Obsah (5)

§ 121§ 44§ 45§ 43§ 175

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-25-4424 Määruse kuupäev 4. detsember 2025 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi X-i (X) kaebus Tartu Vangla 28. novembri 2025. a vaideotsuse nr 1-8/2-25/226-2 t

) § 120 lg 1 p-st 8 kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. 4. Kohus tagastab X-i kaebuse

§ 121

lg 2 p 1 alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

1. Esmalt märgib kohus, et kuivõrd kaebuses välja toodud vaides ega vaideotsuses ei ole mainitud ühtegi tehingut, siis tõlgendab kohus, et kaebaja on esitanud kaebuse Tartu Vangla
2. novembri
3. a vaideotsuse nr 1-8/2-25/226-2 tühistamiseks ja Tartu Vangla kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja vaie. 6.

§ 44

lg 1 sätestab, et isik võib kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks.

§ 45

lg 4 kohaselt võib vaideotsuse peale ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest. 7. Kaebaja heidab vanglale ette seda, et tema vaide menetlemisel ei järgitud nõuetekohaselt uurimispõhimõtet ja selgitamiskohustust ning selle on välja andnud pädevust mitteomav isik. Kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel on panna maksma oma õigus vaidemenetlusele ja vaideotsusele. Sellise nõude esitamiseks kaebajal õigust ei ole. Kohtupraktikas ei tunnustata iseseisvat, s.o põhinõudest lahus seisvat õigust vaidemenetlusele. Sellise õiguse tunnistamine subjektiivse õigusena, mille saab maksma panna kohustamiskaebuse esitamise kaudu halduskohtumenetluses, oleks vastuolus

§ 45lg-s 4 sätestatud kaebeõiguse piiranguga (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 21.

oktoobri

1. a määrus asjas nr 3-21-1180, Tartu Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a otsus asjas nr 3-16-1247, p 17 ja selles viidatud kohtupraktika, Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-63-13, p-d 18, 21). Seejuures ei nähtu kohtule praeguse vaidluse asjaoludest, et vaide rahuldamata jätmine rikuks kaebaja õigusi eraldiseisvalt vaide esemest või et vangla oleks takistanud kaebajal pöörduda soovi korral oma õiguste kaitseks kohtusse seoses vaide esemega.
4. Kohus ei pea vajalikuks suunata kaebajat käesoleva haldusasja raames esitama kaebust vaide esemeks oleva vangla tegevuse (st kaebaja kõnede tegemise ja numbrite iseseisva valimise piiramine ning kõnede pealt kuulamine) vaidlustamiseks. Kaebajal on alates
5. aastast piisav kohtumenetluses osalemise kogemus, millest tulenevalt peab ta olema juba mitmetest varasemates kohtuasjades tehtud lahenditest teadlik, kuidas vaide rahuldamata jätmisel oma õigusi tõhusalt kaitsta (vt nt Tartu Halduskohtu
6. mai
7. a määrus asjas nr 3-25-1511,
8. juuni
9. a määrus asjas nr 3-24-1705,
10. juuni
11. a määrus asjas nr 3-24-1591). Seetõttu pole kohtul vajalik ka uurida, kas kaebaja tegelik tahe oli esitada kaebus mitte vaide lahendamise, vaid vaide esemeks oleva toimingu vaidlustamiseks. Lisaks arvestab kohus, et halduskohus on juba kujundanud seisukoha, mille kohaselt puudub kaebajal kaebeõigus selleks, et kohus keelaks Tartu Vanglal kaebaja kõnede piiramise, numbrite sisestamise piiramise ja kõnede pealtkuulamise (vt Tartu Halduskohtu
12. oktoobri
13. a määrus asjas nr 3-25-3859).
14. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X-i kaebuse

§ 121lg 2 p 1 alusel.

10.

§ 43

lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 11. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 2