← Eesti

3-25-2264/7

Obsah (6)§ 158§ 51§ 62§ 108§ 109§ 175

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 04.02.2026, Tallinn Haldusasja number 3-25-2264 Haldusasi X. Xi kaebus Sotsiaalkindlustusamet

§ 158lg 2 teine lause).

Seega ei saa kohus arvestada kaebaja väiteid ja tõendeid selle kohta, et tema terviseseisund on pärast vaidlustatud otsuste tegemist halvenenud. SKA saab uusi andmeid vajaduse korral arvesse võtta kaebaja taotlust uuesti läbi vaadates.“ Otse loomulikult ei olnud SKA huvitatud sellest, et arvestada kaebaja tegelike terviseandmete ja abivajadustega, sest siis oleks tulnud kaebajale puue määrata. Vastustaja seisukohad 21.08.2025 vastuses ja 19.01.2026 täiendavates seisukohtades

  1. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
  2. Vastustaja on seisukohal, et koduteenuste vajaduspõhine osutamine KOV-i poolt ei saa olla iseenesest aluseks puude raskusastme tuvastamisele ega ole omakorda sõltuvuses puude raskusastme tuvastamisest. Kõrvalabi vajaduse määra selle teenuse saamiseks hinnatakse inimese tegevusvõime ja elukeskkonna alusel KOV-i poolt. Nähtuvalt kaebusele lisatud koduteenuste osutamise lepingust ja selle lisadest osutatakse kaebajale abi koduabiteenusena eluruumi korrastamisel ja isikuabiteenusena abi pesemisel. Liikumisel kaebaja abi ei ole soovinud. Terviseabi korraldamisega abistatakse vastavalt vajadusele, samuti asjaajamisel. Toiduaineid ja majapidamistarbeid tellib kaebaja ise ja riideid peseb samuti ise. KOV-i poolt kaebajale osutatavad koduteenused ei anna vastustaja hinnangul alust puude raskusastme tuvastamiseks
  3. Kaebaja esindaja toob kaebuses välja peamise probleemina piirangud liikumisel. Kaebajal puude raskusastme tuvastamisel arvamuse andnud ekspertarst A. A on märkinud, et piirangu saab hinnata kergeks, kui inimene suudab liikuda ilma teise inimese kõrvalabita elukoha lühiümbruses. Abivahendi kasutamine ei ole piirangut võimendav, kui see tagab iseseisva liikumise. Ekspertarsti hinnangul on terviseandmetest nähtuvalt kaebajal liikumisel piirangud ajas vähenenud, objektiivsed hinnangud kinnitavad kaebaja iseseisvat liikumisvõimet, tugiraami praeguse kasutamise kohta terviseandmed puuduvad. Vaidemenetluses arvamuse andnud ekspertarst L. Li sõnul on terviseandmetele tuginedes peamiseks liikumist takistavaks asjaoluks tasakaaluhäired. Sellele vaatamata on taotleja suuteline liikuma toa piires iseseisvalt ja väljaspool kodu lühikest maad läbida abivahendit kasutades ning abivahendi kasutamine seega kompenseerib püsipiiranguid. Taotleja on võimeline siirduma, hoidma ja muutma keha asendit ning nimetatud liigutuste sooritamisel käte abi kasutamine ei ole püsipiiranguid võimendav asjaolu. L. L märgib, et liikumist võib teataval määral piirata üldise jõudluse vähenemine ja seda eeskätt pikema vahemaa läbimisel ning liikumisel erinevatel tasapindadel, nagu trepid, kuid liikumisfunktsiooni puudutavaid terviseandmeid üldkogumis hinnates ei ole nimetatud asjaolu piisava kaaluga, et sellest lähtuvalt tuvastada vanaduspensioniealisel isikul liikumise valdkonnas puude raskusastme olemasolu. Lisaks märgib ekspertarst L. L, et vajadus kasutada taksot liikumisvahendina arsti visiidile jõudmiseks ei ole käsitletav kui puude raskusastet põhjustav asjaolu, sest võttes arvesse senist arstiabi sagedust ja taotleja tervisehäirete iseloomu ei ole mõistlik eeldada, et tema tervislik seisund tingib sellise sagedusega arstivisiitide vajaduse, mis täidab keskmise puude raskusastme kriteeriumid.
  4. Vastustaja leiab lisaks, et ka kaebaja esindaja kirjeldatud olukordadest, milles kaebaja peab füüsiliselt minema kohale ametiasutustesse, panka või juristi konsultatsioonile ning kasutama selleks taksoteenust, ei järeldu regulaarselt vähemalt kord nädalas vajaminevat kõrvalabi või juhendamist, mis on keskmise puude raskusastme tuvastamise eelduseks. Samuti ei nähtu taotlusest, kaebaja terviseandmetest ega kaebusest, et kaebaja vajab kõrvalist abi liikumisel taksosse ja taksost väljudes vajalikku sihtkohta. 5

(13)
  1. Vastustaja leiab, et ühel korral nädalas vanaduspensioniealise inimese abistamine vannis käimisel ei ole puude raskusastme tuvastamiseks määrava tähendusega kõrvalabi vajadus. Abivajadus vanni astumisel ja sealt väljumisel seondub samuti eelkõige raskustega liikumisel ning mõningane kõrvalabi vajadus liikumisel oma elukohas keerulisemates olukordades, mis ei ole igapäevased, ei too kaasa puude raskusastme tuvastamist. Piiranguid hügieenitoimingutel hinnatakse sellistes igapäevategevustes nagu käte ja näo pesemine, hammaste pesemine, tualetitoimingud. Sellistes tegevustes ei ole piiranguid tuvastatud. Ekspertarst L. L märgib, et neuroloogi sissekandest nähtuvalt on taotleja üleni pesemisel istuvas asendis, millest järeldub, et sobivat kehaasendit kasutades on taotleja võimeline hügieenitoiminguid läbi viima.
  2. Ekspertarst A. A hinnangul on kaebajal epilepsiahood ravi tõhustamisega aastatega vähenenud. Ravi muutmist ega tõhustamist ei ole kaebaja viimaste terviseandmete järgi epilepsia osas vajanud. Ekspertarst L. Li arvamusest nähtuvalt on kaebajal (vaide lahendamise aja seisuga) esinenud viimane epileptiline hoog 2025 aasta jaanuaris ning keskmine hoogude esinemissagedus on neuroloogi sissekande põhjal üks hoog 3-4 kuu järel. Kirjeldatud sagedusega esinevaid epilepsiahoogusid ei ole asjakohane pidada vanaduspensioniealiste isikute puude hindamise kontekstis igapäevategevusi oluliselt piiravaks asjaoluks ning seda vaatamata sellele, et üldiselt on epilepsiasse haigestumise korral võimalik ka sagedaste ja raskete sümptomitega avalduvate epilepsiahoogude esinemine, kuid mille esinemist taotleja terviseandmed ei kinnita. Vastustaja leiab, et ka võimalik vajadus olla kaebaja läheduses kogu vannis oleku ajal ei samastu järelevalve vajadusega igal ööpäeval, mis on järelevalve vajaduse sageduse kriteerium puude raskusastme tuvastamisel. Samuti ei suurenda see märkimisväärselt vannis käimisega seotud abivajadust, arvestades seda, et kaebaja vajab abi nii vanni sisse astumisel kui ka välja tulemisel.
  3. Õigusaktidest ei tulene, et puude raskusastme tuvastamiseks oleks vastustajal kohustus kaasata konsultatsiooniks või ekspertiisiks eriarst. Puude raskusastme tuvastamiseks küsib vastustaja arstiõppe läbinud isiku (ekspertarsti) arvamuse, kellel on juurdepääs tervise infosüsteemis olevatele puude raskusastme tuvastamiseks vajalikele andmetele. Arsti väljaõppega isikul on eelduslikult piisavad teadmised ja oskused, et orienteeruda terviseandmetes, lugeda praktiseerivate ravi- ja eriarstide ehk tervishoiuteenuse osutajate tehtud sissekannetest välja vajalik teave ning koostada puude raskusastme hindamiseks arvamus. Tallinna Halduskohus on 26.02.2025 otsuses asjas nr 3-24-1759 selgitanud, et ekspertarst ei pea olema selle valdkonna eriarst, milles taotlejal on terviseprobleemid.
  4. Tallinna Halduskohus tühistas asjas nr 3-24-1759 vastustaja otsuse metoodiliste vigade ja põhjendamispuuduste tõttu. Vastustaja leiab, et on kohtu leitud põhjendamispuudused taotluse uuesti läbivaatamisel kõrvaldanud. Vastustaja hinnangul on ekspertarstid võtnud arvesse kõiki asjakohaseid terviseandmeid, mille alusel saab anda hinnangu kaebajal esinevatele tegutsemispiirangutele ning nendest tulenevale kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadusele.
  5. Sotsiaalkaitseministri 29.02.2016 määruse nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ § 5 lg 1 kohaselt tuvastab Sotsiaalkindlustusamet kuni 16-aastase lapse ja vanaduspensioniealise inimese puude raskusastme, võttes aluseks arstiõppe läbinud isiku arvamuse ning vajaduse korral muud asjasse puutuvad andmed. Seega määrusest tulenevalt koostab ekspertarst arvamuse, kohustust koostada ekspertiisakti ekspertarstil ei ole.
  6. Antud juhul ei oma tähendust, et ekspertarsti arvamusel puudub digitaalallkiri. Ekspertarst koostab hinnanguid sotsiaalkaitse infosüsteemis, mistõttu puudub vajadus hinnangut täiendavalt digitaalselt allkirjastada. SKA kinnitab ekspertarsti antud hinnangu õigsust.
  7. Ekspertarst A. A 21.04.2025 arvamusest nähtuvalt on ekspertarst leidnud: „Arvestades, et taotleja alkoholi pikka aega ei tarbi, tugiraami praeguse kasutuse kohta terviseandmed puuduvad, kõik objektiivsed hinnangud kinnitavad iseseisvat liikumisvõimet, on piirangud ajas vähenenud“. 6
(13)Seetõttu jääb vastustajale arusaamatuks kaebaja etteheide seoses alkoholi tarbimise mainimisega ekspertarstide arvamustes.
  1. Vastustaja hinnangul ei saa pidada usutuvaks, et materjalidega tutvumiseks ja kaebuse koostamiseks kulus kaebaja esindajal 6,5 tundi. Kaebaja esindaja ei ole esitanud kohtule menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente. Kohtule esitatud arvetelt ei nähtu, et kaebaja oleks neid vastu võtnud (puudub kaebaja allkiri). Samuti ei ole lisatud panga maksekorraldusi õigusabiteenuse tasumise kohta. KOHTU PÕHJENDUSED
  2. Esmalt lahendab kohus kaebaja 26.01.2026 taotluse võtta asja juurde täiendava tõendina 22.01.2026 kuupäevaga ambulatoorne epikriis. Kohus määras 24.11.2025 määruses täiendavate tõendite esitamise tähtajaks 05.01.
  3. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 62 lg 1 sätestab, et kohus annab menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks ja nende kogumise taotlemiseks, selgitades neile, milliste konkreetsete asjaolude kohta tuleb tõendeid esitada. Kui tõendit ei ole määratud tähtaja möödudes esitatud või tõendite kogumist taotletud, võib hiljem tõendile tugineda üksnes

§ 51

lg-s 4 sätestatud tingimustel.

§ 51

lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või sama paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut rikkudes, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kuna tõend esitati 9 päeva enne kohtuotsuse avalikult teatavakstegemist ja vastustajal ei ole olnud võimalust tõendi osas seisukohta avaldada, põhjustaks tõendi vastuvõtmine menetluse viibimise.

§ 62

lg 2 esimene lause sätestab, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kaebaja esitatud tõend tekkis 22.01.2026 ehk pärast praeguses asjas vaidlustatud haldusaktide tegemist, mistõttu see ei saaks nende õiguspärasust mõjutada (

§ 158lg 2 teine lause).

Seega jätab kohus vastu võtmata kaebaja poolt 26.01.2026 esitatud tõendi ja tagastab selle kaebajale.

  1. Kohus leiab, olles tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, et kaebus tuleb rahuldada.
  2. SKA lahendas praeguses haldusasjas vaidlustatud otsustega kaebaja 08.02.2024 puude raskusastme tuvastamise ja toetuse maksmise taotlust juba teist korda. SKA jättis taotluse esmakordsel lahendamisel 03.04.2024 otsusega nr P26-2024-64591 kaebajal puude raskusastme tuvastamata. Sama päeva otsusega nr P26-2024-64592 jättis SKA kaebajale määramata puudega vanaduspensioniealise inimese toetuse ja 22.05.2024 vaideotsusega nr 5.23/13481-2 jäi otsuste peale esitatud vaie rahuldamata. Kõik SKA
  3. aasta haldusaktid tühistati Tallinna Halduskohtu 26.02.2025 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-24-
  4. SKA-d kohustati kohtuotsusega kaebaja 08.02.2024 taotlust puude raskusastme tuvastamiseks uuesti läbi vaatama. Taotluse uuesti läbivaatamise tulemuseks oli see, et SKA ei tuvastanud kaebajal puude raskusastet ega määranud puudega vanaduspensioniealise inimese toetust.
  5. Vaidlus puudub selles, et kaebaja on vanaduspensioniealine isik, kellel oli enne pensioniea saabumist tuvastatud raske puue. Vaidlus puudub ka selles, et kaebaja elab sotsiaalmaja korteris üksinda.
  6. Pooled vaidlevad selle üle, kas taotluse teistkordse läbivaatamise tulemusel tehtud SKA 22.04.2025 otsus nr P26-2025-290089, 22.04.2025 otsus nr P26-2025-290090 ja 10.06.2025 vaideotsus nr 5.2-3/14432-2 on õiguspärased.
  7. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. 7

(13)
  1. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg 1 sätestab, et puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. PISTS § 2 lg 1¹ sätestab, et PISTS alusel tuvastatakse kuni 16-aastasel lapsel ning vanaduspensioniealisel inimesel lähtuvalt kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadusest sügav, raske või keskmine puude raskusaste. Sama lõike alapunktides on puude raskusastmed defineeritud järgnevalt: 1) sügav puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik pidevat kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet ööpäevaringselt; 2) raske puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet igal ööpäeval; 3) keskmine puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas.
  2. PISTS § 2 lg 2 sätestab, et kõrvalabi või juhendamine on abi osutamine inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime söömise, ravitoimingute, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega. Järelevalve on ohutuse tagamine inimese suhtes, kes oma tegevuse või tegevusetusega võib tekitada kahju iseenda või teiste inimeste elule, tervisele või varale.
  3. Praegusel juhul on SKA asunud seisukohale, et kaebaja seisukord ei vasta isegi keskmise puude määratlusele ja jättis temal puude raskusastme tuvastamata. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja puhul on õigesti hinnatud kõrvalabi vajamise küsimust ehk kas kaebajat saab pidada isikuks, kes ei tule iseseisvalt toime söömise, ravitoimingute, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega. Vähemalt keskmise puude raskusastme tuvastamine eeldab, et kaebaja vajab kõrvalabi väljaspool oma elukohta vähemalt korra nädalas.
  4. Esmalt märgib kohus, et kuna tööealise ja pensioniealise inimese puude raskusastet hinnatakse erinevate põhimõtete järgi, ei saa tööealisena puude raskusastmega olnud isik eeldada, et tal ka vanaduspensioniealisena puude raskusaste tuvastatakse. Küll aga peab puude raskusastme tuvastamata jätmine olema kooskõlas vanaduspensioniealise inimese puude raskusastme tuvastamist reguleerivate õigusaktidega.
  5. Sotsiaalkaitseministri 29.02.2016 määruse nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ (edaspidi määrus nr 18) § 3 lg 1 sätestab, et SKA teeb päringu tervise infosüsteemi sinna viimase viie aasta jooksul andmeid esitanud arstide ees- ja perekonnanimede saamiseks viie päeva jooksul arvates puude raskusastme tuvastamiseks piisavate andmetega taotluse saamise päevast. Seega polnud SKA-l kohustust analüüsida kaebaja terviseandmeid, mis olid pärit varasemast ajast kui viimased viis aastat enne taotluse esitamist. SKA otsustest nähtub, et kaebajal diagnoositud haigused ei ole tähelepanuta jäänud üksnes selle tõttu, et SKA ei hinnanud kaebaja terviseandmeid alates kaebaja
  6. aasta peatraumast. SKA on teinud viiteid
  7. aastal diagnoositud alkohoolse geneesiga ataksiale, mis on varasem kui viis aastat enne puude raskusastme tuvastamise taotluse esitamist
(2024). Samas on SKA 22.04.2025 otsuse põhjendustes välja toonud, et kaebaja alkoholi pikka aega ei tarbi. Seega puude raskusastme tuvastamise taotluse lahendamist konkreetne diagnoos otsustavalt ei mõjutanud.
  1. PISTS § 2³ lg 1 sätestab, et puude raskusastme tuvastab SKA, kaasates vajaduse korral arstiõppe läbinud isikuid. Kohtul puudub kahtlus selles, et puude raskusastme tuvastamise menetlusse ja vaidemenetlusse olid ekspertarstidena kaasatud isikud, kes on arstiõppe läbinud (dr A. A ja dr L. L). Vastustaja on 21.08.2025 vastuses kaebusele avaldanud, et L. L on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduse erialal aastal
  2. Vastustaja avaldas kaebajale ka L. Li diplomi numbri. Kaebaja on saanud selle infoga tutvuda ega pole esitanud tõendeid, mis vastustaja väited ümber lükkaks. Vastustaja on õigesti märkinud, et ekspertarst ei pea olema selle valdkonna eriarst, 8
(13)milles taotlejal on terviseprobleemid. Seega ei pidanud SKA ekspertarstina tingimata neuroloogi menetlusse kaasama.
  1. Kehtivas õiguses ei ole kehtestatud nõuet, et ekspertarst peab oma arvamuse allkirjastama, mistõttu ei saa SKA otsust ja vaideotsust lugeda õigusvastaseks selle tõttu, et dr A. A ja dr L. Li arvamused on allkirjastamata. Kohtul puudub ka põhjus arvata, et nende nime kandvad arvamused ei ole tegelikult nende koostatud (dtl 99-100, 112-118).
  2. Kaebaja on viidanud mitmetele valedele kuupäevadele, mida SKA dokumendid sisaldavad (vale taotluse või vaide esitamise kuupäev). Tegemist on ebatäpsustega, mis puude raskusastme tuvastamise taotluse sisulist lahendamist ei mõjutanud. Seega ei mõjuta need vaidlustatud haldusaktide õiguspärasust.
  3. Praeguses asjas on oluline see, et vastustaja pidi arvestama Tallinna Halduskohtu kohtuotsusega haldusasjas nr 3-24-
  5. Tallinna Halduskohtu 26.02.2025 otsuses nr 3-24-1759 leidis kohus, et vastustaja toonases puude raskusastme tuvastamise otsuses puudusid põhjendused selle kohta, miks kaebajal ei ole taotluses kirjeldatud vajadust kõrvalabi järele. Kohus selgitas otsuse punktis 18 kõrvalabi vajaduse kohta järgnevat: „Kõrvalabi vajadus peab olema põhjendatud inimese objektiivsete terviseandmetega, kuid see ei tähenda, et kõrvalabi vajadus ise peaks inimese objektiivsetes terviseandmetes kajastuma. Hinnangu eakohasest suurema abivajaduse olemasolule ja ulatusele annab SKA. Inimese abivajaduse kohta saavad seejuures vajaduse korral anda infot ka teised spetsialistid, praegusel juhul näiteks kaebajaga tegelenud linna sotsiaaltöötajad. Selline info ei pea kajastuma ega saagi kajastuda TIS-is.“ Kohus jätkas punktis 19: „Inimese kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajaduse hindamiseks ei ole tingimata vaja meditsiinilisi eriteadmisi. Eriteadmised on eeskätt vajalikud TIS-i alusel selle tuvastamiseks, millised on inimese objektiivsetest terviseandmetest nähtuvad tegutsemispiirangud. Piirangutest tingitud abivajaduse hindamine sarnaneb aga otsustega, mida SKA ja KOV-ide ametnikud peavad tegema ka näiteks sotsiaalhoolekandelise abi andmist otsustades.“ Täiendavalt märkis kohus otsuse punktis 22.3: „Asjaolu, et KOV on leidnud, et kaebaja vajab koduteenust, võib praegusel juhul kaebaja abivajadust kinnitada.“
  6. Eeltoodust tulenevalt peab kohus kontrollima, kas SKA on kaebaja kõrvalabi vajadust piisava põhjalikkusega hinnanud ja võtnud arvesse asjaolu, et kaebaja vajab koduteenust.
  7. Kaebuse lisana 6 on esitatud 03.09.2024 koduteenuste osutamise leping Lasnamäe sotsiaalkeskuse ja kaebaja vahel (dtl 63-66). Lepingu esemeks on koduteenused, mida osutatakse vastavalt hoolduskavale kliendi elukohas. Lepingu lisa 1 on lepingu muutmise kokkulepe, mis sõlmiti arvestades kaebaja terviseseisundi halvenemist alates 21.10.
  8. Muutmiskokkuleppe kohaselt on hoolduskava järgnev: eluruumi korrastamine 1 kord nädalas, toiduained ja majapidamistarbed tellib kaebaja ise Barborast, terviseabi korraldamine ja ühekordne asjaajamine toimuvad vastavalt vajadusele, abistamist liikumisel kaebaja ei soovi, abistamine pesemisel 1 kord nädalas ja riideid peseb kaebaja ise.
  9. SKA on 22.04.2025 otsuses kõrvalabi vajamise kohta märkinud, et kõrvalabi ja/või juhendamise vajadus peab esinema söömisel, ravitoimingutel, hügieenitoimingutel, riietumisel, liikumisel või suhtlemisel ning kõrvalabi ja/või juhendamise vajadus peab olema vähemalt kord nädalas, et vastata keskmisele puude raskusastmele. SKA märkis, et kaebajal esinevad liikumisraskused, aga liikumine, siirdumine, seismine ja istumine on siiski iseseisev ning kõrvalabi vajadust nendel tegevustel terviseandmed ei kinnita. SKA viitas kaebaja poolt jaanuaris 2024 närviarstile antud kinnitusele, et ta tuleb igapäevaselt toime iseseisvalt, kasutab põrandapesuks teenust, kuid tolmuimejaga tegutseb ise. Otsuse kohaselt on kaebaja vaatamata piirangute esinemisele iseseisev puude raskusastme kontekstis hinnatavates igapäevategevustes nagu iseseisev söömine, lihtsamad hügieenitoimingud (näo-kätepesu, WC kasutamine jne), 9
(13)riietumine, liikumine ja suhtlemine. Määratud ravimite kasutamisel kõrvalabi või ka järelevalve vajadust terviseandmed ei kinnita.
  1. SKA 10.06.2025 vaideotsus tugineb valdavas osas ekspertarstide dr A. A ja dr L. Li arvamustele, kelle hinnangul tuleb kaebaja toime ilma keskmise puude raskusastmele vastava kõrvalabita.
  2. SKA 22.04.2025 otsuses ega 10.06.2025 vaideotsuses pole otseselt mainitud asjaolu, et kaebajale osutatakse koduteenust ega analüüsitud, kas koduteenuse saamine kinnitab kaebaja puhul kõrvalabi vajadust. SKA 22.04.2025 otsuses on märgitud vaid seda, et vanaduspensioniealise isiku puude tuvastamise kontekstis ei kuulu hindamisele isiku võimekus sooritada erinevaid majapidamistöid nagu poes käimine, koristamine, toidu valmistamine jne. Üheski õigusnormis pole sätestatud, et võimekust sooritada erinevaid majapidamistöid ei saa kõrvalabi vajaduse hindamisel arvesse võtta. PISTS § 2 lg-s 2 nimetatud hügieenitoimingute ja liikumisega on majapidamistööde iseseisvalt tegemise võimekus seostatav. Kui inimene ei tule täielikult iseseisvalt toime näiteks koristamise, pesemas käimise ja poes käimisega, võib eeldada, et see on seotud raskustega liikumisel ja hügieenitoimingute tegemisel.
  3. SKA on küll kohtumenetluses avaldanud, et kohaliku omavalitsuse poolt kaebajale osutatavad koduteenused ei anna vastustaja hinnangul alust puude raskusastme tuvastamiseks, kuid vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses on koduteenuste seos kaebaja kõrvalabi vajadusega jäänud kohtu hinnangul siiski sisulise analüüsita ja see võis mõjutada asja otsustamist. Lisaks märgib kohus, et vastustajal oleks olnud asjakohane pöörduda Lasnamäe sotsiaalkeskuse sotsiaaltöötajate poole, et saada täiendavat infot kaebaja tegeliku seisukorra kohta iseseisval liikumisel ja hügieenitoimingute tegemisel. Vastustajal on selleks õiguslik alus olemas. Seda soovitas kohus vastustajale juba haldusasjas nr 3-24-
  4. Määruse nr 18 § 5 lg 1 kohaselt tuvastab SKA vanaduspensioniealise inimese puude raskusastme, võttes aluseks arstiõppe läbinud isiku arvamuse ning vajaduse korral muud asjasse puutuvad andmed. Kuna vastustajal tuleb hinnata kaebaja kõrvalabi vajadust ja kaebaja on isik, kellele osutatakse lepingu alusel koduteenust, on kaebajaga tegelevatelt sotsiaaltöötajatelt saadav info asjassepuutuv.
  5. Sotsiaalhoolekande seaduse § 17 lg 1 sätestab, et koduteenus on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on täisealise isiku iseseisva ja turvalise toimetuleku tagamine kodustes tingimustes, säilitades ja parandades tema elukvaliteeti. Lõige 2 sätestab, et koduteenuse osutamisel abistatakse isikut toimingutes, mida isik terviseseisundist, tegevusvõimest või elukeskkonnast tulenevatel põhjustel ei suuda sooritada kõrvalabita, kuid mis on vajalikud kodustes tingimustes elamiseks, nagu kütmine, toiduvalmistamine, eluruumi ja riiete korrastamine ning väljaspool eluruumi toiduainete ja majapidamistarvete ostmine ja muu asjaajamine.
  6. Kohus leiab, et juba asjaolu, et kaebaja vajab koduteenust, viitab sellele, et tal võib olla kõrvalabi vajadus ka puude raskusastme tuvastamise kontekstis. Seega oleks kaebuse lisana esitatud koduteenuste osutamise lepingut pidanud puude raskusastme tuvastamise taotlust lahendades ja kõrvalabi vajadust hinnates selgelt ja arusaadavalt analüüsima. Koduteenuste osutamise lepingust nähtuvalt abistatakse kaebajat üks kord nädalas eluruumi korrastamisel ja enda pesemisel. Liikumisel abistamist ei ole kaebaja lepingu järgi küll soovinud, aga sellest ei saa järeldada, et kaebaja seda ei vajaks, kui muu teadaolev info viitab vastupidisele. Kaebaja on oma seisukohtades märkinud, et ta ei ole võimeline väljaspool elukohta peaaegu üldse liikuma. Kaebaja väidab, et iga kord, kui tal on vaja kodust väljuda, on vajalik kutsuda takso arstide külastuseks, sest kaebajal ei ole võimalik siseneda ega väljuda ohutult ühistranspordist ilma kõrvalise abita. Eriti hull on olukord talvel, kui on veel libe. Puude raskusastme tuvastamise taotluses märkis kaebaja, et liikumine on vaevaline, jalad aeg-ajalt ei tööta, toas liigub seinast kinni hoides ja väljas liikumisel tuleb pidevalt puhata. Üle 100 meetri ilma puhkamata liikuda ei saa. Kaebaja terviseandmetest nähtubki, et kaebajal tasakaalu ei ole, mistõttu kaebaja ise väljas ei käi, kuid õues suudab kepiga lühikest maad kõndida (nt 08.05.2025 neuroloogi epikriis, vastus kaebusele lisa 6, dtl 168). Seega on kaebaja liikumine isegi abivahendit kasutades piiratud lühikese maaga, mistõttu 10
(13)jääb arusaamatuks vastustaja seisukoht, et liikumise piirang on abivahendiga kompenseeritud. Üldjuhul suudavad kaebajaga samas vanuses inimesed (otsuse tegemise ajal on kaebaja 66aastane) iseseisvalt väljas käia, pikka maad liikuda ja ühistransporti kasutada. Kohus saab aru, et kuna väljas liikumine on kaebaja jaoks tasakaaluhäirete tõttu nii keeruline, siis ta ilma vältimatu vajaduseta väljas ei liigugi ja kui liigub, siis väga vähesel määral, läbides suurema osa vajalikust distantsist taksos. Sisuliselt on tegemist olukorraga, kus kaebaja ühiskonnaelus osalemine teistega võrdsetel alustel on tema tervise tõttu takistatud, mis on PISTS § 2 lg-st 1 tulenevalt puude olemus.
  1. Hügieenitoiminguid saab kaebaja ainult siis teha, kui keegi aitab vanni siseneda ja väljuda, sest kaebaja võib libiseda ja ennast eluohtlikult ära lüüa. Kaebajat tuleb pesemise ajal jälgida (vajadusel pesemisel ka abistada), et tal peapööritust või epilepsiahoogu ei tuleks, mille tagajärjeks võib olla uppumissurm. Koduteenuste osutamise leping kinnitab, et kaebaja saab abi enda pesemisel üks kord nädalas. Tegemist ei ole küll väljaspool kaebaja elamiskohta saadava regulaarse kõrvalabiga, kuid tulenevalt hügieenitoimingute olemusest, ei saagi see väljaspool elukohta toimuda, mistõttu ei saa regulaarset abi pesemisel kohtu hinnangul kõrvalabi vajaduse hindamisel täielikult kõrvale jätta.
  2. SKA on 22.04.2025 otsuses teinud viite sellele, et kaebaja andis jaanuaris 2024 närviarstile kinnituse, et tuleb igapäevaselt toime iseseisvalt, kasutab põrandapesuks teenust, kuid tolmuimejaga tegutseb ise. Samas nähtub pärast jaanuari 2024 fikseeritud terviseandmetest, et kaebaja tervis halveneb kiiresti, tasakaalu kaebajal ei ole, mistõttu ta ise väljas ei käi ja kaebajat abistatakse koristamisel (25.07.2024 ja 08.05.2025 neuroloogi epikriis, dtl 168-169). Seega on SKA tuginenud oma otsuse põhjendamisel terviseandmetele, millele hilisemad terviseandmed vastu räägivad. Dr L. L on vaidemenetluses antud arvamuses märkinud, et hiljutistes terviseandmetes on dokumenteeritud taotleja tervise halvenemine viimasel ajal, kuid väide on ebamäärane ega ole seostatav ühegi konkreetse terviseprobleemiga ega püsiva funktsioonihäirega ning ei kajastu neuroloogi poolt kirjeldatud neuroloogilises leius. Dr L. L leiab kokkuvõtlikult, et neuroloogide sissekannete põhjal ei ole taotleja liikumisvõime viimastel aastatel oluliselt halvenenud (SKA vastus kaebusele, lisa 4, dtl 115). Ebamääraseks nimetatud väide kaebaja tervise halvenemise kohta pärineb ilmselt neuroloog dr E. Ee 25.07.2024 ja 08.05.2025 sissekannetest. Kui terviseandmed viitasid kaebaja tervise halvenemisele, kuid olemasolev info oli ebamäärane, oleks vastustaja pidanud asjaolusid täpsemalt uurima, mitte jätma info kaebaja tervise halvenemise kohta täielikult kõrvale. Haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel (haldusmenetluse seaduse § 6). Määruse nr 18 § 4 lg 3 sätestab, et arstiõppe läbinud isik täpsustab vajaduse korral andmeid taotlusel nimetatud arstidelt ja muudelt spetsialistidelt. Kohus leiab, et praegusel juhul oli selline vajadus olemas. Puude raskusastme tuvastamise taotluses on neuroloog dr E. E ära märgitud, kellelt SKA ekspertarstid oleks saanud paluda täiendavat infot kaebaja tervise kohta. Lisaks ei pea kohus asjakohaseks argumenti, et kaebaja liikumisvõime ei ole viimastel aastatel oluliselt halvenenud. Puude raskusastme tuvastamiseks ei pea inimese olemasolevad terviseprobleemid aja jooksul oluliselt halvenema.
  3. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohtu hinnangul välistada, et kaebajal siiski on kõrvalabi vajadus sellisel määral, et saaks tuvastada puude raskusastme. Kohus tühistab SKA 22.04.2025 otsuse nr P26-2025-290089, sest SKA on jätnud kaebajale koduteenuse osutamise asjaolu kõrvalabi vajaduse hindamisel sisuliselt analüüsimata ja on ekslikult lähtunud sellest, et erinevate majapidamistööde sooritamise võimekust ei saa kõrvalabi vajaduse hindamisel arvestada. Kohus tühistab otsuse ka sellepärast, et SKA on kaebaja terviseandmetest nähtuva asjaolu (info tema tervise halvenemise kohta) ilma seda täiendavalt uurimata kõrvale jätnud. Tegemist on puudustega, mis võisid mõjutada asja otsustamist.
  4. PISTS § 7¹ lg 1 kohaselt on puudega vanaduspensioniealise inimese toetuse maksmise esmaseks eelduseks see, et isikul on tuvastatud puude raskusaste. Kuna kohus tühistab SKA 11
(13)22.04.2025 otsuse nr P26-2025-290089, millega puude raskusastet ei tuvastatud, tuleb tühistada ka selle tagajärjel tehtud SKA 22.04.2025 otsus nr P26-2025-290090, millega jäeti kaebajale puudega vanaduspensioniealise inimese toetus määramata. Vastustajal tuleb kaebaja puude raskusastme tuvastamise taotlus uuesti läbi vaadata. Taotluse uue läbivaatamise tulemusel otsustatakse ka toetuse määramise küsimus uuesti.
  1. Kuna SKA 10.06.2026 vaideotsusega nr 5.2-3/14432-2 jäeti SKA 22.04.2025 otsuste peale esitatud vaie rahuldamata, tuleb ka vaideotsus õigusvastaseks lugeda ja see tühistada.
  2. Vastustajal tuleb kaebaja taotluse uuel läbivaatamisel analüüsida kaebaja kõrvalabi vajadust ka koduteenuse osutamise asjaolu arvestades ja pöörduda Lasnamäe sotsiaalkeskuse sotsiaaltöötajate poole, et saada täiendavat infot kaebaja tegeliku seisukorra kohta iseseisval liikumisel ja hügieenitoimingute tegemisel. Lisaks tuleb täiendavalt uurida neuroloogi 25.07.2024 ja 08.05.2025 sissekannetes fikseeritud väidet, et kaebaja tervis halveneb viimasel ajal kiiresti, täpsustades andmeid kaebajat ravinud neuroloogilt.
  3. Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse ja tühistab SKA 22.04.2025 otsuse nr P26-2025-290089, 22.04.2025 otsuse nr P26-2025-290090 ja 10.06.2025 vaideotsuse nr 5.2-3/14432-2 ning kohustab SKA-d vaatama kaebaja 08.02.2024 taotluse puude raskusastme tuvastamiseks uuesti läbi. 71.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Otsus on tehtud vastustaja kahjuks. Nähtuvalt kaebaja poolt kohtule esitatud arvetest nr 07-1206, 08-1446 ja 12-2239 palub kaebaja mõista vastustajalt välja kantud õigusabikulud 1426 eurot (sh käibemaks). Kaebaja esindaja on ise märkinud taotletavaks summaks 1496 eurot, kuid arvete summasid kokku liites tuleb kokku 1426 eurot. Kohus leiab vastupidiselt vastustajale, et kaebaja ei ole läinud vastuollu menetluskulude kantuse põhimõttega. Tsiviilkohtumenetluses on pikalt rakendatud põhimõtet, et menetluskulude kantus ei tähenda mitte kohtulahendi tegemise ajaks nende tasumist, vaid nende tasumise kohustuse tekkimist. Puuduvad mõistlikud põhjused, mis õigustaksid halduskohtumenetluses erisuse säilitamist võrreldes tsiviilkohtumenetlusega. Seega menetlusosalise esindaja kulude puhul on kuludokumendiks esindaja poolt kliendile tasumiseks esitatud arve (nt advokaadibüroo arvete puhul Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht 23.01.2020 otsuses nr 3-18-2156, p 18). Praegusel juhul on kohtule kuludokumentidena esitatud kaebajale tasumiseks esitatud Stabimer Õigusbüroo arved nr 07-1206 (806 eurot), 08-1446 (124 eurot) ja 122239 (496 eurot).

§ 109lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kohus leiab, et menetluskulud ei ole täies mahus põhjendatud. Arve nr 07-1206 kohaselt kulus kaebaja esindajal juriidiliseks konsultatsiooniks, vaideotsusega tutvumiseks, materjalide komplekteerimiseks ja kaebuse koostamiseks halduskohtule 6,5 tundi. Kui võtta arvesse, et kaebaja ja vastustaja vahelise puude raskusastme tuvastamise vaidluse põhilised asjaolud olid kaebaja esindajale teada juba haldusasja nr 3-24-1759 kaudu ja kaebuses on suures ulatuses kasutatud kopeeritud teksti haldusasjas nr 3-24-1759 tehtud kohtuotsusest, peab kohus kaebuse ettevalmistamiseks vajalike toimingute puhul põhjendatuks ajakulu 4,5 tundi. Ühe tunni hind on 100 eurot. Seega on 4 tunni hind 450 eurot, mis on koos käibemaksuga 558 eurot. Põhjendatud õigusabikulud on seega 1178 eurot (558+124+496). 1178 eurot (sh käibemaks) tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. 72.

§ 175

lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku või muu avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses omal algatusel kaebaja nime tähemärgiga, sest kohtuotsus sisaldab kaebaja terviseandmeid. 12

(13)/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.