Obsah (13)

§ 37§ 120§ 2§9§ 124§ 152§ 47§ 71§ 43§ 121§ 44§ 108§ 175

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-25-891 Määruse kuupäev 31. oktoober 2025 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi X.X.-i kaebus hüvitada Tartu Vangla tekitatud mittevaraline kahju, tuvastada Tar

) § 38 lg 1 p-des 5-7 sätestatud nõuetele. Kaebajal tuli selgelt välja tuua, millise nõude ta Tartu Vangla vastu esitab vastavalt

§ 37lg-le 2 ning põhistada oma õiguste riivet ehk kaebust faktiliselt põhjendada.

3-25-891

1. Kaebaja esitas
2. oktoobril 2025 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles märkis, et vaidlus puudutab vanglaametnikku, kes töötas kontaktisikuna ja hiljem üksuse juhina. Ametniku käitumise tunnistasid kohtud mitu korda õigusvastaseks, kuid vangla hoiab teda ikka tööl. Kaebaja hinnangul on see lubamatu olukord ja vangla käitub seadusevastaselt, kui koondab 150-200 ametnikku, kes on ausad ja korralikud, kuid rikkuja jätab tööle. Kaebaja jääb ministeeriumile ja vanglale esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja palub tuvastada vangla tegevuse õigusvastasus ja kinnitada kohtul, et tal on õigus.
3. Tartu Vangla edastas vastusena kohtunõudele asjakohased menetlusdokumendid, millest nähtub järgnev kohtueelse menetluse käik. 4.
4. X.X. esitas Tartu Vanglale
5. augustil 2024 märgukirja, vaide ja kahjunõudena pealkirjastatud avalduse nr 1-13/24/481-1, milles nõudis alandava käitumise eest 10 000 eurot. Vangla õigusvastane tegevus seisneb kinnipeetava arvates asjaolus, et vaatamata kohtuasjadele, milles kohtud rahuldasid tema kaebused, jätkas vanglaametnik J. Rammo tööd juhtkonnas. J. Rammo oli sel ajal, kui kaebuste aluseks olnud rikkumised toimusid, J. Kolensikovi kontaktisik. Kinnipeetav küsis avalduses, mis eeskuju vangla talle pakub. X.X.-i hinnangul alandab vangla teda ja selline käitumine on vastuolus vangistusseaduse, vanglateenistuja eetikakoodeksi ja avaliku teenistuse seadusega. Tartu Vangla tõlgendas kinnipeetava
6. augusti
7. a avaldust kahju hüvitamise taotlusena ning jättis selle
8. oktoobri
9. a otsusega nr 1-13/24/481-2 rahuldamata. Vangla viitas justiitsministri
10. detsembri
11. a määrusega nr 87 vastu võetud „Tartu Vangla põhimääruse“ § 3 lg 2 p-le 3 ja märkis, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda konkreetse vanglaametniku koondamist. Vangla selgitas otsuses, et kui kinnipeetav leiab, et konkreetse vanglaametniku käitumine või tegevus on tema suhtes olnud väärikust alandav, siis peab ta vaidlustama konkreetset vangla tegevust või tegevusetust. Pelgalt asjaolu, et konkreetne vanglaametnik ei osutunud üheks isikuks, kes koondati, ei saa kuidagi rikkuda kinnipeetava õigusi. Sellest tulenevalt ei saanud ametniku koondamata jätmine tuua kaasa ka võimalikke rahas hüvitatavaid tagajärgi. 4.
12. X.X. esitas
13. oktoobril 2024 Tartu Vanglale pöördumise nr 2-3/24/2600-1 seoses
14. oktoobri
15. a otsusega nr 1-13/24/481-
16. Kinnipeetav leiab, et vangla lahendas üksnes tema kahjunõude, kuid ta pöördus vangla poole ka märgukirja ja vaidega. Ta nõuab juurdlust, menetlust jms tagajärgi. X.X. ei nõustu vangla väitega, et tema õigusi ei puuduta ametniku väär käitumine. Tema kannatab ja piinleb, kui näeb, et rikkumisi toime pannud ametnik saab toetust ja ametikõrgendust. See mõjub kinnipeetava käitumisele ja maailmavaatele, samuti tema tervis halveneb, psüühikahäired süvenevad. X.X. märkis
17. oktoobri
18. a täiendavates avaldustes vanglale, et kontaktisik J. Rammo pidi arvestama tema vaimse puude ja erinevate psüühikahäiretega, abistama teda resotsialiseerimises ja ühiskonnastamises, kuid seda vastupidi ei teinud. Kinnipeetav soovib saavutada õiget eeskuju vangla poolt. X.X. lisas veel, et
19. aastal jäi tal ära arsti vastuvõtt Tartu Ülikooli Kliinikumis ametniku E. Eessaare tegevuse tõttu. E. Eessaar jäi vanglasse tööle nagu ka J. Rammo, kuigi 150 inimest koondati. Olukord on vanglas selline, et rikkumisi toime panevad ametnikud saavad ametikõrgendusi, kuid see ohustab X.X.-i tervist, tulevikku, elu, julgeolekut jne. 2 3-25-891 Tartu Vangla vastas
20. detsembri
21. a vastusega nr 2-3/24/2600-2 X.X.-ile , et asjaolu, et konkreetne vanglaametnik ei osutunud isikuks, keda koondati, ei saa rikkuda kuidagi kinnipeetava õigusi. 4.
22. Justiits- ja Digiministeeriumis (JDM) registreeriti
23. jaanuaril 2025 X.X.-i pöördumine nr 11-7/1095-1, milles kinnipeetav avaldas rahulolematust, et inspektorkontaktisikut ja üksuse juhti J. Rammot ei koondatud. X.X. ei saa aru, kuidas see on võimalik, kuna kohus rahuldas tema kaebused, mis olid seotud nimetatud ametnikuga. Kinnipeetav leiab, et selline olukord on vastuolus vanglateenistuja eetikakoodeksiga ega aita kaasa tema vangistuse täideviimise eesmärkidele vangistusseaduse (VangS) § 6 kohaselt. JDM edastas X.X.-i pöördumise
24. veebruari
25. a kirjaga nr 11-7/1095-2 vastamiseks Tartu Vanglale. Tartu Vangla vastas
26. märtsi
27. a vastusega nr 2-2/2-25/1028-2 X.X.-ile , et vangla võtab märgukirjas sisalduva info teadmiseks. Vangla selgitas, et on kinnipeetavale juba varasemalt vastanud ning selgitused andnud. Vangla jäi enda seisukohtade juurde. 4.
28. X.X. esitas
29. aprillil 2025 Tartu Vanglale pöördumise nr 2-2/2-25/1028-3, milles teatas, et sai
30. märtsi
31. a vastuse, kuid ei näe selles sõnagi, kuhu esitada nüüd vaie või kaebus. Ta vaidlustab vastust ja nõuab sellist otsust, mis võimaldab esitada kaebust halduskohtule. Tartu Vangla selgitas
32. aprilli
33. a vastuses nr 2-2/2-25/1028-4 X.X.-ile , et tema pöördumine nr 2-2/2-25/1028-1 on märgukiri tulenevalt märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (MSVS) § 2 lg 1 p-st
34. Kinnipeetav andis adressaadile teavet Tartu Vanglas toimuva kohta. Seega on Tartu Vangla
35. märtsi
36. a vastuskirja puhul tegemist vastusega märgukirjale, mis ei ole haldusakt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 mõistes. Märgukirjale vastamisega ei tekitata isikule õigusi ega kohustusi, samuti ei ole see õigusi ega kohustusi lõpetav korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri ega muu õigusakt. Vastuse andmisel lähtutakse MSMV sätetest. Vastus märgukirjale ei ole iseseisvalt vaidemenetluses vaidlustatav ja vastusega mittenõustumine ei ole aluseks vaide esitamisele. Sellest tulenevalt ei ole Tartu Vangla vastuskirja nr 2-2/225/1028-2 lõppu lisatud vaidlustusviidet, kuna tegemist ei ole haldusaktiga, mida võib HMS § 71 lg 1 järgi vaidlustada. KOHTU SEISUKOHT 5.

§ 120

lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus tõlgendab

§ 2

lg-st 4 tulenevalt menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kaebaja selgitab puuduste kõrvaldamise avalduses, et jääb ministeeriumile ja vanglale esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja palub tuvastada vangla tegevuse õigusvastasus ja kinnitada kohtul, et tal on õigus. 5.1. Kohtueelselt on kaebaja nõudnud Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses konkreetse ametniku teenistusse jätmisega, millega alandati kaebaja väärikust (määruse p 4.1). Seetõttu saab kohus aru, et kaebaja on soovinud ka kohtule esitada hüvitamiskaebuse (

§ 37lg 2 p 4).

Kuigi kaebaja ei ole kaebuses ega puuduste kõrvaldamise avalduses märkinud selget rahalise hüvitise nõuet, tõlgendab kohus, et kaebaja soovib ka kaebuse esitamisel nõuda vanglalt 10 000 euro suurust hüvitist mittevaralise kahju tekitamise eest. 3 3-25-891 5.

1. Kohus mõistab, et kaebaja on soovinud kaebusega vaidlustada ka Tartu Vangla tegevust seoses tema pöördumistele nr 1-13/24/481-1, nr 2-3/24/2600-1 ja nr 2-2/2-25/1028-3 vastamisega. Kaebaja leiab
2. oktoobri
3. a avalduses vanglale, et vangla lahendas
4. oktoobri
5. a otsusega nr 1-13/24/481-2 üksnes tema kahjunõude, kuid ta pöördus vangla poole ka märgukirja ja vaidega. Ta nõuab juurdlust, menetlust jms tagajärgi. Samuti on ta kohtueelselt soovinud vaidlustada Tartu Vangla
6. märtsi
7. a vastust nr 2-2/2-25/1028-
8. Seega saab tõlgendada, et kaebaja taotleb Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist tema vaidele ja märgukirjale vastamisel ning vangla kohustamist algatada konkreetse ametniku suhtes menetlus (

§937 lg 2 p 2 ja 6).

6. Kohus kontrollib esmalt hüvitamiskaebuse tähtaegsust (I) ning otsustab seejärel, kas kaebuse saab ülejäänud osas menetlusse võtta (II). Viimasena lahendab kohus kaebaja menetlusabi taotlused (III). I 7.

§ 124

lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse. Kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele, lõpetab kohus määrusega asja menetluse (

§ 124lg 2).

Kohus võib kaebetähtajast kinnipidamist kontrollida ka ettevalmistavas menetluses (s.o enne eelmenetlust) ning kaebetähtaja ennistamata jätmise korral lõpetab kohus menetluse kaebust menetlusse võtmata vastavalt

§ 152lg-le 3.

1. Kohus leiab, et hüvitamiskaebus ei ole tähtaegselt esitatud, kaebetähtaja ennistamiseks puudub alus ning menetlus vastavas osas tuleb lõpetada.
2. VangS § 11 lg 8 näeb ette, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval õigus pöörduda halduskohtu poole tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.

§ 47

lg 2 sätestab, et kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti. Kui nõuet kohtueelses menetluses lahendav haldusorgan viivitab lahendi tegemisega õigusvastaselt, tuleb kaebus esitada ühe aasta jooksul kohtueelses menetluses lahendi tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates (

§ 47lg 3).

1. Kaebaja esitas kahjunõude Tartu Vanglale
2. augustil
3. Vanglal tuli kahjunõue lahendada kahe kuu jooksul ehk hiljemalt
4. oktoobril 2024 (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg 1). Vangla tähtpäevaks kahjunõuet ei lahendanud, vaid lahendas selle
5. oktoobril
6. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus haldusorgan ei lahenda kahjunõuet RVastS § 18 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul, tuleb lähtuda RVastS § 18 lg-st 2, mis on

§ 47lg 3 suhtes eriregulatsioon (vt 22. septembri 2016. a määrus asjas nr 3-3-1-39-16). RVast

S § 18 lg-s 2 on sätestatud, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Seega pidanuks kaebaja hüvitamiskaebusega kohtusse pöörduma 30 päeva jooksul pärast kahjunõude lahendamise tähtaja möödumist, s.o hiljemalt

1. a novembris. Kaebaja pöördus kohtusse alles
2. aprillil
3. Kohtunõude vastusest nähtuvalt sai kaebaja otsuse 4 3-25-891 väljatrüki kätte
4. oktoobril
5. Seega ei pöördunud kaebaja kaebusega kohtusse isegi mitte 30 päeva jooksul pärast Tartu Vangla
6. oktoobri
7. a otsuse saamist. Kaebus on järelikult esitatud oluliselt kaebetähtaega rikkudes. 11.

§ 71

lõike 1 kohaselt ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kaebetähtaja ennistamist peaksid üldjuhul õigustama objektiivsed takistused ehk asjaolud, mille tekkimist ja kulgemist isik ise mõjutada ei saanud ning mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Kohus arvestab siiski ka menetlusosalise võimet asjadest aru saada ja oma käitumist juhtida. Mõjuva põhjusena

§ 71

lõike 1 tähenduses võib olla käsitatav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru näiteks kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest. Tähtaja ületamine ei ole vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas, et selgitada välja kaebuse esitamise kord, sh tähtaeg (vt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus asjas nr 3-3-1-57-02, p 19;
3. jaanuari
4. a määrus asjas nr 3-3-1-75-08, p-d 16–17;
5. juuni
6. a määrus asjas nr 3-3-1-30-13, p 12;
7. mai
8. a määrus asjas nr 3-3-1-18-16, p 13).
9. Kohtu hinnangul ei esine kaebajal praegu ilmselgelt mõjuvat põhjust kaebuse hilinenult esitamiseks ning kaebetähtaja ennistamine ei ole põhjendatud. Tartu Vangla
10. oktoobri
11. a otsuses on märgitud korrektne vaidlustamisviide, mis suunas kaebajat otsusega mittenõustumisel pöörduma kohtu poole. Kaebajal ei saanud olla objektiivseid asjakohaseid takistusi kaebusega kohtu poole pöördumisel sel ajal, sest kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja ajavahemikul
12. oktoober kuni
13. detsember 2024 esitanud Tartu Halduskohtule kaheksa erinevat kaebust. Kaebaja ei ole halduskohtumenetluses kogenematu, vaid on korduvalt halduskohtu poole varasemalt pöördunud arvukate kaebustega, sealhulgas kaebustega, milles on taotlenud Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist. Arvestades kaebaja kohtumenetluses osalemise kogemust on kaebajale teada kohustusliku kohtueelse menetluse kord ja kaebetähtaja järgimise kohustus.
14. Kohus leiab, et praegu ei saanud kaebajal olla objektiivseid ega subjektiivseid takistusi kaebuse tähtaegselt esitamiseks. Seepärast ei pea kohus vajalikuks teha kaebajale ettepanekut kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Kuna kaebus ei ole esitatud tähtaegselt ning kaebetähtaeg ei kuulu ennistamisele, lõpetab kohus haldusasja menetluse

§ 124lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel.

Kohus selgitab, et vastavalt

§ 43

lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral sama nõudega samal alusel halduskohtule kaebuse esitamine lubatud. II

1. Kohus mõistab, et kaebaja soovib, et kohus tuvastaks, et Tartu Vangla jättis õigusvastaselt lahendamata tema
2. augusti 2024 avalduses väidetavalt sisaldunud vaide ja märgukirja. Samuti ei ole kaebaja rahul hiljem samal teemal tema pöördumistele esitatud Tartu Vangla vastustega. Kaebaja arvates tuleks alustada ametnik J. Rammo suhtes juurdlus ja menetlus. Seega tõlgendab kohus, et kaebaja soovib Tartu Vangla kohustamist algatada konkreetse ametniku suhtes distsiplinaarmenetlus VangS § 149 koostoimes avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 72 alusel. Lisaks mõistab kohus, et kaebaja soovib vaidlustada Tartu Vangla
3. märtsi
4. a vastust nr 2-2/2-25/1028-
6. Kohus leiab, et nende kaebuse nõuete osas kuulub kaebus tagastamisele

§ 121lg 2 p 1 alusel.

Kaebaja võib

§ 44l-st 1 tulenevalt pöörduda kohtu poole üksnes enda õiguste kaitseks.

Kaebajal puudub eeltoodud nõuete osas

§ 44

lg-st 1 tulenevalt 5 3-25-891 kaebeõigus, kuna riivatud ei ole kaebajale kuuluvaid subjektiivseid avalikke õigusi, s.t kaebajale ei tulene õigustloovatest aktidest õigusi, mida Tartu Vangla tagama peaks.

1. Kohtu hinnangul on Tartu Vangla õiguspäraselt käsitlenud kaebaja
2. augusti
3. a avaldust kahju hüvitamise taotlusena. Samuti on Tartu Vangla õigesti liigitanud kaebaja ülejäänud pöördumised märgukirjadeks MSVS § 2 lg 1 p 2 tähenduses. MSVS § 5 lg 1 kohaselt on märgukirja ja selgitustaotluse adressaadil vastamiskohustus, ent see ei tähenda, et kaebaja saaks esitada nõudmisi seoses vastuse sisuga. Kaebaja ei saa nõuda Tartu Vangla vastuste õigusvastasuse kindlakstegemist põhjusel, et talle ei ole vastatud tema soovitud viisil. JDM saatis
4. veebruari
5. a kirjaga kaebaja avalduse lahendamiseks Tartu Vanglale, teavitades sellest vastavalt MSVS § 5 lg-le 3 kaebajat. Vangla ei ole jätnud kaebajale vastamata, vaid on kaebajale selgitanud, et konkreetse vanglaametniku koondamata jätmine ei saa rikkuda kuidagi kinnipeetava õigusi.
6. Kohus selgitab, et vangla vastus märgukirjale ei ole haldusakt, mille osas saaks esitada tühistamiskaebuse. Kaebaja ei saa ka kohustamiskaebusega nõuda endale meelepärast vastust ning kohus ei saaks kaebust lahendades kohustada vanglat konkreetse sisuga vastust andma. Kohtupraktikas on selgitustaotlusele vastamise osas leitud, et selgitustaotluse esitanud isikul puudub subjektiivne õigus nõuda, et adressaat vastaks talle viisil, mis pöördujale meeldiks, ning ka kohtulik kontroll selgitustaotlusele vastamise üle ei ulatu vastuse sisu õigsuse kontrollimiseni (nt Tallinna Ringkonnakohtu
7. oktoobri
8. a otsus asjas nr 3-15-1172, punktid 11-12). Kui selgitustaotluse esitanud isik ei ole rahul temale edastatud vastusega või peab selgitusi ebapiisavaks, on tal võimalik esitada uus selgitustaotlus (vt Tallinna Ringkonnakohtu
9. juuni
10. a määrus asjas nr 3-17-861 (p 11). Ka märgukirja esitanul on üksnes subjektiivne õigus saada oma pöördumisele vastus (nt Tallinna Halduskohtu
11. oktoobri
12. a määrus asjas nr 3-24-2438). Kaebajal oli õigus seega saada oma märgukirjadele vastused ja selle on kaebaja saanud. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu saadud vastusega, ei muuda seda õigusvastaseks.
13. Kohus leiab, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus nõuda konkreetse ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimist või muude karistuslike meetmete kohaldamist. Ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamine on haldusorgani sisemine kontroll ning haldusorgani välistel isikutel puudub õigus ise seda nõuda, kuna neil on rikkumise esinemisel nõue riigi vastu. VangS §-st 149 ja ATS § 72 lg-st 1 tulenevalt võib distsiplinaarmenetluse algatada ametisse nimetamise õigust omav isik käskkirja või korraldusega, kui on teada piisavalt faktilisi asjaolusid distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta. Seega on menetluse algatamine sõltuvuses haldusorgani otsusest ning faktilistest asjaoludest ning mitte kinnipeetava taotlusest vastav menetlus algatada. Samuti ei saa kaebaja eraldiseisvas menetluses nõuda kohtu poolt vanglaametnike suhtes mingite muude karistuslike meetmete kohaldamist ega ka nõuda vanglale ettekirjutuse tegemist, keda ametnikest koondada või mitte. Ametnik, kes täitis vanglas avaliku võimu kandja ülesandeid ja kelle tegevuse tõttu väidetavalt kaebaja õigusi rikuti, ei vastuta reeglina kannatanu ees vahetult (RVastS § 12 lg 2). Kaebajal on kinnipeetavana õigus nõuda talle tekitatud kahju eest hüvitist vanglalt või vaidlustada konkreetset haldusakti või toimingut.
14. Eeltoodust tulenevalt kaebus kuulub vastavas osas tagastamisele

§ 121lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.

6 3-25-891 III 20.

§ 108lõige 4 kohaselt kannab kaebaja menetluskulud menetluse lõpetamise korral.

Kaebajal ega vastustajal ei ole kohtule arusaadavalt menetluskulusid tekkinud. Kaebaja ei ole riigilõivu kaebuse esitamisel tasunud. Kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata. 21. Kaebaja palub kaebuses anda endale advokaat. Kohus mõistab, et kaebaja on esitanud riigi õigusabi taotluse esindaja määramiseks käesolevas haldusasjas (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p 5). Kohus leiab, et kaebaja riigi õigusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata. RÕS § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole kaebaja halb majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. Kui esineb vähemalt üks RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis isiku majanduslik seisund asja otsustamist ei mõjuta. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi olukorras, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kohus leiab, et kaebaja on võimeline oma õigusi iseseisvalt halduskohtus kaitsma. Kaebaja on korduvalt pöördunud kaebuste ja muude avaldustega iseseisvalt kohtusse. Kaebaja ei ole halduskohtumenetluses kogenematu isik. Kaebaja on suutnud käesolevas asjas kohtueelselt esitada erinevaid avaldusi oma õiguste kaitseks ning kõrvaldanud ka kaebuses esinenud puudused tähtaegselt. See kinnitab kohtu hinnangul tema võimekust ise oma õigusi kaitsta. Tulenevalt uurimispõhimõttest on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat suunata ja abistada. Kohus selgitab kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud ja õigusnormid ning asjakohase kohtupraktika välja enda initsiatiivil (

§ 2lg-d 4-5).

1. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et riigi õigusabi andmine ei ole vajalik ega põhjendatud ning kohus jätab riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
2. Kohus asendab avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärkidega (

§ 175lg 3 ja § 178 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 7