Obsah (5)

§ 101§ 102§ 99§ 108§ 105

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Indrek Parrest Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 29. jaanuar 2026 Tsiviilasja number 2-25

) §-d 96, 97 ja § 100 lg 2).

§ 101

sätete alusel arvestatud elatise miinimumsumma on seega kostja puhul 301 eurot 74 senti.

§ 102

lg 2 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101alusel arvutatud elatise summa.

Mõjuv põhjus võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmise korral

§-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja on oma vastuväidetes sellistele asjaoludele tuginenud ja esitanud kohtule töövõimetoetuse määramise otsuse ning pangakontode väljavõtted. Kostjal on puuduv töövõime kuni

1. novembrini
2. Eesti Töötukassalt saadud andmete kohaselt on
3. maist 2024 kuni
4. juunini 2025 tehtud kostjale väljamakseid kokku 8834 eurot 19 senti, s.o keskmiselt 631 eurot 1 sent kuus. Sotsiaalkindlustusametilt saadud andmete kohaselt on kostjale makstud
5. maist 2024 kuni
6. oktoobrini 2024 perehüvitist igakuiselt 790 eurot ning alates
7. novembrist 2024 kuni
8. juunini 2025 igakuiselt perehüvitist 240 eurot. Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja on E.P arvele kandnud hageja jaoks raha alates
9. maist 2023 kuni
10. oktoobrini 2024, mis valdavas osas on suurperetoetuse osa, puudetoetus ja lapsetoetus. Väljavõttest nähtuvad elatise summad on E.P väitel kantud eelnevalt hageja isa K.O. poolt kostja pangakontole, kust viimane kandis need E.P kontole. Kohus pidas nimetatud tõendite alusel põhjendatuks määrata elatis hagejale miinimumsummast väiksemas määras. Vanem peab tagama lapsele ülalpidamise ning leidma endale töö, mis võimaldab maksta elatist vähemalt miinimummääras.

§ 99

lg-te 1 ja 2 alusel ülalpidamise ulatuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada nii lapse vajaduste kui ka vanemate võimalustega. Hagejale kuluvaks summaks kuus kokku on 480 eurot. Kuivõrd hageja nõuab elatist miinimumsummas, ei ole kulusid vaja tõendada. Seega ei ole asjakohane kostja väide selle kohta, et hageja pole esitanud ühtegi kviitungit kulude tõendamiseks. Kuna üks vanem peab kandma poole lapse ülalpidamiskuludest, s.o 240 eurot, millest tuleb maha arvata pool lapsetoetusest s.o 40 eurot. Rahvastikuregistrist nähtuvalt on kostja ülalpidamisel veel kaks alaealist last, kes elatise väljamõistmise korral miinimumsummas osutuks vähem kindlustatuks kui hageja. Seetõttu tuleb kõikidele lastele ja kostjale endale tagada võrdne äraelamine. Kostja on oma vastuses küll märkinud, et tema sissetulekuks on kokku umbes 1600 eurot, millest suurema osa moodustavad laste elatisrahad, lastetoetus ja töövõimetoetus. Kuna hagi lahendamisel ei 3 saa arvestada teistele lastele makstavat elatist ja lastetoetust, siis on kostja ainus sissetulek, millest ta saab maksta elatist, töövõimetoetus. Kui jagada kostja viimase 14 kuu keskmine toetus 631 eurot 1 sent kostja ja tema kolme lapse peale, moodustab üks osa 163 eurot 65 senti. Kohus luges põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis miinimummäärast madalamas määras, s.o 165 eurot alates hagi esitamisest. Kuna kostja ei ole võimeline maksma lapsele elatist miinimummääras, vaid sellest tunduvalt vähem, siis ei pidanud maakohus võimalikuks välja mõista kostjalt hageja kasuks elatist ka tagasiulatuvalt hageja taotletud ulatuses, s.o elatise miinimummäärast lähtudes. Tagasiulatuva elatise nõue ei täida enam ülalpidamisnõude eesmärki, vaid vastupidi, võib raskendada ülalpidamiskohustuse täitmist tulevikus. Kostja ülalpidamisvõime ei olnud ka aastal 2024 parem kui hagi esitamise ajal, kuna talle on määratud puuduv töövõime vähemalt alates

1. novembrist
2. Eesti Töötukassa andmetel on makstud kostjale
3. maist 2024 kuni
4. juunini 2025 töövõimetoetust keskmiselt 631 eurot 1 sent kuus. Kui jagada see summa kostja ja tema kolme lapse vahel, moodustab üks osa 157 eurot 75 senti. Seega on põhjendatud välja mõista tagasiulatuvalt alates
5. aprillist 2024 kuni
6. aprillini 2025 elatis kokku 1893 eurot (157,75×12). Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7. Kostja palub apellatsioonkaebuses ja selle täienduses tühistada maakohtu otsuse osas, millega mõisteti kostjalt välja hageja kasuks elatis 165 eurot kuus ning tagasiulatuvalt elatis 1893 eurot. Kostja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt välja elatis 80 eurot kuus alates
8. aprillist 2025 kuni hageja täisealiseks saamiseni XXX või kuni kostja varalise seisundi muutumiseni ning jätta hagi tagasiulatuva elatise osas tervikuna rahuldamata. Poolte apellatsiooniastme menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda. Kostja leiab, et maakohus ei hinnanud ega kaalunud asjaolusid piisavalt ning ei võtnud elatise suuruse määramisel arvesse kõiki olulisi asjaolusid. Kostjal on määratud puuduv töövõime kuni
9. novembrini 2026 ning tema ainsaks kindlaks sissetulekuks on töövõimetoetus. Alates
10. aprillist 2025 on Eesti Töötukassa andmetel töövõimetoetuse keskmine summa kuus 652 eurot 20 senti. Kostja ülalpidamisel on lisaks hagejale kaks alaealist last, kellest ühel on raske intellektipuue ning teisel keskmine puue. Laste eest laekuvad igakuised toetused on siiani olnud 161 eurot puudetoetust poja eest, mis praeguseks on tõusnud 180 eurole ning kokku kahe lapse eest 240 eurot peretoetusi (lapsetoetused ja üksikvanema toetus noorima tütre eest). Keskmise puude määramisest tütre eest on viimastel kuudel laekunud puudetoetust 139 eurot kuus. Seega on kostja püsivad sissetulekud kokku kuus keskmiselt 1211 eurot, millest ligi pool on lastega seotud raha, mille arvelt ei peaks tasuma hagejale elatist. Kahele alaealisele lapsele, kes on kostja kasvatada, maksab ühe lapse isa elatist regulaarselt vastavalt kokkuleppele. Teise lapse isa ei kajastu rahvastikuregistris lapse isana ning on praeguseks keeldunud igasuguste maksete tegemisest. Teiste laste elatise jm sissetulekute arvelt hageja ülalpidamine ei ole põhjendatud. 4 Kostja on üritanud tööd leida, kuid arvestades tema tervislikku seisundit ning kahe väikse erivajadusega lapse kasvatamist, ei ole tööotsingud olnud edukad. Samuti ei saa kostjale puuduva töövõime tõttu ette heita, et ta ei tööta. Maakohtu otsusega on jäetud kostja ülalpidamisel olevad lapsed võrreldes hagejaga kehvemasse seisu. Maakohus arvestas igakuiselt saadava töövõimetoetuse sisuliselt neljaks võrdseks osaks. Kostja varalise seisu hindamisel ei ole õiguspärane ega põhjendatud hinnata ainult sissetulekuid, vaid sissetulekute kõrval tuleb vaadata ja hinnata ka tema igakuiseid vältimatuid kulutusi. Kostja tõi maakohtule esitatud hagivastuses välja, et ainuüksi eluasemega seotud kulud igakuiselt on vähemalt 500 eurot, lisanduvad lasteaiatasud ning muud vältimatud kulutused (toit, ravimid, hügieenitarbed, riidedjalanõud lastele jne). Samuti tulenevad lisakulud seoses erivajadusega lastega. Kui kostja peaks tasuma elatist 165 eurot kuus, satuks kostja veelgi suuremasse võlakeerisesse ning tõenäoliselt jääks kohtuotsus täitmata, kuna kostjal puuduksid vahendid iseenda ülalpidamiseks ning kannatada saaks teiste alaealiste laste ülalpidamine. Kostjal on käimas eraisiku pankrotimenetlus. Kohtupraktika kohaselt tuleb hinnata vanema tegelikku toimetulekuvõimet ning tagada, et kõigi laste vajadused oleksid kaetud võrdselt. Hageja eestkostjal on õigus saada riigilt lisaks lapsetoetusele (80 eurot kuus) ja puuderahale (139 eurot kuus) igakuist toetust eestkostetava lapse eest 240 eurot kuus. Eestkostetava lapse toetus on perehüvitiste seaduse (PHS) § 16 lg 1 p 4 kohaselt peretoetus, sarnaselt lapsetoetusega (PHS § 16 lg 1 p 1). Seega saab seda analoogiliselt igakuisele lapsetoetusele elatise määramisel arvesse võtta. Eelnimetatud summad katavad 320 eurot hageja väidetud 480 euro suurusest igakuisest ülalpidamiseks vajalikest kuludest (arvestamata puuderaha, mille eesmärk on toetada erivajadusest tulenevate kulude kandmist). Hageja ülalpidamiseks puuduolev summa on seega 160 eurot, mille katmine peab jagunema võrdselt hageja mõlema vanema vahel, millest tulenevalt on kostja osa 80 eurot. Selline summa on proportsionaalne, arvestades kõigi laste vajadusi ning ka seda, millised on hageja kulud ning hageja eest makstavad toetused.

§ 108

mõte on vältida kohustatud isiku asetamist tagantjärele ebamõistlikult raskesse olukorda. Tagasiulatuv elatis on oma olemuselt kahju hüvitamise nõue ning hageja peab tõendama kahju tekkimise ja suuruse. Käesolevas asjas ei ole hageja esitanud tõendeid, mis kinnitaksid konkreetse kahju tekkimist Eestkostja kinnistas kostja eestkostjaks määramise kohtumenetluses varem, et kui kostja loobub hooldusõigusest, ei nõua eestkostja kostjalt elatist. Hageja esindaja oli juba siis teadlik kostja halvast majanduslikust olukorrast. Sellele vaatamata on eestkostja asunud elatist nõudma, sh tagasiulatuvat elatist. Kostja mõistab, et elatist tuleb maksta, kuid soovib, et arvestataks tema võimalustega ja teiste alaealiste ülalpeetavatega. Kohtupraktika järgi tuleb tagasiulatuva elatise nõude rahuldamise hinnata nii lapse toonaseid vajadusi kui ka kohustatud isiku toonast ja praegust ülalpidamisvõimet. Kostja sissetulek

1. aastal oli sama piiratud nagu praegu. Maakohtu otsusega kostjalt välja mõistetud 1893 euro tasumine oleks kostja majanduslikku olukorda ja käimasolevat pankrotimenetlust arvestades võimatu, isegi osade kaupa makstes. Selle nõude täitmine ei täidaks ka enam oma eesmärki ning kahjustaks teiste laste ülalpidamist.
2. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. 5 Hageja ei saa alates
3. a juunist enam puudetoetust. Lapse isa ei ole oma ligikaudu 2200-eurost elatise võlgnevust tasunud ning nõue on esitatud kohtutäiturile. Laps kasvab ning seoses sellega suurenevad tema vajadused ja tema jaoks tehtavad kulutused. Seni on olnud kulutused niigi minimaalsed. Lapse sissetulekuks on peretoetus 320 eurot ja riigi poolt K.O. eest tasutav elatisraha 200 eurot. Hageja vaidleb vastu kostja väitele, et eestkostja ei tahagi temalt elatist, vaid hoopis riigilt. Eestkostja on kostjale selgitanud üksnes seda, et kui temal endal puuduvad võimalused elatise tasumiseks, maksab sellisel juhul elatisraha riik. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 kohaselt tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks tagasiulatuvalt alates
5. aprillist 2024 kuni
6. aprillini 2025 välja elatise 1893 eurot ning elatise alates
7. aprillist 2025 (kuni hageja täisealiseks saamiseni) suuremas ulatuses kui 80 eurot kuus. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks alates
8. aprillist 2025 kuni hageja täisealiseks saamiseni välja elatise 80 eurot kuus ning jätab hageja nõude elatise saamiseks tagasiulatuvalt alates
9. aprillist 2024 kuni
10. aprillini 2025 tervikuna rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. Ringkonnakohus esitab otsuse resolutsiooni juures maakohtu otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse (TsMS § 654 lg 2²).
11. Kooskõlas TsMS § 651 lg-ga 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, milles kohus rahuldas osaliselt hageja nõude tagasiulatuva elatise saamiseks ning mõistis alates hagi esitamisest välja suurema igakuise elatise kui 80 eurot. Osas, milles maakohus jättis hageja nõuded rahuldamata, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Vaidlustamata ulatuses on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. 8.

§ 101

lg 1 sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui sama paragrahvi alusel arvutatud summa.

§ 102

lg 2 esimese lause järgi ei vabane vanem erinevalt muudest ülalpidamiskohustustest oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest varalise seisundi tõttu. Kui vanem ei ole võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta

§ 102

lg 2 teise lause kohaselt kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Ühetaoliselt kasutamine ei tähenda siiski aritmeetilist jagamist ülalpeetavate isikute arvuga, vaid vahendite võrdväärset kasutamist kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks (nt RKTKm 19.10.2015, 3-2-1-119-15, p 11).

§ 102

lg 2 kolmanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101

alusel arvutatud elatise summa ning neljanda lause kohaselt võib mõjuv põhjus olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmise korral

§-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (RKTKo 22.03.2017, 3-2-1-174-16, p 13). 9. Käesolevas asjas on maakohus tuvastanud

§ 102

lg 2 kohased mõjuvad põhjused elatise vähendamiseks ning vähendanud elatist sama sätte alusel alla

§ 101alusel arvutatud elatise summa.

Elatise vähendamine

§ 102

lg 2 kolmanda lause alusel on 6 kohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Kaalutlusotsuse tegemisel peab kohus arvestama kõigi oluliste asjaoludega ja poolte huvidega. See peab nähtuma ka kohtulahendi põhjendustest. 10. Apellatsioonkaebuse põhjendusi arvestades sisaldab maakohtu otsus ringkonnakohtu arvates

§ 102lg 2 kohaldamise osas selgeid kaalutlusvigu.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et maakohus ei ole arvestanud kostja vältimatuid püsikulusid, mis seonduvad eluasemega, samuti kulusid toidule, ravimitele, hügieenitarvetele jms. Samuti ei ole maakohus piisavalt arvestanud kostja piiratud võimalusi enda sissetulekute suurendamisel ning jaganud kostja saadava töövõimetoetuse üksnes aritmeetiliselt kostja ja tema kolme lapse peale.

1. Kohtupraktika järgi tuleb elatise suuruse määramisel mh arvestada sellega, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg 1 järgi ei arestita isiku sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii lapse elatisnõude täielikule rahuldamisele, võib TMS § 132 lg 1¹ järgi arestida kuni pool ülalnimetatud sissetulekust. Vanem on perekonnaseaduse mõtte kohaselt küll kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise, kuid see ei tähenda, et elatise suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset varalist seisundit. Vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (nt RKTKo 07.12.2009, 3-2-1-127-09, p 12).
2. Maakohus on menetlusnorme rikkumata tuvastanud kostja puuduva töövõime kuni
3. novembrini
4. Seega ei ole kostjal hetkel võimalik teenida tööga enda ja oma pereliikmete ülalpidamiseks vajalikke vahendeid. Kostjal ei ole hetkel järelikult võimalik enda sissetulekuid oluliselt suurendada. Kostja väitel on ta siiski püüdnud tööd leida, kuid tema tervislikku seisundit ning kahe erivajadusega lapse kasvatamist arvestades, ei ole tööotsingud olnud edukad. Ringkonnakohus märgib, et kohustatud vanema töövõimetus (puuduv töövõime) ei ole iseenesest tingimata aluseks elatise vähendamisele alla

§ 101alusel arvutatud elatise summa.

Kui vanemal oleks töövõime kaotusest hoolimata piisavalt vara, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole elatise vähendamiseks

§ 102lg 2 alusel põhjust.

Praegusel juhul ei ole maakohus tuvastanud kostjal piisavalt vara, mille arvel ülalpidamiskohustust täita. Selliseid asjaolusid esitatud ja kogutud tõenditest ka ei nähtu.

1. Kostjal on maakohtu tuvastatu kohaselt lisaks hagejale kaks alaealist ülalpeetavat, kes elavad kostjaga koos. Samuti on kostjal püsikulud ka üksnes enda tarbeks – Statistikaameti andmetel oli arvestuslik elatusmiinimum
2. aastal Eestis 361 eurot 40 senti ning minimaalse toidukorvi maksumus sellest 163 eurot 50 senti kuus.
3. Ringkonnakohtu hinnangul oleks isegi 165 euro suuruse elatise tasumine kostjale tema töövõimetust, ülalpeetavate arvu ning vältimatuid püsikulusid arvestades praegu ebamõistlikult koormav ning ei võimaldaks kostjal säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit. Suurema osa kostja sissetulekutest moodustavad niigi riigi poolt makstavad toetused.
4. Eelmärgitut arvestades on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud elatise väljamõistmine alates
5. aprillist 2025 summas 80 eurot kuus, nagu kostja on palunud 7 seda apellatsioonkaebuses. Elatise vähendamine 80 euroni ei ole ringkonnakohtu hinnangul hagejale ebamõistlikult koormav. Arvestades, et hageja igakuiseid vajadused (480 eurot) on hageja enda kinnitusel 320 euro ulatuses kaetud peretoetuste arvel, katab kostja tasutav 80 eurot 50% puudujäävast 160-st eurost ning hageja ülalpidamiskohustus on ka teisel vanemal (

§ 105lg 3).

1. Juhul kui hageja vajadused ja/või kostja varaline seisund võrreldes praeguses asjas tehtava kohtulahendi aluseks olevate asjaoludega oluliselt muutub, on kummalgi poolel õigus pöörduda TsMS § 459 lg 1 järgi kohtu poole hagiga elatise suuruse muutmiseks. Elatise suurendamist saab nõuda alates hagi esitamisest (vt RKTKo 16.10.2013, 3-2-1-6913, p 15). Samas on eelmärgitud arvestades eksitav maakohtu otsuse resolutsiooni sõnastus, mille kohaselt on igakuine elatis (165 eurot) välja mõistetud kuni kostja varalise seisundi muutumiseni.
2. Ringkonnakohtu hinnangul rahuldas maakohus ebaõigesti

§ 108kohase tagasiulatuva elatise (alates 21.

aprillist 2024 kuni

1. aprillini 2025) nõude. Nimetatud nõue tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Maakohus on asjakohasele kohtupraktikale tuginedes põhjendatult märkinud, et tagasiulatuvalt elatist välja mõistes tuleb arvestada nii vanema toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, et vältida vanema asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Maakohus tuvastas, et kostja ülalpidamisvõime ei olnud
2. aastal võrreldes kohtuotsuse tegemise hetkega parem. See kohtu järeldus on kooskõlas asja materjalidega. Maakohus on ka iseenesest õigesti märkinud, et praegusel juhul ei täida tagasiulatuva elatise nõue enam ülalpidamisnõude eesmärki (s.o õigustatud isiku igapäevaste vajaduste rahuldamine), vaid vastupidi, võib raskendada ülalpidamiskohustuse täitmist tulevikus. Olukorras, kus kostja varaline seis ei võimalda kohtuotsuse tegemise seisuga miinimumsummas (

§ 101

) elatist tasuda ning kostja majanduslik olukord ei ole võrreldes varasema (hagi esitamisele eelnenud ajaga) halvenenud, ei ole tagasiulatuva elatise nõude rahuldamine ringkonnakohtu hinnangul üldse põhjendatud. Kostja ilmselgelt ei suudaks tagasiulatuva elatise osas kohtulahendit täita ning ohtu satuks ka alates hagi esitamisest sissenõutavaks muutuva elatise tasumine. Seonduvalt kostja väidetega eestkostjaga sõlmitud elatise tasumist puudutavate kokkulepete kohta märgib ringkonnakohus, et sellised võimalikud kokkulepped iseenesest ei mõjuta senist kohtpraktikat arvestades lapse õigust vanemalt elatist nõuda ega muuda ka elatise suurust (vt vanemate vahel sõlmitud sarnaste kokkulepete kohta vt RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 25, RKTKo 26.06.2013, 3-2-1-78-13, p 13).

1. Kuna kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse ülalesitatud põhjendustel, ei vasta ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel apellatsioonkaebuse muudele väidetele.
2. Hageja
3. jaanuari
4. a seisukohas esitatud taotlused tõendite kogumiseks jätab ringkonnakohus tähelepanuta, kuna need on esitatud menetluses hilinenult. Võimalikud varem esitamata tõendid ja tõendite kogumise taotlused tulnuks hagejal (kui vastustajal) esitada kohtu poolt apellatsioonkaebusele vastamiseks antud tähtaja jooksul (TsMS § 642 lg 2). Seda on ringkonnakohus märkinud ka apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruses. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine aluseid hilinenult esitatu menetlemiseks TsMS § 331 lg 1 järgi. Arvestades, et hageja nõuab elatist alates
5. aprillist 2024 ja seda

§ 101

alusel arvestatud määras, ei ole kostja varem alanud pankrotimenetlusel ja sellele järgnenud kohustustest vabastamise menetlusel (tsiviilasi nr 2-22-5047) praeguse asja lahendamisel ka tähtsust (vt ka RKTKo 07.12.2022, 2-20-3353/34, p-d 10.4 ja 10.5). 8 20. Menetluskulud jätab ringkonnakohus mõlemas kohtuastmes TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. Ringkonnakohtu arvates ei ole aluseid TsMS § 164 lg-s 1 sätestatud üldreeglist kõrvalekaldumiseks. Menetluskulude jaotust arvestades ei ole vaja kulude rahalist suurust kindlaks määrata. Kostjat riigi õigusabi korras esindanud advokaadi tasu ja kulude hüvitamise üle riigieelarvest otsustab ringkonnakohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) 9