2-23-146912/54

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Anneli Alekand, Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 30. jaanuar 2026, Tartu Tsiviilasja number 2-23-146912 Tsiviilasi Aktiva Finance Group OÜ võlgnevuse väljamõistmiseks Apellatsioonkaebuse hind 2036,24 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 7. märtsi 2025 otsus Kaebuse esitaja ja liik T.L. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg 6. jaanuar 2026 Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (kostja): T.L. (isikukood XXX), lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov hagi T.L. vastu Vastustaja (hageja): Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema RESOLUTSIOON 1. Tartu Maakohtu 7. märtsi 2025 otsus tühistada ja jätta Aktiva Finance Group OÜ hagi T.L. vastu rahuldamata.

2.T.L. apellatsioonkaebus rahuldada.

3.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta Aktiva Finance Group OÜ kanda.

4.Välja mõista Aktiva Finance Group OÜ-lt menetluskuluna ringkonnakohtus 1094 eurot T.L. kasuks. Maakohtus T.L.l hüvitatavad menetluskulud puudusid.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

1 Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 21. novembril 2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse T.L.lt (võlgnik, kostja) 1704,92 euro saamiseks. Kohus tegi võlgnikule makseettepaneku, millele võlgnik esitas vastuväite. Pärnu Maakohus lõpetas 29. detsembri 2023 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude võlgniku vastu üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2.Hageja esitas 7. veebruaril 2024 kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja lepingu nr XXXXXXXXXXXXX alusel põhivõla 277,85 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 35,61 eurot ja edasiulatuva viivise määraga 24% aastas alates hagiavalduse esitamisest kuni põhivõla tasumiseni, samuti võla sissenõudmisega kaasnenud kulud 30 eurot.

Lepingu nr XXXXXXXXXXXXX alusel palus hageja välja mõista põhivõla 1151,99 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 147,63 eurot ja edasiulatuva viivise määraga 24% aastas alates hagiavalduse esitamisest kuni põhivõla tasumiseni, samuti võla sissenõudmisega kaasnenud kulud 50 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Inbank Finance AS (esialgne võlausaldaja) ja kostja 26. märtsil 2023 kaks Indivy makselahenduse lepingut. Kostja sai lepingu nr XXXXXXXXXXXXX alusel kasutada krediiti 277,85 eurot ja lepingu nr XXXXXXXXXXXXX alusel 1151,99 eurot ning pidi mõlemad krediidid tagastama kolme osamaksega iga kuu 26. kuupäevaks. Intressi ja muid kaasnevaid kulusid ei lisandunud.

Hageja täiendavate selgituste kohaselt on kostjaga sõlmitud lepingutes kasutatud Slice (InPay) internetipoes pakutav makseviis, mis võimaldab kliendil jagada ostukorvi kolmeks osamakseks ilma ühegi lisatasuta. Kliendiga ei sõlmita kliendi- ega krediidilepingut.

Autentimine toimub läbi Smart-ID PIN1. Lepingu tingimustega tutvub kostja äpis ja kinnitab linnukesega, et on tutvunud lepingu tingimustega. Kostja on kinnitanud, et on tutvunud ja nõustunud lepingu lahutamatuks osaks olevate Inbank Finance AS üldtingimustega.

Kostja ei täitnud maksegraafikutest tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja kostjale 5. juulil 2023 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav kahenädalane tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud võlgnevusi ka täiendava tähtaja jooksul, saatis esialgne võlausaldaja 25. juulil 2023 kostjale teatise lepingute lõpetamise kohta. Esialgne võlausaldaja loovutas 31. juulil 2023 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Kostja oli lepingu ülesütlemiste seisuga kasutanud krediiti 1429,84 eurot. Hageja nõuab kostjalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 2 lg 2 alusel sissenõudekulusid lepingu nr XXXXXXXXXXXXX kohta 30 eurot ja lepingu nr XXXXXXXXXXXXX kohta 50 eurot.

Hageja nõuab kostjalt lepingujärgset viivist 24% aastas. Lepingu nr XXXXXXXXXXXXX viivis on alates 26. juulist 2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 5. veebruaril 2024 35,61 eurot. Lepingu nr XXXXXXXXXXXXX viivis on alates 26. juulist 2023 kuni 2 hagiavalduse esitamise kuupäevani 5. veebruaril 2024 147,63 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist 24% aastas alates 6. veebruarist 2024 põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni.

Vastuseks kostjale märkis hageja, et kuriteoteate esitamine ei tähenda ilmtingimata, et toime on pandud kuritegu. Kostja ei ole tõendanud, et audentimise dokumendid ID-kaart, Smart-ID (või selle andmed) ja PIN-koodid läksid kostja valdusest välja tema süüta, tahte vastaselt.

Smart-ID abil on võimalik tuvastada ning ka allkirjastada kasutades PIN2. Kostja vastuväide, et tema pole lepinguid sõlminud, on tõendamata. Kostja autentimise vahendit ehk PIN-koode on ilmselgelt kasutatud, kas siis kostja enda poolt või on kostja neid avaldanud kolmandatele isikutele. Juhul, kui kostja andis allkirjastamiseks vajalikud elektroonilised vahendid vabatahtlikult välja, pidi kostja vähemalt möönma, et kolmas isik, kelle kätte võivad allkirjastamiseks vajalikud vahendid sattuda, ei tarvitse piirduda selle toiminguga, milleks olid allkirjastamise vahendid esialgselt antud. Seega jättis kostja järgimata käibes vajaliku hoole, et kaitsta ennast kolmandate isikute tegevusest tulenevate tagajärgede eest, sh kostja nimel tehingute sõlmimise eest.

Tellitud on kahelt erinevalt veebiaadressilt kaupa ja kaup on väljastatud taotluses märgitud kontaktile. Inbanki makseviis "Maksa osade kaupa" ei ole tarbijakrediit. Inbank omandab nõuded kaupmehele faktooringuteenuse osutamise alusel. Makseviis on osa kaupmehe müügitingimuste osaks olevast maksevõimalusest kaupade eest tasumisel ning tarbijale on teenus tasuta, st mingeid tasusid ostusumma osadeks jaotamisega ei kaasne. Nõude osalise tasumise leping sõlmitakse kliendi ja Inbanki kui uue võlausaldaja vahel nõustumisega makseviisi tingimustega ning kliendile edastatakse kinnitus taasesitatavas vormis.

3.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Kostja ei ole isiklikult hagejaga lepinguid sõlminud, allkirjastanud ega olnud teadlik lepingute sõlmimisest ning pole midagi saanud. Tegemist on pettusega, mille kohta on algatatud kriminaalmenetlus nr 23278050279 ning kostja on petturite ohver. Lepingus märgitud elukoha ja e-postiaadressid ei ole kostja omad ja ta ei tea, miks lepingus on märgitud tema andmed, kuid eeldab, et seda tegi J.P., kes teda külla kutsus. Kahe nädala pärast sai kostja teada, et 26. märtsil 2023 olid sõlmitud mingid lepingud. Kostja kaupu ei tellinud. Kostjal telefonis Smart-ID ei ole, kostjal on ainult ID-kaart. J.P. tegi internetis lehekülje lahti, kostja pani nime ja mõlemad paroolid, tehing ebaõnnestus ja ta logis välja. Kostja tegi ainult ühe tehingu, telefonile kõneaja tellimine, mis ebaõnnestus.

MAAKOHTU LAHEND 4. Tartu Maakohus rahuldas 7. märtsi 2025 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2063,60 eurot, edasiulatuva viivise määraga 24% aastas alates 7. märtsist 2025 arvestatuna põhivõlalt 1429,84 eurolt kuni põhinõude tasumiseni.

Maakohus luges tuvastatuks, et e-poodidest on tellitud kaupu ning kaupade eest tasumiseks on 26. märtsil 2023 sõlmitud Indivy “Maksa osade kaupa” makseviisi teenuselepingud nr XXXXXXXXXXXXX ja nr XXXXXXXXXXXXX, kasutades kostja digitaalselt allkirja.

Seega puudub vaidlus selle üle, et lepingud kannavad kostja digitaalset allkirja.

Maakohus leidis, et kostja ei ole veenvalt selgitanud pettuse toimumise asjaolusid ega ka tõendanud, et temalt on ID-kaart ja PIN-koodid välja petetud või et lepingud sõlmis kolmas isik. Kostja on enda digitaalallkirja andmiseks vajalikke vahendeid (PIN-koodid) kasutanud ise või kui ta ongi need andnud kasutada kolmandale isikule, siis kehtib eeldus, et kostja on kehtivalt volitanud kolmandat isikut (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg 1).

3 Maakohus leidis, et teatis kriminaalmenetluse algatamise kohta ei tõenda seda, et hageja nõude aluseks olevad lepingud on sõlminud kolmas isik kostja andmeid õigusvastaselt ja tema teadmata kasutades. Samuti möönis maakohus, et ebaõiged kontaktandmed võivad tekitada kahtluse kostja isikus, kuid leidis siiski, et see ei ole piisav alus tuvastamaks, et lepingud on sõlminud kolmas isik. Kokkuvõttes leidis maakohus, et esitatud tõenditega on leidnud kinnitust, et kostja on vaidlusalused lepingud sõlminud.

Maakohus leidis, et kuivõrd lepingutega ei kaasnenud intressi tasumise kohustust ega ka muid tasusid, ei olnud tegemist tarbijakrediidilepingutega VÕS § 405 kohaselt ja neile ei kohaldu tarbijakrediidisätted. Lepingud on käsitletavad faktooringuna VÕS § 256 tähenduses.

Kostja osamakseid tähtajaks tasunud ei ole. Esialgne võlausaldaja on 25. juulil 2023 kostjale edastanud lepingute ülesütlemise teatise ning loovutanud 31. juulil 2023 nõude hagejale, mille kohta on kostjale saadetud teatis. Seega on hagejal õigus nõuda VÕS § 108 lg 1 alusel lepingute täitmist. Kuna kostja ei ole lepingute katteks ühtegi tagasimakset teinud, võlgneb kostja hagejale mõlema lepingu alusel kokku 1429,84 eurot.

Hagejal on õigus nõuda viivist lepingu lahutamatuks osaks olevas hinnakirjas märgitud määras s.o 24% aastas. Kuna hageja ütles lepingud üles alates 25. juulist 2023, on hagejal õigus nõuda viivist põhivõlalt s.o 1429,84 eurolt alates 26. juulist 2023. Hageja on arvestanud viivist ajavahemiku 26. juuli 2023 kuni 05. veebruar 2024 (s.o kuni hagi esitamiseni) eest kokku 183,24 eurot. Alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni s.o ajavahemiku 6. veebruar 2024 kuni 6. märts 2025 eest on viivis 370,52 eurot. Kokku on sissenõutavaks muutunud viivis seisuga 6. märts 2025 553,76 eurot (183,24 + 370,52).

Kuivõrd hageja saatis kostjale kokku kuus nõudekirja, on põhjendatud kahe lepingu sissenõudmiskulud VÕS § 1132 lg 2 p 1 ja 3 alusel kokku 80 eurot.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja 1384 eurot (riigilõiv 350 eurot + lepingulise esindaja kulu 1014 eurot + maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot) koos edasiulatuva seadusjärgse viivisega.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5. Kostja esitas 6. aprillil 2025 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Maakohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusnorme, jättes tähelepanuta, et hageja ei täitnud VÕS § 4031 lg 1 ja rikkus krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49. VÕS § 4031 lg 1 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. KAVS § 49 kohaselt on krediidiandjal kohustus kontrollida laenutaotleja sissetulekut ning veenduda tema maksevõimekuses.

Maakohus leidis otsuse punktis 19, et faktooringulepingu puhul ei kohaldu tarbijakrediidi sätted. Kostja sellega ei nõustu. Inbank Finance AS on lepinguga nr XXXXXXXXXXXXX finantseerinud kostja ostu 277,85 euro ulatuses ja lepinguga nr XXXXXXXXXXXXX ostu 1151,99 euro ulatuses. Vastavalt lepingutele tuli kostjal tasuda ostude eest kolme osamaksena iga kuu 26. kuupäevaks. Seega kostjale oli antud lühiajaline intressita laen. Inbank Finance AS pidi laenu väljastamisel alustama kostja sissetuleku kontrollist (KAVS § 49 lg 1 p 1). Jääb arusaamatuks, milles seisnes kostja sissetuleku põhjalik kontroll. Inbank Finance AS ei ole 4 tutvunud isegi kostja konto väljavõttega. Leping on tühine, mille tõttu ei kohaldu viivisemäär 24% aastas.

Maakohus ei ole tõendeid uurinud kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1, mille kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.

Kohtuotsusest ei tulene, kuidas oli kontrollitud müügilepingu täitmine, milleks oli võetud laen. Kauba saamine kostja poolt on tõendamata. Kohtuistungil kinnitas kostja, et tema ei ole midagi kätte saanud. Maakohus asus otsuse punktis 15 ekslikult seisukohale, et kostja proovis midagi tellida. Tegelikult selgitas kostja, mis toimus J.P. kodus ja vastavalt protokollile oli selgitus järgmine: „Ta tahtis oma mehele 3 eurot kõneaega osta ja siis ütlesin, et mul ei olnud kaasas sularaha ja mul on nuppudega telefon. Siis ta pakkus abi, et läbi tema oma ja ma logisin sisse, aga ei tulnud midagi välja ja pärast ei teinud ma midagi seal”.

Tartu Maakohus keskendus otsuse tegemisel tahteavalduse andmisele ja eeldas, et tahteavalduse on andnud isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Kuivõrd kriminaalmenetlus on pooleli, ei saanud kostja tõendada, et temalt peteti koodid välja ja pettuse tulemusel sõlmiti kostja nimel leping, millise sõlmimiseks ei andnud kostja oma tahtavaldust.

Kostja esitas taotluse menetluse peatamiseks kuni lahendi tegemiseni kriminaalasjas, selle taotluse rahuldamata jätmine viis selleni, et tema suhtes on juba tehtud otsus, kuid tema ei saa oma tagasinõude õigust realiseerida, sest kriminaalmenetluses ei ole veel tuvastatud isik, kes on tegelik kasusaaja ja kes sõlmis hagejaga lepingu. Kuni kriminaalmenetluses lõpplahendi jõustumiseni ei saa esitada tõendeid selle kohta, et kostja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta ja tahte vastaselt. Kohus ei arvestanud otsuse tegemisel, et lepingu kohaselt on laenusaaja e-posti aadressiks märgitud XXXXXXXXXXX ja elukoha aadressiks XXXXXXXX, mis ei ole kostja õiged andmed. Kostja elab aadressil XXX, Tartus. Ebaõiged aadressid ja kontaktandmed tõendavad, et koodid peteti kostjalt välja ja ta on ohver. See vastuolu on jäänud otsuses nõutud ulatuses arvestamata.

6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Maakohus tuvastas õigesti, et kostjaga sõlmitud lepingud ei olnud tarbijakrediidilepingud.

VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Makseviis "Maksa osade kaupa" ei ole tarbijakrediit, mistõttu ei sõlmita kliendiga ka tarbijakrediidilepingut ega kohaldu VÕS-i tarbijakrediidilepingule rakenduvad vorminõuded.

Makseviis on osa kaupmehe müügitingimuste osaks olevast maksevõimalusest kaupade eest tasumisel ning tarbijale on teenus tasuta, st mingeid tasusid ostusumma osadeks jaotamisega ei kaasne.

Kostja tegi esialgse võlausaldaja makseviisi kasutades kaks ostu: - Rademar OÜ veebipoes (leping nr XXXXXXXXXXXXX) kasutas kostja Indivy “Maksa osade kaupa” makseviisi, tellimus väärtuses 277,85 eurot komplekteeriti 27. märtsil 2023 ja toimetati kätte Tartu Anne Selveri Omniva pakiautomaadi kaudu;

SHOPPA OÜ veebipoes (leping nr XXXXXXXXXXXXX) kasutas kostja Indivy “Maksa osade kaupa” makseviisi 1151,99 euro väärtuses kauba tellimiseks. SHOPPA OÜ on pankrotis.

5 Kostja sõlmis lepingu esialgse võlausaldajaga, tuvastades oma isiku Smart-ID, Mobiil-ID või ID-kaarti kasutades. Seejärel valis kostja veebipoe maksetingimustes osamaksetega tasumise ja sisestas talle telefoni teel saadetud 4-kohalise koodi. PIN1-koodi kasutamisel toimub isiku tuvastamine ehk sisselogimine ning PIN2-koodi kasutamisel toimub digiallkirja andmine ehk tehingute/tegevuste kinnitamine.

Riigikohtu praktika kohaselt tähendab ID-kaardi ja PIN-koodide vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse andmine sisuliselt talle üldvolituse andmist (RKTKo 16.12.2019, 2-16124450/77, p 23).

Lepingute sõlmimisel on kostja isikusamasuse tuvastamiseks kasutatud tema digitaalset isikutunnistust. Kui kostja ei ole hoidnud oma digitaalallkirja andmise vahendeid piisava hoolsusega või võimaldas teadlikult nende kasutamist kolmanda isiku poolt, vastutab ta endiselt lepingutest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise eest hageja ees.

Asjaolu, et kostja ise andis kolmandale isikule ID-kaardi koos PIN-koodidega, ei saa vabastada kostjat vastutusest tema ID-kaardi ja PIN-koodidega sõlmitud lepingust tulenevate tagajärgede eest. Digitaalset isikutunnistust ja paroole omaval isikul on kõrgendatud hoolsuskohustus, mida kostja on ilmselgelt rikkunud.

Politsei- ja Piirivalveameti teatis kriminaalmenetluse kohta ei sisalda infot selle kohta, et hagi aluseks olevad lepingud (26. märtsi 2023 Indivy makselahenduse lepingud nr XXXXXXXXXXXXX ja nr XXXXXXXXXXXXX) oleks kriminaalmenetluse esemeks.

Uurimisasutus nimetatud lepingute alusel Inbank Finance AS-ile päringut teinud ei ole, mis aga viitab asjaolule, et antud nõuded ei ole kriminaalmenetluses kaasatud. Samuti ei ole hageja poole tänaseni pöördutud tsiviilhagi nõudega. Esitatud materjalide kohaselt kedagi kahtlustatavana kuriteo toimepanemises üle kuulatud ei ole ja teates ei ole viiteid üldse kahtlustatavatele. Seetõttu on äärmiselt ennatlik kostja väide, et kolmas isik sõlmis kostja nimel hagiavalduse aluseks oleva lepingud.

Hagejale teadaolevalt ei ole uurimisasutus tuvastanud, et kolmas isik on kostja nimel lepingud sõlminud ning kolmandat isikut ei ole süüdi tunnistatud. Seega ei saa lähtuda asjaolust, et kostja ei ole hagiavalduse aluseks olevaid lepinguid sõlminud.

Isegi kui kriminaalmenetluses tuvastatakse, et kolmas isik on kostja teadmata kostja nimel lepingud sõlminud ning kolmas isik mõistetakse süüdi, tekib kostjal regressinõue kolmanda isiku vastu. Kostja ei ole tõendanud, et digitaalne isikutunnistus koos koodidega oleksid läinud kolmanda isiku kätte kostja tahte vastaselt ega seda, et kostja ei andnud tahteavaldusi ega sõlminud lepinguid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

8.Pooled vaidlevad selles, kas kostja sõlmis sidevahendite abil 26. märtsil 2023 Inbank Finance AS-ga (esialgne võlausaldaja) kaks Indivy makselahenduse lepingut ja sai kaupade ostmiseks krediiti vastavalt 277,85 eurot ja 1151,99 eurot.

Maakohus leidis, et kostja ei ole võimalikku pettust ja lepingute sõlmimist kolmanda isiku poolt tõendanud. Esitatud tõenditest saab järeldada, et lepingud sõlmis kostja ise. Kostja kasutas digitaalallkirja andmiseks vajalikke vahendeid kas ise või kui ta on need andnud 6 kolmandale isikule, siis kehtib eeldus, et kostja on kehtivalt volitanud kolmandat isikut enda nimel lepinguid sõlmima. Maakohus leidis ka seda, et kostja vastutab tema valdusest kergekäeliselt välja läinud isiku tuvastamist võimaldavate andmete kasutamise eest.

Ringkonnakohus maakohtu nimetatud seisukohtadega ei nõustu.

9.Asjas ei ole vaidlust, et vaidlusalused lepingud sõlmiti sidevahendite abil. Maakohus on vastuolus poolte väidetega tuvastanud, et lepingute sõlmimiseks on kasutatud kostja ditaalallkirja andmiseks vajalikke vahendeid (PIN-koode). Hageja ei ole menetluses väitnud, et lepingud olid kostja nimel digitaalselt allkirjastatud. Hageja selgituste kohaselt kasutas esialgne võlausaldaja lepingupartneri isiku tuvastamiseks ehk sisselogimiseks Smart-ID-d.

Kui klient oli sisestanud PIN 1, suunati ta lehele, kus tuli üle vaadata kontaktinfo ja lisada vajalikud kinnitused. Esialgne võlausaldaja kasutas kliendilt lepingu sõlmimise tahteavalduse saamiseks kliendile edastatud neljakohalist koodi, mille klient pidi sisestama Indivy süsteemis. Neljakohaline kood edastati kliendile taotluses märgitud telefonile SMS-ga, mis kostja väidete kohaselt ei kuulu talle. Asja lahendamiseks on oluline tuvastada, kas kostja andis lepingute sõlmimiseks TsÜS § 69 lg 1 mõttes vajalikud tahteavaldused ise või esindaja kaudu.

10.Tõendamise üldreegli kohaselt peab kumbki pool oma väiteid tõendama (TsMS § 230 lg

1). Kuivõrd hageja väidab, et vaidlusalused lepingud sõlmis kostja, peab hageja seda asjaolu, sh tahteavalduste andmist kostja poolt või nimel, tõendama.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja oma väidet, et esialgne võlausaldaja tuvastas lepingu sõlmimise eelselt lepingupartnerina kostja, tõendanud. Puuduvad tõendid selle kohta, et sisselogimisel kasutati just kostja Smart-ID koodi PIN 1. Kostja nimel esitatud taotlustes (dtl 46–47 märked lahtrites „isikusamasuse tuvastamise tüüp“ ja „partneri identifikaator“ puuduvad). Hageja tugines kohtuistungil ringkonnakohtus kostja antud nõusolekule (dtl 177).

Nõusoleku väljatrükki ei ole aga hageja tõendina esitanud, tegemist on osaga hageja kirjalikust seletusest. Isegi kui hageja kirjalikku seisukohta kopeeritud kujutist saaks käsitleda tõendina, siis ei nähtu sellest, et isiku identifitseerimiseks väidetavalt kasutatud Smart-ID kood kuuluks kostjale. Kostja on menetluses väitnud, et tal Smart-ID üldse puudus. Hageja ei ole seda kostja väidet menetluses ümber lükanud.

11.Kuivõrd hageja väitel oli kostja sõlminud järelmaksuga kaupade müügilepingud, kohaldub asjas ka VÕS § 208 lg-s 1 sätestatu, mille kohaselt kohustub müüja müügilepinguga ostjale asja üle andma või tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale. Kostja väitel ei ole ta kaupa ega teadet kauba kättesaamise kohta saanud, mistõttu pidi hageja tõendama kostjalt tasu nõudes ka seda, et vaidlusaluste lepingute alusel ostetud kaup on kostjale üle antud. Hageja ei ole ka selles osas oma tõendamiskohustust täitnud. Märkimisväärne on ka see, et taotlustes (dtl 46–47) on väli „ostu kirjeldus“ jäetud tühjaks ning maakohtu menetluses ei osanud hageja isegi nimetada, milliseid kaupu kostja järelmaksuga võis osta. Ringkonnakohtu menetluses selgitas hageja (ei ole tõendanud), et lepingu nr XXXXXXXXXXXXX alusel ostis kostja Rademar OÜ internetipoest Nike brändikaupa (3 tk). Lepingu nr XXXXXXXXXXXXX kohta puudub hagejal jätkuvalt teave, millist kaupa kostja Shoppa OÜ internetipoest tellis.

Kehtiva lepingu puhul saaks kostja keelduda kauba eest tasumisest ka VÕS § 111 lg 1 alusel, sest hageja ei ole tõendanud oma kohustuste täitmist.

12.Maakohus on vaidlusalused lepingud kvalifitseerinud ebaõigesti faktooringuna VÕS § 256 tähenduses. Vaidlusaluste lepingute alusel andis esialgne võlausaldaja tarbijale kasutada krediiti, mida tarbija sai kasutada kaupade ostmisel järelmaksuga. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on tarbijakrediidilepingutega VÕS § 402 lg 1 tähenduses sõltumata sellest, et lepingutega ei kaasnenud intressi maksmise kohustust. Riigikohtu praktika järgi intressi maksmise kokkuleppe puudumine ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist (RKTKo 7 11.10.2023, nr 2-21-20479/30, p 11). Tarbijakrediidilepingu sõlmimist välistavaid asjaolusid peab tõendama krediidiandja.

Hageja on hagiavalduses ka ise käsitlenud vaidlusaluseid lepinguid tarbijakrediidilepingutena ning kinnitanud, et esialgne krediidiandja on hinnanud tarbija, st kostja krediidivõimelisust vastavalt VÕS § 4034 lg-le 2 ja 4 ning KAVS § 49 ja 50 kohaselt. Samuti on hagis väidetud seda, et krediidiandja kontrollis kostja esitatud teavet vastavalt KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 laenutaotlusel esitatud andmete ja avalike andmebaaside põhjal. Samas on asjas (sh kostja isiku tuvastamise kontekstis) oluline märkida, et taotlustes (dtl 46–47) on taotleja igakuiste sissetulekute ja kohustuste suuruseks märgitud mõlemal juhul 0,00 eurot, seetõttu jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, milliste andmete kontrolli esialgne võlausaldaja väidetavalt teostas. Ringkonnakohus leiab kokkuvõtvalt, et esialgne võlausaldaja jättis vaidlusaluste lepingute sõlmimisel kõik tarbijakrediidiga seonduvad kohustuslikud nõuded, sh vastutustundliku laenamise põhimõtte (VÕS §-d 402 jj) järgimata, mis on käsitletav vähemalt hooletusena. See aitas kaasa sellele, et esialgsel võlausaldajal tekkis kostjaga vaidlus lepingu sõlmimise ja täitmise üle.

13.Kostja väidab ja asja materjalide kohaselt on võimalik, et kostja nimel sõlmis vaidlusalused lepingud kostja teadmata kolmas isik.

Riigikohus on 12. juuni 2024 lahendis tsiviilasjas nr 2-23-11584 selgitanud, et kolleegiumi varasemast praktikast tuleneb üksnes see, et kui hageja edastas ise enda Smart-ID koodid kolmandatele isikutele, peab ta tõendama, et tema ise ei andnud lepingu sõlmimiseks tahteavaldust. Tsiviilasjas nr 2-16-124450 (sellele lahendile viitas ka maakohus) on kolleegium poolte tõendamiskoormise jaotust selgitades märkinud, et hageja peab tõendama oma väiteid, et temalt peteti koodid välja ja lepingud sõlmis keegi teine (RKTKm 12. juuni 2024, 2-23-11584, p 10; RKTKo 16. detsember 2019, 2-16-124450, p 22). Riigikohus kordas 12. juuni 2024 lahendis oma varasemat seisukohta, et juhul kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid esinedes teise isikuna ja kasutades tema identiteeti, saab analoogia alusel kohaldada esindusõiguseta esinduse sätteid. See tähendab, et teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab (vt RKTKo 21. detsember 2016, 3-2-1-135-16, p 16). Juhul kui hagejalt peteti ID-kaardi või Smart-ID koodid välja, ei ole tegemist olukorraga, kus hageja oleks koodid andnud kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehinguid. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et hagejal olnuks tahe koodide edastamisega anda tehingute tegemiseks volitus (vrd RKTKo 16. detsember 2019, 2-16-124450, p-d 23 ja 24; RKTKm 12. juuni 2024, 2-23-11584, p 11).

14.Kostja avaldas maakohtule asjaolud, kuidas kolmas isik võis 25. märtsil 2023 teada saada tema ID-kaardi koodid. Kostja selgitas maakohtu menetluses ja politseile, et vahetult enne tema nimel lepingute sõlmimist külastas ta 25. märtsil 2023 oma tuttavat J.P.t, kes palus kostjal teha oma mehele ülekanne 3 eurot, et mees saaks kõneaega osta. Kostja proovis sisse logida (saades eelnevalt oma emalt telefoni teel ID-kaardi koodid) J.P. telefonist (tal endal oli nuppudega telefon) oma kontole LHV panka, kuid see ebaõnnestus. Kostja arvates nägi samal ajal koode ka J.P.. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhjenduste kohaselt J.P. ülekuulamisel politseis kostja külaskäiku ja kõneaja ostmise ettepanekut ei eitanud, eitas kostja väidet tema telefoni kasutamise kohta, kuid kinnitas, et kostjal Smart-ID-d ei olnud.

Kostja selgituste kohaselt pärast seda vahejuhtumit sõlmiti tema nimel mitmeid tehinguid, sh võeti mitmeid laene, kusjuures laenuraha võeti koheselt kostja pangakontolt välja. Kostja pöördus kaebusega politseisse. Kostja kinnitas, et tal puudus ja puudub Smart-ID ja taotles menetluse peatamist kuni kriminaalasjas nr 23278050279 lahendi tegemiseni (dtl 100).

Kriminaaluurimise jätkumist tõendas kostja maakohtule Politsei- ja Piirivalveameti 12. aprilli 8 2024 vastuskirjaga (dtl 143). Maakohus jättis kostja taotluse menetluse peatamiseks rahuldamata (dtl 151).

Apellatsioonimenetluses selgus, et PPA lõpetas kriminaalasjas uurimise 29. augustil 2024, st enne maakohtu otsuse tegemist, kuid edastas kostjale kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja selle põhistused alles mais 2025, seega on tegemist tõendiga, mida kostja ei saanud maakohtu menetluses esitada ja mida ringkonnakohtul tuleb täiendavalt hinnata.

15.Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas nr 23278050279 PPA 29. mai 2024 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja selle põhistustega on tõendatud, et kostjalt peteti ID-kaardi koodid välja, kuid uurimise käigus ei suutnud politsei tuvastada süüteo toimepannud isikut. Täiendava teabe laekumisel uuendatakse kriminaalmenetlus koheselt.

Ringkonnakohtu hinnangut tõendile ei muuda asjaolu, et PPA kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhjendustes ei ole käsitletud/nimetatud käesolevas tsiviilasjas vaidluse all olevaid lepinguid ja nende sõlmimist. PPA määruses ei ole täpselt nimetatud mitte ühtegi tehingut, mida kostja nimel tehti. Küll aga tõendavad PPA määruse põhistused seda, et politsei käsitles määruses kostjat seoses 25. märtsi 2023 sündmusega kannatanuna, kelle ID-kaardi koode kasutati pettuste toimepanemisel.

Hageja vastupidine seisukoht vastuses apellatsioonkaebusele ei ole põhjendatud.

16.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja ise andis digitaalallkirja andmiseks vajalikud vahendid (PIN-koodid) kolmandale isikule kasutada ja ei ole veenvalt selgitanud pettuse asjaolusid. Hageja ei ole väitnud, et kostja kasutas vaidlusaluste lepingute sõlmimiseks ID-kaardi koode ja allkirjastas lepingud digitaalselt. PPA kriminaalmenetluse lõpetamise määruse järgi on ka politseile jäänud asja uurimisel pettuse toimepanemise viis ja selle toimepanija ebaselgeks, mis on kaasa toonud kriminaalmenetluse lõpetamise. Kuigi teo toimepanijat pole politseil õnnestunud tabada ja kellelegi ei ole kahtlustust või süüdistust esitatud, saab ringkonnakohtu hinnangul PPA tõendiga lugeda tõendatuks, et kostjalt peteti ID-kaardi PIN-koodid välja, mida kasutades osutus kolmandal isikul võimalikuks sõlmida kostja identiteeti kasutades mitmeid lepinguid, mille hulka võisid kuuluda ka vaidlusalused lepingud. Samas on PPA määrusega tuvastatud, et kuritegu kostja suhtes on toime pandud, menetlust ei ole lõpetatud kuriteosündmuse puudumise tõttu. Olukorras, kus politsei ei suuda kostjat petnud isikut kindlaks teha ja leida, ei saa seda nõuda eraisikust kostjalt. Kui kostja nimele vormistatigi Smart-ID (hageja ei ole seda tõendanud), tehti seda pettuse teel.

Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et kostja on andnud ID-kaardi koodid kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehinguid.

17.Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kui hageja oleks ka asjas tõendanud, et lepingud sõlmiti kostja nimel (mida hageja ei ole teinud), jääks hagi kostja vastu ikkagi rahuldamata seetõttu, et kostjal puudus tahe kolmanda isiku volitamiseks tema nimel vaidlusaluseid lepinguid sõlmima. Kostja on tõendanud seda, et tema ID-kaardi koode kasutati pettusega ja vaidlusalused lepingud võis sõlmida keegi teine isik. Kuivõrd kostja ei ole lepinguid sõlminud, ei ole tal kohustust lepinguid täita. Kostja nimel kolmanda isiku poolt tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 alusel tühine, kuna kostja ei ole tehingut heaks kiitnud. Kostja ei pea tühist tehingut täitma. Ringkonnakohus märgib, et asjast ei nähtu ning hageja ei ole ka tuginenud sellele, et kostja oleks praegusel juhul alusetult rikastunud. Kauba üleandmine kostjale ei ole ka tõendamist leidnud.

18.Asjaolu, kas tehingu teine pool pidi aru saama, et kostjana esineb kolmas isik, keda kostja ei olnud volitanud, ei oma kostja tahte kindlakstegemisel tähtsust. Samas peab ringkonnakohus oluliseks märkida, et võimalikule pettusele vaidlusaluste lepingute sõlmimisel aitas kaasa nii see, et esialgne võlausaldaja jättis täitmata VÕS §-des 402 jj sätestatud nõuded tarbijakrediidi andmisel, sh teise lepingupoole tuvastamisel, samuti see, et 9 Indivy makselahenduse disainimisel ei ole piisavalt arvestatud pettuste võimalikkusega (mh ei pidanud tarbija lepingu sõlmimisel PIN2 kasutama). Neid võlausaldaja võetud riske ei pea kandma tarbija.

19.Maakohtu otsus tuleb tühistada ja hagi tuleb jätta täielikult rahuldamata.

20.Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna 1384 eurot ja viivise menetluskuludelt. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata, muudab ringkonnakohus ka menetluskulude jaotist (TsMS § 173 lg 3).

Ringkonnakohus jätab TsMS § 162 lg 1 alusel poolte menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus hageja kanda.

Kostja ei ole maakohtus menetluskulude nimekirja esitanud ja menetluskulusid ei nähtu ka kohtutoimikust. Ringkonnakohtus esitas kostja menetluskulude nimekirja suuliselt kohtuistungil. Kostja menetluskulu suuruseks ringkonnakohtus on õigusabikulu kokku 5 h, hinnaga 120 eurot/h, millele lisandub käibemaks. Tunnitasu käibemaksuga on 148,80 eurot.

Asja materjalide kohaselt on kostja tasunud ka riigilõivu 350 eurot, mis ka vastab riigilõivumäärale hagihinnalt 2001 kuni 2500 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks tuleb rahuldada.

Kostja kulutused õigusabile on TsMS § 175 lg 1 mõttes vajalikud ja põhjendatud, hageja kulude suurust ei vaidlustanud. Kulutused on kooskõlas esitatud menetlusdokumentide mahu ja tsiviilasja keerukusega. Ringkonnakohtu menetluses toimus ka kohtuistung kestusega 1 h ja 24 minutit. Hagejalt tuleb välja mõista kostja menetluskuluna ringkonnakohtus kokku 1094 eurot (riigilõiv 350 eurot ja õigusabikulud 744 eurot). (allkirjastatud digitaalselt) 10

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.