← Eesti

3-24-1192/14

Obsah (6)§ 184§ 182§ 116§ 165§ 108§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Kadri Palm Otsuse tegemise aeg ja koht 29. oktoober 2024, Tartu Haldusasja number 3-24-1192 Haldusasi X-i kaebus Politsei- ja Piirival

) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184lg-d 1 ja 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, siis tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada vastavasisuline taotlus ringkonnakohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning menetlusabi taotlemisele vaatamata tuleb apellatsioonkaebus esitada apellatsioonitähtaja kestel (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-24-1192

  1. X esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA)
  2. augustil 2023 pikaajalise elaniku elamisloa taotluse (registreeritud nr-ga 1065402617) (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 30-31).
  3. PPA keeldus
  4. aprilli 2024 otsusega nr 15.3-3.2/225-1 kaebajale pikaajalise elaniku elamisloa andmisest (dtl 21-29). PPA tugines välismaalaste seaduse (VMS) § 237 lg 1 p-le 1, mille kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.
  5. Kaebaja esitas
  6. aprillil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA
  7. aprilli
  8. a otsuse nr 15.3-3.2/225-1 tühistamiseks (dtl 3-6).
  9. Tartu Halduskohus võttis
  10. aprilli
  11. a määrusega kaebaja kaebuse menetlusse ning tunnistas vastustajaks PPA (dtl 56-57). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  12. Kaebaja vaidlustab PPA
  13. aprilli
  14. a otsuse nr 15.3-3.2/225-1, põhjendades oma kaebust järgmiselt. 1) Kaebaja esitas PPA-le taotluse tähtajalise elamisloa andmiseks, mis oli valesti menetletud PPA poolt taotlusena pikaajalise elaniku elamisloa andmise kohta. Kaebaja lähtus elamisloa taotluse esitamisel sellest, et ta taotleb tähtajalist elamisluba. Tuleb arvestada, et kaebajal on diagnoositud erinevad psüühikahäired, mis raskendavad tema arusaamist sellest, millise taotluse tuleb esitada elamisõiguse saamiseks. Olukorras, kus puuduvad alused või võimalused pikaajalise elaniku elamisloa andmiseks, oli PPA kohustatud välja selgitama kaebaja tegeliku soovi või rahuldama kaebaja taotluse osaliselt, andes talle tähtajalise elamisloa. 2) PPA otsus ei ole põhjendatud ja on ebaproportsionaalne. Tähtajalise elamisloa äravõtmisega kaasneb kaebaja era- ja perekonnaelu tugev riive. Kaebaja on Eestis elanud kogu oma elu ja tal on püsiv elukoht ema juures. Eestis elavad kaebaja lähedased. Kaebaja poeg ja poja ema elavad Soomes, kuid kaebaja suhtleb nendega tihedalt. Kaebaja sai Venemaa kodakondsuse alaealisena vanemate algatusel ja Venemaa kodakondsuse saamine ei olnud tema tahe. 3) Vaatamata kaebaja poolt toime pandud kuritegudele, on Viru Vangla poolt koostatud iseloomustus positiivne. Iseloomustusest tulenevalt puuduvad kaebajal distsiplinaarkaristused ja kaebaja on läbinud sotsiaalprogramme, mis annavad alust asuda seisukohale, et kaebaja hoiakud on muutunud prosotsiaalsemaks ja sekkumised on saavutanud oma eesmärgi. Kaebaja puhul on tegemist ilmselgelt õiguskuulekusele orienteeritud isikuga. Ka uute kuritegude toimepanemise risk on vangla hinnangul suhteliselt madal. 4) PPA esitab kaebajaga seotud asjaolusid valikuliselt ja ühekülgselt. Karistuse eesmärk on kõigepealt suunata süüdimõistetu õiguskuulekamale käitumisele, mistõttu tuleb anda hinnang, kuidas viimasena kaebajale määratud karistus mõjutab tema käitumist. Elamisloa andmise otsustamisel ei saa piirduda üksnes ühelauselise oletusega, et ei ole alust uskuda, et isik oma elustiili muudab ning rohkem kuritegusid toime ei pane. 2

(8)3-24-1192 5) Jääb ebaselgeks, miks PPA ei küsinud kaebaja haigestumise kohta andmeid enne otsuse tegemist. Kaebaja on HIV-positiivne ning tal on diagnoositud süvenev depressioon. Vanglas viibides tagatakse kaebaja vajadustele vastav ravi. Kaebaja väljasaatmisel Venemaale ei saa olla kindel selles, et kaebajale Venemaal vajalik ravi tagatakse. 6) Vastustaja viited pooleliolevale kriminaalasjale ei ole asjakohased. Isik võib olla tunnistatud süüteo toimepanemises süüdi ainult kohtuotsusega. Kaebaja andmetel on asi, millele PPA viitab, lõpetatud karistusseadustiku § 199 lg 1 p 1 alusel.
  1. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Vastustaja seisukohad on järgmised. 1) Kaebaja seisukoht, et PPA on menetlenud taotlust valesti, kuna ta esitas tähtajalise elamisloa taotluse, ei vasta tõele. PPA saab menetleda vaid taotlust, mis talle on esitatud. Et kaebajale on ka varem väljastatud tähtajalised elamisload Eestisse elama asumiseks, siis peab kaebaja olema teadlik tähtajalise elamisloa taotlemise alustest ning oskama ka sellist taotlust esitada. Lisaks ei esitanud kaebaja pärast PPA
  2. oktoobri
  3. a kirja omapoolset arvamust ega vastuväiteid ega avaldanud ka soovi elamisloa taotlemise aluse muutmiseks. 2) Viru Vangla poolt kaebaja suhtes esitatud iseloomustust ei saa nimetada positiivseks. Kaebaja soov töötada vangistuses viibides ei näita kaebaja soovi töötada vabaduses. Kaebaja ei ole vabaduses viibides elamisloa kehtivuse jooksul näidanud üles soovi töötada ning arvestades kaebaja täitamata rahaliste nõuete suurust, ei saa tõsikindlalt väita, et kaebajal on ka tegelikult soov lihttöölisena tööle asuda. Lisaks ei ole pelgalt välismaalase soov Eestis töötada põhjuseks pikaajalise elaniku elamisloa andmiseks. 3) Iseloomustusest nähtub, et kaebaja on
  4. aastal kasutanud kambrikaaslase suhtes füüsilist vägivalda, mille ajendil on alustatud kriminaalmenetlust, ning enamus kaebaja poolt toimepandud kuritegudest on seotud vägivallaga, kusjuures iga korraga on tagajärjed muutunud ohvri jaoks raskemaks. Enamus kuriteod on kaebaja toime pannud alkoholijoobes. Kaebaja leiab alkoholi kuritarvitamisele otsitud põhjendusi ja ei näe probleemi ning seoseid alkoholi kuritarvitamise ja ebaseadusliku käitumise vahel. Selline hinnang enda alkoholi kuritarvitamisele annab aluse arvata, et motivatsioon alkoholi tarvitamisest loobumiseks on madal. 4) Kaebaja hinnang enda uute kuritegude toimepanemise riskile ei vasta tegelikkusele. Et vangla hinnangul on üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul on 52% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul on 65%, siis ei saa kindlasti rääkida madalast riskist. Vangla puhul on tegemist kontrollitud keskkonnaga, kus kuritegude toimepanemise võimalused on piiratud, kuid siiski on kaebaja leidnud viisi kambrikaaslase suhtes füüsilist vägivalda kasutada. 5) Kaebaja ei ela Eestis pereelu VMS mõistes. Kaebaja soov oma tulevik Eestiga siduda ei ole pikaajalise elaniku elamisloa andmise aluseks. Praegu, täisealisena Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse säilitamine on kaebaja enda tahe. 6) Kaebaja tuleviku käitumise hindamisel võetakse arvesse kaebaja varasemat käitumist. Arvestades, et kaebajat on kriminaalkorras korduvalt karistatud ning praeguse vangistuse puhul ei ole tegemist kaebaja esimese vanglakaristusega, on selge, et varasemad karistused ei ole kaebajat positiivselt mõjutanud ega suunanud teda õiguskuulekale käitumisele. 3
(8)3-24-1192 7) Kaebaja etteheide, et PPA ei küsinud elamisloa menetluse käigus kaebaja tervisliku seisundi kohta enne elamisloa otsuse tegemist, on asjakohatu. Kaebaja ei esitanud elamisloa menetluse käigus ühtegi dokumenti ega selgitust, kus oleks viidanud enda tervislikule seisundile. Seega ei saanud PPA otsust tehes kaebaja tervisliku seisundiga arvestada. Ka ei ole Venemaa Föderatsiooni näol tegemist perifeeriaga, kus puuduvad igasugused ravivõimalused. Asjaolu, et ravi saamise võimalused erinevad Eestist, ei ole automaatselt põhjuseks anda kaebajale Eestis elamisluba. KOHTU PÕHJENDUSED 7. Kaebaja kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub vaidlustatud otsuses esitatud põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid kõiki üle korrata (

§ 165lg 2).

Vastuseks kaebuse väidetele märgib kohus järgmist.

  1. Asjaolud, mille üle puudub pooltel vaidlus: - kaebaja on Vene Föderatsiooni kodanik; Eestis elab kaebaja ema; kaebaja kannab karistust Viru Vanglas kuni
  2. märtsini
  4. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja on PPA-le esitanud taotluse, mis kannab nime „pikaajalise elaniku elamisloa või selle taastamise taotlus“ (dtl 30). Siiski on kaebaja seisukohal, et PPA menetles tema taotlust valesti ning oleks pidanud aru saama, et kaebaja esitas hoopiski taotluse tähtajalise elamisloa andmiseks. Kohus kaebajaga ei nõustu. Nagu nähtub asja materjalidest, on PPA
  5. oktoobril 2023 kaebajat teavitanud, et on võtnud menetlusse kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa taotluse (dtl 44). Samuti on PPA kaebajale selgitanud, et esineb pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise alus ning on viidanud VMS vastavatele sätetele (§ 237 lg 1 p 1, lg 3). PPA selgitas, et kaebajal on õigus esitada oma arvamus ja vastuväited hiljemalt
  6. novembril 2023 ning kui kaebaja ei esita oma arvamust ja vastuväidet, siis tehakse otsus olemasolevate andmete põhjal (dl 50). Seega kaebajale anti võimalus esitada oma seisukohad, sh selgituse, et ta soovis esitada tähtajalise elamisloa taotluse, kuid kaebaja seda võimalust ei kasutanud. Kaebaja ei andnud ka PPA-le teada, et tema tervislik seisund ei võimalda PPA-le vastata või et tal diagnoositud erinevad psüühikahäired raskendavad arusaamist sellest, millise taotluse peab ta esitama. Eelnevast tulenevalt ei pidanud vastustaja kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa taotlust lahendama kui tähtajalise elamisloa taotlust.
  7. Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas otsus on põhjendatud ja proportsionaalne. Kaebaja hinnangul esitab PPA kaebajaga seotud asjaolusid valikuliselt ja ühekülgselt.
  8. PPA võib pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule (VMS § 237 lg 1 p 1). Pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumisel põhjusel, et isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule, kohaldatakse VMS §-s 124 sätestatut (VMS § 237 lg 4). VMS ei määratle üheselt ega kinnise loeteluna seda, mida tuleb käsitada ohuna avalikule korrale (VMS § 124 lg 4). VMS § 237 lg 1 p 1 ei kohusta PPA-d keelduma pikaajalise elaniku elamisloa andmisest, kui õiguslikult on võimalik 4

(8)3-24-1192 järeldada isiku käitumisest ohtu kaitstavale õigushüvele (praegusel juhul avalikule korrale), vaid selle eelduse esinemisel tuleb PPA-l teha kaalutletud otsustus.
  1. VMS § 237 lg 1 p-ga 1 on üle võetud nõukogu
  2. novembri
  3. a direktiiv 2003/109/EÜ art 6 lg 1, mille kohaselt võib liikmesriik keelduda pikaajalise elaniku staatuse andmisest avaliku korra ja julgeolekuga seotud põhjustel. Asjaomast otsust tehes kaalub liikmesriik avaliku korra või julgeoleku vastu sooritatud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes asjakohaselt arvesse elamise kestust ning sidemete olemasolu elukohariigiga. Direktiivi 2003/109/EÜ art 7 lg 1 näeb ette, et pikaajalise elaniku staatuse saamiseks tuleb esitada taotlus ning taotlusele tuleb lisada tõendid selle kohta, et taotleja puhul on pikaajalise elaniku staatuse saamiseks vajalikud tingimused täidetud. Sellest sättest nähtuvalt ei võimalda Euroopa Liidu õigus liikmesriigis sündinud või seal pikalt elanud välismaalasel omandada pikaajalise elaniku staatust automaatselt.
  4. Direktiivi 2003/109/EÜ art 12 sätestab, et liikmesriik võib teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Kaebaja väidab, et Euroopa Liidu Kohtu praktika kohaselt direktiivi 2003/109/EÜ art 12 tõlgendamisel võib avaliku korra või julgeoleku kaalutlustel meetmeid võtta kasutusele üksnes siis, kui pärast seda, kui pädevad riigisisesed asutused on üksikjuhtumit hinnanud, on tõendatud, et asjaomase üksikisiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Kohtu hinnangul ei kohaldu kaebajale direktiivi 2003/109/EÜ arts 12 sätestatu, kuna kaebaja ei ole pikaajalise elaniku staatuses. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja omanud tähtajalist elamisluba Eestis alates
  5. juunist 1995, mida PPA on pikendanud aastate jooksul kuni
  6. juunini
  8. Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb iga üksikjuhtumit eraldi hinnata ning pikaajalise elaniku staatuse andmisest ei saa keelduda üksnes põhjusel, et isikut on varem kriminaalkorras karistatud ükskõik mis laadi teo eest. Viidatud alusel võib keelduda pikaajalise elaniku staatuse andmisest, kui uuritud on konkreetselt isiku olukorda, toimepandud süüteo laadi, temast avalikule korrale ja julgeolekule tuleneda võivat ohtu, liikmesriigis elamise kestust ja sidemete olemasolu selle riigiga (Euroopa Kohtu
  9. septembri
  10. a otsus liidetud kohtuasjades C-503/19 ja C-592/19, p-d 38– 43).
  11. Kohtu hinnangul on PPA otsuses veenvalt põhjendanud, miks kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ning miks see oht on reaalne ja jätkuv. Kohus nõustub vastustaja hinnanguga.
  12. Oht on olukord, kus esineb teatud tõenäosus, et kaitstav õigushüve kahjustub (vt ka korrakaitseseaduse § 5 lg 2). Kaebajast lähtuva ohu hindamine on prognoosotsus ning seetõttu saab anda hinnangu üksnes ohu tekkimise tõenäosusele. Kaebajast lähtuv oht avalikule korral seisneb tema toime pandud süütegudes. PPA ei teinud vaidlustatud otsust üksnes kaebaja karistatuse faktile tuginedes, vaid võttis arvesse süütegude arvu, laadi, korduvust ning süütegude vahelise õiguskuuleka käitumise perioode. Vaidlustatud otsuse kohaselt on kaebajat karistatud kriminaalkorras 9 korda ning väärteokorras 16 korda. Viimase kuriteo pani kaebaja toime
  13. aastal ning see oli tema toime pandud kuritegudest raskeim: ta mõisteti süüdi inimese tapmise eest ning talle mõisteti karistuseks kaheksa aastat vangistust. Seega on PPA õigesti leidnud, et 5
(8)3-24-1192 kaebaja süüteod on muutunud aja jooksul raskemaks (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-20-915/47, p 23). Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaebaja õiguskuuleka elu perioodid on olnud pea olematud. Seegi annab tunnistust, et temast lähtuv oht avalikule korrale on aja jooksul suurenenud. Korduv karistamine pole kaebaja edaspidisele käitumisele preventiivset mõju omanud. Viimati märgitu kinnitab seega kohtupraktikas kujundatud seisukohta, et korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. märtsi
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-6-17, p 16). Ka varasemad leebemad karistused ei ole kaebajale eesmärgipärast mõju avaldanud. Kaebaja ei ole esile toonud, et vastustaja oleks tuginenud hinnangu andmisel ebaõigetele või lubamatutele andmetele. Ka kohus ei tuvastanud sedalaadi viga. PPA võis kaebajast lähtuva ohu sisustamisel kasutada ka karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmeid (karistusregistri seaduse § 5 lg 2 p 1). Need andmed on asjakohased isiku varasema elukäigu arvesse võtmiseks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  3. jaanuari
  4. a otsus asjas nr 3-20-915, p 18).
  5. Vaidlustatud otsuses on selgitatud, et kuigi kaebaja on möönnud, et on süüdimõistetud kuritegude toimepanemises ka ise süüdi, leiab ta, et kannatanute käitumine koos alkoholi kuritarvitamisega olid peamisteks põhjuseks, miks hakkas kannatanute kallal vägivalda tarvitama. Antud asjaolud viitavad PPA hinnangul sellele, et kaebaja arvates ei ole konflikti põhjustamises süüdi mitte tema ega alkohol, vaid tema emotsionaalsed puhangud ning füüsilise vägivalla kasutamise on tinginud kannatanute enda provotseeriv käitumine. Vastustaja on kohtu hinnangul õigesti järeldanud, et eelmainitud suhtumine näitab ühest küljest ilmselget lugupidamatust teiste isikute elude ja tervise vastu, aga ka seda, et kaebaja ei suuda mõista ega tunnistada toimepandut olenemata sellest, et tema suhtes on jõustunud mitmed süüdimõistvad kohtuotsused. Toimepandud kuritegude osaline õigustamine ja kannatanute süüdistamine näitab, et kaebaja ei ole teinud järeldusi ega mõistnud oma kuritegude olemust. Kohus nõustub PPA hinnanguga, et see suurendab isikust lähtuvat ohtu.
  6. Arvestades asjaolu, et kaebaja on korduvalt toime pannud kehalisi väärkohtlemisi, seda ka lähisuhtes (oma vanaema), saab järeldada, et ta ei austa ega väärtusta inimeste tervist ega elu. See iseloomustab kaebaja kriminaalset elustiili ning ükskõikset suhtumist ühiskonda, kehtivasse õiguskorda ning näitab tema impulsiivsust ja hoolimatust teiste isikute tervise ja elude suhtes. Põhjendatud on PPA järeldus, et kaebaja käitumismall ning toimepandud kuriteod ja teised asjaolud kogumis kinnitavad, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale peale kaebaja vanglast vabanemist on jätkuv ning kaalub üles kaebaja huvi saada pikaajalise elaniku elamisluba.
  7. Kaebaja leiab, et tema käitumine vangistuses on olnud õiguskuulekas ja positiivne. Kaebaja viitab Viru Vangla iseloomustusele, mis näitab tema soovi parandada oma elu ja käitumist. Vaatamata varasematele kuritegudele on kaebaja võtnud meetmeid, et tulevikus õigusrikkumisi vältida. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et iseloomustusest ei nähtu, et see oleks eriliselt positiivne. Kohtu hinnangul on kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumine ja töötamine vanglas kahtlemata kaebajale soodsa mõjuga, kuid seejuures tuleb arvesse võtta, et vangistuses viibib kaebaja kontrollitud tingimustes, kus tal ei ole võimalik tarvitada alkoholi ega muid tema otsustusvõimet pärssivaid aineid, mis on tema puhul soodustanud kuritegude toimepanemist. Võttes arvesse, et kaebaja on pärast eelmisi vangistusi jätkanud süütegude toimepanemist ning puuduvad asjaolud või sündmused, mis osutaksid, et ta on oma ellusuhtumist 6
(8)3-24-1192 otsustavalt ja kardinaalselt parandanud, ei pea ka kohus tõenäoliseks, et kaebaja jätkab vangistusest vabanedes õiguskuulekat elu. Kaebaja on küll omandanud vanglas keevitaja eriala, tal ei ole vangla iseloomustuse kohaselt vanglas töötamisega probleeme olnud (dtl 8) ning ta on vanglas läbinud sotsiaalprogramme (dtl 8), samuti on tema varasem tööandja kinnitanud valmisolekut talle tööd pakkuda (dtl 9). Siiski on vangla hinnanud teda avalikkusele kõrgohtlikuks (vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 65%; vangla iseloomustus
  1. märtsi
  2. a seisuga), sest vangla hinnangul ei suuda kaebaja alkoholi tarvitades probleeme rahumeelselt lahendada (dtl 10). Seega nõustuda ei saa kaebajaga, et tema puhul on tegemist ilmselgelt õiguskuulekusele orienteeritud isikuga ja uute kuritegude toimepanemise risk on suhteliselt madal. Kaebaja ei ole esile toonud ning kohtule ei ole äratuntav, et esineksid asjaolusid, millest tulenevalt oleks uute kuritegude toimepanemise risk pärast Viru Vangla iseloomustuse koostamist märkimisväärselt vähenenud.
  3. Kaebaja leiab, et vastustaja viited pooleliolevale asjale ei ole asjakohased. Kaebaja andmetel on asi, millele PPA viitab, nüüdseks lõpetatud KarS § 199 lg 1 p 1 alusel. Kohus nõustub vastustajaga, et PPA ei ole vaidlusaluse otsuse tegemisel arvestanud poolelioleva kriminaalmenetlusega. Vastustaja on vastuses kaebusele poolelioleva kriminaalasja välja toonud, kuna kaebaja väidete kohaselt on tema näol tegemist õiguskuulekusele orienteeritud isikuga ja Viru Vangla iseloomustus olla positiivne.
  4. Vaidlust pole selles, et PPA otsus riivab kaebaja eraelu puutumatust. Küll aga on pooled erineval seisukohal küsimuses, kas PPA otsus riivab kaebaja perekonnaelu puutumatust.
  5. Otsuses osutati, et PPA andmetel puudub kaebajal abikaasa ja lapsed. Kaebajal elab Eestis ema, kuid kaebaja viibib vanglas ja seetõtu ei ole võimalik elada perekonnaelu traditsioonilisel viisil. Seega ei ela kaebaja VMS-i mõistes pereelu Eesti Vabariigis. Seega puudub PPA-l alus arvestada taotleja perekonnaliikmete ning nende võimalike õiguste riivetega antud haldusmenetluses.
  6. Kaebaja väitis kaebuses, et tema poeg ja poja ema elavad Soomes, kuid kaebaja suhtleb nendega tihedalt. Kohtumenetluses on kaebaja täiendavalt selgitanud, et poeg ei ole kantud pojana rahvastikuregistrisse, kuid kaebaja räägib temaga telefoni teel ja poeg külastab aegajalt kaebaja ema ning elab mõnda aega ka kaebaja ema juures. Kaebajal oli enne vangistust püsiv elukoht ema juures.
  7. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 27 lg 5 kohaselt on perekond kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Kohtupraktika kohaselt hõlmab perekond ka täiskasvanud lapsi ja vanemaid, kelle vahel on sõltuvussuhe (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  8. juuni
  9. a otsus asjas nr 5-23-6, p 54 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohus on seisukohal, et kuna kaebaja on väitnud, et tema poeg elab püsivalt Soomes, ei saa teda pidada kaebaja pereliikmeks sõltumata sellest, kas kaebaja on tema bioloogiline isa. Kohtule ei ole esitatud ka tõendeid, et kaebaja ema vajaks igapäevaseks toimetulekuks pidevat kõrvalist abi ja hooldamist. Seepärast ei ole leidnud tõendamist, et kaebaja ja tema ema vahel oleks sõltuvussuhe, millest tulenevalt tuleks neid käsitada perekonnaliikmetena. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja eraelu ja perekonnaelu puutumatust praegusel juhul rikutud.
  10. Kaebaja on rahvuselt venelane, tema emakeel on vene keel ning ta on tööealine – seega ei ole tal kodakondsusjärgses riigis integreerumiseks ülemääraseid takistusi. 7
(8)3-24-1192
  1. Kaebaja väidab, et Venemaal vajaliku ravi kättesaadavus on ebaselge, mis võib ohustada kaebaja tervist ja elukvaliteeti. Lisaks sellele ei saa kaebaja hinnangul eeldada, et tervishoiusüsteemid erinevates riikides tagavad ühtemoodi kvaliteetse ravi. Kohtud on varasemalt leidnud, et Vene Föderatsioon ei ole riigiks, mille puhul võiks tekkida põhjendatud kahtlus, et seal pole võimalik saada vajalikku arstiabi (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus nr 3-3-1-84-11, p 51). Asjaolu, et Venemaal võivad arstiabi või haiglaravi võimalused olla Eestist erinevad, ei anna alust pidada vastustaja otsust õigusvastaseks.
  4. Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et olukorras, kus puuduvad alused või võimalused pikaajalise elaniku elamisloa andmiseks, oli PPA kohustatud välja selgitama kaebaja tegeliku soovi või rahuldama kaebaja taotlust osaliselt, andes talle tähtajalise elamisloa. Sellist kohustust PPA-le VMS-st ega muudest õigusaktidest ei tulene. Kui kaebaja soovib tähtajalise elamisloa alusel Eestis elada ja töötada, tuleb tal vastaval alusel tähtajalist elamisluba taotleda.
  5. Eelnevast tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja kaebuse PPA
  6. aprilli
  7. a otsuse nr 15.3-3.2/225-1 tühistamiseks. 29.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (

§ 108lg 1 ja § 109 lg 1).

30. Välismaalase Eestis elamise menetlusega seoses isikuandmeid üldjuhul ei avaldata (VMS § 39 lg 1). Seetõttu peab kohus põhjendatuks otsuse avaldamisel asendada kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.