Obsah (6)

§ 2§ 37§ 121§ 28§ 52§ 165

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-25-2890 Määruse kuupäev 13. november 2025 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi X.X.-i (X.X.) kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks se

) § 120 lõike 1 punkti 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus tõlgendab

§ 2

lõike 4 alusel esitatud kaebust ning lähtub selle lahendamisel kaebaja tegelikust tahtest. Kuna kaebaja jääb vanglale esitatud kahjunõude juurde, siis mõistab kohus, et kaebaja nõuab

§ 37

lõike 2 punkti 4 alusel Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses isaga eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise korraldamisega

1. a augustis. Täpsemalt mõistab kohus, et kaebaja heidab vanglale ette, et taotletud kokkusaamist ei võimaldatud soovitud kuupäeval.
2. Kohus leiab, et kaebaja kaebus tuleb tagastada

§ 121

lõike 2 punkti 2 2 alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebaja on kaebeõigust olulisel määral kuritarvitanud ning kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Kohtu hinnangul on kaebaja tegevuses kaebeõiguse kuritarvitamisele omased jooned ning kuna vaidlustatud tegevust ei ole antud juhul põhjust käsitleda intensiivselt kaebaja õigusi riivavana, siis esineb alus kaebuse tagastamiseks.

1. Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22).
2. Kohtu hinnangul ei saanud vangla tegevus seoses isaga eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise mittevõimaldamisega
3. augustil 2025 kaebaja õigusi niivõrd intensiivselt riivata, et selle hindamiseks oleks põhjendatud kohtumenetluse täiemahuline läbiviimine ja kohtuotsuse tegemine. Asja materjalidest nähtub, et kaebajale võimaldati soovitud tingimustel isaga lühiajaline kokkusaamine
4. augustil
5. Seega on vangla taganud kaebajale
6. aasta augustikuus vangistusseaduse § 24 lõike 1 järgi nõutava miinimumi. Kohus möönab, et soovitud kuupäeval, s.o
7. augustil 2025 kokkusaamise mittevõimaldamine võis tekitada kaebajale täiendavaid ebamugavusi, kuid tegemist ei saa olla selliste ülemääraste ebamugavustega, mis saaksid kaebajale intensiivseid kannatusi kaasa tuua ning mida võiks pidada tema inimväärikuse alandamiseks. Kuigi kaebaja on osutanud ka tervisekahjule, siis kohtule ei nähtu asja materjalidest, et kaebajale oleks vanglale etteheidetava tegevusega reaalseid negatiivseid tagajärgi saabunud. Kohtule ei ole ka eluliselt usutav, et isaga eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise mittevõimaldamine soovitud kuupäeval oleks saanud kaebajale tervisekahju põhjustada. Mitte igasugune ebamugavustunne ei kvalifitseeru tervisekahjuks riigivastutuse seaduse § 9 lõike 1 mõistes. Kaebaja pidi arvestama, et juulikuu lõpus järgmiseks kuuks eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise taotlemisel ei pruugi vanglal olla võimalik tema soovitud viisil ja kuupäeval kokkusaamist korraldada, kuna graafiku alusel korraldatavate eraldamiseta kokkusaamiste ajad võivad olla täitunud, võttes arvesse, et Tartu Vanglas on selliste kokkusaamiste korraldamiseks ainult kaks ruumi. Paratamatult on vangla võimalused eraldamiseta lühiajaliste kokkusaamiste korraldamisel piiratud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et isaga eraldamata lühiajalise kokkusaamise mittevõimaldamine
8. augustil 2025 ei saanud kaebajale kaasa tuua intensiivseid kannatusi. 3-25-2890 7.

§ 28

lõigetest 1 ja 2 tulenevalt on menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt ning kohus ei luba menetlusosalisel oma õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja oma menetlusõigusi heauskselt kasutanud ning koormab kohtuid tahtlikult arvukate kaebustega, mis on ülemääraselt mahukad ning millest suure hulga kaebuste puhul saab tema võimalikku õiguste riivet pidada väheintensiivseks. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitas kaebaja üksnes

1. a Tartu Halduskohtule 90 kaebust ja ühe esialgse õiguskaitse taotluse haldusmenetluseks. Käesoleval aastal antud asjas kaebuse esitamise hetkeks oli kaebaja algatanud Tartu Halduskohtus 92 kohtuasja. Praeguseks on kaebaja algatanud aga juba rohkem kui 100 kohtuasja. Lisaks on kaebaja esitanud kohtule kaebusi teiste isikute nimel (vt nt haldusasjad nr 3-25-4074, 3-25-4073, 3-25-4072, 3-252784, 3-25-2769, 3-25-2771, 3-25-1490, 3-25-1375, 3-25-144 ja 3-25-149). Ainuüksi ajavahemikul
2. august kuni
3. november 2025 on kaebaja esitanud Tartu Halduskohtule 40 kaebust ning Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegiumile 59 kaebust, millele lisanduvad veel teiste Tartu Vangla kinnipeetavate nimel esitatud kaebused. Praeguseks hetkeks on kaebaja suutnud aastal 2025 esitada enda nimel Tartu Halduskohtule 118 kaebust, Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegiumile 106 edasikaebust ning Riigikohtu halduskolleegiumile 54 edasikaebust. Selline kaebuste ja edasikaebuste maht ei ole tavapärane ning pole eluliselt usutav, et just kaebaja õigusi rikutakse erakordselt suures mahus, mis õigustab sellises mahus kaebuste esitamist kohtutele. Kaebaja esitatud avaldused on ka enamikel kordadel ülemääraselt mahukad ja detailsed, sisaldades palju kordusi, asjassepuutumatuid väiteid jne. Näiteks
4. oktoobril 2025 esitas kaebaja elektrooniliselt haldusasjas nr 3-25-3447 kaebuse 10 leheküljel ja haldusasjas nr 3-25-3462 kaebuse 9 leheküljel,
5. oktoobril 2025 haldusasjas nr 3-25-3216 kaebuse 16 leheküljel,
6. septembril 2025 haldusasjas nr 3-25-3102 kaebuse 11 leheküljel,
7. septembril 2025 haldusasjas nr 3-25-2899 kaebuse 11 leheküljel,
8. augustil 2025 haldusasjas nr 3-25-2768 kaebuse 19 leheküljel,
9. augustil 2025 haldusasjas nr 3-252709 kaebuse 39 leheküljel,
10. augustil 2025 haldusasjas nr 3-25-2619 kaebuse 11 leheküljel,
11. augustil 2025 neli erinevat kaebust mitmekümnel leheküljel jne. Kohus on kaebajale mitmeid kordi selgitanud, et kohtule esitatav avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (

§ 52lõige 1).

Kohus on kaebaja esitatud kaebuseid liigse mahu tõttu ka käiguta jätnud, andes kaebajale tähtaja kaebuse uuesti ja lühemalt sõnastamiseks (vt nt Tartu Halduskohtu

1. augusti
2. a määrus asjas nr 3-25-2709,
3. septembri
4. a määrus asjas nr 3-25-3039). Esitatud kaebustest pälvivad oma sisult menetlusse võtmise vaid üksikud.
5. Kohus on kaebajat varasemalt mitmel korral hoiatanud, et arvestades tema suurt hulka pöördumisi, on kaebaja tegevuses pahatahtlikkuse ilminguid oma menetlusõiguste kasutamisel, mis võib tingida tulevikus tema kaebuste tagastamise

§ 121lõike 2 punkti 22 alusel (Tartu Halduskohtu 13.

augusti

1. a määrus asjas nr 3-25-2401, p 7;
2. juuni
3. a määrus asjas nr 3-25-1461, p 13.1;
4. märtsi
5. a määrus asjas nr 3-25-714, p 11.1;
6. aprilli
7. a määrus asjas nr 3-25-872, p 10.1). Kaebaja on aga jätkanud samasugust käitumismustrit, kuigi on ilmselgelt teadlik halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud kohustustest ja korrast. Ilmekaks näiteks on
8. oktoober 2025, mil kaebaja esitas 4 kaebust enda nimel (haldusasjad nr 3-25-3447, 3-25-3448, 3-25-3449, 3-25-3462) ja 6 kaebust teiste isikute eest, milles osade sõnastuses on kasutatud ohtralt varasemalt tema enda samasisuliste kaebuste, mida edu ei pälvinud, tekste (haldusasjad nr 3-25-3451, 3-25-3452, 325-3454, 3-25-3455, 3-25-3456, 3-25-3458). Ainuüksi oktoobris 2025 suutis kaebaja esitada Tartu Halduskohtule 10 kaebust enda nimel ja samaväärselt ka teiste kinnipeetavate eest. Kaebaja ei pea jätkuvalt vajalikuks oma käitumist korrigeerida ja näib olevat ekslikul seisukohal, et tal on õigus esitada kohtule pretensioone igale haldusorgani tegevusele. 3-25-2890 Kaebajal on õigus esitada kohtule kaebus oma õiguste kaitseks ning mitte kohtute koormamiseks, enda vangistuse ajal tegevuses hoidmiseks ja vangla suhtes oma negatiivse hoiaku väljendamiseks. Kaebajale on korduvalt selgitatud ka seda, et ta ei saa olla halduskohtumenetluses teiste kinnipeetavate esindajaks, kuid see ei ole omanud mingit mõju, sest kaebaja esitab jätkuvalt teiste isikute nimel kaebusi, misjärel tuleb halduskohtul asuda kindlaks tegema nende isikute tegelikku tahet ehk kas nad jäävad esitatud kaebuse juurde ja paluvad seda käsitleda enda kaebusena. Lisaks iseloomustab kaebaja tegevust korduvus samasisuliste taotluste esitamisel, kuigi tema samasisulised taotlused teistes asjades on varasemalt jäänud viljatuks, nt riigi õigusabi taotlused. Ka selline tegevus koormab kohtuid. Kaebaja on pikema aja jooksul jätkanud sarnast tegevust ning esineb sellise tegevuse süvenemisele viitavaid märke. Kaebaja senine tegevus rikub oluliselt menetlusökonoomia printsiipi ning takistab teiste isikute juurdepääsu tõhusale kohtupidamisele, kuna kohus peab kulutama oma ressursse ebamõistlikult. Kohtu hinnangul on kaebaja käitumine teadlikult pahatahtlik ning kaebeõigust olulisel määral kuritarvitav.
9. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X.X.-i kaebuse

121 lõike 2 punkti 22 alusel. 10. Kohus märgib täiendavalt, et isegi kui mitte käsitleda kaebaja tegevust pahatahtlikuna, kuuluks kaebus tagastamisele, sest täidetud on ka

§ 121lõike 2 punkti 2 1 tingimused.

Kohus nõustub Tartu Vangla

1. augusti
2. a otsuses nr 1-9/2-25/366-2 esitatud seisukohtadega ega pea vajalikuks neid detailselt korrata (

§ 165lõige 2 ja § 178 lõige 3).

Vanglal puudub seadusest tulenev kohustus võimaldada kaebajale kokkusaamisi üksnes kaebajale sobivatel tingimustel. II

1. Kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning kohus jätab taotluse läbi vaatamata. III
2. Kaebaja esitas kaebuses ka riigi õigusabi taotluse. Kaebaja põhjendab, et ta ei suuda ennast ise esindada, kuna tema esitatud kaebuste hulk on lihtsalt niivõrd suur ja tal on raske adekvaatselt materjalides orienteeruda. Kohtule arusaadavalt taotleb kaebaja riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punkt 5).
3. RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 järgi ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti ei anta RÕS § 7 lõike 1 punkti 5 alusel riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kui esinevad RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist.
4. Kaebaja poolt kohtule esitatud kaebuse pinnalt ei saa asuda seisukohale, et ta ei oleks võimeline oma õigusi iseseisvalt halduskohtus kaitsma. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Eeltooduga on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline 3-25-2890 halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (

§ 2lõiked 4 ja 5).

Asjaolu, et kaebaja on esitanud halduskohtule hulgaliselt kaebusi ning et tal on sellest tulenevalt suurem vajadus kohtule erinevaid avaldusi esitada, ei anna iseseisvalt õigust riigi õigusabile. Kas ja kui palju peab kaebaja vajalikuks kohtu poole pöörduda erinevate kaebustega, on tema enda otsustada. Seega ei ole kaebajale riigi õigusabi andmine RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 kohaselt põhjendatud. Kohus ei pea põhjendatuks kaebajale riigi õigusabi andmist ka RÕS § 7 lõike 1 punkti 5 alusel, sest kohus on eelnevalt hinnanud kaebuse eduväljavaadet väga väheseks.

1. Kohus märgib täiendavalt, et riigi õigusabi korras esindaja määramist ei õigusta ka väited, et kaebajal puudub avalikule e-toimikule (AET) piiramatu ligipääs. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust tahvelarvutile ja AET-ile juurdepääsule igal hetkel. Lisaks tuleb silmas pidada, et kaebajal on võimalik kohtule avaldusi esitada ka paberkandjal ning lisaks ei pea kohtule esitatav avaldus sisaldama mahukat õiguslikku argumentatsiooni, vaid see tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kaebajal on võimalik menetlusdokumentidega tutvuda, kui talle ligipääs AET-ile võimaldatakse. Ilmselgelt ei ole kaebaja ligipääs sedavõrd piiratud, et seda võiks pidada kaebaja õiguste kaitset takistavaks.
2. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lõike 1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)