KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised

) § 133 lg 3 p-st 3 tulenevalt ei loeta perekonna sissetulekuks sugulastelt saadavat abi, mis ei ületa poolt perekonna elatusmiinimumist. Lugedes lähedaste abi sissetuleku hulka, tõlgendas vallavalitsus seda toetuse saaja kahjuks. Vaide esitaja palus kirjalikku selgitust vaidlustatud laekumiste ja

§ 133

lg 3 p 3 kohaldamise kohta ning palus ümber arvutada ja tagastada raha, mis kuulub seaduslikult tema perele.

1. Vallavalitsus rahuldas 17.01.
2. a vaideotsusega (korraldus nr 31) vaide ja andis korralduse maksta X.X.-ile täiendavalt toimetulekutoetust 84 eurot. Vallavalitsus põhjendas otsust järgmiselt.

§ 133

lg 1 järgi võetakse toimetulekutoetuse arvestamise aluseks üksi elava inimese või perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, millest arvestatakse maha makstud elatis, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud ning kehtestatud toimetulekupiir.

§ 133

lg 3 p 3 alusel võib kohaliku omavalitsuse üksus toimetulekutoetuse arvestamisel üksi elava isiku või perekonna sissetulekute hulka mitte arvata lähedastelt toimetuleku parandamiseks saadud rahalisi toetusi ja kingitusi kuni poole toimetulekupiiri (ehk kuni 100 euro) ulatuses perekonna kohta kuus. Vallavalitsus jättis toetuse määramisel

§ 133lg 3 p 3 kohase sissetulekuna arvestamata X.X.

pangakontole 01.11.2023 lähedaselt laekunud 50 eurot. Vallavalitsus leidis sissetulekute täiendava analüüsi käigus, et 34 eurot on ekslikult arvestatud sissetulekute hulka.

1. X.X. esitas 21.02.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada osaliselt Kambja Vallavalitsuse 13.12.
2. a otsus ja Kambja Vallavalitsuse 17.01.
3. a vaideotsus nr 31 ning kohustada Kambja Vallavalitsust tegema toimetulekutoetuse määramise osas uus otsus. Kaebuse kohaselt eksis vastustaja toimetulekutoetuse määramisel, kuna arvestas kaebaja ja tema leibkonna liikme pangakontole lähisugulaselt laekunud summat (220 eurot) kaebaja leibkonna sissetulekuna. Toimetulekutoetuse eesmärgiks on tagada inimestele minimaalsed rahalised vahendid esmavajaduste rahuldamiseks tarvilike tarbimiskulutuste tegemiseks. Lähisugulaselt saadud toetust ei saa lugeda kaebaja sissetulekuks, sest see väljendas lähisugulaste loomulikku soovi aidata oma perekonda. Vastustaja tõlgendas ebaõigesti

§ 133lg 3 p 3.

Kaebaja leibkonnas on kaks täiskasvanut ja kaks last, mis tähendab, et perekonna toimetulekupiiriks on 840 eurot kuus (200+160+2x240). Pool toimetulekupiirist on 420 eurot. Kaebajale jääb arusaamatuks, millest tulenevalt leiab vastustaja, et „kuni poole toimetulekupiiri ulatuses perekonna kohta kuus“ tähendab kuni 100 eurot. 6. KAMBJA VALD palus vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata.

§ 133lg 3 p-s 3 on sätestatud erand lähedastelt isikutelt saadava abi osas.

Kohaliku omavalitsuse üksus võib selliselt tehtud kingitused toimetulekutoetuse arvestamisel perekonna sissetulekute hulka arvamata jätta. Alates 01.06.2022 on toimetulekupiir üksi elavale inimesele või perekonna esimesele liikmele 200 eurot kuus. Iga alaealise liikme toimetulekupiir on 240 eurot kuus. Perekonna teise ja iga järgmise täisealise liikme toimetulekupiir on 160 eurot kuus. Sotsiaalkindlustusameti juhendis on asutud seisukohale, et alates 01.06.2022 on võimalik

§ 133

lg 3 p-s 3 nimetatud kaalutlusotsust tehes jätta sissetulekuna arvestamata kuni 100 eurot kuus perekonna kohta. Kohalik omavalitsus hindab ja kaalutleb, kas sellise erandi tegemine on otstarbekas ja eesmärgipärane või saaks neid vahendeid siiski kasutada esmavajaduste tagamiseks. Kohalik omavalitsus selgitab abivajaduse hindamise käigus välja raha otstarbe ja otsustab, kas summa arvestada sissetulekute hulka või mitte. 2

1. Tartu Halduskohus jättis 30.06.
2. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et vastustajal on õigus arvestada lähedastelt toimetuleku parandamiseks saadud toetusi kaebaja perekonna sissetulekute hulka ning vastavalt sellele otsustada ka toimetulekutoetuse vajaduse ulatus. Avalikud vahendid toimetulekutoetuse maksmiseks on piiratud. Vastustaja võib kaalutlusõigust teostades arvestada oma võimalustega. Pole alust järeldada, et vastustaja seisukoht, arvestada kaebaja lähedastelt toimetuleku parandamiseks saadud toetusi kaebaja perekonna sissetulekute hulka, oleks õigusvastane või tooks kaasa kaebaja õiguste õigustamatult suure riive. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Vastustaja ja halduskohus piirasid seaduses lubatud toetuse määra ekslikult, käsitades toimetulekupiiri üksikisiku piirina (200 eurot), mitte pere kogusummana. Selline kitsendav tõlgendus läheb vastuollu seaduse sõnastuse ja eesmärgiga.

§ 133

lg 3 p 3 sõnastus „perekonna kohta“ viitab selgelt kogu leibkonna toimetulekupiirile, mitte üksikule isikule. Kaebaja perekonna toimetulekupiir on 840 eurot. Seega on kohalikul omavalitsusel

§ 133

lg 3 p 3 alusel õigus mitte arvestada lähedastelt saadud toetusi kuni 420 euro ulatuses kuus. Kaebaja perele laekus lähedastelt vaid 220 eurot, mis on selgelt alla lubatud piiri. Seaduse eesmärk on tagada inimestele esmavajaduste katmiseks minimaalsed elatusvahendid (

§ 131lg 1).

Lähedaste toetused, mis ei ületa 50% perekonna toimetulekupiirist, ei tohiks vähendada õigust riiklikule toetusele, sest see oleks vastuolus toetuse olemuse ja eesmärgiga. Pereliikmete (nt vanaema ja isa) toetus ei ole süsteemne tulu, vaid ajutine, inimlik ja hoolivusest motiveeritud - seda tulekski käsitada erandina, mitte karistada sotsiaalabi vähendamisega. Samuti alahindas halduskohus asjaolu, et 220 eurot laekusid erinevatelt sugulastelt erinevatele pereliikmetele. Toetused jagunesid tegelikult kõigi pereliikmete vahel. Nende arvestamine ühe isiku sissetulekuna või terviktuluna üle lubatud piiri ei ole põhjendatud. 9. Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vastustaja ja kohus on vääralt tõlgendanud

§ 133

lg 3 p 3, käsitledes toimetulekupiiri ekslikult üksikisiku piirina, mitte pere kogusummana. Vastustaja jääb enda halduskohtus esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
2. Praeguses asjas on vaidluse all kaebaja perele toimetulekutoetuse määramise õiguspärasus. Kaebaja leiab, et vastustaja kohaldas ebaõigesti

§ 133

lg 3 p 3, kui jättis kaebaja lähedaselt laekunud 220 eurot kaebaja pere sissetulekust maha arvamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt piirasid vastustaja ja halduskohus seaduses lubatud toetuse määra ekslikult, käsitades sellena üksikisiku toimetulekupiiri (200 eurot). 12.

§ 131

lg 1 järgi on toimetulekutoetuse eesmärk isikute iseseisvat toimetulekut soodustava ajutise abimeetmena leevendada abi vajavate isikute ja perekondade materiaalset puudust, tagades minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks. Toimetulekutoetust on õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle rahalised vahendid ei ole toimetuleku tagamiseks piisavad ja kelle kuu netosissetulek pärast

§ 133

lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluasemekulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri (

§ 131

lg 2).

§ 133

lg-tes 2 ja 2 1 on loetletud, mida ei arvata toimetulekutoetuse 3 arvestamisel üksi elava isiku või perekonna sissetulekute hulka (nt riigi- või kohaliku omavalitsuse üksuse eelarve vahenditest makstud ühekordsed toetused, õppelaen jne). 13.

§ 133

lg 3 p-d 1–3 näevad ette, et lisaks sama paragrahvi lõigetes 2 ja 2 1 nimetatule võib kohaliku omavalitsuse üksus toimetulekutoetuse arvestamisel üksi elava isiku või perekonna sissetulekute hulka mitte arvata: 1) õppimist ja töötamist soodustavaid stipendiume ning toetusi; 2) konkreetse kulu või kahju katmiseks saadud hüvitisi; 3) lähedastelt toimetuleku parandamiseks saadud rahalisi toetusi ja kingitusi kuni poole toimetulekupiiri ulatuses perekonna kohta kuus. 14.

§ 133lg 3 p 3 lisati seadusesse 01.01.2018 jõustunud muudatustega 1.

Seaduseelnõu seletuskirjas on

§ 133

lg 3 p 3 kohta märgitud järgmist: „Seega, kui kehtiva regulatsiooni kohaselt tuli toimetulekutoetuse arvestamisel sissetulekute hulka lugeda ka näiteks vanaema poolt lapselapsele sünnipäevaks kingitud rahasumma, siis edaspidi võib KOV selliselt tehtud kingitused toimetulekutoetuse arvestamisel perekonna sissetulekute hulka arvamata jätta. Kaalutlusõiguse teostamisel tuleb lähtuda haldusmenetluse seaduses sätestatud põhimõtetest ja juhtumi asjaoludest, sh otsuse tagajärgedest toetuse taotlejale. Väärkasutuste vältimiseks on oluline seada sellisele erandile ka summaline piirang, milleks on eelnõu kohaselt välja pakutud poole toimetulekupiiri suurune summa perekonna kohta kuus. Seoses toimetulekupiiri tõstmisega 140 euroni peaks 2018. aastal vastav summa ulatuma 70 euroni perekonna kohta kuus.“ (seletuskirja lk 9-10). 15. Toimetulekupiiri üksi elavale isikule või perekonna esimesele liikmele kehtestab Riigikogu igaks eelarveaastaks riigieelarvega (

§ 131lg 3 ls 1).

Perekonna teise ja iga järgmise täisealise liikme toimetulekupiir on 80 protsenti perekonna esimese liikme toimetulekupiirist ning perekonna iga lapse toimetulekupiir on 120 protsenti perekonna esimese liikme toimetulekupiirist (

§ 131lg-d 4 ja 5).

Praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja perekonda kuuluvad kaks täiskasvanut ja kaks alaealist last ning pere toimetulekupiir oli järgmine: esimene täiskasvanu 200 eurot, teine täiskasvanu 160 eurot, kaks alaealist last kumbki 240 eurot, kokku 840 eurot. 16. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa

§ 133

lg 3 p 3 sõnastusest „kuni poole toimetulekupiiri ulatuses perekonna kohta kuus“ järeldada, et seadusandja pidas erandi kohaldamisele ülempiiri kehtestamisel silmas üksi elavale isikule ja perekonna esimesele liikmele kehtestatud toimetulekupiiri (200 eurot). Seaduses on läbivalt eristatud seda, kas toetust taotleb üksi elav isik või perekond. Samuti sõltub iga isiku toimetulekupiir sellest, kas tegemist on üksi elava isiku või perekonnaliikmega (sh on perena koos elamisest tulenevalt pere teise ja iga järgmise täisealise liikme toimetulekupiir väiksem, kui üksi elava isiku toimetulekupiir).

§ 133

lg 3 p 3 sõnastus „perekonna kohta kuus“ viitab selgelt olukorrale, kus otsustatakse perekonnale toimetulekutoetuse määramise üle. Kuna muudatuse põhjendus eelnõu seletuskirjas on napp, siis jääb ebaselgeks, kas seadusandja on normi sõnastamisel arvestanud, et selle erandi kohaldamise küsimus võib tekkida ka olukorras, kus toetust taotleb üksi elav isik. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa vaidlusaluse normi sõnastusest ega eelnõu seletuskirjast järeldada, et seadusandja eesmärk oli üksi elavale isikule ja perekonnale sama ülempiiri kehtestamine. Seaduse üldist loogikat arvestades saab seda pidada pigem ebatõenäoliseks. Samuti võib eeldada, et sellise kaaluga otsustust olek eelnõu seletuskirjas eraldi põhjendatud. Selliseid põhjendusi eelnõu seletuskirjas välja toodud ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa välistada võimalust, et

§ 133lg 3 p 3 kehtestamisel on selle sõnastus jäänud piisavalt läbi mõtlemata.

1 Sotsiaalhoolekande seaduse muutmise ja riikliku matusetoetuse seaduse kehtetuks tunnistamise ning nendega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (490 SE). Kättesaadav Riigikogu veebilehel. 4 17. Vastustaja viitas kohtumenetluses (vastus kaebusele, p II.III) Sotsiaalkindlustusameti juhendile2, milles on asutud seisukohale, et alates 01.06.2022 on võimalik

§ 133

lg 3 p-s 3 nimetatud kaalutlusotsust tehes jätta sissetulekuna arvestamata kuni 100 eurot kuus perekonna kohta. Kuigi see seisukoht on kooskõlas erandi kehtestamisel seaduse eelnõu seletuskirjas märgituga, ei ole praeguses asjas peamiseks vaidlusküsimuseks kujunenud ülemmäära küsimus sellele vaatamata üheselt selge. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et normi sõnastus ja seaduse üldine loogika võimaldavad

§ 133

lg 3 p 3 tõlgendada nii, et perekonnale toimetulekutoetuse määramisel arvestatakse kogu perekonna toimetulekupiiri. Selliselt on

§ 133lg 3 p 3 mõistetud ka varasemas kohtupraktikas (Tln

RKK 21.04.

1. a määrus asjas nr 3-21-704, p 13). Kui see ei olnud seadusandja eesmärk, siis tuleb selguse loomiseks seadust täpsustada. Kuivõrd praeguse vaidluse lahendus ei sõltu sellest, kas SMS § 133 lg 3 p-s 3 silmas peetud ülempiir on 100 eurot või 420 eurot, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks selles osas enda lõplikku seisukohta kujundada.
2. Praeguse asja lahendamisel on oluline on silmas pidada, et

§ 133

lg 3 p-des 1-3 sätestatud erandite kohaldamisel on kohalikul omavalitsusel kaalutlusõigus. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 järgi tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Haldusmenetluses kehtib uurimispõhimõte, mille kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud (HMS § 6).

1. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud (HMS § 56 lg 1). Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses lisaks ka kaalutlused, millest haldusorgan haldusakti andmisel lähtus (HMS § 56 lg-d 2 ja 3). Kaalutluste väljatoomine haldusakti põhjendustes on oluline nii haldusakti kohtuliku kontrolli tagamiseks kui ka haldusakti legitimeerimiseks adressaatide ja puudutatud isikute silmis (RKHK 29.11.
2. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 19).
3. Toimetulekutoetuse määramiseks selgitab kohalik omavalitsus välja taotlejale laekunud raha otstarbe ja otsustab, kas on põhjendatud arvestada see summa sissetulekute hulka või mitte. Seda on vastustaja praeguses kohtumenetluses (vastuses kaebusele) ka ise selgitanud. Vaidlusalustest haldusaktidest ei nähtu, et vallavalitsus oleks neid põhimõtteid järginud. Toetuse määramise otsuses puuduvad igasugused põhjendused selle kohta, millistest kaalutlustest vastustaja

§ 133lg 3 p 3 kohaldamisel lähtus.

Ka vaideotsuse põhjendused on praktiliselt olematud ega tee asja oluliselt selgemaks. 21. Kaebaja palus vallavalitsusele esitatud vaides kirjalikku selgitust vaidlustatud laekumiste õigsuse, samuti

§ 133

lg 3 p 3 kohaldamise ja loetletud laekumiste sissetuleku hulka arvamise õiguspärasuse (vaide p-d 3 ja 4) kohta. Vallavalitsus nimetas vaideotsuse põhjendustes ära vaid lähedaste abile kohaldatava piirmäära, millest ta

§ 133

lg 3 p 3 kohaldamisel lähtub (kuni 100 eurot); osutas, et toetuse määramisel on jäetud pere sissetuleku hulka arvestamata 01.11.2023 lähedaselt laekunud 50 eurot, ning lisas, et 34 eurot on ekslikult arvestatud sissetulekute hulka. Vaideotsuse resolutsioonis andis vallavalitsus korralduse maksta kaebajale täiendavalt toimetulekutoetust 84 eurot. 2 Toimetulekutoetus – sotsiaalhoolekande seaduse kommenteeritud variant. Kättesaadav: https://sotsiaalkindlustusamet.ee/spetsialistile-ja-koostoopartnerile/kohalike-omavalitsuste-noustamine/ toimetulekutoetus 5 22. Kuigi vaideotsuse resolutsiooni sõnastuse kohaselt otsustas vallavalitsus vaide rahuldada, siis sisuliselt rahuldas vastustaja kaebaja vaide siiski vaid osaliselt. Vallavalitsus ei arvestanud, et vaide sisust tulenevalt pidas kaebaja toimetulekutoetuse määramise otsuse vaidlustamisel silmas kogu summat, mille ulatuses lähedaselt laekunud raha tema pere sissetuleku hulka arvati (220 eurot). Vaideotsuse resolutsioonis märgitud summast (84 eurot) saab järeldada, et lisaks vea parandamisele (34 eurot) otsustas vallavalitsus täiendavalt kaebaja pere sissetuleku hulka mitte arvata lähedastelt saadud laekumisi 50 euro ulatuses (8434=50). Kuna vaideotsuse kohaselt lähtus vastustaja

§ 133

lg 3 p 3 kohaldamisel piirmäärast 100 eurot ja toetuse määramisel oli lähedaste abi 50 euro ulatuses juba sissetuleku hulka arvestamata jäetud, siis saab ringkonnakohtu arvates järeldada, et vastustaja otsustas vaidluse lahendamiseks rakendada vaideotsuses nimetatud piirmäära maksimaalses ulatuses. Kuna vastustaja ei esitanud seejuures ühtki selgitust selle kohta, mida see summa hõlmab, siis on alust arvata, et vastustaja tegi selle otsustuse ilma, et ta oleks arvestanud lähedastelt saadud rahasummade otstarvet. Samuti ei nähtu, et vastustaja oleks lähedaste abiks kvalifitseeruva osa suhtes kaalutlusõigust teostanud.

1. Vaideotsusega tehtud täiendav mahaarvamine sai praegusel juhul hõlmata kaebaja emalt laekunud 20 eurot (selgitusega „kütus“) ja 6 eurot. Arvestades, et algse otsuse tegemisel jättis vastustaja sissetuleku hulka arvamata kaebajale lähedaselt laekunud 50 eurot, oleks mahaarvamised ka sel juhul jäänud 100 euro piiridesse. See, et vastustaja arvas ilma asjakohaseid kaalutlusi esitamata vaideotsusega täiendavalt sissetulekust maha just 50 eurot (mitte 20 või 6 või 26 eurot), kinnitab samuti seda, et vastustaja ei eristanud täiendava mahaarvamise tegemisel lähedaste makstud rahasummasid nende otstarbe järgi ja jättis kaalutlusõiguse nõuetekohaselt teostamata.
2. Eeltoodust järeldub, et vastustaja ei selgitanud kaebaja perele toimetulekutoetuse määramisel välja otsuse tegemiseks vajalikke asjaolusid, ei teostanud nõuetekohaselt kaalutlusõigust ja rikkus haldusakti põhjendamise kohustust. Rikkumiste ulatust arvestades tuleb kaebus osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus tunnistab otsuse resolutsioonis toimetulekutoetuse määramise otsuse ja vaideotsuse formaalselt õigusvastaseks.
3. Eeltoodud rikkumised ei too praegusel juhul siiski kaasa vaidlustatud haldusaktide tühistamist. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 3 p 1 järgi võib sellisel juhul jätta haldusakti kehtetuks tunnistamata.
4. Ringkonnakohtu hinnangul ei tooks tühistamis- ja kohustamisnõuete rahuldamine praegusel juhul kaasa kaebaja jaoks soodsama otsuse tegemist. Selle põhjuseks on asjaolu, et kaebaja vaidlustatud summa (220 eurot) puhul ei ole kogu ulatuses tegemist lähedastelt toimetuleku parandamiseks saadud rahaliste toetuste ja kingitustega

§ 133lg 3 p 3 tähenduses.

27. Asja materjalide hulgas olevatelt pangakontode väljavõtetelt nähtub, et kaebaja ema poolt kaebajale ja tema abikaasale kantud summade 100 eurot ja 60 eurot selgituseks on märgitud „laen“. Kaebaja kinnitas vallavalitsusele esitatud vaides, et summad 100 ja 60 eurot olid lähisugulaselt (taotleja emalt) laenatud ja on juba tagastatud. Kõnealuste laenude kaebaja pere sissetuleku hulka arvamata jätmist

§ 133ei võimalda.

Laenu olemusest tulenevalt ei ole alust käsitada seda lähedaselt toimetuleku parandamiseks saadud rahalise toetuse või 6 kingitustena

§ 133lg 3 p 3 tähenduses.

Seega ei oleks vastustaja saanud jätta kaebaja lähedaselt laenuna saadud summat (kokku 160 eurot) pere sissetulekute hulka arvamata.

1. Halduskohtu menetluses püüdis sellele viidata ka vastustaja ise. Vastustaja poolt halduskohtule esitatud seisukohtades on järgmine tekst: „Ka õiguskantsler on enda 22.11.
2. a hinnangus nr 6-1/212219/2108031 leidnud, et

järgi võetakse toimetulekutoetuse arvestamise aluseks üksi elava inimese või perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, millest arvestatakse maha makstud elatis, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud ning kehtestatud toimetulekupiir (

§ 133lg 1, lg 1 1).

Seaduses on nimetatud ka see, mida ei loeta sissetulekuks. Selles loetelus pole sääste (nt II samba pensionifondi kogutud vara väljamakset) ega laenuraha, v.a õppelaen (

§ 133

lg 2; vt ka

§ 133lg 3).

Seega, sotsiaalhoolekande seaduse järgi ei arvestata toimetulekutoetuse määramisel inimese kulude hulka tema võlgu (v.a õppelaen) ning olemasolevateks elatusvahenditeks peetakse ka inimese kogutud sääste (nt II samba väljamakset) ja tema käsutuses olevat laenuraha (v.a õppelaen).“ (vt vastustaja 25.04.2024. a seisukoht kaebuse menetlusse võtmise küsimuses, p II.VI; vastus kaebusele p II.IV). Kuna vastustaja ei ole õiguskantsleri seisukoha tekstist võetud lõiku praeguse vaidlusega sisuliselt sidunud, siis ei ole selge, kas vastustaja püüdis kohtumenetluses tagantjärele põhjendada seda, miks toimetulekutoetuse määramise otsuse tegemisel ei arvatud kaebajale antud laene (kokku 160 eurot) pere sissetulekust maha. Isegi, kui see on kaebaja eesmärk, ei ole ringkonnakohus enda eespool toodud põhjendusi arvestades veendunud selles, et vastustaja luges kaebaja lähedaselt laenuna saadud rahasummad perekonna sissetulekute hulka raha otstarbest lähtudes, mitte ei jätnud neid maha arvamata

§ 133

lg 3 p 3 alusel vastustaja kohaldatud 100 euro suuruse piirmäära ületamise tõttu. 29. Halduskohtu otsusest ei nähtu, et halduskohus oleks vaidlustatud haldusaktide õiguspärasust hinnanud. Halduskohus esitas üksnes üldsõnalise põhjenduse selle kohta, et vastustajal on õigus arvestada lähedastelt toimetuleku parandamiseks saadud toetusi kaebaja perekonna sissetulekute hulka ja avalikud vahendid toimetulekutoetuse maksmiseks on piiratud. Seejuures sisaldab halduskohtu otsus põhjendusi, mis ei seondu kuidagi praeguse vaidluse esemega (nt eluasemekulude tõendamine ja kohaliku omavalitsuse õigus otsustada, millised tõendid on asjaoludest lähtuvalt vajalikud). Halduskohtu lõppjäreldus, et praegusel juhul „pole alust järeldada, et vastustaja seisukoht arvestada kaebaja lähedastelt toimetuleku parandamiseks saadud toetusi kaebaja perekonna sissetulekute hulka (

§ 133

lg 3 p 3) oleks õigusvastane või tooks kaasa kaebaja õiguste õigustamatult suure riive“, on sisuliselt põhjendamata.

1. Eeltoodut arvestades tuleb halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega tunnistab kaebajale toimetulekutoetuse määramise otsuse ja vaideotsuse formaalselt õigusvastaseks, kuid jätab vaidlustatud haldusaktide tühistamise nõude ja vastustaja toetustaotluse uueks läbivaatamiseks kohustamise nõude rahuldamata.
2. Toetuse taotleja on toetussummade ebaõige maksmise ja maksmata jätmise asjas riigilõivu tasumisest vabastatud (riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2). Pooled menetluskulude nimekirja ja kuludokumente ei esitanud (HKMS § 109 lg 1). Seega puudub praeguses asjas vajadus menetluskulude jaotamiseks ja välja mõistmiseks.
3. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas otsuses eraelu kaitseks kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) 7