Obsah (8)

§ 118§ 3§ 109§ 108§ 35§ 54§ 55§ 110

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kairi Piirisild, Vallo Kariler, Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 28. november 2025, Tallinn Kohtuasja number 2-23-14715

) § 110 lg 1 p 4 ja § 111 lg 1 p 2 alusel, alternatiivselt § 110 lg 1 p 4 alusel tagasi võita. Ülekanded tehti ilma vastusooritust saamata lähikondsega ajal, kui oli teada, et võlgnik on maksejõuetu. Ülekanded ja nende väidetavad alustehingud kahjustavad võlausaldajaid. Kostja vastuväited

1. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole võlgniku kostjale tehtud maksed alusetud. Maksed tehti omanikulaenu tagastamiseks ning vastavalt kostja esitatud arvetele. Hagi on pahatahtlik. Võlgnikul ei ole nõuet kostja vastu, vaid kostjal on nõue võlgniku vastu.
3. Hageja nõuded lõppesid võlgniku esimeses pankrotimenetluses 16.06.2020 kompromissi sõlmimisega. Kompromissi eesmärk oli lõpetada kõik pooltevahelised nõuded.
4. Hageja nõue ei saa kuuluda rahuldamisele alusetu rikastumise või deliktiõigusliku nõudena. Nõude aluseks saab olla üksnes pankrotiseadusest kui eriseadusest tulenev tagasivõitmise nõue. Selle nõude rahuldamise eeldused on aga täitmata. Tagasivõitmise nõuded on esitatud pärast

§ 118

lg-s 2 sätestatud õigust lõpetava tähtaja möödumist, arvestatuna alates 07.03.2019 pankroti väljakuulutamisest. Uue pankrotimenetluse algatamisega ei hakanud tähtaeg uuesti kulgema. Kõik võlgniku nõuded on ka aegunud. Maakohtu otsus ja põhjendused

1. Maakohus jättis hagi vaheotsusega rahuldamata, tühistas 02.04.2024 määrusega seatud hagi tagamise abinõu ja jättis menetluskulud võlgniku kanda. Maakohus määras kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruseks 4930 eurot, kuid jättis sellelt arvestatud viivise välja mõistmata.
2. Maakohus tuvastas, et Harju Maakohtu 07.03.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-1695 kuulutati välja hageja pankrot. Pankrotimenetlus lõppes kompromissi kinnitamisega 16.06.
3. Harju Maakohtu 18.08.2023 määrusega tsiviilasjas nr 2-23-9104 kuulutati hageja pankrot välja teist korda. Vaidlusalused pangaülekanded tehti kostjale aastatel 2017–
5. Kompromiss varasemas pankrotimenetluses ei lõpeta hageja siinses menetluses kostja vastu esitatud nõudeid. Pankrotihaldur saab oma nõude esitada aga vaid pankrotiseaduses sätestatud alustel, kuid tagasivõitmise nõude esitamise tähtaeg on möödunud. Pankrotimenetlus on loomult kiire menetlus. Tagasivõitmise nõude esitamise tähtaeg on 3 aastat pankroti väljakuulutamisest, et pankrotimenetlus ei veniks põhjendamatult pikaks. Pankrotimenetluse eriregulatsioon on eesmärgipärane ja vajalik. Kuna VÕS § 118 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg, ei ole hagejal enam õigust nõuet esitada. See õigus ei saa uue pankrotimenetlusega uuesti tekkida. Kuna tegemist on enne esimest pankrotti aset leidnud asjaoludega, siis lõppes tagasivõitmise nõude esitamise õigus 3 aasta möödumisel esimese pankroti väljakuulutamisest, s.o 07.03.
6. Käesolev hagi esitati 17.10.2023, seega hilinenult. 3 2-23-14715
7. Muul alusel hageja nõuet esitada ei saa, sest pankrotiseadus on nende sätete suhtes eriseadus, mis välistab sarnaste põhjendustega muude õiguslike aluste kohaldamise. Vastasel korral kaotaks

§ 118lg-s 2 sätestatud tähtaeg sisu.

Hageja kahju hüvitamise ja alusetu rikastumise nõude alused on samad, mis tagasivõitmise nõudel. See ei sea võlausaldajaid halvemasse olukorda ega võimalda võlgnikel pahatahtlikult oma kohustuste täitmisest kõrvale hoida. Halduril tuleb kohe välja selgitada kõik pankrotimenetluses olulised asjaolud. Kompromissi sõlmimine oli võlausaldajate majanduslik risk. Käsitlus ei ole vastuolus ka õigusriikluse põhimõttega, vaid kooskõlas õiguskindluse põhimõttega. 3-aastane tähtaeg ei ole ebamõistlikult lühike. Hagejal ei ole võimalik valida, millist hagi esitada.

§ 3

ei sätesta ammendavalt, milliste seaduste suhtes on pankrotimenetluse normidel erinormi staatus. Apellatsioonkaebus

1. Hageja palub maakohtu vaheotsuse tühistada ja teha uue vaheotsuse selle kohta, et hageja hagi on põhjendatud ning saata asi tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2. Kaebuse kohaselt leidis maakohus ebaõigesti, et pankrotihaldur saab esitada kostja vastu ainult tagasivõitmise hagisid. Seadusest sellist piirangut ei tulene. Pankrotihalduril on kõik pankrotivõlgniku õigused. Kohtupraktikates on selgitatud vaid seda, et tagasivõitmist eelistatakse tehingu tühisuse tuvastamisele. See ei välista muid nõudeid.
3. Hageja kahjunõude alus ei ole tagasivõitmise nõudega sarnase põhjendusega. Kuna raha väljaviimise skeemi korral alustehinguid ei eksisteeri, ei puutu tagasivõitmise regulatsioon asjasse. Kohaldub deliktiline vastutus. Samuti saab hagi rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel. Maakohus sisustas ebaõigesti üld- ja erinormi vahekorra. Kui normil on erinev reguleerimisobjekt, ei ole tegemist erinormiga.

§ 109

ei ole erinorm, vaid kehtestab täiendava aluse võlausaldajate huvide kaitsmiseks pankrotihalduri poolt.

1. Tagasivõitmise hagi esitamise tähtaeg ei alanud eelmises pankrotimenetluses tehtud pankrotimääruse tegemisest. Hageja seadusest tulenevad õigused praeguses pankrotimenetluses ei sõltu sellest, mida tegi või ei teinud teine pankrotihaldur varasemas pankrotimenetluses. Vastuapellatsioonkaebus
2. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis kostja menetluskulud 25 183,40 euro ulatuses rahaliselt kindlaks määramata ja teha selles osas uue otsuse, millega mõista see hagejalt kostja kasuks täiendavalt välja. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Vastused kaebustele
3. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4. Hageja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. 4 2-23-14715 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada (välja arvatud osas, millega maakohus jättis hagi läbivaatamata jätmise taotluse rahuldamata) ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
6. Hageja esitas kostja vastu nõude, tuginedes asjaolule, et võlgnik kandis kostjale 2017–
7. aastatel alusetult rahasummasid. Hageja hinnangul oli tegemist seotud isikute vahel võlgnikust raha väljaviimisega võlgnikule ja tema võlausaldajatele kahju tekitamise eesmärgil. Samuti tõi hageja esile, et rahalisi kohustusi kostjal võlgniku ees tegelikult ei olnud, s.t ülekannete alusvõlasuhe puudus, kuid isegi kui alusvõlasuhe on olemas, on see ilmselt tühine, mh vastuolu tõttu heade kommetega. Hagiavaldusest nähtub hageja eesmärk saada pankrotivarasse tagasi kostjale makstud 487 911,28 eurot. Hageja tugines seejuures õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kohustusele VÕS § 1043 ja § 1045 järgi, alusetu rikastumise võlasuhtele VÕS § 1027 järgi ja võlausaldajate huve kahjustava tehingu tagasivõitmisele

§ 109jj järgi.

22. Maakohus leidis hageja esile toodud asjaoludel ekslikult, nagu saaks pankrotihaldur esitada nõude üksnes pankrotiseaduses sätestatud alustel, täpsemalt esitades tagasivõitmise nõude

§ 109jj alusel.

22.1. Pankrotivara on vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal (

§ 108lg 2).

Pankrotivarasse kuulub kogu võlgniku vara, millele saab pöörata sissenõude (

§ 108lg 3).

Sealhulgas on pankrotivaraks vähemalt eelduslikult ka võlgniku varalised nõuded kolmandate isikute vastu (vt ka RKTKm 29.10.2012, 3-2-1-120-12, p 10).

§ 35

lg 2 p-i 2 kohaselt läheb pankroti väljakuulutamisega haldurile üle võlgniku vara valitsemise ja käsutamise õigus ning õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. Seega kuuluvad pankrotivara hulka ka võlgniku nõuded kolmandate isikute vastu ja pankrotihalduril on õigus need nõuded maksma panna. Sama tuleneb

§ 541 lgst 1.

Pankrotivara moodustamine on

§ 55lg 3 p 1 kohaselt üks pankrotihalduri olulisematest kohustustest.

Pankrotivara moodustamiseks peab haldur seega kokku koguma kogu võlgniku vara, sh panema maksma võlgniku nõuded ja võitma tagasi võlausaldajate huve kahjustavad tehingud. Pankrotiseaduse

1. peatükk, mis reguleerib pankrotivara moodustamist, hõlmab aga vaid väikese osa õigusnormidest, mille alusel pankrotivara moodustamine toimub. Eelkõige sätestab see peatükk tagasivõitmise regulatsiooni. Pankrotivara moodustamisel tuleb aga lähtuda ka pankrotiseaduse teistes peatükkides sätestatust, kuid ka teistest seadustest. 22.
2. Tagasivõitmine on spetsiifiline pankrotimenetluse institutsioon. Tehinguid ja muid toiminguid, mida on võimalik pankrotimenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada, väljaspool pankrotimenetlust üldjuhul kehtetuks tunnistada ei saa. Tagasivõitmine on ühtlasi ainuke võimalus seaduslike ja kehtivate tehingute kehtetuks tunnistamiseks. Tehingu või toimingu tagasivõitmiseks tuleb kohtul kontrollida: 1) kas tegemist on kehtiva tehinguga, mis on tehtud enne pankrotimenetluse algust sellisel ajaperioodil, mis võimaldab tagasivõitmist; 2) kas vähemalt üks

§-des 110–114, 116 ja 116 1 nimetatud tagasivõitmise alustest on olemas ja 3) kas võlausaldajate huvid on kahjustatud (

komm II, 2024, § 109 p 1.2.1). Tagasivõitmine annab pankrotimenetluses seega täiendava õigusliku võimaluse teatud tingimustele vastavate tehingute ja toimingute kehtetuks tunnistamiseks, eelkõige on 5 2-23-14715 tagasivõidetavad sellised tehingud, mis on iseenesest kehtivad, kuid tuleb kehtetuks tunnistada võlausaldajate huvide kahjustamise vältimiseks. Tagasivõidetavad tehingud kujundatakse ümber kohtulahendi jõustumise aja seisuga edasiulatuvalt (vt ka RKTKo 06.12.2023, 2-20-5103/97, p 12 ja 13.2). 22.3. Eeltoodust tulenevalt on võlausaldajate jaoks negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks, mis tulenevad sellistest tehingutest, mille eesmärgiks on maksejõuetuks muutunud või eeldatavasti muutuva isiku vara teadlik kõrvaletoimetamine, sätestatud tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut. Iseenesest on õige kostja seisukoht, et see välistab sarnaste põhjendustega TsÜS § 86 kohaldamise (vt ka RKTKo 13.02.2019, 2-168552/156, p 19 ja RKTKo 09.04.2014, 3-2-1-18-14, p 38) ja olukorras, mida reguleerib

§ 109, ei saa esitada nõuet tsiviilseadustiku üldosa seaduse alusel.

Sellest ei järeldu aga, nagu ei saaks hageja siinsel juhul tugineda deliktilist või alusetust rikastumisest tulenevale nõudele. Nimelt on Riigikohus varem selgitanud vaid seda, et tehingu tühisust käsitletakse

§ 109

, mitte muudel õiguslike alustel, niivõrd, kuivõrd põhjendused tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta. Sellisel juhul kohaldatakse pankrotiseaduse erisätteid (vt ka

II komm, 2024, § 109 p 5). Siinsel juhul on maakohus aga jätnud arvestamata, et asjaolud, millele hageja hagi esitades tugines, ilmtingimata ei välista võlgniku nõudeid kostja vastu muudel õiguslikel alustel.

1. Pankrotihaldur saab esitada tagasivõitmise hagi siis, kui võlgnik on teinud tehingu või toimingu, mis kahjustab võlausaldajate huve. Raha ülekandmine arvelduskontolt ei ole aga tehing ega toiming, mida saaks kehtetuks tunnistada. Raha maksmine on sooritus. Tagasivõitmise korras saab kehtetuks tunnistada soorituse aluseks oleva tehingu (RKTKo 22.05.2019, 2-17-8142/38, p 13).
2. Siinsel juhul tugines hageja hagiavalduses esmalt asjaolule, et võlgnikul ei olnud kostja ees ühestki võlasuhtest tulenevat kohustust. Hageja tõi esile, et võlgnikule tekitasid kahju oma lojaalsuskohustust rikkunud juhatuse liikmed, kelle poolt tekitatud kahju hüvitamise eest vastutab kostja kaasaaitajana VÕS § 1045 lg 4 tähenduses. Hageja märkis ka seda, et kostja rikkus sellega üldist käibekohustust ja kahjustas tahtlikult võlgniku omandiõigust. Kui raha ülekannetel alusvõlasuhet ei olnud, ei ole aga tegemist võlausaldajate huve kahjustava tehingu või toimingu tagasivõitmise olukorraga. Kui ülekanded tehti ühegi õigusliku aluseta, ei ole välistatud, et võlgnikul on kostja vastu nõue VÕS § 1043 ja § 1045 alusel, kui täidetud on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude rahuldamise eeldused.
3. Samuti ei ole iseenesest välistatud, et võlgnikul on kolmanda isiku vastu alusetu rikastumise võlasuhtest tulenev nõue VÕS § 1027 tähenduses, kui täidetud on VÕS §-s 1028 sätestatud kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmise alused. Hageja saab tagasinõude esitada VÕS § 1028 alusel siiski üksnes juhul, kui kohustust ei teki või see langeb hiljem ära muul põhjusel kui näeb ette VÕS § 109 tagasivõitmise alusena. Kui hageja tugineb tehingu tühisuse alusena vastuolule heade kommetega (TsÜS § 86) selle võlausaldajaid kahjustava iseloomu tõttu, on siiski tegemist eriseaduses reguleeritud tagasivõitmise alusel kehtetuks tunnistamise olukorraga, millisel juhul võlaõigusseadust ei kohaldata (vt selle kohta p 22.3 ülal). See ei välista, et kohustus on langenud ära muul, pankrotiseadusega reguleerimata asjaolude tõttu.
4. Seega olukorras, kus võlgnikul on kolmanda isiku vastu deliktist või alusetust rikastumisest tulenev nõue, on pankrotihalduril õigus see maksma panna sellel seadusest tuleneval alusel, mille alusel nõue tekkis. Seejuures on delikti ja alusetu rikastumise korral tegemist võlgniku nõudeõigusega, mis võlgnikul on koguaeg olemas olnud ja see ei ole tekkinud üksnes pankroti väljakuulutamise tõttu. 6 2-23-14715
5. Siinsel juhul ei ole maakohus asja lahendamiseks tähtsust omavaid asjaolusid välja selgitanud ega kohtuotsuses tuvastanud. Mh ei ole maakohus tuvastanud seda, kas hageja poolt kostjale tehtud ülekannetel on alustehingud ja kas need kehtivad. Maakohtu järeldus, nagu oleks hageja kahju hüvitamise ja alusetu rikastumise nõude aluseks samad faktilised asjaolud, mis tagasivõitmise nõudel, nimelt et hageja maksis kostjale raha, on seega ekslik. Maakohus ei ole eristanud sooritust selle aluseks olevast võlasuhtest ja on jätnud tähelepanuta hageja esile toodud asjaolud kahju õigusvastase tekitamise kohta. Seetõttu on maakohtu järeldus, nagu ei oleks hageja nõuet võimalik käsitada muul, kui

§-s 109 jj alusel, ennatlik. 28. Õige ei ole ka maakohtu järeldus, nagu oleks tagasivõitmise nõude esitamise õigust lõpetav tähtaeg möödunud.

§ 118

lg 2 kohaselt on tagasivõitmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat pankroti väljakuulutamisest arvates. Võlgniku pankrot kuulutati välja 18.08.2023 ja hagi esitati 17.10.2023, seega tähtaegselt. Käimasoleva pankrotimenetluse suhtes seaduses sätestatud tähtaegade kulgema hakkamine ja kulgemine ei sõltu võlgniku suhtes varem läbi viidud pankrotimenetlustest ega pankrotihalduri võimalikust teadmisest tagasivõitmise alustest. Pankroti väljakuulutamisega 08.08.2023 omandas hageja kõik pankrotihalduri õigused ja kohustused, samuti volitused esitada nõudeid oma pankrotiseadusest tulenevate kohustuste täitmiseks. Seega tuleb tehingute puhul, mis on tehtud kuni viis aastat enne ajutise halduri nimetamist (

§ 110

lg 1), arvestada tagasivõitmise võimalusega sõltumata sellest, et sama võlgniku suhtes on ka varem pankrotimenetlus läbi viidud.

1. Eeltoodu tõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja taotlus, et ringkonnakohus teeks asjas ise vaheotsuse selle kohta, et hagi kostja vastu on põhjendatud, jääb rahuldamata. Maakohus märgib küll oma otsuses, et tegemist on vaheotsusega lõppotsusena, kuid antud asjaoludel ei vasta maakohtu otsus TsMS § 449 lg-s 1 sätestatud tunnustele. 29.
2. Maakohus arutas pooltega 12.11.2024 istungil küsimust, kas hageja hagi on võimalik esitada võlaõigusseaduse alusel ja kostja soovis selle õigusküsimuse lahendamist vaheotsuses (12.11.2024 istungi protokoll, dtl 1493). Istungile järgnenud 22.11.2024 menetlusdokumendis palus kostja teha vaheotsuse järgmiste hageja nõuete eelduste osas: tuvastada, et hageja nõue saab tugineda üksnes pankrotiõiguse erisätetele, mitte deliktiõiguse ega alusetu rikastumise sätetele; tuvastada, et hageja tagasivõitmise nõude esitamiseks on õigust lõpetav tähtaeg möödunud ja tuvastada, et hageja nõuded on aegunud. Maakohus põhjendas vaheotsuse tegemist sellega, et lahendada tuleb küsimus, kas hageja saab antud hagi sellistel asjaoludel esitada ja sellele küsimusele eitaval vastamisel puudub vajadus koguda ja analüüsida teatud tõendeid ja erinevatest nõudealustest tulenevaid küsimusi. 29.
3. TsMS § 449 lg 1 kohaselt on kohtul võimalik teha vaheotsus nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha. Vaheotsust on seega võimalik teha eelkõige olukorras, kus kahju või muu rahasumma suuruse arvutamine on keeruline ja menetlusökonoomiliselt on põhjendatud teha esmalt kindlaks muud nõude eeldused. Vaheotsuse tegemise eelduseks on nõutava rahasumma suuruse (st nõude ulatuse) tõendamise eriline kulukus või keerukus, mida maakohus peab vahekohtu otsuse tegemisel põhjendama (RKTKo 17.01.2018, 2-15-13527/82, p 12), mitte küsimus nõude esitamise õigusest ja nõude materiaalõiguslikust alusest. Seejuures tuleb nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta tehtud vaheotsuses tuvastada kõik nõude rahuldamise eeldused, välja 7 2-23-14715 arvatud nõude rahalist ulatust puudutav. Vaheotsust ei tehta seega ka üksnes mõne nõude eelduse esinemise kohta (01.06.2016, 3-2-1-37-16, p 10). Siinses asjas vaheotsuse tegemise olukorda ei esinenud ja maakohtu otsus ei vasta ka vaheotsuse tunnustele.
4. Sisuliselt jättis maakohus hagi rahuldamata, leides, et hageja nõude saaks lahendada üksnes tagasivõitmise nõudena pankrotiseaduses sätestatud alustel, kuid selline nõudeõigus on seadusest tuleneva tähtaja tõttu lõppenud. Kuna maakohtu otsus ei ole vaheotsus TsMS § 449 lg 1 tähenduses, ei saa ringkonnakohus teha otsust nõude põhjendatuse kohta TsMS § 449 lg 1 tähenduses, nagu palub hageja. Ringkonnakohus saadab asja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul arutada asja pooltega õiguslikust ja faktilisest küljest, hageja nõue kvalifitseerida ja selgitada pooltele sellest tulenevat asjaolude esiletoomise ja tõendamise koormist (TsMS § 392). Seejuures saab maakohus anda hinnangu ka kostja väidetele hageja võimalike nõuete aegumise kohta, kui see on asjakohane. Olukorras, kus nõude õiguslik kvalifikatsioon võib sõltuda asjas esile toodud ja tõendatud asjaoludest, võib kohus anda nõudele õigusliku kvalifikatsiooni ka kohtuotsuses. Sellisel juhul peab pooltele olema menetluses tagatud võimalus esitada seisukohad ja tõendid kõikide alternatiivsete nõudealuste kohta.
5. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, tuleb see tühistada ka maakohtu määratud menetluskulude jaotuse ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Seetõttu ei ole vajadust eraldi hinnata kostja vastuapellatsioonkaebuse väiteid selle kohta, et maakohus määras kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ebaõigesti. Maakohtu otsuse tühistamine menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas toob kaasa vastuapellatsioonkaebuse osalise rahuldamise.
6. Kuna ringkonnakohus saadab asja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus kindlaks ka menetluskulude jaotust ega rahalist suurust. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel (TsMS § 173 lg 3 teine lause). (allkirjastatud digitaalselt) 8