KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 03. detsember 2024; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-23-1498 Haldusasi X.X ka

(edaspidi ka – PISTS) § 2 lõikest 1 1 ja lõikest 2, § 23 lõigetest 1-6 ja 9, § 2 4 lõikest 1, § 25 lõikest 1 ja § 71 lõikest 1, samuti sotsiaalkaitseministri määruse nr 18 ja sotsiaalministri määruse nr 49 vastavatest sätetest. Siinkohal kohus vastavat regulatsiooni käesolevas lahendis tervikuna esile ei too, sest osaliselt seondub see puude raskusastme tuvastamiseks vajalikele andmetele juurdepääsu tagamisega, erinevate tähtaegadega, puudega isiku kaardi väljastamisega, toetuste maksmise korra ja toetuse määradega jne, kuid selles ei olegi sisulist vaidlust. Sisuline vaidlus taandub küsimusele sellest, et kas kaebaja suhtes oleks olnud vaja tuvastada keskmise puude raskusaste või mitte. Selles kontekstis on vastustaja osundatud sätetest asjassepuutuvad eelkõige puuetega

§ 2lg 11 p 3 ja lg 2 ning § 23 lg 6 p-d 3 ja 4.

21. Puuetega

§ 2

lõike 11 punkti 3 kohaselt on keskmine puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas. Vastavalt sama seaduse ja paragrahvi teise lõike esimesele lausele on kõrvalabi või juhendamise puhul tegemist abi osutamisega inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime söömise, ravitoimingute, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega. Puuetega

§ 2

3 lg 6 punktide 3 ja 4 kohaselt võetakse puude raskusastme tuvastamisel arvesse kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadust, mis on suurem inimese eakohasest abivajadusest ning kõrvalabi ja juhendamise vajadust, mis esineb inimesel tehniliste abivahendite kasutamisele vaatamata. Seega on vaidlus käesolevas haldusasjas sisuliselt selle üle, kas keskmise puude raskusastme määramata jätmisel on toimitud 5 õiguspäraselt ja kas vaidlusaluse küsimuse uue lahendamise juures on järgitud haldusasjas nr 3-21-2872 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2023 kohtuotsuses välja toodud suuniseid. Eelnimetatud ringkonnakohtu lahendiga jäi muutmata Tallinna Halduskohtu 06.05.2022 otsuse resolutsioon, millega halduskohus oli kaebuse rahuldanud ja tühistanud Sotsiaalkindlustusameti 29.10.2021 otsuse, millega oli jäetud puude raskusaste tuvastamata, kohustades seejuures Sotsiaalkindlustusametit uuesti läbi vaatama kaebaja vastavasiulist 20.05.2019 avaldust.

1. Tallinna Ringkonnakohus on 31.01.2023 otsuse punktis 16 toonud välja: „SKA tuvastab vanaduspensioniealise inimese puude raskusastme, võttes aluseks arstiõppe läbinud isiku arvamuse ning vajaduse korral muud asjasse puutuvad andmed (sotsiaalkaitseministri
2. veebruari
3. a määruse nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“. Arstiõppe läbinud isik annab arvamuse talle edastatud dokumentide, sh taotluse, tervisekirjelduse ja tervise infosüsteemi kantud andmete põhjal. Vajaduse korral täpsustab ta andmeid taotlusel nimetatud arstidelt ja muudelt spetsialistidelt. Arstiõppe läbinud isik arvestab arvamuse andmisel puude raskusastet taotleva isiku tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi. Konkreetse taotlejaga seotud individuaalsed asjaolud peab kindlaks tegema vastustaja haldusmenetluses, küsides taotlejalt vajadusel täiendavaid selgitusi ja tõendeid, ning oma järeldusi haldusaktis piisava põhjalikkusega ja arusaadavalt selgitama (vt Riigikohtu
4. septembri
5. a otsus asjas nr 3-17-1110, p-d 15, 17 ja 18).“
6. Kohtu hinnangul on vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse põhjendused kooskõlas puuetega

§ 2lg 11 p-ga 3.

Puude raskusastme tuvastamist reguleerib puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus, milles on ka defineeritud puue (§ 2 lg 1) ning puude raskusastmed (PISTS § 2 lg 11). Puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. Puude raskusastmed jagunevad sügavaks puudeks, raskeks puudeks ja keskmiseks puudeks. Vaidlust ei ole selles, et Sotsiaalkindlustusamet on pädev hindama puude raskusastet (PISTS § 23 lg 1) ning samuti nähtub asja materjalidest, et kaasatud on arstiõppe läbinud ekspertarst Julija Aleksandrova (PISTS § 23 lg 1). Ekspertarst on selgitanud, et lähtudes sissekandest ei ole kaebaja puude raskusastet tuvastatud. Samuti on vastustaja vaidemenetluse raames küsinud seisukohta ekspertarstilt Fred Jädalalt (vt vastustaja 22.09.2023 menetlusdokumendi lisad 10, 11 ja 12-22), kes nõustus samuti hinnanguga, et kaebajal puude raskusastet ei tuvastatud. Seonduvalt hinnangu või võimaliku hinnanguga ekspertarstide arvamuse suhtes on haldusasjas nr 3-21-2872 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2023 lahendi punktis 25.1. märgitud, et arstiõppe läbinud isikul on õigus tutvuda andmetega puuet taotleva isiku, ambulatoorsete visiitide ja haiglas viibimise ning ravimite kohta (PISTS § 2 3 lg 3), kusjuures nende tervist käsitlevate andmete alusel annab arstiõppe läbinud isik oma arvamuse selle kohta kas puude raskusastme taotleja terviseseisund on selline, mis mõjutab tema igapäevast elukorraldust ja iseseisvat hakkamasaamist, arvestades seejuures puuetega

§ 23 lg-s 6 nimetatud tingimusi.

Veel on selgitatud, et ekspertarst ei pea oma arvamuses kõiki andmeid, mida ta on läbi töötanud, eraldi kirjalikult kajastama. Seonduvalt ekspertarsti hinnangu blanketil olnud pooliku lausega nõustuti eelnimetatud ringkonnakohtu lahendi punktis 25.

1. vastustaja selgitusega infosüsteemis olnud veaga, mille oleks pidanud kõrvaldama, kuid mis iseenesest ekspertarsti arvamust ebausaldusväärseks ei muuda.
2. Kaebaja on märkinud, et peamised probleemid esinevad seonduvalt liikumise ja teadvusel püsimisega. Tallinna Ringkonnakohus on 3-21-2872 otsuse punktis 22 toonud välja, et: „Vastavalt SKA-le esitatud taotlusele, TIS-st kogutud andmetele ja ekspertarsti arvamusele tuli SKA-l vaidlustatud otsuses analüüsida, kas kaebaja anatoomia ja füsioloogia struktuur või funktsioon on vähenenud ja sellest tingituna vajab ta regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas (PISTS § 2 lg 11 p 3 ja § 2 lg 2).“ Vastustaja on toonud välja (22.09.2023 vastuse p 20), et 6 ekspertarstid on leidnud, et reumatoloogi hinnangul kaebaja liigub ja siirdub iseseisvalt, spondülartropaatia on baasravi foonil kontrollitud, valu vähenenud. Retseptikeskuse andmetel püsivat haiguse baasravi kasutamise vajadust ei ole esinenud. Neuroloogi sissekande alusel oli kaebajal
3. aastal kaebuseks peavalu. Eriarst ei kinnita objektiivses staatuses püsivat krambisündroomi ega liikumispiirangute olemasolu ning kaebaja on loobunud piltuuringutest kaebuse leevenemise tõttu. 24.04.2019 erakorralise meditsiini arsti epikriisis on fikseeritud taotleja kaebused lihaste tõmbluste ja kukkumise järgselt tekkinud teadvuskao kohta. Ühegi arsti epikriisis ei ole objektiivselt kinnitatud püsivate lihastõmbluste ega krampide esinemist ning seisundist tingitud püsivate piirangute esinemist igapäevatoimingute sooritamisel raskusastmes, mis põhjustaks eakohasest suuremat kõrvalabi vajadust. Kaebaja ei ole oma tervisliku seisundi tõttu vajanud haiglaravi ega sagedast või regulaarset erakorralist abi. Maanteameti andmete alusel taotlejal on maksimaalseks ajaperioodiks väljastatud mootorsõidukijuhi tervisetõend. Antud tõendi olemasolu kinnitab arvamust, et isikul ei saa olla püsivat või regulaarselt esinevat teadvusetuse seisundit ega motoorsete funktsioonide piiratust. Terviseandmete alusel regulaarset kõrvalabi ega juhendamise vajadust vähemalt ühel korral nädalas taotlejal ei esine, samuti ei ilmne igal ööpäeval järelevalve vajadust. Vastustaja selgituste kohaselt tuvastatakse puude liik ja raskusaste aktuaalsete terviseandmete alusel, mille osas eeldatakse, et neid kinnitaksid objektiviseerivad uuringud digiloos. Ka ekspertarst Fred Jädal on leidnud, et terviseandmed ei kinnita püsivat krambisündroomi ega liikumispiirangute olemasolu sellises ulatuses, mis võimaldaks taotlejale vähemalt keskmise puude raskusastme tuvastamist. Ühegi arsti epikriisis ei ole objektiivselt kinnitatud püsivate lihastõmbluste ega krampide ilmnemist ning seisundist tingitud püsivate piirangute esinemist igapäevatoimingute sooritamisel raskusastmes, mis põhjustaks eakohasest suuremat kõrvalabi vajadust. Terviseandmete alusel regulaarset kõrvalabi ega juhendamise vajadust vähemalt ühel korral nädalas taotlejal ei esine, samuti ei ilmne igal ööpäeval järelevalve vajadust (vt vastustaja 22.09.2023 menetlusdokumendi lisa 11).
4. Vaidlustatud otsuses nr P260-2023-17717 on kokkuvõtvalt asutud seisukohale, et puude raskusaste jäi tuvastamata, sest terviseseisundist tulenevalt puudus kaebajal vajadus kõrvalabile, juhendamisele või järelvalvele. Vastavalt puuetega

§ 23

lg 6 punktile 3 on vaja puude raskusastme tuvastamisel võtta arvesse kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadust, mis on suurem inimese eakohasest abivajadusest. Antud juhul on vastustaja seda arvestanud. Eelnimetatu ei ole vastuolus ka kaebaja 20.05.2019 avalduse kolmandas alajaotuses (terviseseisundist tingitud kõrvalabi, juhendamine ja järelevalve vajadus) märgituga, millest nähtuvalt ei ole juhendamist, järelevalvet ega tetavate toimingute (söömine, riietumine, liikumine, suhtlemine) tegemise juurde kõrvalabi vajatud. Samas on eelnevalt nimetatud Sotsiaalkindlustusameti 06.03.2023 otsuses nr P260-2023-17717 märgitud või juhitud tähelepanu võimalusele taotleda uut puude raskusastme tuvastamist kui terviseseisundis ilmnevad muutused.

1. Kuigi kaebaja hinnang oma terviseseisundile on oluline taotluse lahendamisel, peavad kaebaja hinnangut toetama objektiivsed terviseandmed. Sellise olukorraga praegusel juhul tegemist ei ole, kuivõrd vastustaja ja ekspertarstid on viidanud TIS-s olevatele andmetele, mis ei kinnita kaebajal terviseseisundist tulenevaid (selliseid) tegutsemispiiranguid, mis vastaksid vähemalt keskmise puude raskusastmele (PISTS § 2 lg 11 p 3). Siinkohal peab kohus vajalikuks selgitada, et taoliste vaidluste eripära arvesse võttes kohus ekspertarvamustes esitatud meditsiinilise sisuga aspekte siiski sisuliselt hinnata ei saa. Kogu puude raskusastme tuvastamise ja hindamise metoodika kui sellise puhul on tegemist riigi sotsiaalpoliitiliste valikutega ning sotsiaalpoliitiliste valikute kohtulik kontroll on piiratud. Sarnaste vaidluste lahendamisel saab kohus kontrollida üksnes seda kas vastav haldusakt või vastavad haldusaktid on haldusmenetluse seaduse nõuetega vajalikul määral kooskõlas. Antud juhul on Sotsiaalkindlustusameti 06.03.2023 otsus nr P260-2023-17717 ja 01.06.2023 vaideotsus nr 5.2-3/14422-5 haldusmenetluse seaduse nõuetega vajalikul määral kooskõlas. 7
2. Lähtuvalt eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole haldusasja kirjalikus menetluses läbivaatamiseks määramisel antud tähtaja jooksul menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
3. Kohus asendab avaldatavas lahendis kaebaja nime tähemärgiga. Vastavalt HKMS § 175 lg 3 võib see toimuda ka kohtu algatusel, kusjuures sarnaste vaidluste puhul on see küllalt sage kohtupraktika. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 8