Obsah (9)

§ 19§ 108§ 9§ 16§ 20§ 175§ 30§ 21§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 29. jaanuar 2026 2-24-2729 Tsiviilasja nu

a raieõiguse võõrandamise lepingu. Raieõiguse eest kuulus hagejale tasumisele 12 442 eurot, sellest jäi tasumata 9650 eurot. OÜ-l Kuusepakk on maksuvõlg ning alates

1. novembrist 2021 on osaühingul uus ärinimi OÜ Bembe Malanga ja osaühingu uueks juhatuse liikmeks on Raul Pint. Hageja ja kostja sõlmisid
2. detsembril 2021 laenulepingu, mille kohaselt pidi kostja tasuma hagejalt laenatud (s.o hagejale raieõiguse eest tasumata) summa
3. detsembriks
4. Kuivõrd hageja kostjale raha üle ei andnud, vaid selle pidi kostja juhitav äriühing hagejale raieõiguse eest üle andma, siis kujutab laenuleping endast võlatunnistust, millega luuakse iseseisev kohustus, s.o kostja kohustus maksta laenulepingus kokkulepitud tähtajaks hagejale 9650 eurot. Selleks tähtajaks kostjalt hagejale ühtegi makset ei laekunud. Hageja ei nõustu kostjaga, et
5. detsembri
6. a laenulepingust ei ole kostjale kohustusi tekkinud. Kostja kinnitab, et tema juhatuse liikmena tegi otsuse, et võtab üle äriühingu rahalise kohustuse hageja ees ja allkirjastas laenulepingu, milles kohustus äriühingu kohustuseks oleva summa 9650 eurot tasuma hagejale hiljemalt
7. detsembriks
8. Kuivõrd hageja seda lepingut omalt poolt ei allkirjastanud, siis kujutab
9. detsembri
10. a laenuleping endast võlaõigusseaduse (

) § 30 lg 2 kohast kirjalikku võlatunnistust, millega kostja tunnistas kohustuse olemasolu ning andis lubaduse see kohustus lepingus märgitud tähtajaks täita. Hilisem kirjavahetus hageja esindajaga, kes avaldas rahulolematust kostja poolt nõude ülevõtmise suhtes, ei oma õiguslikku tähendust ega vabasta kostjat kohustuse täitmisest. Kostja

1. detsembril 2021 laenulepingu allkirjastamine ei ole käsitatav lepingu sõlmimise ettepanekuna, mida hageja vastu ei võtnud.
2. detsembri
3. a laenuleping on kostja tahteavaldus, mille hageja sai kätte ja mis muutus kättesaamisega kehtivaks. Hageja kui võlausaldaja oli nõus kostja poolt OÜ Kuusepakk kohustuse ülevõtmisega. Hageja esindaja ei lükanud
4. jaanuari
5. a kirjas kostja pakkumist tagasi. Hageja esindaja avaldas
6. jaanuari
7. a kirjas kostjale, et „raha metsamaterjali eest on teie käes“, millega hageja nõustus OÜ Kuusepakk kohustuse ülevõtmisega kostja poolt, samas aga nõudis hageja esindaja, et kohustuse täitmine toimuks viivitamata, mitte laenulepingus märgitud tähtajaks. 2
8. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et OÜ Kuusepakk sõlmis hagejaga kasvava metsa ja

a raieõiguse võõrandamise lepingu ning et OÜ Kuusepakk ei täitnud hageja ees täielikult sellest lepingust tulenevaid kohustusi. Kuivõrd kostja jaoks oli tegemist auvõlaga, siis tegi ta hagejale ettepaneku, et võtab ettevõtte kohustuse üle ja nad vormistavad selle kohustuse ülevõtmise laenulepinguna kostja määratud tingimustel. Kostja 28. detsembril 2021 allkirjastatud laenuleping oli kostja ettepanek lepingu sõlmimiseks, mille hageja esindaja Harri Paabo 3. jaanuari 2022. a kirjas tagasi lükkas. Seega lõppes kostja pakkumus

§ 19lg 1 alusel pakkumuse tagasilükkamisega ning kostja poolt 28.

detsembril 2021 allkirjastatud laenulepingust ei ole kohustusi tekkinud. Kuivõrd hageja ei nõustunud võla ülekandmisega laenulepingu sõlmimise vormis, siis ei ole kostjal tekkinud ka mingeid kohustusi hageja ees. Kostja jaoks on mõistetamatud hageja väited selle kohta, et hageja nõustus kohustuse ülevõtmisega, kuid mitte kostja pakutud tähtajaga. Kostja rõhutab, et tähtaeg oli kostja tahteavalduse määrav osa – kohese tasumiskohustusega kohustuse ülevõtmisega poleks kostja nõustunud. Pooled ei saavutanud kokkulepet kohustuse ülevõtmise olulistes tingimustes. Seda, et hageja ja kostja vahel ei sõlmitud hageja jaoks kehtivat kokkulepet (võlatunnistust), võib tuletada ka teatisest kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta nr

1. Mõni kuu peale laenulepingu projekti saatmist oli hageja seisukohal, et mitte ühtegi tsiviilõiguslikult kehtivat kokkulepet (sh võlatunnistust) ei ole ning kostja olevat toime pannud kelmuse ja/või omastamise. Hageja ei saa uuesti heaks kiita kostja pakkumust, mille ta on selgelt juba tagasi lükanud – tagasilükkamisega kaotas pakkumus kehtivuse. MAAKOHTU LAHEND
2. Tartu Maakohus jättis
3. aprilli
4. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt riigituludesse välja riigilõivu 740 eurot, mis tuli tasuda igakuiste osamaksetena 148 eurot kuus viie kuu jooksul alates otsuse jõustumisest. Kohus tegi poolte esitatu põhjal kindlaks alljärgnevad vaidlustamata asjaolud: hageja ja OÜ Kuusepakk sõlmisid
5. novembril 2019 kasvava metsa ja

a raieõiguse võõrandamise lepingu, millega hageja andis OÜ-le Kuusepakk õiguse raiuda tema kinnistutel puitu hinnanguliselt mahus 1100 tm, see ära vedada ja müüa ning OÜ Kuusepakk kohustus hagejale tasuma lähtudes raiutud puidu kogusest vastavalt lepingu lisas kokku lepitud sortimentide hinnale. OÜ Kuusepakk tegi

1. novembri
2. a lepingu alusel hageja kinnistutel raie, aga jättis täitmata hagejale lepingust tuleneva raha maksmise kohustuse 9650 eurot. Lepingu sõlmimise ajal oli kostja OÜ Kuusepakk ainuke juhatuse liige. Kostja volitused osaühingu juhatuse liikmena lõppesid
3. novembril
4. Kostja oli osaühingu osanik alates
5. maist 2020 kuni
6. märtsini
7. Osaühing on
8. märtsil 2024 registrist kustutatud. Kostja oli nõus üle võtma OÜ Kuusepakk lepingust tuleneva kohustuse hageja ees ja allkirjastas
9. detsembril 2021 laenulepingu, mille kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale 9650 eurot tähtajaga
10. detsember
11. Hageja laenulepingut ei allkirjastanud. Hageja nõude õiguslikuks aluseks saab olla

§ 108

lg 1, mis näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja tugineb nõude alusena

1. detsembri
2. a laenulepingule, millega kostja on võtnud kohustuse tasuda hagejale 9650 eurot tähtajaga
3. detsember 2023.

§ 9

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. 3 Vastavalt

§ 16

lg-le 1 on pakkumus (ofert) lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Vastavalt

§ 20

lg-le 1 on nõustumus (aktsept) otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping.

§ 20

lg 2 järgi loetakse vaikimine või tegevusetus nõustumuseks üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest.

§ 19

lg 1 kohaselt pakkumus lõpeb, kui sellele ei ole õigeaegselt nõustumust antud või kui pakkumuse esitaja on kätte saanud pakkumuse tagasilükkamise teate. Hageja peab tõendama lepingu sõlmimist ehk poolte vastastikuseid tahteavaldusi lepingu sõlmimise, sh olulistes lepingutingimustes kokkuleppe saavutamise kohta. Kostja peab tõendama oma vastuväiteid (TsMS § 230 lg 1). Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud oma nõustumust (aktsepti) sõlmida kostjaga leping kostja poolt

1. detsembril 2021 allkirjastatud laenulepingu (dtl 13) tingimustel. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et H. Paabo oli hageja volitatud esindaja. Kostja esitas tõendina hageja
2. jaanuaril 2022 allkirjastatud volikirja, millega hageja on volitanud H. Paabot pidama tema nimel läbirääkimisi OÜ-ga Kuusepakk ja kostjaga kasvava metsa raieõiguse tasu kohtuvälise kättesaamise eesmärgil. Kostja esitas tõendina H. Paabo poolt temale
3. jaanuaril 2022 saadetud e-kirja koos manusega ja oma
4. jaanuari
5. a kirja hageja esindajale H. Paabole. Maakohus leidis, et hageja esindaja H. Paabo
6. jaanuari
7. a kiri kostjale tõendab kostja väiteid, et kostja
8. detsembril 2021 allkirjastatud laenulepingu tingimustel lepingu sõlmimiseks pooled kokkulepet ei saavutanud ja hageja lükkas kostja poolt laenulepingu pakkumuse tagasi. Kirjas avaldatakse selgelt, et hageja ei ole nõus OÜ Kuusepakk võlgnevust vormistama kostja laenuna („Käesolevaga teatan, et minu volitaja ei ole nõus Teile raha laenama“). Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 115 lg-st 1 kehtib esindaja tehtud tehing esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Hageja on ka kohtumenetluses ise avaldanud, et ta ei olnud nõus kostja poolt laenulepingus pakutud raha maksmise tähtaja edasilükkamisega kahe aasta võrra, mis kinnitab, et lepingu olulistes tingimustes kokkulepet ei saavutatud. Kuna hageja lükkas kostja laenulepingu pakkumuse tagasi, siis saab

§ 19lg 1 alusel lugeda, et kostja pakkumus lõppes ning lepingut ei sõlmitud.

Maakohus leidis, et kostja 28. detsembril 2021 allkirjastatud laenuleping ei ole käsitatav ka kostja poolt OÜ Kuusepakk kohustuse ülevõtmise või konstitutiivse võlatunnistusena nagu hageja seda väidab olevat.

§ 175

lg 1 kohaselt võib kolmas isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele.

§ 30

lg 1 kohaselt on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Tulenevalt eelnimetatud sätetest on nii kolmanda isiku poolt võlgniku kohustuse ülevõtmiseks kui ka iseseisva kohustuse loomiseks (võlatunnistus) vajalik leping kohustuse võtva isiku ja võlausaldaja vahel, mida nagu kõiki lepinguid saab sõlmida vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleksid saavutanud kokkuleppe selles, et kostja võtab üle OÜ Kuusepakk kohustuse hageja ees 9650 eurot ja luuakse kostja iseseisev kohustus tasuda summa hagejale tähtajaga

1. detsember
2. Kostja on
3. detsembril 2021 allkirjastatud 4 laenulepinguga teinud hagejale pakkumuse lepingu sõlmimiseks, kuid hageja volitatud esindaja on
4. jaanuari
5. a kirjas kostjale pakkumuse tagasi lükanud. Hageja ei ole tõendanud poolte vastastikuseid tahteavaldusi kokkuleppe sõlmimise kohta. Poolte esitatud asjaoludest ei ole ka tuvastatav poolte võlasuhe, s.o kostja raha maksmise kohustus ja hageja õigus nõuda kohustuse täitmist, seaduse alusel. Kuna hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oleks sõlmitud leping, millest tuleneb kostja kohustus tasuda hagejale 9650 eurot, siis ei ole hageja nõude eeldused täidetud. Hageja ei ole tõendanud kostjal kohustuse olemasolu ja seega ei saa esineda nõude eeldusena ka kostja kohustuse rikkumist ning hagejal ei ole õigust kostjalt kohustuse täitmist nõuda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda või poolte endi kanda. Hageja ei rajanud oma haginõuet mitte

§ 175lg-le 1, vaid käsitas kostja 28.

detsembril 2021 allkirjastatud dokumenti

§ 30lg 1 alusel võlatunnistusena.

Maakohus ei põhjendanud, miks dokumenti ei ole võimalik käsitada võlatunnistusena. Maakohus omistab hageja esindaja pretensioonile, milles vaieldakse vastu sellele, et rahaline kohustus täidetakse alles kahe aasta pärast, põhjendamatult sellise tähenduse, mis muudab kostja endale võetud rahalise kohustuse kohtu hinnangul tühiseks vaatamata sellele, et rahaline kohustus hageja ees oli olemas ning see jäi täitmata. Riigikohus on mitmes lahendis, sh nt kohtuasjas nr 2-19-5601 märkinud, et võlatunnistuse alusel esitatud nõude puhul tuleb kohtul tehingu tõlgendamisel juhinduda

§-s 29 sätestatust ning tuvastada poolte tegelik tahe lepingu sõlmimisel. Seejuures pole oluline, kuidas pooled on dokumendi pealkirjastanud. Riigikohus on rõhutanud, et võlgnik peab võlatunnistuses märgitud kohustuse täitmisest vabanemiseks tõendama, et võlatunnistuses märgitud rahalist kohustust ei ole olemas. Maakohus tõlgendas ebaõigesti poolte tegelikku tahet lepingu sõlmimisel ning leidis, et dokument kujutas endast ettepanekut sõlmida laenuleping. Tegemist on kostja poolt digiallkirjastatud dokumendiga, milles kostja selgelt väljendab oma tahet võtta endale rahaline kohustus tasuda hagejale 9650 eurot hiljemalt

1. detsembril
2. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja ei pidanud lepingueelseid läbirääkimisi, tema digiallkirjastatud laenuleping saabus hageja postkasti esmakordse teatena selle kohta, et OÜ Kuusepakk rahalise kohustuse hageja ees täidab kostja isiklikult tähtajaga
3. detsember
4. Kostja allkirjastatud dokument kujutab endast TsÜS § 69 lg 1 kohast kindlale isikule suunatud tahteavaldust. Hageja nõustus tehingu sisuga, s.o sellega, et kostja võtab üle OÜ Kuusepakk rahalise kohustuse hageja ees, kuid ei nõustunud tehingus pakutud täitmise tähtaegadega, mis ei muuda seda tehingut tühiseks või kostja suhtes õiguslikult mittesiduvaks. Kostja võlasuhe hageja eest tekkis kostja poolt allkirjastatud laenulepinguna vormistatud tahteavaldusest, mis sisuliselt kujutas endast võlatunnistust. Võlatunnistus on

§ 30

kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnustatakse kohustuse olemasolu. Võlatunnistus ei pea olema allkirjastatud võlausaldaja poolt, küll peab see olema kohustatud isiku poolt koostatud kirjalikus vormis (

§ 30lg 2).

5 Kostja deklareeris

1. detsembri
2. a. dokumendis kirjalikult, et tal on rahaline kohustus hageja ees 9650 eurot, mille tasumise tähtaeg on
3. detsember
4. Sellist kirjalikku digiallkirjastatud kinnitust ei saa tõlgendada pakkumusena lepingueelsete läbirääkimiste käigus. Kostja tegelik tahe oli võtta võlgniku rahaline kohustus enda kanda ja hageja oli sellega nõus. Hageja mittenõustumine kohustuse täitmise tähtajaga ei muuda seda kostja poolt endale võetud rahalist kohustust tühiseks ega jäta hagejat ilma võimalusest nõuda selle rahalise kohustuse täitmist. Kostja juhitaval äriühingul oli rahaline kohustus hageja ees 9650 eurot ja et selle rahalise kohustuse võttis endale täitmiseks kostja. Hagejal on õigus nõuda kostjalt endale võetud rahalise kohustuse täitmist. Vastasel juhul jääks hageja õigused kaitseta ja tema vara vähenemisest tekkinud kahju talle hüvitamata. Laenulepinguga tekkis poolte vahel iseseisev õigussuhe, millega kostja võttis endale kohustuse tasuda hagejale 9560 eurot tähtajaga
5. detsember 2023, hagejal aga tekkis õigus selle alusel kohustuse täitmist kostjalt nõuda. Hagi tulnuks rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kui hagi jääb rahuldamata, palub hageja jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Hageja arvates on äärmiselt ebaõiglane kohustada hagejat lisaks sellele, et ta oma tegelikku olemasolevat rahalist nõuet kostja vastu maksma panna ei saa, hüvitama vastaspoole menetluskulud. Hageja on olulise puudega isik, kelle põhiliseks sissetulekuks on töövõimetuspension.
6. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kostja palub jätta apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Kostja
7. detsembril 2021 allkirjastatud dokument oli ettepanek lepingu sõlmimiseks, mille hageja esindaja tagasi lükkas. Võlasuhe, mis tulenes kasvava metsa raieõiguse müügist, oli hageja ja OÜ Kuusepakk vahel. Kostja ei nõustu, et tegelik rahaline kohustus hageja ees oli olemas ning see jäi täitmata. Hageja nõue Kuusepakk OÜ vastu ei lõppenud. Hageja esindajad on kinnitanud, et mingit raha pole kostja hagejalt saanud ning kogu hageja ja kostja järgnev suhtlus seondub Kuusepakk OÜ poolt tasumata võlaga. Hageja esindaja lükkas tagasi ettepaneku lepingu sõlmimiseks tingimusteta – hageja esindaja ei olnud nõus, et võlasuhe kostja ja hageja vahel tekiks. Pakkumus lõppes

§ 19

lg 1 alusel pakkumuse tagasilükkamisega ning kohustusi sellest ettepanekust ei tekkinud. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtub, et hageja pole pidanud antud nn võlatunnistust kehtivaks ja on süüdistanud kostjat kuriteos. Kui võlatunnistus olekski summa ja maksetähtaja osas kehtiv, siis hagi esitati enne lepingu projektis märgitud tähtaja saabumist. Kostja tegi kaastundest jms asjaoludest tulenevalt hagejale pakkumise, et ta võtab OÜ Kuusepakk kohustuse üle ning see vormistatakse laenulepinguna. Õige on maakohtu seisukoht, et kohustuse ülevõtmine eeldab

§ 175lg 2 kohaselt võlausaldaja nõustumist.

Õige on apellatsioonkaebuses väljendatud seisukoht, et tuleb tuvastada poolte tegelik tahe lepingu sõlmimisel. Kostja tahe oli suunatud sellele, et ta võtab kohustuse üle ning määratakse selle kohustuse tähtaeg. Ilma tasumise tähtaega määramata, st kohese tasumiskohustusega, poleks kostja teinud ettepanekut võla ülevõtmiseks. Tähtaeg oli kohustuse ülevõtmise ettepaneku oluline osa. Hageja esindaja teatas

1. jaanuari
2. a kirjas selgelt, et ta ei ole nõus võla ülekandmisega. Vastulause esitati võlasuhte loomisele tervikuna. Läbirääkimisi kohustuse täitmise tähtaegade osas ei järgnenud. Kostja palub jätta tähelepanuta hageja väite, et kostja mingeid lepingueelseid läbirääkimisi ei pidanud ja digiallkirjastatud laenuleping saabus hageja postkasti esmakordse teatena, et OÜ 6 Kuusepakk rahalise kohustuse hageja ees täidab kostja isiklikult tähtajaga
3. detsember
4. Hageja väide on väär ning esitati esmakordselt apellatsioonkaebuses ilma selgituseta, miks seda esimese astme kohtus ei esitatud. Kostja on jaanuaris 2025 esitatud menetlusdokumendis viidanud Mustvee tanklas toimunud eelnevale kohtumisele. Kostja on kirjeldanud esindajale, et kohtumisel kirjutati paberile (kuivõrd hageja on vaegkuulja-rääkija) kõik probleemid ja võimalused nende lahendamiseks. Kostjal oli
5. a lõpus soov Kuusepakk OÜ kohustus üle võtta ja hageja probleem lahendada tema pakutud ajagraafiku järgi. Kostjal oli ettekujutus, et sellest sai aru ka hageja. Vaatamata sellele teatas hageja esindaja, et ta ei ole nõus kohustuse ülevõtmisega. Veelgi enam, hageja ja tema esindaja pidasid kostjat kurjategijaks. Hageja kasutas
6. a alguses õigusteadmistega isiku abi. Hageja saavutas selle, et kostja ei ole nõus enam midagi ka autundest tasuma. Kuusepakk OÜ oli piiratud vastutusega äriühing ehk selle osanik ja juhatuse liige ei vastuta iseenesest äriühingu kohustuste eest.
7. a sügiseks oli ettevõte varatu. Hageja ja tema esindaja ei mõistnud kostja kavatsusi ning tegid kõik kostja hea soovi lõppemiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse resolutsiooni muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2 1). Ringkonnakohus jätab menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda.
9. Hageja nõuab kostjalt võlgnevuse tasumist. Väidetav võlg tuleneb hageja ja kostjale kuulunud ning tema poolt juhitud äriühingu vahel sõlmitud metsa ja

a raieõiguse võõrandamise lepingust. Hageja väitel on kostja andnud hagejale võlgnevuse osas võlatunnistuse või alternatiivselt on kostja sõlminud hagejaga võlgnevuse tasumiseks laenulepingu. Ringkonnakohtus ei vaidle pooled maakohtu poolt tuvastatus, et hageja ja OÜ Kuusepakk sõlmisid 30. novembril 2019 kasvava metsa ja

a raieõiguse võõrandamise lepingu. OÜ Kuusepakk tegi lepingu alusel raie, kuid jättis hagejale lepingu alusel tasumata 9650 eurot. Lepingu sõlmimise ajal oli kostja OÜ Kuusepakk ainuke juhatuse liige, kostja oli osaühingu osanik alates

1. maist 2020 kuni
2. märtsini
3. Osaühing on
4. märtsil 2024 registrist kustutatud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud hageja nõude rahuldamata.
5. Ringkonnakohus leiab, et asjas ei ole tõendamist leidnud, et hageja nõue kostja vastu tuleneks võlatunnistusest

§ 30

tähenduses.

§ 30

lg 1 järgi on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Kostja saatis hagejale 28. detsembril 2021 allkirjastatud dokumendi, mis oli pealkirjastatud „LAENULEPING 1/2021“ ja millega kostja kohustus tasuma hagejale laenusumma 9650 eurot. Hageja ei ole lepingut allkirjastanud. Hageja väitel on kostja andnud selle dokumendiga hagejale iseseisva (konstitutiivse) võlatunnistuse. Võlatunnistus on õiguskirjanduse kohaselt leping, mille sõlmimiseks peavad pooled avaldama vastastikku tahet olla lepinguliselt seotud. Õiguskirjanduses lisatakse, et kuna konstitutiivne võlatunnistus on ühepoolselt kohustav leping, mis antakse võlgniku poolt soorituse lubamisega või kohustuse tunnustamisega, siis on lepingu sõlmituks lugemiseks reeglina 7 piisav võlgniku poolt tahteavalduse tegemine ja võlausaldaja nõustumist võib eeldada (vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, § 30 komm. 4.1.3). Riigikohtu hinnangul ei ole võla olemasolu tunnistamiseks vaja kahe isiku allkirjaga lepingudokumenti. Seda kinnitab ka

§ 30

lg 2, mille kohaselt kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis. Õigustatud poole nõusolek võlatunnistuses sisalduvaga võib seisneda nõude esitamises kohustatud poole vastu (RKTKo 19.10.2004, 3-21-101-04, p 28). Õige on seega hageja apellatsioonkaebuse väide, et konstitutiivse võlatunnistuse kehtivuse eelduseks ei ole üldjuhul see, et võlatunnistuse on allkirjastanud nii võlgnik kui võlausaldaja. Samas ei saa sellest järeldada, et võlatunnistus oleks ühepoolne tehing, mille kehtivuse suhtes ei ole teise poole (õigustatud isiku) tahteavaldusel üldse tähendust. 9. Kostja väitel soovis ta täita hageja ees „auvõlga“(dtl 56), võlgnevust, mis oli tema poolt juhitud äriühingul hageja ees. Kostja saatis sellel eesmärgil hagejale laenulepinguna pealkirjastatud dokumendi, mida saab ringkonnakohtu hinnangu pidada siduvaks pakkumuseks

§ 16lg 1 mõttes sõlmida konstitutiivne võlatunnistus.

Ringkonnakohus leiab erinevalt maakohtust, et kostja tahe oli pakkumuses suunatud uue (abstraktse) võlasuhte loomisele hageja ja kostja vahel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole õiguslikult põhjendatud apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et kostja poolt saadetud dokumenti ei saa pidada pakkumuseks seetõttu, et kostja oli selle digitaalallkirjastanud. Seadusest tulenevast vorminõudest nn tugevam vorm ei oma pakkumuse õigusliku jõu suhtes tähendust. Kostja soovile sõlmida konstitutiivne võlatunnistus viitab see, et kuigi pakkumusel oli küll olemas alus (äriühingu võlg), ei viidanud sellele ükski lepingu punkt. Pakkumus ei kinnita juba eksisteerivat võlgnevust, selle õiguslik alus oli teine, puudus soov muuta alussuhtest tulenevaid vastuväiteid, pakkumuses ei ole viidet sellele, et äriühingu võlgnevus loetakse laenu tagastamisega täidetuks. Laenusumma tagastamise tähtaeg oli 28. detsember 2023, laenusumma tähtajaks tagastamisega viivitamise korral oli laenuandjal õigus nõuda laenajalt just selle lepingu järgset viivist 0,2 % tasumata summalt päevas. Kui kostja ise oleks olnud hageja ees võlgnevuses, võiks kostja pakkumust pidada sooviks kujundada võlasuhe ümber (novatsioon). Praegusel juhul soovis kostja aga äriühingu võlgnevust kustutada. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et hageja sai kostja saadetud pakkumuse kätte. Nõustumus on tahteavaldus, millele kehtib TsÜS §-s 69 sätestatu.

§ 9

lg 2 esimese lause järgi on pakkumusele nõustumuse andmisega leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. Sama sätte teise lause järgi, kui nõustumus väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai, välja arvatud juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast tulenevalt loetakse leping sõlmituks teo tegemisest. Nimetatu kehtib ka võlatunnistuse kui lepingu suhtes, üldjuhul Riigikohtu seisukohta arvestades õigustatud isiku nõusolekut eeldatakse. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga lugeda konstitutiivset võlatunnistust hageja ja kostja vahel sõlmituks. Kuigi Riigikohus on leidnud, et konstitutiivse võlatunnistuse kehtivuseks ei pea üldjuhul olema õigustatud poole nõusolekut (seda üldjuhul eeldatakse), ei tähenda see siiski seda, et õigustatud isiku nõusoleku eeldust ei saaks ümber lükata ning pakkumusele sõlmida konstitutiivne võlatunnistus ei kehtiks

§ 19

lg 1, mille kohaselt lõppeb pakkumus siis, kui sellele ei ole õigeaegselt nõustumust antud või kui pakkumuse esitaja on kätte saanud pakkumuse tagasilükkamise teate. Vastupidine seisukoht tähendaks, et õigustatud isik ei saagi võlatunnistuse sõlmimisest keelduda ning tema tahteavaldus ei oma võlatunnistuse kui lepingu suhtes üldse õiguslikku tähendust (tal ei olegi võimalik seda tagasi 8 lükata). Samuti puuduks pärast pakkumuse tagasilükkamist kohustatud isikul õiguskindlus selles, kas tema pakkumus kehtib edasi. Praegusel juhul on maakohus õigesti leidnud, et hageja esindaja on kostja pakkumuse võlatunnistuse sõlmimiseks tagasi lükanud. Hageja esindaja on pakkumuse saamise järel üheselt arusaadavalt kostjale teada andnud, et ta ei soovi võlatunnistust sõlmida: „Käesolevaga teatan, et minu volitaja ei ole nõus Teile raha laenama. Sellega seoses andke mulle palun omaltpoolt teada, kas ja millal olete vabatahtlikult (kohtuväliselt) nõus Teie käes oleva minu volitaja raha talle üle kandma (Teile teada olevale minu volitaja pangakontole).“ Kostja on hageja keeldumise kätte saanud ning sellele ka vastanud, et rohkem ta ei saa hagejat aidata (dtl 59) ning loeb omavahelised suhted lõpetatuks. Hageja esindaja esindusõiguse üle vaidlus puudub. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa hageja kostjale saadetud tahteavaldust tõlgendada nii, et kostja oli küll nõus raha tasumisega, kuid ei olnud nõus tasumise tähtajaga, mistõttu tuleb lugeda võlatunnistus sõlmituks. Hageja tahteavaldus oli üheselt arusaadav, hageja ei soovinud kostja poolt pakutud viisil võlasuhet luua. Isegi kui asuda seisukohale, et kostja oleks siiski hagejale nõustumuse saatnud, siis oli tasumise tähtajaga mittenõustumine ringkonnakohtu hinnangul oluline muudatus. Pakkumusega võrreldes olulisi muudatusi sisaldav vastus pakkumusele on pakkumuse tagasilükkamine ja samal ajal uus pakkumus (

§ 21lg 1).

10. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole ka laenulepingu sõlmimist kostja ja hageja vahel tõendanud. Maakohus on õigesti leidnud, et ka kohustuse ülevõtmine

§ 175järgi eeldab õigustatud isiku nõusolekut, mida praegusel juhul ei olnud.

Kohustusega ühinemine

§ 178

järgi iseenesest ei eelda võlausaldaja nõusolekut, kuna kohustusega ühinemise korral senise võlausaldaja vastutus ei lõppe. Samas ei saa praegusel juhul kostja pakkumust tõlgendada kui soovi olla senise võlgniku kõrval võlausaldaja ees vastutavaks solidaarselt senise võlgnikuga samas ulatuses ja tingimustel kui senine võlgnik. Kostja soovis tasuda äriühingu võlgnevust osade kaupa ja pikema ajavahemiku jooksul, seega luua uus, iseseisev kohustus. Kostja pakkumust ei saa tõlgendada ka kui soovi kohustusega ühineda tagatise andmise eesmärgil. Selline leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest, praegusel juhul seda kostja pakkumusest ei tulene. Kostja soovis võlgnevuse tasuda talle sobivatel tingimustel.

1. Apellatsioonkaebuses vaidlustatakse ka menetluskulude jaotust. Hageja palub jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda ka siis, kui hagi jääb rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus hagi rahuldamata jätmist arvestades põhjendatult menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid kehtestatud on kõrgendatud standard, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti (RKTKm 27.11.2019, 2-17-18531/37, p 20; RKTKo 27.10.2021, 2-19-6689/47, p 13). Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad praeguses asjas TsMS § 162 lg 4 mõttes erandlikud asjaolud, mis õigustaksid menetluskulude jätmist poolte endi kanda.
2. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. 9 Kostja ei esitanud ringkonnakohtu määratud tähtpäevaks menetluskulude nimekirja. Seega kostjal puuduvad kindlaksmääratavad menetluskulud. Ringkonnakohus andis
3. juuni
4. a määrusega hagejale menetlusabi ja vabastas hageja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 840 eurot tasumisest. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleks riigilõiv, mille tasumisest hageja oli vabastatud, mõsta hagejalt TsMS § 190 lg 4 alusel riigituludesse välja. Arvestades hageja majanduslikku olukorda, peab ringkonnakohus võimalikuks vabastada hageja TsMS § 190 lg 7 alusel apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest. (allkirjastatud digitaalselt) 10