← Eesti

2-25-18433/30

Obsah (6)§ 172§ 534§ 541§ 659§ 173§ 543

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Krista Kirspuu ja Geidi Sile Määruse kuupäev 16.01.2026, Tallinn Tsiviilasja number 2-25-18433 Tsiviilasi Sihtasutus Põhja-Eesti R

§ 172lg 3 alusel riigi kanda. Seegi määrus oli viivitamata täidetav. 6.1. Maakohus kohaldas Ps

AS § 11 lg 1, § 13 lg-d 1 ja 2,

§ 534

lg-d 1 ja 5 ning leidis, et nende järgi saab taotluse ravi pikendamiseks rahuldada. Patsiendil on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (maniakaalne skisoafektiivne häire – F25.0). 6.2. Patsiendi käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Ärakuulamisel kohus 3

(5)veendus, et patsiendi käitumine on psüühilisest haigestumisest mõjutatud, ta ei mõtle selgelt ega mõista ravivajadust. Ta on ilmselgelt segasusseisundis ega suuda teha adekvaatseid otsuseid. Patsiendi käitumine on psühhootilisest seisundist ja kõrgenenud meeleolust juhituna ettearvamatu ja ebaadekvaatne, mistõttu ta ohustab nii enda (põgenes psühhootilistel ajenditel enda elukohast; olnud kodus söögi ja joogita; ei ole maganud; provotseeriva käitumisega võib esile kutsuda enese vastast vägivalda) kui ka ümbritsevate (anamneesis haiguse ägenemisel verbaalne agressioon ja ümbritsevate vägivallaga ähvardamine) turvalisust. Ärakuulamisel kohus veendus, et patsient oli tige ja väga võitlusvalmis, väga ärritunud, kuigi sai võimaluse ise vabalt rääkida sellest, mis talle muret teeb (ei olnud isegi ärritada võivaid küsimusi vms). Patsiendi seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et patsiendil on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab ta psüühikahäire tõttu nii ennast kui ka ümbritsevaid isikuid. Arsti arvamuse ja ärakuulamiste põhjal hindas maakohus, et patsiendi ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Tulenevalt oma seisundist on patsient psühhiaatrite hinnangul võimetu otsustama ravi vajaduse üle. 6.3. Patsiendi seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Samuti ei ole kodustes tingimustes tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Ise ta end haigeks ei pea ja ravimeid arsti määratud skeemi järgi tarvitama ei soostu. Tahtest olenematult saab aga isikut ravida ainult haigla tingimustes. 6.4. Arvestades patsiendi psüühikahäiret, samuti ravi muul viisi läbiviimise võimatust, vajab patsient pikaajalist hospitaliseerimist ja seega esialgse õiguskaitse korras seaduses ette nähtud maksimumtähtaja kohaldamist. Taotlusest nähtuvalt vajab patsient ravi ja ravimite manustamist, mistõttu tuleb anda luba talle tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui ta vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. 6.5. Maakohus toimetas patsiendile kätte määruse väljavõtte ilma põhjendusteta (

§ 541

lg 1), põhjendades, et põhjendustega tutvumine võiks patsiendi seisundist tulenevalt tekitada olulist kahju tema tervisele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA MENETLUSE EDASINE KÄIK

  1. Puudutatud isiku soovile vastavalt esitas esindaja 18.11.2025 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada osas, milles ravi pikendati. 7.
  2. Esindaja märkis, et ta külastas patsienti kliinikus. Patsient selgitas, et tuli haiglasse ise vabatahtlikult, sest raha oli otsas ja ei jätkunud söögi jaoks. Närvid vajasid ka puhkust nii rahapuuduse, kui selle politseiga suhtlemise pärast seoses temalt pärandi välja petmise asjaajamisega politseis. Tema diagnoos on tegelikult seotud sellega, et tahab tõestada oma pärandi saamist ja asjaolusid sellest ilma jäämisega, see on näilik. Nüüd on ta närvid jälle korras ja saab ise hakkama. 7.
  3. Patsient leidis, et vaidlustatud määrus pole seaduslik ja tahtevastase ravi kohaldamine ei ole põhjendatud. Patsient on veendunud, et tema ohtlikkus ise enda ja teiste suhtes ei ole tõendatud ega õige vaid soovitakse, et ta lõpetaks oma õiguste kaitsmise. Kuivõrd patsiendi arvamuse kohaselt ei ole tema puhul täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu, siis on ta seisukohal, et tema suhtes haiglasse paigutamine tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ei ole põhjendatud ega seaduslik.
  4. Avaldaja vaidles kaebusele vastu, aga teatas 11.12.2025 maakohtule, et patsiendi psüühilise seisundi paranemise tõttu lõpetati ravi kliinikus samal päeval. 4

(5)
  1. Puudutatud isiku elukoha omavalitsusüksus (Tõrva vald) esitas arvamuse, mille kohaselt puuduvad tal andmed, mis viitaks patsiendi seisundi olulisele paranemisele võrreldes vaidlustatud määruses ja arstide arvamustes kirjeldatuga. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (

§ 659ja § 657 lg 1 p 1).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (

§ 659ja § 654 lg 6).

  1. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse nappide väidetega. Maakohus leidis õigesti, et patsiendi puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul maniakaalne skisoafektiivne häire (F25.0). Patsiendi enda arvamus haiguse kohta ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Pigem kinnitavad patsiendi soovil kaebusesse märgitud väited raviarsti arvamust, et tal puudub haiguskriitika. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades.
  2. Patsiendi ravivajadus on piisavalt tõendatud psühhiaatrite arvamusega. Kliiniku vastusest nähtub, et patsiendi käitumine on mõjutatud psüühikahäirest, millele on mh iseloomulik haigusteadvuse ja ravisoostumuse puudumine. Seetõttu jäävad psüühikahäire ja käitumishäire seosed patsiendile arusaamatuks. Patsiendi käitumine on psühhootilisest seisundist ning kõrgenenud meeleolust juhituna ettearvamatu ja ebaadekvaatne, mistõttu ta ohustab nii enda (põgenes psühhootilistel ajenditel enda elukohast; oli vähemalt neli päeva söömata-joomata; ei ole maganud ja provotseeriva käitumisega võib esile kutsuda enese vastast vägivalda) kui ka ümbritsevate (anamneesis haiguse ägenemisel verbaalne agressioon ja ümbritsevate vägivallaga ähvardamine) turvalisust. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1). Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et ravita jäämisel võib patsient oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka teistele.
  3. Samuti ei ole muu psühhiaatriline ravi küllaldane. Määruskaebusest nähtub, et patsient ei nõustu psühhiaatrite pandud diagnoosiga ja leiab, et ta ei vaja mingit ravi. Varasemalt on patsient talle määratud meeleolu stabiliseeriva ja psühhoosivastase ravi korduvalt omavoliliselt katkestanud. See näitab, et väljaspool raviasutust ei ole tagatud ravimite korrektne manustamine ja terviseseisundi paranemine.
  4. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja ka tähtaja pikendamiseks. Menetlusnorme maakohus oluliselt ei rikkunud.
  5. Kuivõrd puudutatud isiku ravivajadus on praeguseks möödunud, ei näe ringkonnakohus alust piirata tänase määruse talle tervikuna saatmist.
  6. Maakohus jättis menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb

§ 172lg 3 ls 1 järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluste kulud.

Resolutsioonis märgitakse menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus (

§ 173lg 1 ls 2).

Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Puudutatud isiku esindaja tasutaotluse lahendas maakohus 18.11.2025 määrusega. 17.

§ 543võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.