← Eesti

1-24-2367/54

Obsah (6)§ 127§ 1043§ 1045§ 1050§ 1049§ 128

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise kuupäev, 27. veebruar 2025, Tallinn, koht ja asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-24-2367 Koh

§ 127lg 6 alusel lähtuda mõistlikust suurusest 59 000 eurot.

Prokuratuuri seisukoht

  1. Prokuratuur esitas enda sisulised seisukohad apellatsioonile KrMS § 322 lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul. Prokuratuur toetab apellatsiooni osaliselt ja leiab, et maakohtu otsus tühistada osas, milles Metallimehed OÜ kasuks mõisteti välja saamata jäänud tulu hüvitis. Selles osas tuleks hagi jätta rahuldamata, sest see kahju on tõendamata.
  2. Prokuratuur jääb maakohtu menetluses esitatud seisukoha juurde ning leiab, et saamata jäänud tulu tõendamine majandusaasta aruandega ei ole piisav. Seda tulnuks tõendada põhjalikumalt näidates ära reaalse võimaluse taolist tulu teenida. Seda oleks saanud teha näiteks esitades lepingud, andmed selle kohta, millised tellimused jäid täitmata, kirjavahetuse ostjate-tellijatega jne.
  3. Prokuratuur juhib ka tähelepanu, et juba
  4. a ja
  5. a aastate kasumites on tohutu erinevus. Äriregistrist on leitavad ka varasemad majandusaasta aruanded, millistes mitte ühelgi juhul ei ulatu kasum 59 000 euro lähedale. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  6. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, sest kohus rikkus tsiviilhagi lahendades oluliselt menetlusõigust ning kohaldas valesti materiaalõigust. Kuna rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, saadab ringkonnakohus kriminaalasja KarS § 203 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ning kannatanu tsiviilhagi osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Osas, milles maakohtu otsuse tühistamine puudutab ka neid süüdistusepisoode, mille osas apellatsioonimenetlust ei toimu (liitkaristus ja menetluskulud), teeb ringkonnakohus ise uue otsuse. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioon rahuldatakse osaliselt.
  7. Ringkonnakohus meenutab, et kohtu roll tsiviilhagi lahendamisel erineb kohtu rollist süüküsimuse lahendamisel. Tsiviilhagi lahendamisel, sealhulgas lühimenetluses, tuleb kohtul järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. novembri
  9. a otsus asjas nr 1-20-1975, p 35 ja
  10. septembri
  11. a otsus asjas nr 1-20-2438, p 37). Kohtuistungi protokollist nähtub üksnes see, et maakohus andis pooltele võimaluse esitada hagi osas oma seisukoht, mis on KrMS § 285 lg-st 5 tulenev miinimumnõue. Selgitamiskohustust maakohus aga järginud ei ole. See on käsitatav olulise menetlusõiguse rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis viis ebaõige lahendini. 5

(14)1-24-2367 21. Tsiviilhagi lahendamisel on ebaõigesti kohaldatud ka materiaalõigust. Maakohus on nõude õigusliku alusena käsitanud

§ 1043

, ent ei ole sisuliselt hinnanud, kas nõude rahuldamise õiguslikud eeldused on täidetud, muuhulgas ei ole kohus põhjendanud, millel põhineb kahju tekitamise õigusvastasus. Neist asjaoludest sõltub aga tõendatavate asjaolude ring ning poolte tõendamiskoormis. Nõude õige kvalifitseerimine on kohtu ülesanne, mis ei sõltu poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida kannatanu täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2021. a otsus asjas nr 1-18-5732, p 72). Materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu rahuldas maakohus kannatanu nõude saamata jäänud tulu hüvitamise osas ilma nõude eelduseid kontrollimata. 22. Kahju hüvitamiseks

§ 1043

alusel peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. veebruari
  2. a otsus asjas nr 2-15-7163, p 14). Süüdistatav vabaneb vastutusest, kui ta tõendab mõne

§ 1045

lg-s 2 nimetatud õigusvastasust välistava asjaolu või süü (

§ 1050lg 1) puudumise.

Kannatanu vara süütamine ning seeläbi kannatanule otsese varalise kahju tekitamine on õigusvastane

§ 1045

lg 1 p 5 alusel, sest tegemist on kannatanu omandi rikkumisega.

§ 1043alusel on seega võimalik nõuda otsese varalise kahju hüvitamist.

Kuigi maakohus ei ole selgitanud, milles seisneb kahju tekitamise õigusvastasus, on kohus siiski jõudnud sisuliselt õige järelduseni, et

§ 1043võimaldab kannatanu hagis toodud asjaoludel otsese varalise kahju hüvitamist.

23. Kannatanu nõudis lisaks otsese varalise kahju hüvitamisele ka saamata jäänud tulu hüvitamist. Maakohus rahuldas selle nõude viidates üksnes

§-le 1043. Nii talitades kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus selgitab, et kahju tekitaja ei vastuta deliktiõiguse järgi üldjuhul nn puhtmajandusliku kahju eest, vaid üksnes konkreetsete õigushüvede kahjustamise eest, st deliktiõiguslikult ei ole kaitstud vara kui selline (vt ka

§ 127lg 2).

Seega on saamata jäänud tulu hüvitamine deliktiõiguse järgi erandlik (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. mai
  2. a otsus asjas nr 3-2-1-36-15, p 25). Hagis toodud asjaoludel oleks võimalik saamata jäänud tulu hüvitamist nõuda siis, kui käsitada süüdistatava tegevust õigusvastase majandus- või kutsetegevusse sekkumisena (

§ 1045

lg 1 p 6).

§ 1049

järgi loetakse teise isiku majandus- või kutsetegevuse oluliseks ajaks täieliku või osalise seiskamise põhjustamine õigusvastaseks mh siis, kui see toimus tegevusse õigusvastase sekkumise tagajärjel, mis on vahetult suunatud isiku majandus- või kutsetegevuse seiskamisele.

§ 127

lg 2 võimaldab sel alusel nõuda ka puhtmajandusliku kahju hüvitamist (vt sama seisukohta M. Käerdi, T. Tampuu.

§ 1045kommentaar 3.7 – P.

Varul jt (koost). Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2020). Tootmishoone süütamine on käsitatav muu õigusvastase teona ent kannatanu peab tõendama ka seda, et see tegu oli vahetult suunatud tema majandustegevuse seiskamisele. Kolleegium nõustub õiguskirjanduses ja kohtupraktikas väljendatuga, et sisuliselt tähendab see nõuet tuvastada süüdistatava tahtlus põhjustada oma teoga kannatanu majandustegevuse seiskamine, st tegevuse otsest suunatust tagajärjele (M. Käerdi, T. Tampuu.

§ 1049kommentaar 9; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9.

aprilli 2019. a otsus asjas nr 2-17-13716, p 53). Kokkuvõtvalt peab saamata jäänud tulu hüvitamist nõudev kannatanu tõendama, et 1) süüdistatav süütas tootmishoone; 2) see seiskas kannatanu majandustegevuse oluliseks ajaks täielikult või osaliselt; 3) majandustegevuse seiskamisega jäi kannatanul saamata tulu (st tekkis kahju) ning 4) süüdistatava tegevus oli vahetult suunatud kannatanu majandustegevuse seiskamisele. Süüdistatav vabaneb vastutusest, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu või süü puudumise. Viimasega seoses selgitab kolleegium 6

(14)1-24-2367 täiendavalt, et kuna

§ 1050

lg 1 järgi eeldatakse õigusvastaselt kahju põhjustanud isiku hooletust, mitte tahtlust (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. jaanuari
  2. a otsus asjas nr 3-2-1-127-08, p 15), lasub majandustegevuse seiskamise tahtluse tõendamine endiselt kannatanul.
  3. Kuna maakohus selgitamiskohustust ei täitnud, ei olnud pooltel võimalik nõude eelduseks olevaid asjaolusid tõendada ning nõude eelduseks olevad asjaolud ei ole välja selgitatud. Seega ei saa ringkonnakohus jätta hagi rahuldamata nagu soovib apellant.
  4. Kannatanu esindaja märgib, et süüdistatav ega kaitsja ei esitanud apellatsiooni aluseks olnud asjaolusid maakohtu menetluses ning TsMS § 652 lg 4 järgi ei saa kohtumenetluse pool reeglina apellatsioonimenetluses uutele asjaoludele tugineda. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kaitsja esitas enamiku apellatsiooni aluseks olnud vastuväidetest ka kohtuvaidlustes (vt kaitsja kirjalikud seisukohad II kd, tl 256-256 pöördel ning
  5. augusti
  6. a kohtuistungi protokolli salvestis alates 2:15:00), ehkki maakohus pidanuks kaitsja või süüdistatava seisukoha välja selgitama kohtulikul uurimisel (vt KrMS § 285 lg-d 4 ja 5 ning TsMS § 402 lg 2). Samuti selgitab kolleegium, et TsMS § 652 lg-s 4 sätestatud piirang ei kohaldu siis, kui maakohus on oluliselt menetlusõigust rikkunud, sh siis, kui maakohus on rikkunud selgitamiskohustust (vt koos edasiste viidetega Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  7. oktoobri
  8. a otsus asjas nr 2-19-7379, p 23). Selgitamiskohustuse olulise rikkumise korral peab ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistama ka siis, kui pool maakohtu menetluses vastuväidet ei esitanud, ehkki vastuväite esitamine on TsMS § 652 lg 6 järgi üldjuhul nõutav (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  9. novembri
  10. a otsus asjas nr 3-2-1-112-16, p 15). Praegusel juhul on maakohus jätnud selgitamiskohustuse täielikult täitmata, mistõttu ei välista TsMS § 652 lg 4 ega TsMS § 652 lg 6 maakohtu otsuse tühistamist.
  11. Kannatanu esindaja leiab ka seda, et süüdistatav võttis hagis esitatud asjaolud TsMS § 231 lg 4 alusel omaks, sest süüdistatav ega kaitsja ei vaidlustanud maakohtu menetluses hagis esitatud asjaolusid. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Ka siin märgib ringkonnakohus esmalt, et kaitsja vaidles kohtuvaidlustes enamikele hagis esitatud asjaoludele vastu, ehkki maakohus pidanuks kaitsja või süüdistatava seisukoha välja selgitama kohtulikul uurimisel. Teiseks eeldab TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p-s 3 sätestatut, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  12. märtsi
  13. a otsus asjas nr 2-21-10188, p 12.1). Maakohus selgitamiskohustust ei täitnud. Pooltelt üksnes küsiti üldist seisukohta tsiviilhagi kohta, sealjuures palus kaitsja jätta hagi rahuldamata. Ühegi asjaolu kohta maakohus süüdistatava ega kaitsja seisukohta ei küsinud. Seega ei ole põhjust rääkida asjaolude omaks võtmisest TsMS § 231 lg 4 alusel.
  14. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kohtul lasub tsiviilhagiga seonduvas selgitamiskohustus ka siis, kui süüdistatav taotleb enda õigeksmõistmist ega väljenda seetõttu tsiviilhagi osas sisulist seisukohta. Ka käsiloleval juhul palusid süüdistatav ja kaitsja maakohtul teha süüdistuses KarS § 203 lg 1 järgi õigeksmõistev otsus ning seega ka jätta hagi rahuldamata (ehkki õigeksmõistmise korral tulnuks hagi jätta läbi vaatamata – vt KrMS § 310 lg 2 koosmõjus KrMS § 233 lg-ga 3). Sisulisemad vastuväited tsiviilhagi osas esitas kaitsja alles kohtuvaidlustes. Apellatsioonimenetluses on kaitsja positsioon muutunud. Enam süüdistatava süüd KarS § 203 lg 1 järgi ei vaidlustata ning vaidlustatakse üksnes tsiviilhagi aluseks olnud asjaolusid. Nagu eespool märgitud, üksnes 7

(14)1-24-2367 esitatud hagi kohta arvamuse küsimine, selgitamiskohustuse täitmisena käsitatav ei ole ning seda vaatamata KrMS § 285 lg-s 5 sätestatule, mis näeb miinimumnõudena ette kohtu kohustuse teha süüdistatavale ja kaitsjale ettepaneku anda arvamus, kas tsiviilhagi on põhjendatud. Kui kohus on selgitamiskohustust nõuetekohaselt täitnud ning andnud süüdistatavale võimaluse hagi rahuldamise seisukohalt olulistes asjaoludes seisukoha väljendamiseks, piirab TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu oluliselt süüdistatava võimalust tugineda uutele asjaoludele alles apellatsioonimenetluses ning seda isegi siis, kui süüdistatav kohtu pakutud võimalust arvamuse avaldamiseks ei kasuta. Niisamuti võib selgitamiskohustuse kohase täitmise korral tuvastada ka asjaolude omaksvõtu TsMS § 231 lg 4 alusel.
  1. Ehkki kolleegium selgitas eespool, et maakohus ei selgitanud nõuetekohaselt välja saamata jäänud tulu hüvitamise nõude eeldusi, nõustub kolleegium apellandi ja prokuratuuri arvamusega ka selles, et maakohus on eksinud kannatanule tekitatud kahju suuruse tõendatuks lugemisel. Esiteks märgib kolleegium, et maakohtu otsuses viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus asjas nr 1-21-8803 ei ole käsiloleval juhul asjakohane. Kõnesolevas otsuses selgitas Riigikohus saamata jäänud tulu kui koosseisupärase kahju tõendamisega seonduvat. Üksnes sel juhul tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud tõendamisstandardist. Kuna saamata jäänud tulu ei ole käsitatav kahjuna KarS § 203 lg 1 mõttes, tuleb kahju suuruse kindlakstegemisel juhinduda tsiviilkohtumenetluses kehtivast tõendamisstandardist. Seega on vale ka kaitsja seisukoht, et kohus peaks juhinduma in dubio pro reo-põhimõttest. Maakohus tugines õigesti Riigikohtu praktikale, mille kohaselt peab

§ 128

lg 4 esimese lause järgi kahjustatud isik tõendama üksnes need asjaolud, millest nähtub tulu saamise tõenäosus, st et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Sätte eesmärgiks on kergendada kahjustatud isiku saamata jäänud tulu ulatuse tõendamist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. aprilli
  2. a otsus asjas nr 2-14-6942, p 13.2). Sellest ei saa aga järeldada, et saamata jäänud tulu suuruse võib tuvastada mistahes andmete põhjal. Ehkki kohus peab kahjuhüvitise suuruse lõppastmes sageli määrama hinnanguliselt, peab see hinnang silmas pidama

§ 127

lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärki ning

§ 128lg-s 4 sätestatut.

Seega peab kohus kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestama konkreetse juhtumi asjaolusid ning kasu saamise tõenäosust.

  1. Kohus pidas põhjendatuks hagiavalduses toodud väiteid selle kohta, et hoonet ei saanud alates
  2. detsembrist 2022 kasutada ning hoone oli kasutuskõlbmatu ka hagi esitamise hetkeks
  3. märtsil
  4. Ühelegi tõendile, mis kinnitaks seda, kas ja mil määral hoonet kasutada sai ning millisel määral hoone kahjustumine majandustegevust pärssis, hagis ega kohtuotsuses ei viidata. Eelnevast tulenevalt on ainuüksi väide, et majandustegevus seiskus, täielikult tõendamata. Sellele, et tegevuse peatumine on tõendamata viitas kaitsja ka maakohtu menetluses (II kd, tl 256 pöördel).
  5. Samuti jagab ringkonnakohus apellandi ja prokuratuuri seisukohta, et
  6. a majandusaasta aruanne ei tõenda saamata jäänud tulu suurust
  7. aastal. Maakohus tugines sellele, et majandusaasta aruande järgi oli
  8. a ärikasum 59 003 eurot ning eelduslikult võinuks Metallimehed OÜ teenida ka vähemalt sellises määras (või rohkem) kasumit
  9. aastal. Kolleegium selgitas eespool, et isegi majandustegevuse seiskumine on tõendamata, seega on mõistetavalt tõendamata ka võimalik saamata jäänud tulu. Igal juhul on aga majandusaasta aruanne saamata jäänud tulu tõendamiseks ebapiisav. Juba ainuüksi
  10. a majandusaasta aruandest nähtub, et
  11. a ja
  12. a kasumid erinesid üksteisest oluliselt. Nimelt oli
  13. a kasum
  14. a omast ligi 7 korda väiksem – 8739 eurot. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et isegi
  15. a majandusaasta aruandest ei 8

(14)1-24-2367 piisaks
  1. a saamata jäänud tulu ulatuse kindlaksmääramiseks. Majandusaasta aruandes kajastatud kasumi suurus sõltub arvukatest asjaoludest. Selleks, et teha kahe aasta kasuminumbri erinevuse alusel järeldusi saamata jäänud tulu suuruse kohta, tuleb lähteandmetesse nii-öelda sisse vaadata. Ehkki saamata jäänud tulu täpse ulatuse kindlakstegemine ei ole võimalik ega vajalik, tuleb kannatanul kasu saamise võimalust ja tõenäosust tõendada põhjalikumalt. Eeldatavasti on võimalik seda teha lepingute, kirjavahetuse, tootmismahtude ülevaatega jm andmetega, millest nähtub, milline tegevus eelmiste aastatega võrreldes peatus ning milline oleks sellise tegevuse tulemusena tõenäoliselt teenitud kasum (vrd näitlikku loetelu võimalikest tähtsust omavatest asjaoludest konkreetses vaidluses – Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  2. jaanuari
  3. a otsus asjas nr 3-2-1-173-12, p 20). Ka selles osas esitas kaitsja oma vastuväited juba maakohtus (II kd, tl 256 pöördel).
  4. Kolleegium nõustub ka sellega, et kannatanu ei ole nõuetekohaselt tõendanud kaupade rikkumisega seonduvat otsest varalist kahju. Hagiavalduse järgi tekitati kaupadele kahju 10 707,52 eurot, millest kindlustus hüvitas 7495,26 eurot ning hüvitamata jäi 3212,26 eurot (II kd, tl 201 pöördel). Kannatanu esitatud kindlustuse maksmisotsuselt nähtub, et kannatanu esitas kindlustusele nimetatud summas kahjunõude, millest alakindlustuse tõttu arvestati maha 30% ning hüvitati 7495,26 eurot (kindlustussumma oli 7500 eurot) (II kd, tl 186 pöördel). Apellant märgib õigesti, et neist dokumentidest ei ole võimalik aru saada, millise kaubaga tegemist oli, mis seisundis see oli ja miks oli selle kauba hind just selline nagu kannatanu väidab. Sama seisukoha esitas apellant ka maakohtu menetluses (II kd, tl 256 pöördel).
  5. Ehkki menetlusökonoomia seisukohast peab ringkonnakohus võimaluse korral ise maakohtu vea kõrvaldama, tuleb käsiloleval juhul asi KrMS § 341 lg 3 alusel saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Selgitamiskohustuse rikkumine on olnud sedavõrd ulatuslik, et sisuliselt peaks ringkonnakohus kannatanu tsiviilhagi osas läbi viima täiesti uue menetluse. Ka Riigikohtu praktikas on selgitamiskohustuse olulisel määral rikkumise korral peetud asja tagasisaatmist maakohtule põhjendatuks (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  6. aprilli
  7. a otsus asjas nr 2-15-8191, p 11). Olulisem on aga see, et asja arutatakse lühimenetluses. Riigikohus on selgitanud, et selgitamiskohustusega võib kaasneda ka vajadus anda kannatanule võimalus esitada nõude lahendamise seisukohalt olulise vaidlusaluse asjaolu kohta täiendavaid tõendeid. Lühimenetluses, milles lahendatakse käsilolevat kriminaalasja, ei ole aga kohtus enam võimalik kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta tõendeid esitada. Samas ei tohi lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu kannatanu nõusolekust, viia selleni, et temalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. septembri
  9. a otsus asjas nr 1-20-2438, p 38). Kriminaaltoimiku tagastamise õigus on üksnes maakohtul, mitte ringkonnakohtul (vt KrMS § 337, vrd ringkonnakohtu pädevust toimiku tagastamiseks kokkuleppemenetluse korral KrMS § 337 lg 2 p-s 3).
  10. Kuigi kannatanu esindaja leiab, et M. Pertseli süüküsimuses on maakohtu otsus KrMS § 408 lg 6 järgi jõustunud, ei ole lühimenetluses võimalik asja maakohtule üksnes tsiviilhagi arutamiseks tagastada (vrd sarnastel asjaoludel üksnes tsiviilhagi vaidlustamise korral – Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. oktoobri
  12. a otsus asjas nr 3-1-1-67-16). Asja 9
(14)1-24-2367 tagastamine üksnes tsiviilhagi osas võiks põhjendamatult kahjustada kannatanu õigusi. Kui maakohus leiaks sel juhul, et kriminaalasja materjalidest ei piisa tsiviilhagi lahendamiseks, tuleks tsiviilhagi jätta läbi vaatamata (vt analoogiliselt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. juuni
  2. a määrus asjas nr 1-17-2291, p 25). Kuna süüdistatava süüküsimus oleks juba lahenduse saanud, ei arutata asja enam kriminaalmenetluses ning kannatanu peaks esitama tsiviilhagi väljaspool kriminaalmenetlust, sh tasuma sellelt riigilõivu. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ka M. Pertseli süüditunnistamises ja karistamises KarS § 203 lg 1 järgi.
  3. Maakohtu otsuse tühistamine M. Pertseli süüditunnistamises KarS § 203 lg 1 järgi tingib ka mõistetud liitkaristuse tühistamise ning selles osas KrMS § 340 lg 2 p 4 alusel uue otsuse tegemise. Kuna M. Pertsel tunnistati süüdi ka KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 ning KarS § 424 lg 1 järgi ning maakohtu otsus jääb selles osas muutmata, peab ringkonnakohus ise uue liitkaristuse moodustama, pidades sealjuures silmas reformatio in peius-keeldu. Maakohus karistas M. Pertselit KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest vangistusega 10 kuud ning KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest vangistusega 8 kuud. Liitkaristuse mõistis maakohus KarS 64 lg 1 järgi üksikkaristustest raskeima suurendamise teel. Raskeimaks karistuseks oli KarS § 203 lg 1 eest mõistetud üheaastane vangistus ning liitkaristuseks mõistis maakohus 2 aastat vangistust. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse M. Pertseli süüditunnistamises KarS § 203 lg 1 järgi, langeb liidetavatest ära raskeim üksikkaristus, mida suurendati. Tagamaks kooskõla reformatio in peius-keeluga, lähtub ringkonnakohus arusaamast, et uus liitkaristus peab eelmisest ühe aasta võrra väiksem olema. Seega suurendab ringkonnakohus KarS § 64 lg 1 alusel raskeimat üksikkaristust – s.o KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 eest mõistetud 10-kuulist vangistust - KarS § 424 lg 1 eest mõistetud 8 kuulise vangistusega ning mõistab liitkaristuseks üheaastase vangistuse. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendab kolleegium mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes karistuseks 8 kuud vangistust, millest arvestatakse KarS § 68 lg 1 alusel maha eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva. Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks on seega 7 kuud 28 päeva vangistust. Nii nagu maakohus, vabastab ka ringkonnakohus M. Pertseli vangistusest tingimisi KarS § 73 lg 1 alusel. Maakohus määras katseajaks 2 aastat 6 kuud. Arvestades, et maakohus lähtus ärakandmata karistusest 1 aasta 3 kuud 28 päeva ning ringkonnakohus ärakandmata karistusest 7 kuud 28 päeva, vähendab ringkonnakohus proportsionaalselt katseaja kestust. Katseajaks määrab kolleegium 1 aasta 3 kuud.
  4. Kui kriminaalasja uuel arutamise tulemusena mõistetakse M. Pertsel KarS § 203 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest süüdi, tuleb liitkaristuse mõistmisel juhinduda KarS § 65 lgst
  5. Sealjuures tuleb silmas pidada KrMS § 341 lg-s 5 sätestatud reformatio in peiuskeeldu.
  6. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ka osas, millega maakohus otsustas, kuidas toimida asitõenditega, mis seonduvad süüdistusega KarS § 203 lg 1 järgi (plastikkanistrid ja põlevvedeliku proovid; käekell Seiko; pusa Adidas). Asitõenditega toimimise viis tuleb otsustada asja uuel arutamisel.
  7. Maakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, millega lahendati KarS § 203 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteoga seonduvad menetluskulud. Seega tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega 1) otsustati Metallimehed OÜ poolt tasutud menetluskulude hüvitamine ja 2) otsustati Madis Pertselile osutatud riigi õigusabi kulude hüvitamine. Süüdistusega KarS § 203 lg 1 järgi seondus ka DNA-ekspertiisi kulude KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda jätmine, kuid kuna selles osas ei saaks maakohus reformatio 10
(14)1-24-2367 in peius-põhimõttest tulenevalt asja uuel arutamisel niikuinii teistsugust otsust teha, jääb selles osas otsus muutmata (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-57-15, p 12).
  3. Kannatanul maakohtu menetluses tekkinud menetluskulud tuleb jätta riigi kanda, sest kannatanul on õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus (vt analoogiliselt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. juuli
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-31-14, p 40). Taotluse järgi anti kannatanule kohtumenetlusega seonduvalt õigusabi 4 tundi. Õigusteenuse hinnaks oli 100 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks (II kd, tl 264). Ehkki maakohus pidas seda taotlust tervikuna põhjendatuks ning seda summat ei ole apellatsioonis vaidlustatud, ei ole ringkonnakohus KrMS § 191 lg 3 järgi maakohtus kantud menetluskulude üle otsustamisel seotud apellatsiooni piiridega (vt Riigikohtu
  6. novembri
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-90-16, p 12). Ringkonnakohus peab õigusteenusele kulutatud aega ja tasumäära mõistlikuks ja põhjendatuks, kuid ilma käibemaksuta. Osaühing Metallimehed on käibemaksukohustuslane Käibemaksukohustuslane saab aga nõuda tasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ei saa mingil põhjusel sellelt arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata. Taotlustes pole viidatud, et käibemaksukohustuslastest arve saajal pole võimalik õigusteenuse arvetel näidatud käibemaksusummat sisendkäibemaksuna maha arvata. Seega on taotlus käibemaksu osas alusetu (vt samamoodi Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. novembri
  9. a määrus asjas nr 1-22-7792, p 18), mistõttu on esindajale makstud mõistliku suurusega tasuks 400 eurot (4 × 100 = 400). See summa mõistetakse kannatanu kasuks välja Eesti Vabariigilt. Kannatanul enne maakohtu menetlust tekkinud menetluskulude hüvitamise osas (488 eurot – II kd, tl 260) tuleb seisukoht võtta asja uuel arutamisel, sest see sõltub menetluse lõpptulemist. Seega teeb ringkonnakohus kannatanu menetluskulude osas uue otsuse, millega jätab menetluskulud summas 400 eurot riigi kanda. Ülejäänud menetluskulude hüvitamise osas summas võetakse seisukoht asja uuel arutamisel.
  10. Maakohus mõistis M. Pertselilt välja määratud kaitsjale makstud tasu summas 710,04 eurot ning ülejäänud määratud kaitsjale makstud tasu summas 710,04 eurot jäeti KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda. Kokku kulus kriminaalmenetluses riigi õigusabile 1420,08 eurot. Osas, milles kaitsja töö seondus süüdistusega KarS § 203 lg 1 järgi, tuleb talitada järgmiselt: 1) kohtueelse menetluse kulude hüvitamise otsus tuleb teha asja uuel arutamisel, sest see sõltub menetluse lõpptulemist ning 2) kohtumenetluse kulud tuleb jätta riigi kanda, sest süüdistataval oli õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse õigesti juba esimeses kohtuastmes. Ülejäänud süüdistusega seonduvast menetluskulust tuleb sarnaselt maakohtuga mõista pool KrMS § 180 lg 1 alusel välja M. Pertselilt ning jätta KrMS § 180 lg 3 alusel pool Eesti Vabariigi kanda.
  11. Menetluskulude dokumentidest ei ole võimalik järeldada, milline osa kaitsja tööst seondus süüdistusega KarS § 203 lg 1 järgi. Seega määrab ringkonnakohus selle proportsiooni hinnanguliselt ning leiab, et see oli 3/5 tasust. Kohtueelse menetlusega seonduvad kulud olid 673,44 eurot (527,04 (II kd, tl 152) + 58,56 (II kd, tl 159) + 87,84 (II kd, tl 215) = 673,44) ning kohtumenetlusega seonduvad kulud 746,64 eurot (131,76 (II kd, tl-d 255 pöördel ja 266) + 614,88 (II kd, tl 269) = 746,64). Kohtueelse menetlusega seotud kuludest 3/5 on 404,06 eurot (673,44 × 3 ÷ 5 = 404,06) ning kohtumenetlusega seotud kuludest 3/5 on 447,98 eurot (746,64 × 3 ÷ 5 = 447,98). Seega tuleb kohtueelses menetluses KarS § 203 lg 1 järgi kvalifitseeritud kahtlustusega seoses kantud riigi õigusabi kulude (summas 404,06 eurot) hüvitamiseks kohustatud isik otsustada asja uuel arutamisel. Kohtumenetluses 11
(14)1-24-2367 KarS § 203 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüdistusega seotud riigi õigusabi kulud summas 447,98 eurot tuleb jätta riigi kanda. Ülejäänud süüdistuse osaga seotud määratud kaitsjale makstud tasu suurus on 568,04 eurot (1420,08 – 404,06 – 447,98 = 568,04). Sellest pool – 284,02 eurot (568,04 ÷ 2 = 284,02) – mõistetakse KrMS § 180 lg 1 alusel välja M. Pertselilt ning ülejäänud 284,02 eurot jääb KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda.
  1. Kokkuvõtvalt peab maakohus asja uuel arutamisel selgitama pooltele käesolevas otsuses välja toodud kahjunõuete õiguslikke eeldusi ning tõendamiskoormist, samuti tuleb selgitada välja, milliste kannatanu poolt välja toodud asjaoludega süüdistatav nõustub ning millistega mitte. Saamata jäänud tulu hüvitamise nõudes on oluline selgitada, et kuigi prokuratuuril on süüdistuses KarS § 203 lg 1 järgi vaja tõendada üksnes kaudset tahtlust, st seda, et M. Pertsel pidas võimalikuks ja möönis, et süütamisega rikub ta võõra asja ja tekitab seeläbi enam kui 4000 eurot kahju (kusjuures maakohus tuvastaski tootmishoone süütamise osas süüdistataval üksnes kaudse tahtluse), siis hagi rahuldamiseks peaks kannatanu tõendama, et süüdistatava tegevus oli suunatud tema majandustegevuse seiskamisele. Kannatanu peab ka tõendama, et tema majandustegevus seiskus täielikult või osaliselt ning seda, millist tulu oleks tal olnud võimalus ning kavatsus saada ning millest tuleneb sellise tulu teenimise tõenäosus. Kohus peab kannatanule selgitama, et üksnes
  2. a majandusaasta aruanne saamata jäänud tulu ei tõenda. Otsese varalise kahju osas peab kohus selgitama välja kindlustuse maksmisotsuses märgitud asjaolud ning arutama pooltega, kas ning mil määral tõendab maksmisotsus kannatanul tekkinud kahju. Kui asja uuel arutamisel selgub, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja esitada täiendavaid tõendeid, tuleb maakohtul kriminaaltoimik tagastada prokuratuurile. Võimalik on seegi, et ringkonnakohtu otsuses toodud õiguslike selgituste valguses soovib kannatanu hagist (osaliselt) loobuda või see tagasi võtta. Samuti on võimalik, et täiendavate tõendite esitamine ei osutu vajalikuks, sest süüdistatav soovib mõne asjaolu omaks võtta või soovivad pooled tsiviilhagi osas sõlmida kompromissi, mis võimaldab kriminaalasja sisuliselt lahendada seda prokuratuurile tagastamata.
  3. Sisulise otsuse tegemise korral tuleb maakohtul seisukoht võtta ka asitõendite ja menetluskulude osas, mis seonduvad süüdistusega KarS § 203 lg 1 järgi. Menetluskulude osas peab maakohus lisaks asja uuel arutamisel tekkinud kulude hüvitamise otsusele tegema otsuse ka järgmiste kulude hüvitamiseks kohustatud isiku osas: 1) kannatanul kohtueelses menetluses tekkinud menetluskulud (488 eurot – II kd, tl 260) ning 2) süüdistataval KarS § 203 lg 1 järgi kvalifitseeritud süüdistusega seoses kohtueelses menetluses tekkinud menetluskulud (404,06 eurot, vt käesoleva otsuse p 40). Süüdimõistva otsuse korral tuleb KarS § 65 lg 1 alusel moodustada liitkaristus käesoleva otsusega mõistetud karistusega. Juhul, kui maakohus teeb asja uuel arutamisel süüdimõistva otsuse, tuleb karistuse (sh liitkaristuse) mõistmisel ning enne maakohtus asja uut arutamist tekkinud menetluskulude hüvitamise otsustamisel kinni pidada KrMS § 341 lg-s 5 sätestatud reformatio in peius-keelust. Nimetatud keeld ning KrMS § 179 lg-s 2 sätestatud põhimõte ei luba süüdimõistva otsuse korral ka süüdistatavalt uuesti sundraha välja mõista.
  4. Kaitsja Y. Radziwill esitas apellatsioonimenetluses taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse järgi kulus süüdistatavaga nõupidamiseks 10 minutit, mille eest palub kaitsja määrata tasuks 12 eurot. Otsuse analüüsile kulus 30 minutit, mille eest palub kaitsja määrata tasuks 36 eurot. Apellatsiooni koostamisele ja esitamisele kulus 90 minutit, mille eest palub kaitsja määrata tasuks 108 eurot. Kogutasule 156 eurot (12 + 36 + 108 = 156) lisandub käibemaks 34,32 eurot. Seega palub kaitsja riigi õigusabi tasu suuruseks määrata 190,32 eurot (156 + 34,32 = 190,32). Käsilolevat asja arutati 12
(14)1-24-2367 lühimenetluses. Justiitsministri
  1. juuli
  2. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 1 lg 6 ja § 6 lg 4 järgi on määratud kaitsja tasu piirmääraks lühimenetlusele järgnevas apellatsioonimenetluses üldjuhul 144 eurot. Kaitsja pole tasu suurendamist taotlenud. Seetõttu määrab kolleegium tasu suuruseks 175,68 eurot (144 eurot, millele lisandub käibemaks 31,68 eurot). Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 ja § 337 lg 2 p-s 2 nimetatud lahendi, jääb see kulu KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda.
  3. Kannatanu esindaja taotleb apellatsioonimenetluses menetluskulude hüvitamist summas 427 eurot ning palub see välja mõista kas riigilt või süüdistatavalt. Taotluse järgi anti kannatanule apellatsioonimenetluses õigusabi 3 tundi 30 minutit. Õigusteenuse hinnaks oli 100 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus peab õigusteenusele kulutatud aega ja tasumäära mõistlikuks ja põhjendatuks, kuid ilma käibemaksuta, sest nagu eespool selgitatud, on Osaühing Metallimehed käibemaksukohustuslane ega ole kinnitanud, et ei saa mingil põhjusel esindajale makstud tasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata. Seega on taotlus käibemaksu osas alusetu, mistõttu on esindajale makstud mõistliku suurusega tasuks 350 eurot (3,5 × 100 = 350). Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 ja § 337 lg 2 p-s 2 nimetatud lahendi, tuleb see tasu KrMS § 185 lg 1 alusel kannatanu kasuks Eesti Vabariigilt välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) Tühistatud osaliselt Riigikohtu 06.03.2026 otsusega RIIGIKOHUS OTSUSTAB
  4. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  5. veebruari
  6. a otsus osas, millega ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu
  7. septembri
  8. a otsuse, tegi tühistatud osas osaliselt uue otsuse ja saatis kriminaalasja osaliselt uueks arutamiseks maakohtule ning jättis kaitsjale apellatsioonimenetluses määratud riigi õigusabi riigi kanda ja mõistis riigilt Osaühingule Metallimehed apellatsioonimenetluse kulu katteks välja hüvitise.
  9. Jõustada Harju Maakohtu
  10. septembri
  11. a otsus osas, millega Madis Pertsel tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 203 lg 1 järgi, talle mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel, eelvangistus arvati karistusaja hulka, karistus jäeti tingimisi täitmisele pööramata, otsustati asitõenditega toimimine ning süüdistatavalt mõisteti riigi kasuks välja menetluskulu hüvitis.
  12. Saata kriminaalasi Osaühingu Metallimehed tsiviilhagi ja sellega seotud kannatanu menetluskulu hüvitamise, samuti kogu apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule KrMS § 310 lg-s 4 ette nähtud kohtukoosseisus.
  13. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
  14. Kassatsioon rahuldada osaliselt. 13
(14)1-24-2367
  1. Mõista Eesti Vabariigilt Osaühingu Metallimehed kasuks välja 450 eurot kassatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks.
  2. Jätta Riigikohtu
  3. oktoobri
  4. a määrusega kindlaks määratud riigi õigusabi tasu 178 eurot 56 senti menetluskuluna riigi kanda. 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.