Obsah (13)

§ 113§ 408§ 404§ 401§ 1§ 402§ 164§ 4062§ 94§ 406§ 4034§ 403§ 415

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Brigitta Mõttus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. jaanuar 2026, Pärnu Tsiviilasja number 2-25-11135 Tsiviilasi Aktiva Finance Group OÜ hagi

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 21.03.2023 kuni 10.07.2025 kokku summas 563,16 eurot.

1. Jätta rahuldamata hageja põhiosanõue 2598,95 eurot, intressinõue 589,17 eurot, sissenõudmiskulude nõue 50 eurot ja viivisenõue 4071,52 eurot.
2. Jätta menetluskulud 26,23% ulatuses kostja kanda ja 73,77% ulatuses hageja kanda.
3. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitis 359,35 eurot. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
4. Menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord 2-25-11135 Kohtuotsusele on menetlusosalistel õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja TsMS § 633 lg 7). Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). ASJAOLUDE KIRJELDUS
5. Hageja esitas kohtule 10.07.2025 hagiavalduse V. P. vastu Placet Group OÜ ja kostja vahel 26.11.2018 sõlmitud krediidikontolepingust nr. XXX tuleneva põhivõlgnevuse 4634,68 euro, intressi 589,17 euro, sissenõudmiskulude 50 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 4634,68 euro nõudes. Hageja esitas 05.08.2025 puuduste kõrvaldamise. Hagi kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ ja V. P. 26.11.2018 krediidikontolepingu nr XXX, mille alusel sai kostja kasutada krediiti summas kuni 2500 eurot; 27.11.2018 suurendati limiit 3000 euroni; 05.02.2019 suurendati limiit 4100 euroni; 15.02.2019 suurendati limiit 4500 euroni; 16.02.2019 suurendati limiit 4900 euroni ja 19.02.2019 suurendati limiit 5000 euroni. Viimati sõlmitud limiidi suurendamise lepingu krediidi kulukuse määraks on 49%, intressimäär 39,99% aastas (s.o 3,33% kuus). Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu esialgne võlausaldaja ütles lepingu 05.07.2020 üles ning loovutas nõuded 07.07.2020 hagejale. Kostjal on põhivõlgnevus lepingu ülesütlemise seisuga s.o 5.07.2020 summas 4996,92 eurot. Peale lepingu ülesütlemist on kostja tasunud hagejale 362,24 eurot. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg summas 4634,68 eurot. Kostjal on intressi võlgnevus alates 20.04.2020 kuni ülesütlemiseni s.o 05.07.2020 kokku summas 589,17 eurot. Tulenevalt

§ 1132 lg-st 2 ja lepingu üldtingimuste punktist 5.3.

nõuab hageja kostjalt sissenõudmiskulusid 50 eurot. Hageja nõuab viivist põhivõla summalt s.o 4634,68 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 06.07.2020 kuni hagi esitamiseni 10.07.2025 aastase intressi määraga võrdses viivisemääras s.o 39,99% kooskõlas lepingu üldtingimuste punktiga 5.1. ja võlaõigusseaduse (

) § 113 lg 1 kolmanda lausega. Sissenõutavaks muutunud viivise summa on 9289,95 eurot, kuid hageja nõuab viivist põhiosaga võrdses summas s.o 4634,68 eurot.

1. Hageja esitas 05.08.2025 hagi täpsustuse, milles selgitas vastutustundliku järgimise põhimõtet. Hageja märgib, et kuna laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tähtaeg saabunud, on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud.
2. Kohus võttis 05.08.2025 määrusega hagi menetlusse ning kohustas kostjat esitama hagivastuse 14 päeva jooksul alates kohtumääruse ja hagimaterjalide kättesaamisest alates.
3. Kostja on hagimaterjalid, hagi täpsustuse ja 05.08.2025 menetlusse võtmise määruse kätte saanud KÄPO kaudu 05.08.
4. Kostja tähtajaks, s.o 19.08.2025 vastust hagile esitanud ei ole.
5. Kostja andis 22.08.2025 kirjaga nõusoleku menetleda asja kirjalikus menetluses.
6. Kohus määras 21.11.2025 kirjaga pooltele tähtajad ning märkis otsuse kuulutamise aja. 2 2-25-11135
7. Hageja esitas 26.11.2025 seisukoha ja menetluskulude nimekirja. Hageja märgib, et jääb esitatud nõuete juurde ning palub kohtul hagi rahuldada. Hageja esitab menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid kokku 1615 eurot (riigilõiv 770 eurot ja esindaja kulud 845 eurot).
8. Kostja kohtule seisukohta ega vastuväiteid hageja menetluskulude osas esitanud ei ole. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
9. Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
10. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. 11.

§ 408

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud

§ 404

lg-s1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni

§-s 404 või § 405 sätestatud andmetest.

§ 404

lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud

§ 404lg-s 2 loetletud teave.

Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (

§ 408

lg 1).

§ 408

lg 2 kohaselt

§ 404

lõikes 2 või 2³ sätestatud andmete puudumisel, ka vorminõude täitmata jätmisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Kohtule esitatud lepingud on poolte poolt allkirjastamata, kuid hagi kohaselt on kostjale lepingu kehtivuse ajal teostatud väljamakseid ning kostja on teinud krediidiandjale tagasimakseid, sh peale lepingu lõppemist (dtl 9). Seega leiab kohus, et leping on sõlmitud kostja poolt krediidi kasutusele võtmisega. Kostja ei ole lepingute sõlmimisele vastuväiteid esitanud. 12. Placet Group OÜ ja V. P. sõlmisid 26.11.2018 krediidikontolepingu nr. XXX, mille alusel sai kostja kasutada krediiti summas kuni 2500 eurot (dtl 15). 27.11.2018 suurendati limiit 3000 euroni (dtl 16). 05.02.2019 suurendati limiit 4100 euroni (dtl 17). 15.02.2019 suurendati limiit 4500 euroni (dtl 18). 16.02.2019 suurendati limiit 4900 euroni (dtl 19). 19.02.2019 suurendati limiit 5000 euroni (dtl 20). Kostja kohustus tasuma 26.11.2018 ja 19.02.2019 sõlmitud lepingute alusel intressi 39,99% aastas, 27.11.2018 ja 05.02.2019 sõlmitud lepingute puhul 39,98% aastas, 15.02.2019 ja 16.02.2019 sõlmitud lepingute puhul 40% aastas. Selliselt vastavad sõlmitud lepingud võlaõigusseaduse (

) § 401 lgle 1 ehk pooled on sõlminud krediidilepingu.

§ 401

lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Kostja ei ole laenu saamisele vastuväiteid esitanud. 13. Kuna Placet Group OÜ sõlmis krediidilepingud oma majandustegevusega seonduvalt füüsilise isikuga, kelle osas kohtul puudub alus seostada tehingut kostja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (

§ 1

lg 6), siis on pooled sõlminud tarbijakrediidilepingu

§ 402

lg 1 mõttes.

§ 402

lg 1 sätestab, et 3 2-25-11135 tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 14.

§ 164

lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Hageja märkis, et Placet Group OÜ loovutas 07.07.2020 kostja vastased nõuded hagejale (dtl 5). Hageja lisab hagiavaldusele teatise nõude loovutamisest, mis saadeti kostja poolt lepingu sõlmimisel antud aadressile (dtl 44). Kohtu hinnangul on nõuded kehtivalt loovutatud ja kostjat on sellest nõuetekohaselt teavitatud. Järelikult oli kostja teadlik uuest võlausaldajast. 15.

§ 4062

lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

§ 4062

lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi

§ 94lg-s 1 sätestatud suuruses.

Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi rahuldamata jätmise. Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib.

§ 406lg 6 alusel 13.

oktoobril 2010 kehtestatud rahandusministri määruse nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“ lisas on välja toodud valem, mille järgi tuleb krediidi kulukuse määra arvutada. Krediidi kulukuse määra kontrollimisel tuleb arvesse võtta kõik tasud, mida tarbija peab krediidi kasutamise eest krediidiandjale tasuma. Samuti peab krediidiandja olema teinud krediidi kulukuse määra tarbijale teatavaks. Selle kohustuse täitmata jätmisel loetakse

§ 408

lg 4 järgi intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast.“ Placet Group OÜ ja kostja vahel 26.11.2018, 27.11.2018, 05.02.2019, 15.02.2019, 16.02.2019 ja 19.02.2019 sõlmitud lepingute puhul on krediidi kulukuse määraks 49% (dtl 15-20). Krediidi kulukuse määra arvutamise selgitused on märgitud Euroopa Tarbijakrediidi standardinfo teabelehe p-s

1. Krediidi andmise ajal kehtinud viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukuse määr oli 26.11.2018 ja 27.11.2018 lepingute sõlmimise sajal 19,97% (kolmekordne määr 59,91%) ja 05.02.2019, 15.02.2019, 16.02.2019 ja 19.02.2019 lepingute sõlmimise ajal 20,01% (kolmekordne määr oli 60,03%. Seega on lepingute järgne krediidikulukuse määr väiksem kui krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukus määr. Kohus leiab, et lepingud on nimetatud osas kehtivad. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingutes märgitud ebaõigesti.
2. Kohus peab hindama tarbijaga sõlmitud lepingutingimuste ja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist omal algatusel ka ilma kostja vastuväiteta (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas C-679/18, p-d 20-23).

§ 4034

lg 1 kohaselt on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe tarbija krediidivõimelisuse 4 2-25-11135 hindamiseks ja seda ka hindama.

§ 403

⁴ lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Seejuures tuleb krediidiandjal veenduda krediididvõimelisuses iga kord, kui lepitakse kokku tarbija kasutusse võetava krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmises (

§ 403⁴ lg 9).

Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p 23). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tuleb vaidluse korral

§ 403⁴ lg 13 kohaselt tõendada krediidiandjal.

Eelnimetatust tuleneb, et krediidiandja peab andmete hindamise tulemusena jõudma veendumusele krediidi saaja võimelisuses lepingust tulenevate kohustuste täitmisel. See tähendab, et hageja veendumuse kujunemine peab tuginema konkreetsetele faktilistele asjaolude ja olema jälgitav. Hageja peab oma väiteid tõendama. Hageja väljatoodud asjaoludele tuginedes on kohus seisukohal, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Hageja on hagi p-s 1.5 märkinud, et krediidivõimelisuse hindamisel võtab esialgne võlausaldaja arvesse kostja poolt esitatud teavet ning andmeid, mis on saadud avalikest andmebaasidest (dtl 6). Hagi kohaselt märkis kostja enda sissetulekuks 1500 eurot, kohustusteks 309,07 eurot, majapidamiskuludeks 200 eurot (dtl 7). Maksehäireregistri andmetel 20.11.2018 seisuga maksehäired puudusid (dtl 7). Hageja on esitanud hagi lisana kostja krediiditoimiku (dtl 47 – 49). Hageja tugineb hagis, et lepingu sõlmimisel on krediidiandja 04.02.2019 tehtud kostja kontoväljavõtte kontrolli tulemusel arvestanud kostja sissetulekuks (töötasu) 1345,97 eurot (dtl 8), kulud 0,01 eurot. Samuti märgib hageja, et laenuandja tegi laenuotsuse arvestades kostja igakuisteks sissetulekuteks 1345,97 eurot – igakuised väljaminekud 69,08 eurot – elamiskulud 200 eurot – taotletav laenu osamakse 96,85 eurot. Seega jäi kostjal reservi 330,15 eurot (dtl 8). Kohtule jääb ebaselgeks miks on hageja arvestanud kostja kohustuste suuruseks väiksema summa, kui kostja seda laenutaotluses ise märkinud on. Samuti suurenes iga laenulimiidi lepingu sõlmimisel kostja tagastatava osamakse suurus, mida hageja krediidi analüüsi kohaselt arvestanud ei ole. Hageja täpsustab 05.08.2025 esitatud menetlusdokumendis, et lepingu sõlmimisel ja põhitingimuste muutmise kokkulepete sõlmimisel kuni 05.12.2018 (kaasa arvatud) kasutati pangakontot nr XXX (09.05.2018 - 19.11.2018) ja alates 05.02.2019 põhitingimuste muutmise kokkulepete sõlmimist kasutati pangakontot nr XXX (01.08.2018 - 04.02.2019) (dtl 89). Milliseid andmeid krediidiandja nimetatud pangakontodelt kostja kohta enne lepingute sõlmimist kogus, hageja kohtule esitanud ei ole. Hageja on märkinud, et lepingu sõlmimise ajal (s.o 2018.a) oli arvestuslik elatismiinimum Eestis 215,44 eurot (dtl 90). Samas ei ole hageja esile toonud, et kuidas on nimetatuga arvestatud kostja krediidivõimelisuse hindamisel. Hagist ega 05.08.2025 hageja esitatud menetlusdokumendist ei tulene, et iga lepingu sõlmimise eelselt oleks krediidiandja kostja krediidivõimelisust hinnanud nõutava hoolsusega. Hageja esitas koos 05.08.2025 menetlusdokumendiga kostja pangakontode väljavõtted, millest nähtuvad erinevad laenude tagasimaksed (Inbank AS, MOGO OÜ). Samuti nähtub, et kostja on teinud igakuiselt kahele eraisikule makseid, mille osas pidi krediidiandjal tekkima kahtlus, et tegemist võib olla kostja poolt võetud laenude tagasimaksetega. Hagist ei nähtu, et krediidiandja on kostjalt küsinud täiendavat infot. Konto väljavõttest nähtub, et kostjale on tasutud lapsepuhkuse tasu (dtl 163), kuid hagist ei nähtu, et krediidiandja oleks kostjalt andmeid ülalpeetava(te) osas küsinud. Ebaselge on, kas laenuandja on kontrollinud kostja krediidivõimelisuse hindamisel iga lepingu 5 2-25-11135 sõlmimise eelselt kostja pangakonto väljavõtet ning milliste andmete analüüsi tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et kostja on krediidivõimeline. Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (

§ 403⁴ lg 3).

Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Riigikohus on oma määruses nr 2-21-13098/50 punktis 18 selgitanud, et „üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“ Antud juhul ei nähtu, et laenuandja oleks sellist piisavat kontrolli teostanud. Krediidiandja ei saa lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke. Esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt võib järeldada, et laenuandja on laenusaaja väidete pinnalt pigem eeldanud tema krediidivõimelisust ning ei ole tegelikkuses kontrollinud esitatud andmete õigsust. Hageja esitatud vastustest vastutustundliku laenamise põhimõtte osas ei selgu, kuidas on võlausaldaja kostja kohustusi kogumis hinnanud ning arvestanud laenu andmisel. Krediidiandja ei ole kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta ning andmeid ülalpeetavate kohta piisaval määral. Lisaks finantskohustuste täitmisele peab tarbijal pärast laenu võtmist olema võimalik kanda ka enda ja enda ülalpeetavate igapäevased kulud (toit, riided, eluase jms). Kohustus arvestada tarbija regulaarseid majapidamiskulusid tuleneb krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 pst 4. Eeltoodule tuginedes on kohus seisukohal, et võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.

§ 4034

lg 7 neljas lause vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgede kohaldamise üksnes juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud hagejale valeandmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. Eeltoodu kokkuvõtteks on kohus seisukohal, et krediidiandja on kostjale krediidi andmisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 17. Arvestades, et kohus on tuvastanud laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, pidi krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama vastavalt

§ 4034lg-le 7, millele kohus on tähelepanu juhtinud ka 22.07.2025 määruses.

Hageja on 05.08.2025 menetlusdokumendis selgitanud, et ümberarvestuse kohustuse esitamist ei ole, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud ning seega on laenusumma sissenõutavaks muutunud (dtl 91).

§ § 403 4 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa krediidiandja kostjale vaidlusaluse laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja tagasi maksnud. Kuivõrd hageja ei too hagis välja kostja poolt tehtud tagasimaksete täpseid andmeid, lähtub kohus hagi lisast 1.1 (dtl 33-36) ja 1.2 (dtl 37). Maksegraafiku järgi tuli 6 2-25-11135 kostjal laen summas 4996,92 eurot tagastada 36 osamaksena perioodil 20.04.2020 kuni 20.03.

1. Kostja on saanud lepingute alusel krediiti kokku 6300 eurot ning on teinud tagasimakseid 3902,03 eurot ja lisaks hagist tulenevalt peale lepingu ülesütlemist 362,24 eurot (29.05.2023 120 eurot, 29.06.2023 130 eurot, 21.07.2023 112,34 eurot) (dtl 9), s.o kokku 4264,27 eurot. Hagi kohaselt ütles krediidiandja kostjaga sõlmitud lepingu 05.07.2020 üles (dtl 5). Kohus selgitas hagejale 22.07.2025 määruses, et kui peale tagasimaksete uuesti määramist ei ole ülesütlemine kehtiv, on hagejal võimalik krediidileping uuesti üles öelda või esitada TsMS § 369 kohane edasiulatuv lepingust tulenevate sissenõutavaks muutuvate kohustuste täitmise nõue. Hageja ei ole esitanud kohtule selgitusi, et kui kohus jõuab järeldusele, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning kostja poolt tasutu arvestatakse põhiosa maksete katteks, siis kas sellisel juhul on lepingu ülesütlemine on kehtiv. Maksegraafiku järgse osamakse tähtpäev s.o 20.03.2023 on hagi esitamise hetkeks s.o 10.07.2025 saabunud (dtl 37). Seega leiab kohus, et kuna hageja ei ole kohtule esitanud nõuete ümberarvestust ega ka selgitusi ülesütlemise kehtivuse osas vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral, tuleb leping lugeda lõppenuks maksegraafiku järgse viimase osamakse kuupäevast järgmisel päeval s.o 21.03.
2. Kuna leping on eeltoodust tulenevalt lõppenud ning nõue on sissenõutavaks muutunud, tuleb kostjal hagejale tagastada põhivõlgnevus summas 2035,73 eurot. 18.

§ 403

⁴ lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani.

§-st 94 tulenev Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär alates 01.01.2018 laenulepingute sõlmimisest on 0,00%, seega tuleb kohtu hinnangul 26.11.2018, 27.11.2018, 05.02.2019, 15.02.2019, 16.02.2019 ja 19.02.2019 sõlmitud lepingutele kohaldada intressimäära 0,00%, mistõttu ei saa kostjalt intressi välja mõista. Kohus jätab hageja intressinõude summas 589,17 eurot rahuldamata. 19.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kuivõrd kohus tuvastas, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei kehti

§ 403⁴ lg 7 kohaselt lepingujärgne viivisemäär.

Kohus peab vajalikuks selgitada, et kui tarbijakrediidilepingus kokku lepitud viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga, muutub sellest tulenevalt ka viivisemäär (sel juhul on viivisemäär samuti seadusjärgne). Seega kuulub hageja nõue rahuldamisele

§ 113

lg 1 kohases seadusjärgses viivisemääras, s.o

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud (vt p17), et hageja nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks maksegraafiku lõppemisel järgmisel päeval s.o 20.03.2023, leiab kohus, et hagejal on õigus nõuda viivist tulenevalt

§ 113

lg 1 II lauses sätestatud määras alates 21.03.2023 kuni hagis taotletud ajani s.o hagi avalduse esitamiseni 10.07.2025.

§ 415

lg 2 alusel kui tarbija on teinud krediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse: 1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; 2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; 3) kolmandas järjekorras intressi katteks; 4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Kohus tuvastas, et kostjal oli 21.03.2023 seisuga tasumata põhivõlgnevus 2397,97 eurot (6300-3902,03). Seega tuleb kostjal tasuda hagejale viivist põhinõudelt s.o 2397,97 eurot perioodi 21.03.2023 kuni 28.05.2023 eest 47,60 eurot. Kuna kostja tasus 29.05.2023 hagejale 120 eurot, on põhinõude suurus 2277,97 eurot ning kostjal tuleb hagejale tasuda 7 2-25-11135 viivist põhinõudelt 2277,97 eurot perioodi 29.05.2023 kuni 28.06.2023 eest 20,31 eurot. Kuna kostja tasus 29.06.2023 hagejale 130 eurot, on põhinõude suurus 2147,97 eurot ning kostjal tuleb hagejale tasuda viivist põhinõudelt 2147,97 eurot perioodi 29.06.2023 kuni 20.07.2023 eest 15,36 eurot. Kuna kostja tasus 21.07.2023 hagejale 112,24 eurot, on põhinõude suurus 2035,73 eurot ning kostjal tuleb hagejale tasuda viivist põhinõudelt 2035,73 eurot perioodi 21.07.2023 kuni 10.07.2025 (s.o hagi esitamiseni) eest 479,89 eurot. Tulenevalt eeltoodust tuleb kostjal hagejale tasuda viivist

§ 113

lg 1 II lauses sätestatud määras perioodi 21.03.2023 kuni 10.07.2025 eest kokku 563,16 eurot. 20. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud 50 eurot lähtudes

113 2 lg 2 sätestatust ja lepingu üldtingimuste punktist 5.3 (dtl 10). Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Hageja soovib 31.08.2020, 16.09.2020 ja 19.11.2020 kostjale saadetud tasuliste kirjade ning muude makseviivitustega tekkinud kulude hüvitamist. Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et nõue on sissenõutavaks muutunud alates 21.03.2023 ning hageja märgitud toimingud on kõik toimunud enne nimetatud kuupäeva, jätab kohus hageja sissenõudekulude nõude rahuldamata. 21. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hageja nõude osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 2035,73 eurot ning viivise

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras perioodi 21.03.2023 kuni 10.07.2025 eest kokku 563,16 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude summas 2598,95 eurot, intressinõude 589,17 eurot, sissenõudmiskulude nõude 50 eurot ja viivisenõude 4071,52 eurot.

1. Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust. Menetluskulud
2. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).
3. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 770 eurot ja esindaja kulud 845 eurot, s.o kokku 1615 eurot (dtl 202-203). Kostja hageja menetluskulude suurusele vastuväidet esitanud ei ole.
4. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest ning seega on tegemist põhjendatud kuluga. Riigilõiv on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud.
5. Tulenevalt hageja menetluskulude nimekirjale kulus esindajal käesolevas menetluses tehtud menetlustoimingutele kokku 5 tundi, tunnihinnaga 169 eurot (dtl 202-203). Hageja on käibemaksukohustuslane ning saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kooskõlas TsMS § 175 lg-ga 1 leiab kohus, et hageja õigusabi kulud on põhjendatud ja vajalikud osaliselt. Kohus leiab, et esindaja tasumäär 169 eurot/tund ei ole asjaolusid arvestades mõistlik. Kohus selgitab, et selline tasumäär vastab keskmisele vandeadvokaadi tasumäärale. Hageja esindaja on jurist. Arvestades hageja esindaja kvalifikatsiooni ning asja keerukust on põhjendatud tasumääraks 120 eurot/tund. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele esindajatasu 5*120=600 eurot.
6. Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud kulud kokku 1370 eurot (770+600). 8 2-25-11135
7. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
8. Hagihind on 9908,53 eurot. Kohus rahuldas hageja nõude põhivõla osas summas 2035,73 eurot ning viivise 563,16 eurot, mis on hagi esitamisel arvestatud hagihinnast 26,23%.
9. Lähtuvalt hagiavalduses esitatud nõude rahuldamise proportsioonist jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskulud 26,23% ulatuses kostja kanda ja 73,77% ulatuses hageja kanda. Ülejäänud osas jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda.
10. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 359,35 eurot (26,23% 1370-st).
11. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivist hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

1. Kostja ei ole menetluses aktiivselt osalenud ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude nimekirja. Lähtudes eeltoodust ei mõista kohus kostja kasuks menetluskulusid hagejalt välja.
2. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Brigitta Mõttus kohtunik 9