Obsah (9)

§ 637§ 632§ 62§ 168§ 639§ 181§ 150§ 638§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Vallo Kariler ja Kaija Piirmets Määruse tegemise aeg ja koht 13.02.2026, Tallinn Kohtuasja number 2-24-13135 Kohtu

) § 162 lg-le 1 jäävad menetluskulud kostjate kanda. Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on 2550,22 eurot, sh riigilõiv 595 eurot, mis tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista koos kohustusega tasuda sellelt seadusjärgses määras viivist. Apellatsioonkaebus

1. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult või kahjuhüvitise nõude osas rahuldamata, või saata asja 4 2-24-13135 maakohtule uueks läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus või peatada apellatsioonimenetluse kuni eraldatud tsiviilasjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. 5.
2. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et kostjad ei toonud esile ega tõendanud asjaolusid selle kohta, et neil on õigus kinnisasja vallata. Kostjad esitasid hageja 11.12.2015 kirja, millega hageja andis kostjatele lubaduse eluaegse valduse kohta, kuid maakohus jättis selle nõuetekohaselt hindamata. Hageja lubadused on käsitatavad tasuta kasutamise lepingu sõlmimise pakkumisena, millega kostja I konkludentselt nõustus (elades sees ja kandes kulusid). Leping kehtib või on selle ülesütlemine olnud pahauskne, mistõttu on kostjatel jätkuvalt õiguslik alus kinnisasja vallata. Hageja lasi kostjatel teha kinnisasjale parendusi ja asus pahauskselt seejärel omandiõigust maksma panema. Maakohus jättis kostjate väited hageja pahausksuse kohta arvestamata. 5.
3. Maakohus leidis vääralt, et kostjad jätsid hagejale valduse nõutud kuupäeval üle andmata, ja mõistis seetõttu vääralt kostjatelt hageja kasuks välja kohtueelsete õigusabikulude hüvitise. Maakohus jättis arvestamata kostjate väite, et nad ootasid hagejat, kuid hageja ei tulnud, ning hageja väite, et ta ei tulnud, kuna ei saanud kostjatelt kinnitust. Hageja käitus pahauskselt. Kui kostjad olid valmis valdust üle andma, kuid hageja ei ilmunud kohale, on tegemist hageja vastuvõtuviivitusega ning kostjad ei ole kohustust rikkunud. Maakohus ei selgitanud kostjatele kohustust tõendada oma väidet selle kohta, et kostjad olid valmis valduse üle andma. 5.
4. Maakohus oleks vastuhagi teise menetlusse eraldades pidanud siinse menetluse peatama kuni eraldatud asjas lõpplahendi tegemiseni. Valduse vabastamist ei saa otsustada, kuni pole selge, kas kostjatel on õigus omandile või hüvitisele omandi kaotamise eest või kinnisasjale tehtud parenduste eest. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes

§-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid. 7. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta

§ 637

lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (RKTKm 03.04.2018, 2-16-18835/64, p 10.1). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid. 5 2-24-13135

1. Siinses asjas vaidlevad pooled selle üle, kas kostjad peavad andma hagejale üle kinnisasja valduse ning hüvitama kinnisasja valduse üle andmata jätmisega põhjustatud õigusabikulud. 8.
2. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa apellatsioonkaebuse väidete ja kostjate esile toodud asjaolude alusel järeldada, et kostja I on kinnisasja ühisomanik, mistõttu ei anna see kostjatele õiguslikku alust kinnisasja vallata ega välista kinnisasja valduse vabastamise kohustust. Olukorras, kus kostja I on W pärija ja kinnisasjal asunud elamu kui vallasasi kuulus enne selle aluse maa kinnistamist enne 01.07.2010 jõustunud PKS § 14 lg 1 järgi koosmõjus PKS §-ga 132 W ja Y ühisvara hulka, kuid elamu alune maa kinnistati pärast W surma, s.o pärast abielu lõppemist, ei saanud elamu aluse maa kinnistamise järel kuuluda kinnisasi PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara hulka, sest ühisvaraks saab olla üksnes abielu kestel omandatud ese. Pärast abielu lõppemist ühe abikaasa omandatud varaese kuulub selle omandanud abikaasa ainuomandisse. Seda ei muuda ka asjaolu, et kinnisasjal asuv elamu kui vallasasi kuulus abikaasade ühisvara hulka. Riigikohus on leidnud, et ehitise juurde maa erastamisel ja kinnistamisel muutus elamu enne 01.07.2022 kehtinud AÕS § 8 lg 1 ja § 16 lg 1 tähenduses maatüki oluliseks osaks ja lakkas vallasasjana, s.o iseseisva õiguskäibe objektina olemast. Kinnisasja omand tekkis toona kehtinud AÕS § 118 lg 1 järgi kinnistusraamatusse kandmisega (kinnistamisega) ning PKS § 14 lg 1 järgi saab kinnisasi olla abikaasade ühisvara, kui kinnistamine toimus abielu ajal (vt RKTKo 17.02.2004, 3-2-1-14-04, p 12; RKTKo 03.10.2007, 3-2-1-77-07, p 11). Siinsel juhul toimus elamu juurde maa kinnistamine pärast abielu lõppemist, mistõttu ei saanud kinnisasi kuuluda W ja Y ühisvara hulka. Samuti ei saanud kostja I W pärijana pärida kinnisasja ega saada selle ühisomanikuks. Kostjale I sai pärimise korral üle minna Wle kuulunud elamu kui vallasasja ühisomand, kuid kinnistamisel kaotas ta vallasasja ühisomandi. Riigikohus on ka pärimise puhul leidnud, et elamu muutumisel kinnisasja oluliseks osaks lõppes toona kehtinud õiguse järgi tekkinud pärijate kaasomand elamule ning omandi kaotanud pärijal võivad olla üksnes rahalised nõuded (RKTKo 05.11.2008, 3-2-1-86-08, p 19). 8.
3. Kostjatele ei saa kinnisasja valdamiseks õiguslikku alust anda ka hageja 11.12.2015 kiri. Sellest, kui kinnisasja pärinud isik lubab kinnisasja valdajatel kinnisasja edasi kasutada ja avaldab, et ta ei soovi seda nende tahte vastaselt nende valdusest nende eluajal ära võtta, vaid tahab kõik toimingud kooskõlastada ja leida kõigile sobiva lahenduse, ei saa järeldada kinnisasja omaniku õiguslikult siduvat tahet loobuda kinnisasja valdavate isikute eluajal valduse vabastamise nõudest. Juhul, kui kostja esitatud asjaolude alusel saaks järeldada, et pooled sõlmisid kinnisasja kasutamiseks tasuta tähtajatu lepingu VÕS § 389 tähenduses, oli hagejal VÕS § 393 lg 3 järgi õigus selline leping igal ajal üles öelda ja nõuda kinnisasja tagastamist. Seega saaks sellise kasutuslepingu lugeda üles öelduks alates hageja esimesest kinnisasja vabastamise sooviga kostjate poole pöördumisest ning kostjatel ei oleks alates sellest ajast õiguslikku alust kinnisasja vallata. Kostjate esile toodud asjaoludel ei saaks kinnisasja omaniku valduse vabastamise nõude esitamist pidada ka kuidagi pahauskseks ega VÕS § 6 lg 2 tähenduses hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatuks. Olukorras, kus hageja on kinnisasja omanik ja võimaldanud kostjatel aastaid kinnisasja tasuta kasutada, ei saa valduse vabastamise nõude esitamist pidada hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatuks ka siis, kui kostjad on kandnud kinnisasja tasuta kasutamise ajal kinnisasjaga seotud kulusid. 6 2-24-13135 8.
4. Kostjate apellatsioonkaebuse väidet, et nad ei ole kohustust rikkunud, ja selle põhistamiseks esile toodud asjaolusid arvestades ei saaks ringkonnakohus tühistada maakohtu otsust ka kahju hüvitamise nõude osas. AÕS § 80 lg 1 järgi on kinnisasja omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Seega saab kinnisasja omandiõiguse rikkumiseks pidada seda, kui isik valdab kinnisasja ilma õigusliku aluseta. Siinsel juhul ei ole kostjad väitnud, et nad ei valda kinnisasja. Ülaltoodut arvestades ei olnud neil aga hiljemalt valduse vabastamise nõude saamisest õiguslikku alust hagejale kuuluvat kinnisasja vallata. Seega rikkusid kostjad hagejale kuuluvat kinnisasja edasi vallates hageja omandiõigust. Kostjad ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja pöördus korduvalt enne advokaadi poole pöördumist kostjate poole palvega kinnisasja valdus vabastada, kuid hagejad ei vabastanud kinnisasja ega ole seda ka kohtumenetluse ajal teinud. Seda, kui kostjad ootasid kinnisasja valduse üleandmiseks hagejat kinnisasjale, et talle võtmed üle anda, ei saa lugeda valduse üleandmise kohustuse nõuetekohaseks täitmiseks. Kohustuse saab VÕS § 76 lg 3 järgi lugeda täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal õiges kohas ja õigel viisil. Kostjate esile toodud asjaoludest ei saa järeldada ka seda, et kostjatel oli valduse üleandmine hagejast tulenevatel asjaoludel takistatud või hageja rikkus täitmise vastuvõtmise kohustust. Vastuvõtuviivitusega saaks VÕS § 119 lg 1 tähenduses olla tegemist siis, kui kostjad pakkusid hagejale valduse üleandmist, kuid hageja keeldus õigustamatult valdust vastu võtmast või mõne oma kohustuse täitmisest, ilma milleta ei saanud kostjad valdust üle anda. Kostjad ei ole toonud esile selliseid asjaolusid ega ole väitnud, et nad pakkusid hagejale kinnisasja valduse üleandmist. Pelgalt hageja ootamist kinnisasjal ei saa pidada kostjate poolt valduse üleandmise kohustuse täitmiseks ega täitmise pakkumiseks. Sellistel asjaoludel ei saa ka hageja käitumist pidada hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatuks. 8.
5. Maakohtu määruse tühistamiseks ei annaks alust ka kostjate väited vastuhagi teise menetlusse eraldamise ja sellest tulenevalt siinse menetluse peatamise vajaduse kohta. Iseenesest on õige kostjate arusaam, et kinnisasja valduse vabastamise nõude lahendamine võib sõltuda sellest, kas kinnistusraamatu kanne on õige või mitte. Siinses asjas ei saa aga kinnistusraamatu kannet pidada kostjate esile toodud asjaoludel ebaõigeks (vt ülal p 8.1). Seega ei saa siinse vaidluse lahendamine sõltuda teise menetlusse eraldatud vastuhaginõude lahendamisest. Sisuliselt on kostjate vastuhaginõue õiguslikult perspektiivitu. Samuti on õige kostjate arusaam, et kinnisasja valduse vabastamise nõude lahendamine võib sõltuda sellest, kas kostjatel on kinnisasja vabastamisel hageja vastu rahalisi nõudeid, mis võivad anda kinnisasja valdajatele VÕS § 110 lg 1 järgi õiguse keelduda valdust üle andmast kuni rahalise kohustuse täitmiseni. Seejuures ei anna aga täitmisest keeldumise vastuväide alust jätta kinnisasja valduse vabastamise nõuet rahuldamata, sellise vastuväite esitamise korral peab kohus hagi rahuldama ning saab näha otsuses ette asja valduse väljaandmise rahalise kohustuse täitmise vastu (RKTKo 20.12.2005, 3-2-1-136-05, p 33). Sellist vastuväidet ja nõuetekohast vastuhagi rahaliste nõuete lahendamiseks ei ole kostjad maakohtule esitanud. 8.
6. Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel

§ 637lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

7 2-24-13135 9. Lisaks tuleb kostja II osas jätta apellatsioonkaebus

§ 637

lg 1 p 2 järgi menetlusse võtmata ka seetõttu, et kostja II esitas apellatsioonkaebuse pärast apellatsioonitähtaja möödumist.

§ 632

lg 1 kohaselt võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest ning kui apellatsioonkaebus on esitatud pärast apellatsioonitähtaja möödumist, ei võta ringkonnakohus

§ 637lg 1 p 2 kohaselt apellatsioonkaebust menetlusse.

Kohtute infosüsteemist nähtub, et kostja II lepinguline esindaja Mari Taevas sai maakohtu määruse kätte 01.10.2025 ja kostja I lepinguline esindaja 22.10.2025. Juhindudes

§ 62lg-st 1 ja Ts

ÜS § 135 lg-st 1 hakkas kostja II apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg kulgema 02.10.2025 ja 30 päevane apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg möödus

§ 62

lg 2 I lause kohaselt 31.10.2025 kell 24.00 (kostja I tähtaeg 21.11.2025 kell 24.00). Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse 21.11.

1. Seega ei ole kostja II esitanud kaebust seaduses sätestatud tähtaja jooksul.
2. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 168

lg 1 järgi koosmõjus

§ 639lg-ga 1 apellantide kanda.

Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellantidel vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada. 11. Kuna eeltoodu kohaselt ei ole alust arvata, et apellantide kavandatav menetluses osalemine on edukas, ei ole alust rahuldada ka nende menetlusabi taotlusi.

§ 181

lg 1 järgi antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seejuures eeldatakse

§ 181

lg 2 järgi menetluses osalemise edukust, kui taotlus, mille esitamiseks menetlusabi taotletakse, on õiguslikult veenvalt põhjendatud ja faktiliselt põhistatud. Praegusel juhul ei ole ülaltoodud põhjendustel alust arvata, et apellantide menetluses osalemine oleks edukas, mistõttu ei ole alust rahuldada ka nende taotlust vabastada nad menetlusabi korras riigilõivu tasumisest. Kuigi praeguses asjas ei ole apellandid riigilõivu tasunud ja menetlusabi taotluste rahuldamiseks ei ole alust, ei palu ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel apellantidel riigilõivu tasuda, s.o apellatsioonkaebuse puudust (

§ 637

lg 1 p 3) enne menetlusse võtmise otsustamist kõrvaldada, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral oleks apellantidel õigus

§ 150lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.

12. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta

§ 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse

§ 638

lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele.

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

8 2-24-13135 13. Määruse peale, millega ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, võib

§ 696lg 1 esimese lause ja § 638 lg 9 järgi esitada määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt) 9