lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude (221,20 eurot) tasumiseni.
lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (
lg 1) on seadusega kooskõlas.
² lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (
Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1,
Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1 leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks, ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661 selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55). Tarbijal on küll
⁴ lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on
⁴ lg 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). 4 Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (
Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (
See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. 15. Hagiavaldusest ning nendele lisatud tõenditest järeldub, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Krediidiandjal tuleb KAVS § 49 lg 3 alusel tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist, 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi ja 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. Kostja 15.02.2023 esitatud krediidikonto avamise taotluse kohaselt oli kostja sissetulek 1200 eurot ja kohustused (elamiskulud) 150 eurot (dtl 155-156). Krediidivõimelisuse hindamiseks tehti hageja väitel ka päringud Creditinfo andmebaasi ja Eesti pensionikeskusesse, mille järgi oli kostja sissetulek 398,60 eurot (dtl 156). Hagimaterjalidest ei nähtu, et krediidiandja oleks teinud täiendavaid päringuid ja küsinud kostja arvelduskonto väljavõtet, mille põhjal oleks olnud võimalik tuvastada kostja regulaarse sissetuleku ning tegelike rahaliste kohustuste ja 5 majapidamiskulude suurus. Hageja ei esitanud täiendavaid tõendeid ka 09.05.2024 menetlusse võtmise määrusega määratud tähtajaks. Kohus märgib, et maksehäirete puudumisest ei saa järeldada tarbija maksevõimelisust, kuivõrd maksehäirete puudumine ei anna teavet tarbija kohustuste summa kohta. Tarbija võib olla võtnud laenu selleks, et maksta tagasi varasemaid laenukohustusi. Tarbija krediidivõimelisust ei saa järeldada ka sellest, et taotluses märgitud tarbija sissetulekuga (mis praegusel juhul ei kattunud pensionikeskusest saadud andmetega) võrreldes on laenumakse summa väike, kuivõrd tarbijal võib olla suures mahus kohustusi, mille tagasimaksmine ei ole talle enam kogumis jõukohane. Kostja tegelike kohustuste suuruse oleks krediidiandja saanud tuvastada eelkõige kostja pangakonto väljavõtte kaudu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et krediidiandja ei järginud
lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas.
Krediidiandja saatis kostjale 15.08.2023 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks (dtl 142). Kuivõrd kostja tähtaegselt võlgnevust ei tasunud, luges krediidiandja krediidikontolepingu 05.09.2023 seisuga ülesöelduks. Lepingu p 11.1 kohaselt pidi kostja tegema tagasimakseid vähemalt minimaalse kuumakse ulatuses, mille kohta esitas krediidiandja arve igal kuul, mil kostja kasutuses oli krediiti, tasumata intressi või muid krediidiga seotud tasusid. Igakuine tagasimakse summa oli hagiavalduse kohaselt 37,89 eurot. Sama summa nähtub ka krediidiandja poolt kostjale edastatud meeldetuletuses tähtajaks tasumata arvete kohta (dtl 141). Seega lähtub kohus, et 37,89 eurot oli minimaalne tagasimakse summa, mida kostja pidi igakuiselt tasuma. Kostja tasus
lg 7 kohaselt tarbijakrediidilepingu intressimääraks
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (
lg 7 teise lausega hõlmatud intress ja muud krediidiga seotud tasud (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu ja muu sarnane). Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandjal säilib sissenõudmiskulude ja viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 218-134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p 11). 22. Laenuandja on lepingu kestvuse ajal ja hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud meeldetuletusi. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist kokku 30 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt: 27.09.2023 tasulise kirja saatmine 20 eurot, 11.10.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 01.11.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot. 22.1.
lg 2 p 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. Hagiavaldusega nõuab hageja sissenõudmiskulusid kirjade eest, mis saadeti kostjale 27.09.2023, 11.10.2023 ja 01.11.2023 (dtl 148-150; 153-154; 177). Kohus peab põhjendatuks sissenõudmiskulude hüvitamist kolme tasulise meeldetuletuskirja saatmise eest, millele vastav hüvitis on 30 eurot (20+5+5). 22.2. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja sissenõudmiskulude nõude ja mõistab kostjalt
23. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist alates lepingu ülesütlemise päevast kuni hagi esitamiseni (31.01.2024). Viivist saab arvestada lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 06.09.2023, kuivõrd alates sellest kuupäevast muutus kogu nõue sissenõutavaks (
Pooled on lepingus kokku leppinud viivisemääras 37,68% aastas. 23.1.
lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda
lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.
lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 23.2. Praegusel juhul on lepinguga ette nähtud seadusejärgsest viivisemäärast kõrgem intressimäär, kuid intressi puhul kohaldub seadusjärgne määr. Krediidilepingus on kokku lepitud viivisemääras 37,68% aastas.
lg 1 järgi aga ei saa tarbijalt nõuda
Seega tuleb ka viivise puhul lähtuda seadusjärgsest määrast. 7 23.3. Tulenevalt
lg 1 teisest lausest oli 06.09.2023 kuni 31.12.2023 viivisemäär 12% aastas (4% + 8% = 12%) ja 01.01.2024 kuni hagi esitamiseni 31.01.2024 12,5% aastas (4,5% + 8% = 12,5%). Viivisearvestuse aluseks olevad tehted on järgmised: 1) 06.09.2023–31.12.2023: 944,10 × 12% ÷ 365 × 117 päeva = 36,32 eurot; 2) 01.01.2024–31.01.2024: 944,10 × 12,5% ÷ 365 × 31 päeva = 10 eurot. 23.4. Seega tuleb kostjalt
lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel välja mõista hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 46,32 eurot (36,32 + 10). Kohus jätab rahuldamata hageja viivisenõude 107,27 euro ulatuses (153,59 – 46,32).
Hageja on kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist
MS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 8 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. 30. Kohtuotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. TsMS § 317 lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. (allkirjastatud digitaalselt) Helina Mark kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.