lg 1 ja tema kohustustest vabastamise menetluse etapp väheneb 3 aastani ehk lõpeb 1. juulil 2025. Vastavalt
lg 2 keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos, või 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma
§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohus märkis, et võlgnik ei ole pankrotikuriteos süüdi mõistetud. Kohus kontrollis seejärel kas võlgnik on täitnud
nimetatud kohustusi või neid rikkunud ja kui on rikkunud, siis kas võlgnik on rikkunud oma kohustusi süüliselt ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohus selgitas, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke (vt Riigikohtu
lg 3-5 sätestavad võlausaldajatele raha eraldamise kohustuse.
lg 3 sätestab võlgniku loovutuskohustuse.
lg 5 järgi ei pea võlgnik usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Võlgniku sissetulekuks oli menetluse kestel töötasu, mille suurus jäi üldjuhul palga alamäära piiridesse. Kuigi võlgnik ei ole võlausaldajatele väljamakseid teinud, leiab kohus, et võlgnik ei ole rikkunud raha eraldamise kohustust. Kohus ei tuvastanud võlgniku poolt kohustuste rikkumist. Eelnevat arvestades on võlgnik kohtu hinnangul täitnud
nimetatud kohustusi ning puudub ka
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 5. Võlausaldaja Swedbank AS esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega lõpetada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ning keelduda teda kohustustest vabastamast. 3 Võlgnikul on
Usaldusisik peab
lg 2 järgi hoidma võlgnikult saadud maksed oma varast eraldi ja need vastavalt jaotusettepanekus ettenähtud jaotistele seejärel üks kord aastas võlausaldajatele välja maksma. Võlausaldaja arvestuste järgi oleks võlgnikult pidanud menetluse jooksul laekuma võlausaldajatele kokku 945,17 eurot, sh võlausaldajale Swedbank AS vastavalt jaotisele 689,50 eurot. Võlausaldaja leiab, et käesoleval juhul ei ole võlgnik andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, on süüliselt rikkunud endal lasuvaid kohustusi, kahjustanud seeläbi oluliselt võlausaldajate huve ning tuleks seega jätta kohustustest vabastamata. Ülejäänud võlausaldajad ei ole määruskaebuse osas oma seisukohta kohtule esitanud.
lõike 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Rakendussätte
aasta 1. juulit algatatud kohustustest vabastamise menetlus ja kohustustest vabastamise otsustamiseni on
lõike 1 alusel jäänud rohkem kui kolm aastat, vähendatakse kohustustest vabastamise otsustamiseni jäänud aega kolme aastani. 12. Võlgniku kohustustest vabastamine on
lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, samas peab kohus diskretsiooni teostades arvestama sama paragrahvi lõikes 2 sätestatuga.
lg 2 kohaselt kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma
§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. 13. Määruskaebuse kohaselt rikkus võlgnik
lg-st 3 tulenevat loovutamiskohustust, mille tõttu teda ei või pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. 14. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et võlgnik ei ole oma
§-st 173 tulenevaid kohustusi süüliselt rikkunud. Maakohus ei lugenud võlgniku loovutamiskohustuse mittetäielikku täitmist süüliseks rikkumiseks eelkõige põhjustel, et võlgniku töötasu oli väike, jäädes üldjuhul alampalga piiridesse. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et kuivõrd võlgniku töö- või teenistussuhtest saadud tulu nõuded loetakse
lg 3 (st seaduse) alusel usaldusisikule loovutatuks, ei saanud võlgnik rikkuda ka loovutamiskohustust. Väljamaksete tegemine võlausaldajatele on usaldusisiku kohustuseks
15. Praeguses asjas on oluline arvestada seda, et maakohus määras võlgniku enda usaldusisikuks. Seega oli võlgnik kahes menetluslikus rollis. Väljamaksete osalist tegemata jätmist saab ette heita talle üksnes usaldusisiku kohustuste rikkumisena.
lg 2 p 2 4 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma sama seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja on kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Usaldusisiku ülesannete ebakohane täitmine selleks alust ei anna. Võlgnik on oma sissetulekud kohtu päringute peale kohtule edastanud, seega ei ole ta oma tulusid kohtu ja võlausaldajate ees varjanud. 16. Riigikohus on selgitanud, et kui kohus määrab võlgniku enda usaldusisikuks, peab kohus olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita. Kui kohus on võlgniku usaldusisikuks määranud, on kohtul
lg 6 teise lause järgi ka kohustus kontrollida, kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi. Eelviidatud kohustuse raames tuleb kohtul eelkõige kontrollida, kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama
§-s 172 sätestatud kohustuste täitmisega (RKTKm 2. november 2016, nr 3-2-1-31-16, p 18). Kui kohus oleks leidnud, et võlgnik ei tule usaldusisiku ülesannete täitmisega toime, oli kohtul võimalik vabastada võlgnik usaldusisiku ülesannete täitmisest ja asendada ta teise usaldusisikuga (
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.