, et vähendada intressi- ja leppetrahvinõudeid, kuna kostja ei olnud nendega nõus ja need on ebaproportsionaalselt suured. Kohtu põhjendused
) § 76 lg-st 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.
järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt
lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 4. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Inbank Finance AS ja kostja 17.04.2024 Inbank „jaga osadeks“ makseviisi lepingu nr L89015945951, mille alusel sai kostja kauba maksumusega 1850,99 eurot järelmaksuga, mille osamaksed olid jagatud kolmeks. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud lepingu olemasolu, sest puudub kostja tahteavaldus lepingu sõlmimiseks, kostja allkiri ning kostja poolt antud nõusolek kohustuse võtmiseks. Kostja on seisukohal, et puudub tõend kvalifitseeritud elektroonilise allkirja kasutamise kohta ja puudub usaldusväärne identifitseerimine. Kostja kinnitab, et ID-kaart on kogu aeg olnud tema valduses ja tema vahetus nägemises, ning kostja ei ole seda mitte kunagi kellelegi andnud kasutamiseks. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtul esmalt välja selgitada, kas Inbank Finance AS-i ja kostja vahel oli 17.04.2024 sõlmitud kehtiv leping. 5.
lg 1 järgi leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.
lg 1 kohaselt pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Oferdi piisav määratletus väljendab eelkõige tahet olla lepinguliselt seotud isikuga, kellele ettepanek tehakse ja kes selle vastu võtab. Tavaliselt loetakse piisavaks, kui ofert sisaldab lepingu eset, kogust ja hinda (vt selles osas ka Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, § 16; lk 109). Kohtu hinnangul on hageja teinud kostjale
Kohtu hinnangul on ofert piisavalt määratletud, s.o „jaga osadeks“ makseviisi lepingus on märgitud tingimused (sh ostusumma, igakuiste osamaksete suurus, esimese makse kuupäev) ja laenuandja ning laenusaaja andmed. Seega vastab laenuandja pakkumus laenulepingu tunnustele.
lg 1 järgi nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi 5 teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Kohtu hinnangul väljendab kostja nõustumust enda autentimine ID-kaardi PIN1-ga, millega kostja kinnitas ja nõustus lepingust tulenevate tingimustega ning sõlmis lepingu SMS-koodi abil (dtl 99-101, 115, 170-172, 209).
lg 2 järgi pakkumusele nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. Inbank Finance AS sai kostja nõustumuse kätte 17.04.2024, kui saatis kostja e-mailile tellimuse kinnituse (dtl 115). Hageja on selgitanud, et poolte vahel sõlmitud „jaga osadeks“ makseviisi lepingut ei allkirjastata.
lg 1 kohaselt lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Seega on kostja viide eIDAS määruse artiklile 26 asjakohatu, sest nimetatud artikkel toob välja nõuded täiustatud e-allkirjale. Kõigest eeltoodust tulenevalt on seega leping Inbank Finance AS-i ja kostja vahel sõlmitud 17.04.2024, kui Inbank Finance AS sai kätte kostja nõustumuse. Kohtu hinnangul on Inbank Finance AS kostjaga sõlminud laenulepingu vastavalt
§-le 396. Kohtu hinnangul ei ole tegemist krediidiga, sest krediidileping on tasuline (intressiga), samuti ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga.
lg 1 kohaselt eristab laenulepingut krediidilepingust tasulisus.
lg 1 kohaselt annab üks isik teisele laenu ning laenusaaja kohustub sama rahasumma tagasi maksma. Krediidilepingu (
) korral annab samuti üks isik teise isiku kasutusse rahasumma, ent saaja peab lisaks saadud rahasummale maksma ka tasu raha kasutamise eest. Antud juhul ei olnud lepingus kokku lepitud intressi ehk tasu laenu kasutamise eest. Kohus selgitab, et Riigikohus on oma lahendis nr 2-16-124450 p-s 22 märkinud, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Kostja vastutab oma isikuandmete väärkasutamise eest ning juhul, kui isiku nimel sõlmitakse leping tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et lepingu on sõlminud isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Eeltoodust tulenevalt saab kohus eeldada, et tahteavalduse on andnud ID-kaarti ja PIN-koodi kasutades kostja. Kostja ei ole tõendanud vastupidist. Ka on kostja ise kinnitanud, et ID-kaart on kogu aeg olnud tema valduses ja ta pole seda kellelegi kasutamiseks andnud. Kohus on seisukohal, et hageja selgitustest ja esitatud tõenditest tulenevalt saab laenulepingu Inbank Finance AS-i ja kostja vahel lugeda sõlmituks. Käesoleval juhul ei puutu asjasse, et kaup on antud kolmandale isikule, sest käesoleva vaidluse esemeks on laenu andmine kauba ostmiseks, mitte müügilepingu ese. Müügileping on sõlmitud kostja ja Kaup24 vahel. 6. Eeltoodust tulenevalt on kohus tuvastanud, et Inbank Finance AS ja kostja sõlmisid 17.04.2024 slice makseviisi lepingu nr L89015945951 (dtl 37-44, 99-101, 115, 170-172, 209), mille alusel ostis kostja kauba maksumusega 1850,99 eurot. Slice on internetipoes pakutav makseviis, mis võimaldas kostjal jagada ostukorvi mitmeks osamakseks ilma lisatasudeta. Kostjal oli lepingu järgi raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, 6 jättes hagejale maksmata kolm osamakset ajavahemikul 17.05.2024 kuni 17.07.2024 kokku summas 1850,99 eurot. Kostja rikkumine ei ole vabandatav, seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et hageja põhivõlgnevuse nõue on põhjendatud ning kostjalt kuulub välja mõistmisele põhivõlgnevus suuruses 1850,99 eurot. 7. Hageja nõuab kostjalt ka võla sissenõudmiskulu tasumist. Hageja palub kostjalt välja mõista
lg 2 p 3 alusel sissenõudmiskulu summas 50 eurot.
lg 2 p 1 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Antud juhul on hageja nõue kostja vastu üle 1000 euro. Seega võis hageja nõuda kostjalt võla sissenõudmiskuluna 50 euro hüvitamist. Kohus rahuldab hageja nõude kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamiseks vastavalt
lg 2 p 3 ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulu summas 50 eurot. 8. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise.
lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab kostjalt viivist lepingu ülesütlemisele ülejärgnevast päevast alates 29.08.2024 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 19.12.2024 lepingus kokku lepitud lepingujärgses viivisemääras 24% aastas. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud. Arvestades, et kostja on olnud oma kohustuse täitmisega viivituses, on põhjendatud kostjalt välja mõista viivis ajavahemikul 29.08.2024-19.12.2024 (k.a), mis on 137,16 eurot ja alates 20.12.2024 edasiulatuv viivis 24% aastas arvestatuna põhinõudelt (1850,99 eurolt) kuni põhinõude tasumiseni. 7 9. Kostja palub viivist vähendada
Riigikohtu lahendi 3-2-1-162-12 punktist 20 tuleneb, et olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamiseks tulenevad Riigikohtu 14. juunil 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud otsusest. Riigikohus leidis, et viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Nimetatud lahendis jaotas Riigikohus ka tõendamiskoormuse. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Seega on viivise ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus kostjal. Kolleegium märkis täiendavalt, et
Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes
§-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet.
lõigete 1 ja 2 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid.
lg 1 lause 3 kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohtu hinnangul ei ole viivisemäär 24% aastas ebamõistlik arvestades tegevusala ja praktikat. Majandus- ja kutsetegevuses oleval juriidilisel isikul, kes tegeleb laenude väljastamisega, on nimetatud viivisemäär mõistlik. Käesoleval juhul ei ületa sissenõutavaks muutunud viivis põhinõuet ja hageja ei taotle ka edasiulatuva viivise väljamõistmist üle põhinõude. Kohus peab vajalikuks täiendavalt mainida, et kostja pole ka esitanud tõendeid, millest saaks järeldada, et kostja majanduslik seis on väga raske. Kohus jätab kostja taotluse viivise vähendamiseks rahuldamata, kuna kostja ei ole tõendanud
) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse kohtule hagiavalduses esitanud. Seetõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1060 eurolt) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik kohtunik 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.