud täismahus kaasaaitamiskohustust ning et ta on Eestis neljal korral väärteo korras karistatud liiklusseaduse rikkumise eest. Seega tõi PPA välja piisavad põhjendused, miks kaebaja on ebasoovitav välismaalane. Seonduvalt kaebaja vastuoluliste selgitustega õpingute osas ning kaasaaitamiskohustuse eiramisega esitas kohus põhjendused eespool. Vastuseks kaebajale tuleb märkida, et viisarežiimi rikkumine (lühikese aja jooksul) ei lükka ümber argumente, et pidada teda ebasoovitavaks välismaalaseks. Samuti pidi kaebaja esindaja vahendusel mõistma, et halduskohtule 28.11.2024 otsuse peale kaebuse ning esialgse õiguskaitse taotluse esitamine ei muutnud tema Eestis viibimist seaduslikuks ning esialgse õiguskaitse andmisele lootmine oli kaebaja oma risk.
3. Lahkumisettekirjutuses osundati õigustatult, et isikul puuduvad Eestis või muus Schengeni riigis perekondlikud ja majanduslikud sidemed ning ainsa Eestiga siduva aspektina välja toodud õppimise kohta esitatud informatsioon on väga vastuoluline. Kohus nõustub, et kaebajal ei ole Eestis ja Schengenis viibimine hädavajalik, kusjuures kaebaja ei esitanud 30.12.2024 vestlusel vastuväiteid kolmeaastasele Schengeni sissesõidukeelule ja ka kohtumenetluse seisukohtadest ei selgu, millist konkreetset muud Schengeni riiki ja mis põhjusel oleks tal vajalik kolme aasta jooksul külastada. Kaebaja viitab jätkuvalt alusetult, nagu ta peaks õpingute tõttu isiklikult Eestis viibima ja koolis kohapeal käima, kuigi Mainori 20.12.2024 vastusest (dtl 126) selgub, et see väide pole õige. Asjaolu, et kaebaja pole uurinud võimalusi online õppeks ega ole isegi üritanud õppeaineid läbida veebi teel, pole aluseks pidada sissesõidukeeldu ebaproportsionaalseks. Kaebaja poolt õiguspärasele ootusele tuginemine on asjakohatu, kuna 12

nõudeid eirates mistahes viisidel tagama välismaalasele võimaluse õppimist jätkata Eesti territooriumil.

1. Kaebaja viitas proportsionaalsuse põhimõtte rõhutamiseks Riigikohtu lahendile 3-3-1-58-12 ning Euroopa Nõukogu ja Parlamendi 09.03.2016 määrusele nr 2016/
2. Kuna sissesõidukeelu proportsionaalsuse hindamine on niikuinii sisse kirjutatud

§ 7

4 lg-sse 3, siis ei pea kohus viidatud lahendi ja määruse analüüsimist vajalikuks.

1. Kaebaja leidis, et maksimaalselt võinuks sissesõidukeeldu kohaldada kuueks kuuks, sest ta lahkub vabatahtlikult ja on teinud jõupingutusi olukorra lahendamiseks. Kohus nõustub PPA-ga, et asjaoluga, kas kaebaja lahkub Eestist ja Schengenist vabatahtlikult, ei olnud võimalik lahkumisettekirjutuses sissesõidukeelu määramisel arvestada, sest lahkumise 7-päevane tähtaeg hakkas alles pärast lahkumisettekirjutuse tegemist kulgema. Samuti jääb arusaamatuks, milliseid tehtud jõupingutusi kaebaja silmas peab.
2. Järelm, et kaebaja suhtes kohaldatav sissesõidukeeld on ühtlasi sissesõidukeeld Schengeni viisaruumi alale, tuleneb sellest, et ta ei ole Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või tema perekonnaliige (

§ 74 lg 41).

Seega on asjakohatud kaebaja viited, et puuduvad tõendid tema ohtlikkusest mõnes muus Schengeni riigis. Samuti ei nõustu kohus, et Eesti-sisene ohuhinnang oleks väär, ning seda on kohus eespool põhjendanud. Alusetu on kaebaja viide EL määruse 2018/1861 art 24 ja Schengeni konventsiooni art 96 tingimuste mittetäidetusele. Kaebaja viidatud määruse 14 artiklis 24 on eristatud kaht olukorda, millest kaebajat puudutab art 24 lg 1 punkt b), sest tema suhtes kohaldati sissesõidukeeldu lahkumisettekirjutuses (

2. ptk). Nimetatud määruse art 24 lg 1 punktis a) ja lg-s 2 käsitletud sissesõidukeeld seondub aga

1. peatükis reguleeritud sissesõidukeeluga (vt ka Riigikohtu 23.09.2019 otsuse nr 3-16-2088 I osa). Kuna kaebaja seisukohtadest nähtuvalt käsitles ta art 24 lg 1 punkti a), siis on see asjakohatu. Sarnasel seisukohal on kohus ka Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni 15 art 96 osas (vrdl lg-d 2 ja 3).
2. Eelnevat arvestades oli kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeld samuti õiguspärane.
3. Lisaks märgib kohus, et lahkumisettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise, selle kehtivusaja muutmise ja peatamise suhtes kohaldatakse

5. peatükis sätestatut (

§ 75lg 1).

Kui kaebaja lahkus Eestist lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul, siis on tal võimalik taotleda Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist (

§ 75lg 2, § 32 lg 12).

Kokkuvõte, menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused

1. Eelnevat kokku võttes jääb kaebus kogu ulatuses rahuldamata, sest PPA 28.11.2024 otsus ning 30.12.2024 lahkumisettekirjutus on õiguspärased.
2. Kaebuse rahuldamata jätmisel jäävad kaebaja menetluskulud ta enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei esitanud taotlust menetluskulude hüvitamiseks, mistõttu jäävad ka tema menetluskulud enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Kaasatud haldusorgan kannab võimalikud menetluskulud HKMS § 24 lg 2 ja § 108 alusel ise. 14 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28.11.2018 määrus (EL) 2018/1861, milles käsitletakse Schengeni infosüsteemi (SIS) loomist, toimimist ja kasutamist kontrollide valdkonnas piiril ning millega muudetakse Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni ja määrust (EÜ) nr 1987/2006 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1987/2006 15 Konventsioon, 14.06.1985, millega rakendatakse 14.06.1985 Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel sõlmitud Schengeni lepingut kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta nende ühispiiridel 13