← Eesti

2-21-6200/78

Obsah (5)§ 210§ 38§ 37§ 35§ 34

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Helina Mark Otsuse tegemise aeg ja koht 3. veebruar 2026, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-6200 Tsiviilasi X hagi Y vastu ühisvara jagamis

§ 210lg 1), mis ei näe ette võimalust kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest.

Viivist ei saa nõuda alates hagi esitamisest, sest hüvitamise kohustus tekib vara jagamise tulemusena, aga mitte enne vara jagamist (

§ 38

). Seega osas, mis puudutab viivist alates hagi esitamisest, tuleb jätta hagi rahuldamata. Kuna hüvitist soovitakse saada kinnistu enampakkumise tulemist, siis viivise nõue ei ole põhjendatud ega õiglane. KOHTU PÕHJENDUSED

  1. Arvestades 08.05.2025 esitatud hagi täpsustust, menetleb kohus hagi järgmistes nõuetes: tuvastada, et hageja ja kostja ühisvaraks on kinnisasi asukohaga Maardu linn, XXX (registriosa nr xxxxx); lõpetada hageja ja kostja ühisomand eelnimetatud kinnisasja suhtes; müüa eelnimetatud kinnisasi avalikul enampakkumisel ja jagada saadav raha selliselt, et 91,856% saab hageja ja 8,135% kostja. Alternatiivselt taotleb hageja müüa eelnimetatud kinnisasi avalikul enampakkumisel ning jagada saadav raha hageja ja kostja vahel võrdsetes osades, arvestades järgnevat: mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 20 771,03 eurot kinnisasja müügist saadava hüvitise arvel ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis võlgnevuselt 20 771,03 eurot alates hagi esitamisest kuni nõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kinnisasja müügist kostjale makstava hüvitise arvel.
  2. Kehtiva perekonnaseaduse (

) § 210 lg 1 järgi tuleb abikaasade ühisvara jagada

sätete järgi.

210 lg-st 2 tuleneb, et asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kui vara omandati enne

  1. aasta
  2. jaanuarit, kohaldatakse vara kuuluvuse küsimustele enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud perekonnaseadust. Enne
  3. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse (

1995) § 14 lg 1 ja § 15 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara, v.a. kinke või pärimise teel omandatud vara.

  1. Puudub vaidlus, et poolte abielu sõlmiti 26.10.
  2. Asja uuel lahendamisel ei ole enam vaidlust selle üle, et poolte abielu lõppes 26.07.
  3. Asja esimesel lahendamisel tuvastas maakohus, et poolte vahel oli varaühisuse varasuhe. Ühisvara jagamise hagi lahendamise eeldusena tuleb

§ 37

lg 11 järgi välja selgitada jagatava ühisvara koosseis varaühisuse suhte lõppemise aja seisuga.

§ 35p 3 järgi lõpeb varaühisuse varasuhe abielu 4

(9)2-21-6200 lahutamisel.

§ 37

lg 3 järgi jagatakse varaühisuse lõppedes ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. AÕS § 77 lõigete 1 ja 2 kohaselt jagatakse kaasomandi lõpetamisel asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. Kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.

  1. Poolte abielu ajal 28.08.2001 osteti kinnisasi asukohaga Maardu linn, XXX. Hageja taotleb ühisvara jagamist vaidlusaluse kinnistu enampakkumisel müümisega. Kostja ei ole taotlenud ühisvara jagamist teisel viisil. Siinses asjas tehtud Riigikohtu 30.10.2024 otsusest tuleneb, et kinnisasja müümine enampakkumisel on praegusel juhul kohane viis ühisvara jagamiseks ning puuduvad seda välistavad asjaolud.
  2. Seoses hageja tuvastus- ja ühisomandi lõpetamise nõuetega märgib kohus, et Riigikohtu 30.10.2024 otsuse kohaselt on eseme kuulumine abikaasade ühisvara hulka ühisvara jagamise nõude lahendamise eeldus, mitte iseseisev haginõue, mistõttu ei tule kohtul eseme kuulumist ühisvara koosseisu kohtuotsuse resolutsioonis eraldi tuvastada. Ka ühisomandi lõpetamist ei tule ühisvara jagamise hagi lahendamisel eraldi taotleda ega kohtul sellekohast nõuet otsuse resolutsioonis lahendada.
  3. Hageja väitel tasus ta pärast abielu lahutamist ajavahemiku 27.07.2005–10.08.2021 eest eluasemelaenu tagasimakseid 41 542,06 eurot. Lisaks on hageja välja toonud, et hageja lahusvara arvel tehti XXX kinnisasja soetamisel sissemakse 15 977,91 eurot (250 000 krooni). Hageja emale kuulus korter aadressil WWW, mille hageja erastas. WWW korteri müügist saadud raha arvel soetati korter asukohaga YYY. YYY korteri müügist saadud raha ja hageja poolt võetud laenu arvel soetati vaidlusalune kinnisasi.
  4. Maakohus leidis asja esimesel lahendamisel, et abikaasade osad ühisvaras olid võrdsed, ning ka ringkonnakohus ja Riigikohus nõustusid selle järeldusega. Kohus lähtub asja uuel lahendamisel samuti sellest, et abikaasade osad ühisvaras olid võrdsed.
  5. Riigikohus leidis 30.10.2024 otsuses, et kuna kostja ei tõendanud enda lahusvara panustamist ühisvara soetamise eesmärgil, siis ei ole alust ka abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks ühisvara jagamisel

1995 § 19 lg 2 p 3 järgi. Kostja ei ole tõendanud väidet sellise kokkuleppe olemasolu kohta, mille kohaselt pidi hageja tasuma eluasemelaenu makseid üksi. Kostja taotles selle väite tõendamiseks nii asja esimesel arutamisel maakohtus kui ka asja uuel läbivaatamisel enda vande all ülekuulamist. Kohus jättis vastava maakohtule korduvalt esitatud taotluse 29.05.2025 määrusega rahuldamata. Muid tõendeid kostja oma väite tõendamiseks ei ole esitanud. Kostja ei ole ka asja uuel arutamisel esile toonud, millises ulatuses on ta oma lahusvara ühisvara huvides kasutanud ega ole taotlenud vastavas ulatuses lahusvara väärtuse hüvitamist. Vaidlusalust kinnisasja koormanud hüpoteek on kustutatud (dtl 665–666). Kostja väited seoses hageja vanimale pojale korteri ostmiseks laenu võtmise ja sellega seoses kinnisasjale hüpoteegi seadmisega ei ole seega enam asjakohased. 19. Pärast abielu lõppemist hageja tehtud laenu tagasimaksete puhul saab eeldada, et need on tehtud hageja lahusvarast. Selliselt on hageja nõue kvalifitseeritav ühisvara huvides lahusvara arvel tehtud kulutuste väärtuse hüvitamise nõudena (

§ 34lg 2).

Nimelt saab lahusvara kasutamiseks ühisvara huvides pidada ka seda, kui abikaasa täidab ühisvaral lasuvat kohustust oma lahusvara arvel. Enne 1. juulit 2010 kehtinud

1995 ei sätestanud abikaasadevahelises suhtes tagasinõudeõigusi juhuks, kui üks abikaasa kasutas oma lahusvara ühisvara huvides, kuid

1995 § 19 lg 2 p 3 võimaldas sama tagajärje saavutamiseks ühisvara jagamisel 5

(9)2-21-6200 abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Arvutuskäik

§ 34

lg 2 alusel hüvitise arvutamiseks lähtub samadest alustest nagu

1995 § 19 lg 2 alusel ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumine. Riigikohus leidis siinses asjas tehtud otsuses, et maakohtul tuleb hageja nõue tasutud eluasemelaenu maksete hüvitamiseks Riigikohtu otsuses toodust ning kaebuse ja nõude piiridest lähtudes uuesti läbi vaadata. Hageja nõudis asja esmasel lahendamisel üksnes enda tasutud laenumaksete hüvitamist, arvestamata ühisvara väärtuse võimalikku muutust laenu tagasimakse perioodi vältel. Riigikohtu otsuse kohaselt ei ole hageja nõue eluasemelaenu maksete hüvitamiseks aegunud.

  1. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et hüvitada tuleb ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus, mitte aga lihtsalt lahusvarast tehtud kulutused. Lahusvara arvel konkreetsesse eristatavasse ühisvara eseme soetamisse panustades tuleb ühisvara huvides panustatud lahusvara väärtus hüvitada selles suhtes, milles ühisvara ese vastavalt lahus- ja ühisvara arvel soetati (vt RKTKo 25.10.2017, 2-14-18828, p 22; RKTKo 19.06.2024, 2-1715677, p 18.4). 19.06.2024 otsuse tsiviilasjas nr 2-17-15677 p-s 18.4 ja 25.10.2017 otsuse tsiviilasjas nr 2-14-18828, p-s 23 selgitas Riigikohus täpsemalt ka seda, kuidas teha kindlaks poolte võrdsusest kõrvalekaldumise ulatus.
  2. Hageja täpsustas eluasemelaenu tagasi maksmisest tulenevat võlanõuet, s.o ühisvara huvides lahusvara arvel tehtud kulutuste väärtuse hüvitamise nõuet ning palub jagada kinnisasja müügist saadav raha selliselt, et 91,856% saab hageja ja 8,135% kostja.
  3. Kostja on seadnud kahtluse alla hageja arvestuse pärast abielu lõppemist tehtud laenumaksete summa osas, märkides, et tema arvestuse kohaselt on vastav summa 34 150,63 eurot. Kohus märgib, et lisaks pangakonto väljavõtetele kinnitab hageja toodud summa õigsust ka Swedbank AS tõend (tl 109, dtl 234). Kohtul ei ole alust panga arvestuses kahelda. Asja uuel lahendamisel ei saa enam olla vaidlust selle üle, et hageja tasutud laenumaksed 41 542,06 eurot on hageja lahusvara arvelt tehtud panus kinnisasja omandamisse.
  4. Kohus tuvastas, et poolte abielu ajal ajavahemikul 22.08.2001–26.07.2005 tasuti laenu osamakseid ja intressimakseid kokku 11 177,11 eurot (I kd, tl 9–10, 109; dtl 18–22, 234). Selles osas tuleb laenumaksed lugeda tasutuks ühisvara arvelt. Poolte osade ja kohustuste võrdsust arvestades on hageja osa tasutud summast 5588,56 eurot.
  5. Korteri soetamisel tehtud sissemakse 15 977,91 eurot (250 000 krooni) saadi hageja väitel YYY korteri müügist saadud rahast ning YYY korter soetati omakorda hageja poolt erastatud WWW korteri müügist saadud vahenditest. 24.
  6. Hageja esitatud tõenditest nähtub, et 19.01.1995 müügilepingu kohaselt ostis hageja WWW korteri Mustamäe Linnaosa Valitsuselt 11 520 krooni eest ning tasus ostuhinna täies ulatuses rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastatega (I kd, tl 115; dtl 243). Hageja müüs nimetatud korteri edasi 28.09.1995 lepingu alusel 9500 USA dollari (108 775 krooni) eest (I kd, tl 115 pöördel; dtl 244). 24.
  7. Hageja ostis YYY korteri 28.09.1995 lepingu kohaselt 15 420 krooni eest (I kd, tl 111; dtl 242). 28.08.2001 sõlmitud müügilepingu kohaselt müüs hageja YYY korteri Zle 330 000 krooni eest (I kd, tl 112–114; dtl 235–239). Ostusummast 10 000 krooni tasus ostja ettemaksuna ning 29.08.2001 kandis Z hageja pangakontole 320 000 eurot (I kd, tl 110; dtl 240). Arhiiviteatise kohaselt kinnistati nimetatud korteriomand esmakordselt Z nimele (I kd, tl 102; dtl 221), st hageja müüs korteri vallasasjana. 28.09.1995 lepingu p 1.2 kohaselt tõendas hageja omandit nimetatud korteriomandile Tallinna Hooneregistri 23.08.2001 õiend nr
  8. 6

(9)2-21-6200 24.
  1. XXX kinnistu müügihind oli 28.08.2001 sõlmitud kinnisasja müügilepingu (I kd, tl 5–8; dtl ) p 5.1 kohaselt 750 000 krooni, mis tasuti hageja pangakontolt (I kd, tl 121; dtl 252). Korteri ostuks võtsid abikaasad laenu 31 975 eurot (I kd, tl 127; dtl 263).
  2. Kostja on 13.02.2022 seisukohas väitnud, et WWW korter osteti erastatud rahvakapitali obligatsioonide tööaastate eest. Selle korteri formaalne väärtus oli omandamise ajal 11 520 EVP krooni, ning korteri omandamiseks kasutati mõlema poole abielu ajal töötatud aastate eest saadud erastamisväärtpabereid.
  3. Kohus märkis 14.10.2025 määruses (asja arutamise uuendamise määrus), et 19.01.1995 müügilepingu ega muude hageja esitatud tõendite põhjal ei saa lugeda tuvastatuks, et WWW korter kuulus hageja lahusvarasse ehk osteti (erastati) hageja lahusvarast. Sellest, et hageja tasus korteri eest rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastatega, ei järeldu, et tööaastad olid tervikuna hageja lahusvara. Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused ja nõudeõigused (sh varalised nõuded töötasule) (vt RKTKo 31.10.2018, 2-16-9519, p 19 ja seal viidatud kohtupraktika). Tööaastate puhul tuleb kohtu hinnangul lähtuda samadest põhimõtetest nagu muude sissetulekute ühisvara hulka lugemise puhul, s.o abielu ajal saadud sissetulek kuulub ühisvara hulka, enne abielu ühe abikaasa saadud sissetulek ning kingina saadud ja pärandatud vara lahusvara hulka (

1995 §-d 14 ja 15). Kohtu järeldust toetab ka kohtupraktika, nt Tartu Ringkonnakohtu 05.02.2010 otsus tsiviilasjas nr 2-08-11514, Harju Maakohtu 29.11.2011 otsus tsiviilasjas nr 2-10-48480, Pärnu Maakohtu 27.11.2008 otsus tsiviilasjas nr 2-07-13868, Viru Maakohtu 14.05.2007 otsus tsiviilasjas nr 2-02-

  1. Viidatud lahendites on leitud, et abikaasa poolt enne abiellumist omandatud tööaastad kuuluvad tema lahusvara hulka, pärast abiellumist omandatud tööaastad aga ühisvara hulka.
  2. Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 10 lg 1 sätestab, et Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluva territooriumi alalistele elanikele
  3. aasta
  4. jaanuari seisuga (nende surma korral nende pärijatele) antakse välja rahvakapitali obligatsioonid töötamise aja (tööstaaži) alusel. Töötamise aja kindlaksmääramiseks võetakse kasutusele rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaart, mida kasutatakse korterite erastamisel võrdselt rahvakapitali obligatsiooniga. Rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaarte ja rahvakapitali obligatsioone antakse välja isikutele, kes
  5. aasta
  6. detsembriks saavad vähemalt 18-aastaseks. Üks tööaasta on ekvivalentne üheksakorruselise paneelelamu (tüüp 121-02-E) korteri üldpinna ühe ruutmeetriga. Ühe tööaasta arvestuslik väärtus on 300 krooni. Isik võib omada ainult ühte Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras registreeritud arvestuskaarti. EES § 11 lg 4 kohaselt võib eluruumi erastamisel kasutada kõigile perekonnaliikmetele väljaantud rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaarte ja neile kuuluvaid rahvakapitali obligatsioone Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Eluruumi ostmise eesõigus oli üürilepingu alusel kasutatava eluruumi puhul eluruumi üürnikul või ühel temaga koos elaval täisealisel perekonnaliikmel (EES § 5 lg 1 p 1). Vabariigi Valitsuse 22.06.1993 määruse nr 185 „Rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardi täitmise ja eluruumide erastamisel kasutamise juhend“ (juhend) p 15 kohaselt kanti arvestuskaardile isiku töötamise aeg Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil paiknenud ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides ning nende struktuuriüksustes alates
  7. jaanuarist
  8. a. kuni
  9. jaanuarini
  10. a. Juhendi p 16 alap 5 kohaselt arvestati töötamise aja hulka ka lapse kasvatamise eest emale või tema surma korral isale või last emata kasvatanud isale, samuti lapse hooldajale või eestkostjale – täiendavalt 5 aastat iga lapse kohta, keda nad kasvatavad või on kasvatanud vähemalt 8 aasta vanuseni. Täiendav staaž lapse kasvatamise eest lisati juhendi muude sätete alusel arvestatud töötamise ajale. Juhendi järgi oli võimalik tööaastaid üle anda (p 42) ning pärida (punktid 43 ja 44).
  11. Kohtule esitatud arhiiviteatise kohaselt ei olnud kummagi abikaasa nimele avatud EVP kontot (I kd, tl 102; dtl 221). Tööaastate omandamist, sealhulgas nende omandamise aega, on 7

(9)2-21-6200 võimalik tõendada eelkõige rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardiga. Kohus selgitas 14.10.2025 määruses, et tööaastate kinke teel saaduks lugemiseks peab olema tõendatud ka kinkelepingu sõlmimine. Riigikohtu 17.03.2009 otsusest asjas nr 3-2-1- 4-09 (p 11) tuleneb, et tõend, millest nähtub, et ühe abikaasa vanem kandis oma tööaastad EVP-kroonides selle abikaasa kontole, ei ole asjakohane kinkelepingu tõendamiseks, kuivõrd tsiviilkoodeksi § 260 lg 1 järgi pidi kinkeleping üle 50 krooni olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Kuivõrd ühe tööaasta arvestuslik väärtus oli 300 krooni, pidi ka ühe tööaasta kinkimise leping olema notariaalne.
  1. Hageja esitatud arhiiviväljavõttest (dtl 684) nähtub, et
  2. a seisuga oli hagejal kokku 29 tööaastat ning saadaolev rahvakapitaliobligatsioonide summa oli
  3. 11.11.1994 kinkis kostja hagejale 2820 osakut. 19.01.1995 kasutati hageja kontol olnud 11 520 rahvakapitali obligatsiooni korteri erastamiseks. 29.
  4. Kohtule ei ole esitatud osakute üleandmist puudutavat notariaalset kinkelepingut. Seega ei saa lugeda tuvastatuks, et hageja omandas 2820 osakut kinkelepingu alusel. Arvestades kostja väiteid WWW korteri omandamise asjaolude kohta (osteti mõlema abikaasa EVP-de/osakute eest) ja asjaolu, et osakud on hagejale üle kantud vaid ligikaudu kaks kuud enne korteri ostmist, võib järeldada, et kostja andis osakud hagejale üle selleks, et neid kasutataks perele eluaseme omandamiseks, mitte lihtsalt hageja soodustamiseks. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mille põhjal nähtuks, et kostjalt hagejale ülekantud osakud olid osaliselt või täielikult kostja lahusvara, kuigi kohus määras 05.11.2025 e-kirjaga mõlemale poolele tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks (dtl 687–688) ja tuletas seda meelde ka 21.11.2025 ekirjas (dtl 709). Mõlemad e-kirjad on pooltele nähtavad ka e-toimikus. Seega tuleb kõnealused 2820 osakut lugeda abikaasade ühisvaraks. 29.
  5. Hageja pensioniõiguslikku staaži on arvestatud alates 01.09.1977 (dtl 697). Tööraamatust nähtuvalt on esimene kanne töö kohta tehtud 17.07.1978 (dtl 694). Hageja ja kostja 26.10.1985 sõlmitud abielust sündis kaks last, esimene xx.xx.xxxx ja teine xx.xx.xxxx (dtl 696). Varasemast abielust on hagejal sündinud
  6. aastal üks laps (dtl 696). Seega arvestati hagejale eelviidatud juhendi p 16 alap 5 järgi laste eest kokku 15 tööaastat, neist 10 abielu ajal kostjaga. Lähtudes juhendi p-s 26 sätestatud tööaastate arvestamise korrast omandas hageja kostjaga sõlmitud abielu ajal töötamisega (kuni
  7. jaanuarini 1992) kokku 6 täistööaastat ja enne seda 8 täistööaastat. Seega omandas hageja oma teise abielu kestel kokku 16 tööaastat (10+6), mis tuleb lugeda abikaasade ühisvaraks. Enne teise abielu sõlmimist omandatud 13 tööaastat (5+8) tuleb lugeda hageja lahusvaraks. Arvestades, et ühe tööaasta väärtus oli 300 osakut/krooni, on ühisvaraks olevaid osakuid kokku 4800 (16×300) ja lahusvaraks olevaid osakuid kokku 3900 (13×300). 29.
  8. Eelnevast tuleneb, et WWW korteri eest tasuti abikaasade ühisvarast 7620 osakut (4800+2820) ja hageja lahusvarast 3900 osakut, s.o korter omandati 66,15% ulatuses ühisvarast ja 33,85% ulatuses hageja lahusvarast.
  9. Arvestades eeltoodud proportsioone ja hageja väiteid, et WWW korteri müügist saadud raha arvel soetati korter asukohaga YYY ning YYY korteri müügist saadud raha ja hageja poolt võetud laenu arvel soetati vaidlusalune kinnisasi, tuleb lugeda, et XXX kinnisasja soetamisel tasutud 15 977,91 eurost tasuti ühisvara arvel 66,15% ehk 10 569,39 eurot ja hageja lahusvarast 33,85% ehk 5408,52 eurot. Seega oli nimetatud kinnisasja soetamisel ühisvarast tehtud panus kokku 21 746,50 eurot (10 569,39 + 11 177,11) ja hageja lahusvarast tehtud panus kokku 46 950,58 eurot (41 542,06 + 5408,52). Ühisvarast tehtud panusest ½ ehk 10 873,25 eurot moodustab hageja osa. Järelikult oli hageja panus ühisvara omandamisse 57 823,83 eurot (10 873,25 + 46 950,58) ehk 84,17% ja kostja osa 10 873,25 eurot ehk 15,83%. 8
(9)2-21-6200
  1. Seega tuleb hagi rahuldada osaliselt ja lõpetada poolte ühisomand kinnisasjale asukohaga Maardu linn, XXX selle müümisega avalikul enampakkumisel ning jagada saadav raha selliselt, et 84,17% saab hageja ja 15,83% kostja.
  2. Kuna kohus rahuldas osaliselt hageja primaarse nõude, puudub vajadus lahendada hageja alternatiivset nõuet ning see ei oleks praegusel juhul ka võimalik. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 164 lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg 2 sätestab, et kohus võib jagada kulud erinevalt sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi.
  4. Kohtu hinnangul ei esine praeguses asjas selliseid kaalukaid aluseid, mis annaksid alust kalduda kõrvale hagilise abieluasja menetluskulude jaotamise üldpõhimõttest. Ühisvara jagamine on mõlema abikaasa huvides. Riigikohus rahuldas asja esmakordsel arutamisel kostja kassatsioonkaebuse osaliselt ning saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohus rahuldas asja uuel läbivaatamisel hagi osaliselt ja määras kummagi poole kasuks välja mõistetava protsendi enampakkumise tulemist hageja taotletust erinevalt. Hageja loobus kasutuseeliste nõudest, kuid kohtule ei nähtu toimikust, et kõnealuse nõude menetlemine oleks kostjale asja esimesel arutamisel põhjustanud olulises mahus menetluskulusid. Seevastu on kostja esitanud hulgaliselt väiteid, mille Riigikohus on valdavas osas kummutanud. Neil asjaoludel on kohtu hinnangul õiglane jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Kuivõrd kohus jätab poolte menetluskulud nende endi kanda, puudub vajadus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. (allkirjastatud digitaalselt) Helina Mark kohtunik 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.