) § 15 lg 1 p 1 sätet ja rikkumine kvalifitseeriti
Kohtuvälise menetleja 12.11.2025 tehtud otsuse kohaselt karistust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine ja kehtivate karistuste puudumine, raskendavad asjaolud puuduvad ning karistuseks on määratud rahatrahv 50 trahviühikut, s.o 400 eurot. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas 19.11.2025 Viru Maakohtu Jõhvi kohtumajale kaebuse menetlusalune isik U. V.. Kaebuse esitaja palub, et kohus kas tühistaks otsuse või vähendaks temale määratud rahatrahvi. Istungimenetlust isik ei taotle, samuti ei esita isik uusi tõendeid ega taotle tõendite uurimist kohtuistungil. Kaebuses väidab isik, et ta pidi suurendama kiirust selleks, et vältida liiklusõnnetust, kuna tema taga olev sõiduk käitus liikluses agressiivselt, vilgutas ja sõitis ohtlikult lähedal. Seega tegutses ta hädaseisundis. Kohtuväline menetleja andis kirjaliku seisukoha kaebuse osas. Kohtuväline menetleja Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullitalituse liiklusgrupi eriasjade uurija A. M. on nõus U. V. poolt Viru Maakohtule esitatud kaebust 12.11.2025. a kohtuvälise menetleja otsusele väärteoasjas nr 2440,25,006042 lahendama kirjalikus menetluses vastavalt VTMS § 120 lg 1, esitades oma seisukoha kaebuse osas. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et antud väärteo toimepanemine on tõendatud väärteomenetluse raames kogutud tõenditega, menetlusalune isik on toime pannud temale inkrimineeritud väärteo ning puuduvad väärteomenetlust välistavad asjaolud ja alused (VTMS § 29 ja 30 mõistes). Kaebuse esitaja tunnistab oma süüd väärteo toimepanemises kohtuvälise menetluse raames antud ütlustes. Samal ajal palub kaebuse esitaja kaebuses vähendada kohtuvälise menetleja otsusega talle määratud rahatrahvi või lõpetada tema suhtes väärteomenetluse, esitades selleks omapoolsed argumendid. Mille osas annab kohtuväline menetleja oma seisukoha. Kohtuvälise menetleja seisukohast menetlusaluse isiku kaebus rahuldamisele ei kuulu. Menetlusaluse isiku poolt esitatud argumendid ei ole sellised, millega oleks kohtuvälise menetleja vastuvõetud otsuse muutmine põhjendatud. Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse asjaolu, et väärtegu pandi toime hädaseisundis KarS § 29 lg 1 tähenduses (tegu ei ole õigusvastane), mistõttu tulnuks määrata oluliselt väiksem karistus või väärteomenetlus õpetada. Kaebuse esitaja väidab, et ta ületas kiirust liiklusõnnetuse vältimiseks, kuna tema taha sõitnud sõiduki juht käitus agressiivselt, sõites ohtlikult lähedale ja vilgutades esitulesid. Kohtuväline leiab, et esiteks ei ole menetlusalune isik oma väite kinnitamiseks esitanud ühtegi 2 / 10 tõendit, vaid piirdunud paljasõnalise väitega nii ütlustes kui ka kaebuses. Väärteomenetluse käigus kogutud teised tõendid (tunnistaja ütlused ja kiirusmõõturiga LaserCam4 nr LE0400 tehtud videosalvestis) ei kinnita menetlusaluse isiku kirjeldatud olukorda. Teiseks, isegi juhul kui kaebuse esitaja kirjeldatud olukord vastab tõele, ei ole tegemist hädaseisundiga KarS § 29 lg 1 tähenduses. Hädaseisund eeldab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et kaebuse esitaja oleks viibinud nimetatud vahetus või vahetult eesseisvas ohus, mille kõrvaldamiseks olnuks vältimatult vajalik kiiruse ületamine. Ainuüksi asjaolu, et taga sõitnud sõiduki juht sõitis lähedal ja vilgutas esitulesid, ei tõenda vahetut liiklusõnnetuse ohtu KarS § 29 mõttes. Menetlusalusel isikul oli võimalik olukorda lahendada õiguspäraselt, näiteks näidates suunatuld ja peatudes, võimaldades sellega teisel tema väite kohaselt ohtliku sõidustiiliga juhil temast mööduda. Seega ei olnud ohu kõrvaldamine seotud vältimatu vajadusega ületada lubatud sõidukiirust. Lisaks ei vasta tegu proportsionaalsuse nõudele, kuna lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab ise liiklusõnnetuse riski ja ei ole seega sobiv ega mõõdukas abinõu kirjeldatud olukorra lahendamiseks. Tulenevalt eeltoodust ei ole täidetud hädaseisundi koosseisulised tunnused, mistõttu ei ole alust lugeda kaebuse esitaja tegu õigusvastasust välistavaks KarS § 29 lg 1 mõttes ega võtta seda alusena karistuse kergendamiseks või väärteomenetluse lõpetamiseks. Riigikohtu kohtupraktikas kujunenud seisukoha kohaselt ning vastavalt KarS § 56 lg 1 sätte põhimõtetele lähtutakse karistuse määramisel või mõistmisel väärteokoosseisus ette nähtud sanktsiooni keskmisest määrast. Seejärel, arvestades süü suurust, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi, määratakse konkreetne karistus. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et mida suurem on vahe menetlusaluse isiku juhitud mootorsõiduki tegeliku ja suurima lubatud sõidukiiruse vahel, seda suurem on menetlusaluse isiku süü. Otsuse vastuvõtmisel karistust kergendava asjaoluna arvestati menetlusaluse isiku poolt süü tunnistamist ning kehtivate karistuste puudumist. Kohtuvälise menetleja seisukohast väärteomenetluse käigus karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 alusel tuvastatud ei ole. Menetlusalusele isikule on kohtuväline menetleja määranud karistuseks rahatrahvi 50 trahviühikut s.o 400 eurot ehk sanktsiooni keskmises määras. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et määratud karistuse viis ja määr on vastavuses nii teo raskusega kui ka isiku süüga. Kohtuväline menetleja jääb tehtud otsuse juurde ning juhindudes VTMS § 120 lg 1 ja § 132 p 1 palub Viru maakohtul jätta menetlusaluse isiku kaebus karistuse määramise osas rahuldamata ning otsus muutmata. 3 / 10 KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus analüüsib esitatud tõendeid ja tuvastab faktilised asjaolud, seejärel annab kohus faktilistele asjaoludele kogumis õigusliku hinnangu. Väärteoprotokollis heidetakse menetlusalusele isikule ette
lg 1 p 1 nõuete rikkumist ning
Liiklusseaduse § 15 lg 1 p 1 sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel on 90 kilomeetrit tunnis. Liiklusseaduse § 227 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 – 40 kilomeetrit tunnis. Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selle üle, et kohtuvälise menetleja otsuses märgitud ajal ja kohas otsuses kirjeldatud tegu aset leidis. Väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustega, samuti kohtule esitatud salvestisega. Tunnistaja T. R. selgitas 15.10.2025 antud ütlustes, et olles politseipatrullis, teostasid koos E. M. liiklusjärelevalvest Jõhvi-Tartu- Valga mnt 32-l kilomeetril. Kl 15:21 ta nägi, kuidas valvet värvi WV sõitis kiirusega 124 km/h ala ( laiendmääramatud 4 km/h - kohtu märkus), kus lubatud on 90 km/h. Sõiduk liikus Jõhvi suunas. Näha oli, et tegemist on välisriigi registreerimisnumbriga. E. M. oli mõõtja. Koos läksid patrullautosse ja vaatasid fikseeritud videolõiku kiiruse ületamisest. Pärast seda peatati sõiduk 26-l kilomeetril. E. M. selgitas isikule asjaolusid ja näitas isikule videot. Isik suhtles vene keeles, rikkumisega nõus ei olnud. Mõõtmine toimus LaserGam seadmega. U. V. andis menetlusaluse isikuna ütlusi, et ta sõitis tegelikult lubatud kiirusega, kuid tema taga liikuv sõiduk vähendas järsult pikivahet, vilgutas esitulesid ja tekitas sellega ohtu otsasõiduks. Liiklusõnnetuse vältimiseks pidi menetlusalune isik kiirendama ja sõitis kiiruse ületamisega lühiajaliselt ja kui olukord paranes, vähendas ta kiirust lubatud piirini. Kohus on tutvunud esitatud salvestisega. Sellest nähtub, et liigub VW sõiduk, salvestis algab kl 15:21:34, VW sõiduki kiirus laserseadme tablool 124 km/h, sõiduki taga liikumas teine sõiduk. Salvestise alguses on pikivahe lühike, visuaalselt vähem kui paari sõiduauto pikkust. Pikivahe VW ja teise sõiduki vahel suureneb sujuvalt, VW mõõdetud kiirus tablool püsib 123-124 km/h. Mõõdetud on kuni 15:21:50 ehk 16 sek kestel, salvestis lõpeb. Tagaplaanile jääv teine sõiduk liigub sujuvalt, kiirust ei suurenda, tuledega signaale ei anna ega soorita manöövreid. Kohus leiab, et tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütlustega, samuti salvestisega on tuvastatud, et Alutaguse vallas, Ida-Virumaal, Jõhvi-Tartu-Valga mnt 32-l kilomeetril juhtis menetlusalune isik mootorsõidukit (Volkswagen Touareg registreerimismärgiga XXX) asulavälisel teel kiirusega 124 4 / 10 +/- 4 km/h, suurim lubatud kiirus antud teelõigul 90 km/h, seega ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 30 km/h.. Eeltooduga rikkus menetlusalune rikkus
Kohus leiab, et subjektiivsest küljest on menetlusalune isik pannud väärteo toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Isik teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ehk ületab lubatud kiirust – seal, kus lubatud on 90 km/h, sõitis isik vähemalt 120 km/h. Sellele osutavad isiku enda väited. Menetlusalune isik avaldab kaebuses ja sama positsioonil oli ta ütluste andmisel kohtueelsel uurimisel, et taga olev sõiduk sõitis liiga lähedal ja menetlusalune isik otsustaski lühiajaliselt suurendada kiirust. Seega, isik soovis sõita lubatud kiiruse ületamisega. Tegu vastab
Õigusvastasus Käesoleva kohtuasja lahendamine taganeb küsimusele, kas isiku toimepandud tegu, kiiruse ületamine, on õigusvastane või esinevad teo õigusvastasust välistavad asjaolud. Menetlusalune isik väidab kaebuses, et tema tegu ei ole õigusvastane, sest ta tegutses hädaseisundis KarS § 29 mõttes, vältides liiklusõnnetusse sattumist. Isiku ütluste kohaselt, taga olev sõiduk oli agressiivse sõidustiiliga, vilgutas ja lähenes järsult. Menetlusalune isik otsustas suurendada kiirust kuni liiklusolukord normaliseerus. Seega menetlusalune isik tugineb faktilisele asjaolule, et liiklusõnnetuse oht oli vahetult eesseisev ja tal oli karta vahetut liiklusõnnetuse ohtu, sest pikivahe oli lühike. Ta kiirendas kuni pikivahe taastus, muutus ohutuks. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt kirjalikus seisukohas väljendatud sündmuse käsitlus on õiguslikult põhjendatud ja tuleneb korrektselt tuvastatud faktilistest asjaoludest. Oma poolt märgib kohus järgmist. Riigikohtu praktika, 3-1-1-18-17, selgitab hädaseisundi mõistet ja sisuliselt ka sedagi, mida kohus peab kontrollima hädaseisundi analüüsimisel: “7. KarS § 29 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb hädaseisundi kontrollimisel eristada hädaolukorda (s.o ohtu õigushüvele) ja koosseisupärast tegu (s.o päästmistoimingut), mida oli vaja ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks. Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist, ning päästmistoiming on tegu, millega täidetakse mõne õigusrikkumise koosseis, kuid mis on ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks objektiivselt vajalik ja mis subjektiivselt on kantud päästmistahtest. Hädaseisundi korral on õigushüve päästmistoiming õigustatud üksnes siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisundit aga ei ole, kui isikul oli võimalus abi kutsuda. Ohu kõrvaldamiseks valitud vahend peab olema ka sobiv ja kahjustatud hüve jaoks säästvaim. 5 / 10 Lisaks peab kaitstav huvi olema kahjustatud huvist ilmselt olulisem (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-60-16, p 9).” Seega sündmuse hindamisel peab kohus kontrollima: -kas esines vahetu või vahetult eesseisev oht menetlusaluse isiku õigushüvedele ( antud juhul oht sattuda liiklusõnnetusse); -kas tal oli põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustamist; -kas isiku koosseisupärane tegu ( kiiruse ületamine) on päästmistoiming, mis on objektiivselt vajalik ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks ja mis on subjektiivselt tuletatav päästmistahtest; -kas päästetoiming on ainuke tegevuse viis ohu kõrvaldamiseks ja muud võimalust ei olnud; -kas valitud tegevus on sobiv ja säästvam. Kohus vastab ülaltoodud küsimustele järjekorras. Menetlusalune isik selgitas, et, tema taga olev sõiduk käitus agressiivselt ehk vilgutas tulesid ja lähenes järsul nii et pikivahe oli liiga lühike. Lubatud kiirus teelõigul on 90 km/h ja tegemist on riigimaanteega. Kohus võib nõustuda sellega, et menetlusaluse isiku kirjeldatud teise sõiduki sõidustiil võib tekitada teisele liiklejale kahtlust liikluse ohutuses. Kohtule esitatud salvestisest nähtub, et menetlusaluse isiku sõiduki taga sõidab teine auto ja pikivahe on lühike, visuaalselt meetrites või läbimise sekundites pikivahe mõõdetav ei ole. Salvestisel ei ole nähtav, et teise sõiduki stiil oleks agressiivne ( et oleks vilgutanud tulesid või oleks lähenenud järsult). Ka ülekuulatud politseinikest tunnistaja selgitas, et nähti lähenevat sõidukit, millel on välismaa registreerimisnumber ( menetlusaluse isiku sõiduauto), laserseadmega mõõdeti kiirust. Tunnistaja ütlustest ei nähtu, et oleks täheldatud teise sõiduki häirivat sõidustiili. Rääkimata sellest, et politseinikest tunnistaja oleks näinud liiklusõnnetuse eelset liiklusolukorda. Menetlusaluse isiku ütlused ei leia kinnitust salvestise ega tunnistaja ütlustega. Kohus märgib, et ka loogiliselt on raske aru saada, miks sujuvalt 90 km/h sõitev teine sõiduk peaks järsult lähenema menetlusaluse isiku autole ( mis isiku sõnul sõitis ka lubatud kiirusega 90 km/h) ja hakkama vilgutama tulesid. Sellisel isiku kirjeldatud situatsioonil puudub eluline usaldusväärsus. Kohus märgib, et iseenesest ei ole välistatud, et selline teise sõiduki häiriv ohtu tekitav stiil oleks esinenud enne kui tunnistaja nägi autosid ja enne salvestamist. Samas, eluliselt on usutav ka muu reaalne liiklusolukord – selline menetlusaluse isiku sõiduki ja teise sõiduki paiknevus teel ( mis on nähtav salvestiselt), mil pikivahe on lühike ja menetlusaluse isiku auto on ees, võis tekkida juhul, kui menetlusaluse isiku sõiduk sooritaks vahetult enne olukorda möödasõitu teisest sõidukist, mis liikus teel 90 km/h lubatud kiiruse piirides. Sel juhul ongi menetlusalune isik pidanud sõitma oluliselt suurema kiirusega, et tema taga jääv sõiduk ei peaks järselt pidurdama. See on kohtu hüpotees, mis kohtu arvates on eluliselt usutavam, kui menetlusaluse isiku selgitused teise sõiduki agressiivse sõidustiili kohta. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku väide, et tegemist oli liiklusõnnetusele eesseisva ehk vahetult eesseisva ohu olukorraga, ei vasta tuvastatud faktilistele asjaoludele. Salvestisel on selgelt tuvastatav, et teine sõiduk sõidab tegelikult sujuvalt ühe kiirusega ega soorita arusaamatuid või ohtlikke tegusid. Salvestise algul kl 15.21.35 on nähtav et menetlusaluse isiku sõiduk on ees ja sõidab edasise 16 sekundi kestel jätkuvalt 123-124 km/h ( 4 km laiendmääramatus, kohtu märkus), VW ja teise sõiduki pikivahe suureneb, mis tähendab, et teine sõiduk liigub lubatud kiiruse piirides. 6 / 10 Kohus leiab, et miski ei osuta reaalsele liiklusõnnetuse ohule ja tegemist on menetlusaluse isiku kinnitamata väitega. Mis on reaalselt tuvastatud - see on salvestiselt nähtav pikivahe, mis on visuaalselt mõõdetav kasvõi paari sõiduauto pikkusega. Kohus märgib, et lühikesest ( nõuetele mittevastavast) pikivahest tulenevat ohtu ei saa pidada automaatselt vahetult liiklusõnnetuse ohuks.
p 31 sätestab, et liiklusoht on olukord, mis sunnib liiklejat ohu vältimiseks järsult muutma liikumissuunda või -kiirust või peatuma. Samas, lühike pikivahe võib olla liiklusoht, sest selle tagajärjel võib tekkida vajadus järsult kas muuta kiirust, suunda või hoopis peatuda; samas lühikese pikivahe puhul võib peatuda või muuta kiirust ka sujuvalt, mitte järsult ehk liiklusohu olukorras puudumisel. Lühike pikivahe tõttu ei ole välistatud kahju tekitamine liiklejale näiteks järsul pidurdamisel ja selle tagajärjel sõidukite kokkupõrkel.
Lubatud kiiruse 90 km/h juures on see pikivahe vähemalt 75 meetrit. Salvestisest nähtub, et visuaalselt menetlusaluse isiku ja teise sõiduki vahel on oluliselt vähem kui 75 m. Tõepoolest, lühikesest pikivahest tulenev liiklusolukord sai kõrvaldatud – menetlusaluse isiku auto kaugenes teisest sõidukist. Liiklusohtlik olukord ( mis on laiem kui liiklusõnnetuse oht), kohtu arvates, võib teatud puhkudel olla vahetult eesseisev oht KarS § 29 mõttes. Kohtu arvates, tuleb sellistel puhkudel hinnata liiklusohu realiseerimise prognoosi. Liiklusohu realiseerimise prognoos peab baseeruma andmetel, mis annaksid juhile alust karta tõsiselt õigushüvede kahjustamist. Teisesõnu, kohus hindab, kas nõuetele mittevastav pikivahe kujutas ennast sellist liiklusohtu, mida võimalik käsitleda KarS § 29 mõttes vahetuks või vahetult eesseisvaks ohuks. Samas, kohus leiab, et ainult lühikese nõuetele mittevastava pikivahe esinemist ei saa antud juhul pidada eesseisvaks vahetuks ohuks KarS § 29 mõttes, mille puhul on juhil alust karta tõsiselt tema õigushüvede kahjustamist ja mida tuleb hakata kõrvaldama hädaolukorras koosseisupärase teoga ehk ületades kiirust. Muidu tuleks tunnistada, et kehtestatud pikivahe rikkumine annab juhile automaatse õiguse kiiruse ületamiseks.
s sellist regulatsiooni ei ole. Kohus leiab, et menetlusalusel isikul ei olnud tõsist alust arvata, et tema õigushüve saab vahetult kahjustada liiklusohtliku olukorra realiseerimisel. Isegi kui eelnevalt teine sõiduk vilgutas tulesid ja lähenes järsult menetlusaluse isiku sõidukile, ei tingi selline olukord suure tõenäosusega liiklusohtu realiseerimist. See olukord ei tekkinud ju hetkeliselt, et menetlusalune isik oleks pidanud otsustama pikivahe suurendamist sekundiga - teise sõiduki lähenemine ja vilgutamine kestis igal juhul siiski teatud aega. Ka kõrvaltvaataja seisukohalt tuledega signaali andmine ja lähenemine rikkudes pikivahet on liiklusolukorras tähelepanuväärt tegevus, kuid üldjuhul ei saa olla õigustuseks teiste juhtide poolt liiklusreeglite rikkumisel, sest reaalset liiklusohtu, mida tuleb karta ja hakata kohe kõrvaldama rikkudes liiklusnõudeid, kirjeldatud juhtumis ei ole. Kohus leiab, et kiiruse ületamine menetlusaluse isiku poolt ei ole antud juhul KarS § 29 mõttes päästmistoiming, mis oleks olukorra lahendamiseks objektiivselt vajalik. Objektiivselt, lühikese pikivahe suurendamiseks oleks kiiruse vastav suurendamine üks võimalikest teguviisidest, kui kiirus oleks jäänud lubatu piiridesse. Kui kiirus on 90 km/h ( ehk sellel teelõigul kiiremini ei tohi), on juhil kasutada muid võimalusi lühenenud pikivahe suurendamiseks. Kui taga olev sõiduk liigub lubatud kiirusega liiga lähedal, on mõistlik ja võimalik anda signaali tagatuledega, vajutades kergelt pidurile, või avariituledega, mis liikluspraktikas on rakendatav liikluse sujuvuse viisakaks reguleerimiseks ja hoiatamiseks. Näidates tuld, võib alustada peatamist võttes paremale. See on 7 / 10 oleks säästvam ja sobivam viis olukorra lahendamiseks ja ei peaks kiirust ületama ehk toime panema koosseisupärast tegu. Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Puuduvad isiku süüd välistavad asjaolud. KARISTUS KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, millest kohus lähtub karistuse määra valimisel. Riigikohtu otsuse nr. 1-17-1629/44 p 28 järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktika on karistuse mõistmise küsimuses järjepidev. Riigikohtu lahend 1-19-4150 p 26: „Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (KarS § 56 lg 1 ) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema käitumine. (Vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. aprilli 2020. a otsus nr 1-18-2232/179, p 71; 11. juuni 2018. a otsus nr 1-17-1629/44, p 28; 17. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-58-13, p 8; 12. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-76-12, p 7; 15. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1; 16. mai 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-14-07, p 6.)“ Riigikohtu lahendis 4-24-2633/15 on märgitud karistuse individualiseerimisest: „7. Karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1). Tulevaste süütegude vältimiseks kohase karistuse valikule aitab kaasa teave isiku varasematest süütegudest (arv, iseloom, raskus, teo toimepanemisest möödunud aeg) ja nende eest mõistetud karistustest. Menetlejale on seejuures antud lai kaalutlusruum isiku süüle vastava ning üld- ja eripreventsiooni arvesse võtva karistuse leidmiseks (nt RKKK 23.10.2024, 4-24-1237/24, p-d 9 ja 13). …“ 8 / 10 Menetlusaluse isiku karistust raskendavaid asjaolusid ei ole. Kuigi isik tunnistab tegu ega vaidle kiiruse ületamise faktile, ei väljenda ta isegi sõnaliselt puhtsüdamlikku kahetsust. Kuigi KarS § 57 lg 1 p 3 sätestab karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse, on kohtupraktikas asutud seisukohale, et karistuse kergendamiseks ei piisa paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teo suhtes (vt RKKKo 3-1-1-18-14, p 11). Veel on Riigikohus 05.06.2018 otsuses kohtuasjas 1-17-105 märkinud, et teatud juhtudel võib toimunus oma rolli kaalukuse vähendamine seada kahetsuse siiruse kahtluse alla. Seega ei näe kohus U. V. suhtes ühtegi karistust kergendavat asjaolu. Isiku süü on
lg 2 järgi toimepandud rikkumises keskmine.
lg 2 näeb ette vastutuse kiiruse ületamise eest 21-40 km/h vahemikus, isik ületas 30 km/h võrra. Tegemist on üheepisoodilise ohudeliktiga, tagajärge ei ole tekkinud. Süütegu on toime pandud otsese tahtlusega. Kohtu arvates on karistuse individualiseerimisel oluline KarS § 56 lg 1 järgi ettenähtud karistamise eesmärgipõhine toime, et isik hoiduks uute süütegude toimepanemisest- ehk kas teda on vaja mõjutada karistuslikult ja kui vaja mis määral. Samuti oluline, et õiguskord saaks kaitstud. Viimane karistuse eesmärkide aspekt on antud juhul täidetav isikule karistusmeetme kohaldamisega. Kohtuväline menetleja on U. V.le määranud
lg 2 alusel karistuseks rahatrahvi 50 trahviühikut, s.o 400 eurot, mis on karistuse sanktsiooni keskmisel määral. Lisaks isiku süüle on oluline hinnata ka karistuse üld- ja eripreventiivset eesmärki. Üldpreventiivse poole pealt sedastab kohus, et igasugune kiiruseületamine, ei ole aktsepteeritav ( välja arvatud kui esinev seaduses ettenähtud teo õigusvastasust välistav asjaolu). Käesoleval juhul seadis menetlusalune isik aga piirkiiruse ületamisega ohtu kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Isiku süü konkreetses teos ei ole väike. Sellistele rikkumistele tuleb reageerida anda ühiskonnale signaal, et rikkumised on taunitavad. Selle kaudu on võimalik mõjutada liiklusalaste õigusaktide nõuetest kinnipidamist ja õigeid liiklusharjumusi. Samuti arvestab kohus karistuse mõistmisel eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas on võimalik isikut mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. U. V. on varem karistamata isik, millest kohus järeldab, et menetlusalune isik on siiani vähemalt Eesti Vabariigis viibides olnud seaduskuulekas ja ta on liikluses suutnud osaleda eeskujulikult. Kohus arvestab eripreventsiooni kohaldades, et menetlusaluse isiku hoiakud ja tema suhtumine liiklusreeglitesse väärib sekkumist ja korrigeerimist. Kahjuks, ei saanud menetlusalune isik aru ka peale karistuse saamist, et konkreetses liiklusolukorras võttis ta vastu vale otsustuse ja käitus liikluses rikkudes seadust - ületades kiirust. Kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv 50 trahviühikut ongi sanktsiooni keskmine määr (50 trahviühikut). Arvestades menetlusaluse isiku süü suurust (keskmine), üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi ( rikkuja isik) ning karistust kergendavate- ja raskendavate asjaolude puudumist, on kohtu hinnangul kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus seaduslik (ehk karistuse määramisel arvestati kõiki karistust mõjuda võivaid asjaolusid), proportsionaalne ja igati põhjendatud. 9 / 10 Karistuse kergendamiseks kohus aluseid ei näe. Menetlusalune isik ei esitanud kohtule ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti, millel saaks kohus kaaluda karistuse kergendamist. Väärteoasja materjalidest kohus ei näe ka karistust kergendada võivaid asjaolusid. KOHTU MEETMED U. V. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 12.11.2025 kiirmenetluse otsusele väärteoasjas nr 244025006042 tuleb jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Inna Kirsipuu kohtunik 10 / 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.