← Eesti

3-24-1166/11

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 20.09.2024, Tallinn Haldusasja number 3-24-1166 Haldusasi X. X kaebus Lääne-Nigula Vallavalit

§ 162

lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel esitamata taotlused. 16.1 Kohus selgitab kaebajale esmalt, et võtab seisukoha MaaRS § 313 lg 1 kohaldatavuse osas otsuse põhjendavas osas. Kohus vastab otsuses ühtlasi kaebaja põhjendustele ning annab hinnangu asjas esitatud tõenditele, sh Y. Y 02.09.

  1. a avaldusele ja kaebaja 23.02.
  2. a avaldusele. Samuti selgitab kohus järgnevalt käesoleva vaidluse piire. Kohus ei vii käesolevas asjas läbi eeltõendamismenetlust, mille läbi viimist soovib kaebaja. Praegusel juhul puudub vastava menetluse järele vajadus, kuna puudub oht, et tõendid võiksid kaduma minna. Kaebaja väited seonduvad tõenditele hinnangu andmisega, mitte nende võimaliku hävimisega ning kohus jätab taotluse rahuldamata. Kaebaja väidetele, mis seonduvad haldusasjas nr 3-17-1601 tehtud otsuse ebaõigsusega, vastab kohus samuti otsuse põhjendavas osas. 16.2 Kohus jätab rahuldamata ka kaebaja taotluse nõuda vastustajalt välja õigustatud subjektide kokkulepe teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta ja Y. Y 02.09.1993 avaldus. Õigustatud subjektide kokkulepe teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta ei ole käesoleva vaidluse esemeks ega oma käesolevas vaidluses tähtsust. 02.09.1993 avalduse välja nõudmiseks ei ole aga põhjust, kuna kaebaja on selle kohtule esitanud. Seega jätab kohus rahuldamata kaebaja taotluse tõendite välja nõudmiseks. Asjakohane ei ole ka kaebaja taotlus ekspertiisi läbi viimiseks tuvastamaks asjaolu, mis loob õigusliku aluse A elamutega hoonestatud maaüksuse eraldamiseks G maaüksusest, kuivõrd esmalt on tegemist õigusküsimusega ning teiseks ei ole dokumendi leidmiseks ekspertiisi läbi viimine õiguslikult võimalik. Küsimused, miks maaüksus eraldati on lahendatud A tagastamise menetluses. Seega jätab kohus rahuldamata ka kaebaja taotluse ekspertiisi läbi viimiseks. Järgnevalt lahendab kohus kaebuse sisuliselt.
  3. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
  4. Kohus kordab esmalt kaebajale juba 07.06.2024 määruse punktides 9 ja 10 ja 03.05.2024 määruse punktis 5 toodud selgitusi, mille kohaselt menetlesid kohtud haldusasjana nr 3-17-1601 kaebaja poolt esitatud kaebust Lääne-Nigula Vallavalitsuse
  5. augusti 2017 korralduse nr 285 tühistamiseks, vabade ja piirnevate maade erastamiseks kohustamiseks ning Lääne-Nigula Vallavalitsuse kohustamiseks lahendama õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlus uuesti. Kohtuotsus nimetatud asjas jõustus 18.01.
  6. Halduskohtul puudub pädevus kaebaja poolt esitatud kaebust lahendades muuta halduskohtu ja ringkonnakohtu poolt kord juba lahendatud vaidlust, st kohus ei saa hinnata uuesti asjas esitatud tõendeid, koguda uusi tõendeid ega võtta seisukohta küsimuses, kas halduskohus või ringkonnakohus on õigesti kohaldanud seadust. Kaebajal on sellises olukorras võimalik otsust vaidlustada üksnes teistmise korras, esitades sellekohase avalduse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 240). Kaebaja on vastavat õigust ka kasutanud, esitades Riigikohtule 06.06.2024 teistmisavalduse, mille Riigikohus jättis oma 12.09.2024 määrusega menetlusse võtmata. Teistmisavalduses tugines kaebaja ka käesolevas asjas esitatud väitele, mille kohaselt on ilmnenud Y. Y 02.09.1993 esitatud avaldus tema elamu juurde maa ostueesõigusega erastamiseks ja kaebaja 23.02.1995. a esitatud avaldus piirnevate vabade maade erastamiseks. Seega on kaebaja oma kaebuses esile toodud asjaoludel minetanud võimaluse Tallinna Ringkonnakohtu ja Tallinna Halduskohtu otsuste vaidlustamiseks haldusasjas nr 3-17-1601. 4

(6)
  1. Vaidlusaluse 30.04.2024 korraldusega otsustati lõpetada B külas asuvate C, D, E, F ja G katastriüksuste osas maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud, sest puudub tähtaegselt esitatud avaldus. Seega on vaidluse esemeks üksnes küsimus sellest kas maa ostueesõigusega erastamise menetlus nimetatud maaüksuste osas on lõpetatud õiguspäraselt. Käesolevas vaidluses ei hinda kohus küsimust sellest, kas kaebajal on õigus nimetatud maatükke omandada liitmiseks sobiva maana MaaRS §-s 313 sätestatud korras. Nimetatud küsimuses ei ole korralduses seisukohta võetud, sh ei ole keeldutud kaebajale maade omandamiseks nõusoleku andmisest. Kohus selgitab kaebajale, et liitmiseks sobiva maa omandamise puhul ei ole tegemist ostueesõigusega erastamisega. Maa omandamisega seotud kulud tasub nimetatud paragrahvi lg 7 kohaselt maa omandaja ja lg 9 kohaselt tasutakse omandatava maa eest Maa-ametile hüvitis, mille määramisel võetakse aluseks maa korralise hindamise tulemuste alusel määratud madalaim maa maksustamishind. Seega ei ole tegemist maa omandamisega samadel tingimustel, nagu maa omandamisega ostueesõigusega erastamise või tagastamise teel. Kaebajal on õigus esitada MaaRS §-s 313 sätestatud korras liitmiseks sobiva maa omandamiseks avaldus kohalikule omavalitsusele mistahes ajal peale A 39 talu maa kinnistamist. Küsimuse sellest, kas vaidlusalused maaüksused vastavad liitmiseks sobiva maa tunnustele hindab kohalik omavalitsus järgnevas menetluses.
  2. Järgnevalt analüüsib kohus, kas vastustaja on põhjendatult lõpetanud maa ostueesõigusega erastamise menetluse 30.04.2024 korralduse esemeks olevate maatükkide osas.
  3. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 177 lg 1 sätestab, et jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. Kohus selgitab vastustajale, et kuivõrd vaidluse esemeks haldusasjas nr 3-171601 ei olnud Lääne-Nigula Vallavalitsuse 30.04.2024 korralduse õiguspärasus ning kohtud ei hinnanud menetluses seda, kas vastustajal on õigus lõpetada maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud korralduse esemeks olevate maaüksuste osas, siis ei järeldu asjaolust, et otsus haldusasjas nr 3-17-1601 on jõustunud iseenesest seda, et 30.04.2024 korralduse õiguspärasus on ilmselge ja selle üle ei saa vaielda. Sellele, vaatamata leiab kohus, et käesolevas asjas esitatud asjaolud ei saa olla aluseks korralduse tühistamisele.

  1. Vabariigi Valitsuse 06.11.
  2. a määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra kinnitamine“ p 8 sätestab, et maa ostueesõigusega erastamine algab avalduse esitamisega erastatava maaüksuse asukohajärgsele kohaliku omavalitsuse üksusele. Määruse p 10 sätestab nõuded, millele maa ostueesõigusega erastamise avaldus peab vastama. Seega oleks kaebajal õigus oma avalduse menetlemisele maa erastamise avaldusena üksnes juhul, kui ta on esitanud kohalikule omavalitsusele avalduse korralduse esemeks olevate maaüksuste ostueesõigusega erastamiseks. Sellised avaldused asja materjalide juures aga puuduvad. 22.1 Tallinna Ringkonnakohus on oma 19.12.2018 otsuse punktis 35 selgitanud, et kaebaja õiguseellane Y. Y ei ole esitanud avaldust elamu juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. Sellise avaldusena ei ole käsitletav Y. Y 21.12.1993 avaldus. Avaldusest nähtub, et Y. Y soovis Oti talu maad asendada kodu lähedal asuva maaga (H, G ja C). Avalduses on küll mainitud, et kui C osas ei ole võimalik asendada, soovitakse seda välja osta, ent see ei ole käsitatav elamu aluse maa ostmise avaldusena (vt ka Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrus nr 267 „Maa ostueesõigusega erastamise korra kinnitamine 2 p 10). Kohus võtab haldusasja nr 3-17-1601 materjalide juurest nimetatud avalduse käesoleva asja materjalide juurde. Tutvunud nimetatud avaldusega leiab kohus, et ringkonnakohtu seisukoht on asjakohane ka käesolevas asjas ning kohus jagab ringkonnakohtu seisukohta käesoleva vaidluse kontekstis. Seega ei olnud Y. Y 21.12.
  3. a avaldus selliseks avalduseks, mis takistaks maa ostueesõigusega erastamise menetluse lõpetamist vaidlusaluse korralduse objektiks olevate maaüksuste osas. 22.2 02.09.
  4. a avaldus (dtl 23, 78 ja 79 ) ei ole samuti käsitletav maa ostueesõigusega erastamise avaldusena, kuivõrd nimetatud avalduses avaldab Y. Y soovi talle kuuluvate hoonete juurde aiakrundi eraldamiseks A talu õueaiamaa ulatuses. Nimetatud avaldus on käsitletav avaldusena A talu maa tagastamise menetluses, mis lahendati hoonete juurde kuuluva maa 5

(6)tagastamise osas lõplikult Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korraldusega nr 285 ja Oru Vallavalitsuse 24.03.2008 korraldusega nr
  1. Nimetatud maaüksuse suuruse ja selle tagastamisega seotud asjaolud olid vaidluse esemeks haldusasjas nr 3-17-
  2. Kaebaja ajab segamini tagastamise ja ostueesõigusega erastamise. A talu hoonete juurde on tagastatud 0,3 ha maad ja nimetatud küsimuses kaebaja enam vaielda ei saa. Samuti ei nähtu avaldusest, et kaebaja õiguseellane sooviks erastada ostueesõigusega maatükke, mis on 30.04.2024 korralduse esemeks. Maa-info kaardirakendusel kuvatavate andmete ja avaldusele lisatud plaani (dtl 79) võrdlusest nähtub, et Y. Y soovis, et hoonete juurde määrataks osa maatükist katastritunnusega XXXXX:XXX:XXXX. 22.3 Oma 2.08.
  3. a avalduses (dtl 94) soovib Y. Y ajutist maakasutust, st ei avalda soovi maad erastada. 22.4 Ka kaebaja 23.02.1995 koostatud avaldused (dtl 49 ja 50) ei ole käsitletavad vaidlusaluste maatükkide ostueesõigusega erastamise avaldustena. Esimene neist on suunatud maa tagastamisele, mitte erastamisele. Avaldusest nähtub, et kaebaja soovib 0,7 ha maa tagastamist ning on nõus juurde ostma elamu ümbrusest 4 ha ulatuses metsa- ja põllumaad. Teises neist avaldab kaebaja otseselt soovi maa ostmiseks. Ka Tallinna Ringkonnakohus on oma 19.12.2018 otsuses haldusasjas nr 3-17-1601 (p 36) leidnud, et nii X. X, kui ka Y. Y avaldusi tuleb mõista A talu ümbritsevate maade ostmise tahteavaldustena. Nii on neid mõistnud ka Oru vald ja Lääne Maavalitsus. Kohus ei näe alust asuda käesolevas asjas esitatud tõendite põhjal teistsugusele seisukohale, kui seda tegi ringkonnakohus. 22.5 Tallinna Ringkonnakohus on andnud hinnangu ka Y. Y 31.03.2004 esitatud avaldusele (dtl 136) ning selgitanud, et nimetatud avaldus on esitatud hilinemisega (elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise avaldus tuli esitada hiljemalt 01.01.1998) ning avaldusest nähtub pigem soov kaasomandi lõpetamiseks. Kohus ei näe alust asuda nimetatud tõendile hinnangu andmisel teistsugusele seisukohale, kui seda tegi Tallinna Ringkonnakohus. 22.6 Kaebaja 20.10.2000 avaldus (dtl 30) ei saanud samuti olla elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise avaldusteks, kuivõrd nimetatud avalduste esitamise ajaks oli möödunud maa ostueesõigusega erastamise avalduste esitamise tähtaeg ning avaldustest nähtub pigem kaebaja soov osta elamu juurde lisa maad. Ülejäänud kaebaja ja Y. Y avaldused ja taotlused, mille kaebaja on lisanud käesoleva haldusasja materjalide juurde on suunatud kas teabe saamisele, vallavolikogu kokku kutsumisele või asjaolude selgitamisele maa tagastamise menetluses ning neil ei ole puutumust vaidlusaluse korralduse esemeks olevate maatükkidega.
  4. Eeltoodut kokku võttes on vastustaja õigesti tuvastanud, et maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud katastriüksuste C, D, E, F ja G maaüksuste osas tuleb lõpetada, kuivõrd puuduvad maa ostueesõigusega erastamise avaldused. Lääne-Nigula Vallavalitsuse 30.04.2024 korraldus nr 2-3/24-195 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puuduvad alused. Kaebus jääb rahuldamata. MENETLUSKULUD 24.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Kuna kaebus jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda (

§ 108lg 1 ja § 109 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.