) § 118 lg 2 on tagasivõitmisnõude esitamise tähtaeg 3 aastat pankroti väljakuulutamisest. Tegemist on õigust lõpetava tähtajaga. Hageja pankrot kuulutati välja 07.03.
lg 2 ja 4 sätestavad ammendavalt mis seaduste suhtes on pankrotiseadus erinormiks ja need seadused on tsiviilkohtumenetluse seadustik ja täitemenetluse seadustik. Tagasivõitmise regulatsiooni normistik ei ole erinorm delikti ja alusetu rikastumise nõude normidele, sest need reguleerivad erinevaid olukordi. Näiteks võib võlaõigusseadus (VÕS) ja TsÜS siduda tehingu kehtetuse tehingu tühistamisega,
võimaldab kehtetuks tunnistada tehinguid ja lisaks toiminguid, kuid selles osas puudub TsÜS regulatsioon. Seetõttu ei ole
tagasivõitmise nõuded eriregulatsioon ega sätestaks immuunsuse muude nõuete suhtes. Pankroti kaudu kostja selline premeerimine ei ole kooskõlas õigusriiklikusse põhimõttega. Kohtupraktika on aktsepteerinud pankrotivõlgniku puhul kahjunõuete esitamist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-33-17, 3-2-1-113-16 jt), alusetu rikastumise nõudeid (Riigikohtu lahend nr 23 21-16508, 3-2-1-46-16 jt) ning muid võlaõiguslikke nõudeid. Ka kriminaalmenetlus ei ole kohane viis raskematel juhtudel kannatanule oma õiguste kaitseks. Hageja leiab, et pankrotimenetluse regulatsioon välistab vaid mõnede TsMS ja TMS normide kohaldamise. Hageja nõustub, et tagasivõitmise nõude esitamise tähtaeg ei ole aegumistähtaeg. See aga ei ole möödunud. Vaidlusalused maksed olid tehtud 02.08.2018-22.12.2018 lähikondsete vahel. Hagejal on õigus see nõue esitada
lg 1 p 4 alusel 5 aasta jooksul alates ajutise halduri nimetamisest, mis toimus 06.07.2023. Seadus ei sätesta, et hageja ei saa nõuet esitada, sest kunagi oli hageja suhtes läbi viidud pankrotimenetlus. Nii saaks võlgnik kõikide nõuete blokeerimiseks korraldada pankrotimenetlus ja see lõpetada kompromissiga. See ei ole seaduse mõte. Varem hagejaga sõlmitud kompromiss ei hõlma hageja nõudeid. Kompromiss puudutas hageja võlausaldajatele tehtud väljamakseid, s.o hageja kohustusi võlausaldajate ees. Käesolev nõue on hageja nõue kostja vastu. Kohtu põhjendused Kostja palub jätta hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel kuna hageja nõue ei ole perspektiivikas. Kohus jätab selle taotluse rahuldamata. Kohus nõustub hagejaga, et hagi läbi vaatamata jätmiseks peaks hagi kui selline olema õiguslikult võimatu hagis eneses toodud asjaoludel ning tõendeid seejuures hinnata ei saa (Riigikohtu lahendid 3-2-1-120-13, 3-2-1-3112 jt). Antud juhul ei ole hagi selgelt perspektiivitu ainuüksi seetõttu, et lahendamisel on keerukas õiguslik küsimus, mida sellisel kujul varem hinnatud ei ole. Selles situatsioonis on õige küsimused menetlusosalistega läbi arutada, sh istungil, anda neile aega seisukohtade esitamiseks, mitte jätta hagi läbi vaatamata menetlustoiminguid tegemata. Samuti tuleb selle küsimuse lahendamiseks hinnata tõendeid (faktiliste asjaolude toimumise aeg, pankrotimenetluste toimingud, pankrotihalduri võimalik teadmine faktilistest asjaoludest vms). Seetõttu leiab kohus, et hagi vaatamata jätmiseks puudub alus. Kohus jätab selle kostja taotluse rahuldamata. Kostja taotleb alternatiivselt vaheotsuse tegemist. Hageja on sellega nõus. Kohus rahuldab kostja taotluse ja teeb TsMS § 449 lg 1 alusel vaheotsuse, milles annab hinnangu hageja nõude põhjendatuse kohta. Tegemist on küsimusega, kas hageja saab antud hagi sellistel asjaoludel esitada ning sellele küsimusele eitaval vastamisel puudub vajadus koguda ja analüüsida teatud tõendeid ja erinevatest nõudealustest tulenevaid küsimusi. Kõik tõendid ei ole veel kogutud. Seetõttu võimaldab vaheotsuse tegemine kiiremini ja seega ka odavamalt antud asja menetleda. Toimiku maht on juba praegu ca 1500 lehekülge. Kohus arvestab ka enda töögraafikut. Vaheotsust oli kohtul võimalik teha käesoleva aasta numbri sees ning arvestades kohtu menetlusse lähiajal saabuvat erakordselt mahukat maksejõuetusmenetluse asja, millele seadusandja on sätestanud tähtaegadega prioriteedi (võlausaldajate nimekirja kinnitamine), võib selle asja menetlemine seisata mõneks ajaks kõikide teiste tsiviilasjade, sh käesoleva tsiviilasja menetluse. Seetõttu on käesoleva menetlusega kiirem ja ökonoomsem edasiliikumine vaheotsuse tegemine. Hageja nõuab kostjalt raha – 487 911,28 eurot ja viiviseid. Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude, alusetu rikastumise nõude ja tagasivõitmise nõude. Nõue põhineb asjaolul, et hageja on kostjale teinud nimetatud summas pangaülekandeid (dtl 46-83). Kahju hüvitamise nõue on kvalifitseeritav VÕS § 137, 1045 lg 4, 1045 lg 1 p 5 ja p 8 järgi, alusetu rikastumise nõue VÕS § 1028 g 1 ja tagasivõitmise nõue
4 Kostja leiab esiteks seda, et hageja kõik on nõuded on välistatud seetõttu, et hageja varasemas pankrotimenetluses on sõlmitud võlausaldajatega kompromiss. Käesoleva vaidluse eripäraks nimelt see, et kuigi hageja on praegu pankrotis ja hagi on esitanud hageja pankrotihaldur, on hageja olnud pankrotis ka varem. Hagis esile toodud faktilised asjaolud (ülekanded kostjale aastatel 2017-2018) on toimunud enne esimese pankroti väljakuulutamist. Hageja ei ole pärast esimest pankrotimenetlust tegutsenud (dtl 119). Hageja esimene pankrot kuulutati välja Harju Maakohtu 07.03.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-1695 (dtl 142-146). Hageja praegune pankrot on välja kuulutatud Harju Maakohtu 18.08.2023 määrusega tsiviilasjas nr 2-23-9104 (dtl 17-20). Esimene pankrotimenetlus lõppes kompromissi kinnitamisega 16.06.2020 (dtl 147151). Nüüd on küsimus, kas kompromiss lõpetab hageja nõuded kostja vastu. Hageja vaidleb sellele kostja väitele vastu. Kohus nõustub hagejaga.
lg 1 järgi on kompromiss võlgniku (hageja) ja võlausaldajate vaheline kokkulepe hageja võlgade tasumise kohta. Käesolev hagi ei puuduta aga hageja kohustusi vaid hageja nõudeõigust. Kompromiss ei puuduta kostja võimalikku kohustust hageja ees, millest käib käesolevas menetluses jutt, vaid võis puudutada kostja nõudeõigust hageja ees, kui kostja oli hageja võlausaldaja. Viimast siin menetluses ei arutata. Seetõttu ei puuduta varem sõlmitud kompromiss käesolevat hagi. Kostja leiab, et hageja pankrotihaldur saab oma nõude kostja vastu esitada vaid pankrotiseaduses sätestatud alustel (antud juhul on hageja nõude esitanud
Muul alusel (VÕS sätete järgi) hageja oma nõuet esitada ei saa, sest pankrotiseadus on nende sätete suhtes erinorm. Hageja vaidleb sellele positsioonile vastu, kuid kohus nõustub kostjaga. Käesoleva hagi on esitanud erisubjekt, s.o pankrotihaldur. Pankrotihaldurile kohalduvad pankrotiseadusest tulenevad sätted, ainult tema käsutab pankrotivara (
lg 1) ja saab esitada tagasivõitmise nõudeid (
Selle eesmärk on tagada võlausaldajate võrdne kohtlemine ja nõuete rahuldamine kollektiivses menetluses. See eristab pankrotimenetlust muudest nõude maksmapaneku võimalustest teiste nn üldseaduste (nagu VÕS) järgi. Võlausaldajate võrdne kohtlemine ja nõuete rahuldamine kollektiivses menetluses tingib ka pankrotiseaduse eriregulatsiooni teiste seaduste suhtes ning see puudutab ka nõuete esitamist. Pankrotimenetlus on oma loomult kiire menetlus. Seetõttu sätestab seadus ka nõuete esitamise tähtajad. Tagasivõitmise nõude esitamise tähtaeg on 3 aastat pankroti väljakuulutamisest (
Ka see teenib pankrotimenetluse võimalikult kiire läbiviimise eesmärki, sest kui pankrothaldur saaks nõudeid esitada üldise aegumistähtaja jooksul (mis võib olla ka 10 aastat), võib pankrotimenetlus venida põhjendamatult pikaks. Kohus leiab, et pankrotimenetluse eriregulatsioon on eesmärgipärane ja vajalik. VÕS § 118 lg 2 sätestatud tagasivõitmise nõude esitamise tähtaeg on pankrotimenetluse sees kehtiv menetluslik tähtaeg, mis on õigust lõpetav, mitte aegumistähtaeg (aegumistähtaeg rakenduks TsÜS § 143 järgi vaid kostja taotlusel). See on märgitud ka pankrotiseaduse seletuskirjas, millele kostja viitas. Õigust lõpetav tähtaeg tähendab aga seda, et pärast seda tähtaega ei ole enam õigust nõuet esitada. See tähendab ühtlasi ka seda, et kui see õigus on kadunud, siis ei saa see sama fakti suhtes enam uuesti tekkida. Kuna tegemist on enne esimest pankrotti aset leidnud asjaoludega, siis lõppes õigus tagasivõitmise nõue esitada 3 aasta möödumisel esimese pankroti väljakuulutamisest, s.o 07.03.2022. Käesolev hagi on esitatud 17.10.2023, seega hilinenult. Hagejal sellel alusel enam nõudeõigust ei ole. Kohus leiab, et hagejal ei ole ka muudel alustel nõudeõigust. Kohus leiab, et pankrotimenetluses on võlausaldajate kaitseks kehtestatud eriregulatsioon. Võlausaldajate jaoks negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks on sätestatud TMS-s ja
-s tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut, mis välistab sarnaste põhjendustega 5 muude õiguslike aluste kohaldamise (vt näiteks Riigikohtu lahend nr 3-2-1-80-05, 3-2-1-1814). Samuti kaotaks
lg 2 sätestatud õigust lõpetav tähtaeg oma sisu, kui pankrotihaldur saaks muudel alustel sama nõude esitada. Käesoleval juhul on kahju hüvitamise ja alusetu rikastumise nõude alus sama, mis tagasivõitmise nõudel – hageja on kostjale maksnud raha – ning sellest faktilisest asjaolust on konstrueeritud õiguslik hinnang võimalikust kahjust või alusetust rikastumisest. Kuna faktilised asjaolud on samad, ei saa hageja VÕS-st tulenevatel alustel oma nõuet esitada. Seetõttu leiab kohus, et hagejal ei ole nõudeõigust. Hageja on argumenteerinud, et kohtu selline käsitlus võiks seada võlausaldajad halvemasse positsiooni ning võimaldada võlgnikule põhjendamatu „immuunsuse“ erinevatel alustel esinevate nõuete suhtes. Võlgnikul pruugiks vaid lasta end pankrotti, lõpetada see menetlus kompromissiga ning seejärel ei vastutaks ta enam millegi eest. Kohus ei leia, et kohtu järeldus seab võlausaldajad halvemasse olukorda või võimaldaks võlgnikel pahatahtlikult kõrvale hoida oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik on pankrotis, omavad võlausaldajad võlgniku vara ja pankrotimenetluse edasise käigu osas kontrolli. Seetõttu ei allu pankrotist väljumine kas kompromissi või muul viisil võlgniku suvale. Teadliku otsustuse peavad tegema hoopis võlausaldajad. Kuna pankrotihaldur ei saa hiljem võlgniku vastu tagasivõitmise nõudeid esitada, tuleb halduril kohe välja selgitada kõik pankrotimenetluses olulised asjaolud, sh tagasivõitmise võimalused (reeglina annab esimese hinnangu juba ajutine haldur enne pankroti väljakuulutamist). Kohtu käesolev järeldus suunab sellele, et kõik asjaolud oleks pankrotimenetluses koheselt välja selgitatud. Seejärel saavad võlausaldajad otsustada, kuidas pankrotimenetlusega jätkata või see lõpetada (näiteks kompromissiga). Kompromissi korral peavad võlausaldajad hindama ka selle mittetäitmise riske. Tegemist on majandusliku riskiga, mitte võlgnikule „immuunsuse“ andmisega. Majanduslikke riske saab erinevate tagatistega maandada, põhjendamatuid riske ei ole tarvis võtta. Kui need võetakse, tuleb neist tulenevad võimalikud kahjulikud tagajärjed kanda ka selle otsuse vastu võtnud võlausaldajatel. Halduril on tagasivõitmise õigus ka kompromissi kehtivuse ajal (
). Kui võlgnik teostab pärast pankrotimenetlust uusi minetusi ja pankrotistub uuesti, siis saab nende asjaolude osas tagasivõitmist loomulikult teostada. Jutt käis siin vaid enne esimest pankrotimenetlust toimunud juhtumitest. Hageja leiab, et pankrotivõlgniku vastu esitatava nõudeõiguse piirang „premeerib“ võlgnikku ning see ei ole kooskõlas õigusriikluse põhimõttega. Kohus leiab, et vastuolu õigusriikluse põhimõttega ei ole, tegemist on vaid sellega, et pankrotihaldur on esitanud oma nõude liiga hilja. Nõudeõiguse lõpetamine õigust lõpetaval viisil või aegumise kaudu on hoopis kooskõlas õiguskindluse põhimõttega. Nõudeõiguse maksma panemise 3-aastane tähtaeg pankrotimenetluses ei ole ebamõistlikult lühike tähtaeg. Kohus märgib ka seda, et analüüsitav pankrotimenetluse regulatsioon kehtib ka vaid pankrotihalduri suhtes. Kui võlgnik pankrotist väljub ning üksikutel võlausaldajatel on hiljem maksma pandavaid nõudeid, siis saavad need võlausaldajad kasutada kõiki üldaluseid ning nende suhtes pankrotiseadusest tulenevaid piirangud ei kehti. Pankrotiseadusest tulenev eriregulatsioon kehtib vaid pankrotimenetluse ajal pankrotihalduri suhtes. Kohus nõustub hagejaga, et hagejal on õigus valida, mis alusel ta oma nõude esitab. Antud juhul ei ole aga hagejal valikuvõimalust. Kohus ei nõustu hagejaga, et
MS ja TMS). Kohus leiab, et üld- ja erinormi vahekorda analüüsitakse kogu aeg (see võib aset leida ka samas seaduses) ning asjaolu, et seadus selguse mõttes vahekorra üle rõhutab (nagu
6 Analüüsides menetlusosaliste seisukohti leiab kohus kokkuvõttes, et kohtu eeltoodud järeldus vastab pankrotimenetluse põhimõtetele (pankrotimenetlus kui kiire menetlus, kus kaitstakse võlausaldajate kollektiivseid õigusi), suunab pankrotimenetluse organeid (eelkõige pankrotihaldurit) välja selgitama koheselt kõik pankrotimenetluses olulised asjaolud (sh tagasivõitmise alused) ja aitab võlausaldajatel teha pankrotimenetluses informeeritud otsuseid (näiteks kompromissi sõlmimiseks). Kohtu selline seadusetõlgendus võlausaldajate õigusi ära ei võta, võlgnikule neid juurde ei anna ning see ei ole ka vastuolus õigusriikluse põhimõttega. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et hagejal on õigus esitada oma nõuet pankrotimenetluse sätete alusel, kuid see õigust lõpetav tähtaeg saabus 3 aastat pärast esimese pankroti väljakuulutamist, s.o 07.03.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.