Obsah (9)

§ 121§ 65§ 74§ 75§ 78§ 2§ 16§ 28§ 56

Kriminaalasi nr 1-20-5936 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5. veebruar 2021 . a, Tartu kohtumaja Kriminaalasja number 1-20-5936 (17278000951) Kohtunik

§ 121

lg 2 p 1 järgi üldmenetluses Prokurör Ringkonnaprokurör Tatjana Tamm Süüdistatav M.R Isikukood XXX; elukoht: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel: XXX: töökoht: XXX. Tõkend: puudub. Kriminaalkorras 1 kehtiv karistus. Väärteokorras 1 kehtiv karistus. Kaitsja Vandeadvokaadi abi Aivar Kello Kohtuistungi toimumise aeg 4. ja 20. jaanuar 2021. a RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada M.R

§ 121

lg 2 p 1 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud vangistust.

§ 65

lg 1 ja § 64 lg 1 alusel liita M.R-ile mõistetud karistus Tartu Maakohtu 11.09.2017. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-8450 mõistetud karistusega, s.o 8 (kaheksa) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega, ja mõista M.R-ile liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud vangistust.

§ 74

lg 1, 3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele , kui M.R ei pane 1 (ühe ) aasta 6 (kuue)-kuuli se katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täi dab

§ 75

lg- s 1 sätestatud kontrollnõudeid: 1) elada kohtu määratud alalises elukohas - XXX; 2) ilmuda kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluda kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ja esita da talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saada kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui 15 päevaks; 5) saada kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö - või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saada kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

§ 75

lg 2 p 1 alusel kohustada M.R-i 1 (ühe) aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest alates hüvitama kannatanu A. O. le kuriteoga tekitatud kahju katteks 1879 (üks tuhat kaheksasada seitsekümmend üheksa) eurot 33 senti. Käitumiskontrolli teostamiseks määrata M.R kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldaja järelevalve alla. elukohajärgse

§ 78

p 1 kohaselt lugeda katseaja alguseks kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 05.02.

1. a. Rahuldada A. O. (isikukood XXX ) tsiviilhagi osaliselt. Välja mõista M.R-ilt kannatanu A. O. kasuks kuriteoga tekitatud kahju katteks 1879 (üks tuhat kaheksasada seitsekümmend üheksa) eurot 33 senti. Nimetatud summa kanda A. O. arveldusarvele XXX (AS Swedbank). KrMS § 180 lg 1 alusel M.R-ilt välja mõista riigituludesse menetluskuludena sundraha 876 (kaheksasada seitsekümmend kuus) eurot ja riigi õigusabi kulu 696 (kuussada üheksakümmend kuus) eurot, s.o kokku 1572 (üks tuhat viissada seitsekümmend kaks) eurot. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb M.R-il tasuda 1 (ühe) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 (AS SEB Pank) või EE502200221014193355 (AS Swedbank) või EE401700017002872300 (Luminor Bank AS). Viitenumber menetluskulude tasumisel on
2. Selgitusse tuleb märkida „1-20-5936, menetluskulud, M.R “. 2 Tähtajaks menetluskulude tasumata jätmise korral suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni . Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I SÜÜDISTUSE SISU M.R-ile on esitatud süüdistus

§ 121lg 2 p 1 järgi selles, et tema 23.06.2017.

a XXX vallas (käesoleval ajal kuulub XXX valla administratiivalasse) XXX külas kella 23:50 ajal lõi A. O. t kaks korda rusikaga näo piirkonda. Löömise tagajärjel tundis A. O. füüsilist valu ning temale tekitati järgnevad tervisekahjustused: ninaluude ja parema põskkoopa eesseina nihketa murrud, hamba murd, samuti ninaluude ümbritsevate kudede õhkemfüseem ning huule- ja suuõõne lahtine haav. II KOHTU SEISUKOHT 1. Kohus, uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et M.R-i 121 lg 2 p 1 järgi toimepandud kuriteos on tõendatud. süü

§ 2. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et 23.06.2017.

a oli XXX külas huvikeskuse juures jaanipäeva puhul üritus. Kõik kriminaalasjas ütlusi andnud isikud viibisid sellel üritusel. Sündmus, mille käigus kannatanu A. O. süüdistuses märgitud tervisekahjustusi sai, toimus samuti nimetatud ürituse käigus.

1. Kannatanu A. O. ütluste kohaselt läks ta 23.06.
2. a kuskil pärast 23.00 huvikeskuse juures toimunud jaanipeole (oli seal eelnevalt viibinud, kuid vahepeal käis ära). A. O. oli alkoholi tarvitanud – õlut ja kuskil 100 g viina –, kuid selgitas, et ei olnud päris segi. Kuskil 23.30 ajal jõudis A. O. huvikeskuse juurde. Seal oli kuuse all pink. A. O. ajas juttu K. ga (perekonnanime ei tea). K. läks minema, kuid A. O. jäi veel istuma . Siis lõi keegi vasakult poolt teda näkku, oimu piirkonda. Kes lõi, seda ta ei näinud – tema selja taga oli kuusk ja polnud näha, kes temale lähenes. Löögi tagajärjel kukkus ta pingilt maha ja kaotas mälu. Mälu tuli tagasi alles siis, kui kiirabis juba sees oli (tl 71-72). Kannatanu A. O. ütlustega on kooskõlas tunnistajate A. P. ja G. P. ütlused. Nimelt nähtub A. P. ütlustest, et 23.06.
3. a XXX küla jaanipeol, kui oli juba üsna pime, tuli tema XXX G. P. ja ütles, et leidis koos sõbraga põõsa alt inimese. XXX ise arvas, et see inimene on surnud. A. P. seltskonnast üks meesterahvas – S. T. – läks ja turgutas seda inimest. Ka teised tunnistaja seltskonnast läksid kohe vaatama. A. P. nägi, et huvikeskuse hoovi peal kuuse all oli A. O. , kes oli selleks ajaks juba teadvusele tulnud. A. O. nägu oli verine ja tal olid vappevärinad – ta vappus üle kere ega saanud toimuvast aru. A. O. ei teadnud mitte midagi sellest, mis temaga juhtus. A. P. helistas kiirabisse (tl 76-77). Tunnistaja G. P. ütlusest omakorda ilmneb, et
4. a jaanipeol läksid nad koos sõber S. iga 3 kiikuma ja leidsid huvikeskuse õue pealt kiikude lähedalt pingi juurest A. O. . A. O. oli pikali maas ja ta nägu oli verine. A. O. oli teadvuseta, kuna G. P. raputas teda, aga A. O. ei vastanud ega rääkinud midagi. Nad ütlesid S. i XXX le S. T. le. S. T. üritas A. O. t teadvusele tuua. Kutsuti ka kiirabi (tl 80-81). Kohtus on tunnistajana ütlusi andnud ka sündmuse juures viibinud E. V. (tl 83, 84-85). Sellele vaatamata ei ole tunnistaja E. V. u ütlusi võimalik tõendikogumi hulka lugeda. Seda põhjusel, et tunnistaja ei suutnud sündmusega seotud asjaolusid kohtus enam täpselt meenutada, kusjuures mälestused ei taastunud E. V. ul ka pärast varasemate ütluste avaldamist (vt tl 84-85). Samuti ei ole võimalik tõendikogumi hulka lugeda ka tunnistaja S. D. ütlusi, kuna viimane väitis end tõendamiseseme asjaolusid mitte teadvat (tl 86-89). Seega ei oma S. D. ütlused kuriteosündmuse kohta tõenduslikku teavet.
5. Kannatanu A. O. ütluste kohaselt viidi ta kiirabiga Maarjamõisa ja pandi kompuutrisse. Tema ninaluu oli katki ja nägu sinine nagu lihatükk. Lisaks kaotas ta ühe hamba ja üks hammas hakkas liikuma (tl 72, 73). Kannatanu ütlusi kehavigastuste kohta kinnitavad kiirabikaart nr XXX (tl 34 pöördel) ja haigusjuhu nr XXX päeviku väljavõte (tl 35). Nimetatud dokumentidest järelduvalt diagnoositi A. O. l 23.06.
6. a aset leidnud ründe järgselt kolju- ja näoluude murd (parema põskkoopa eesseina nihketa murd) ning ninaluude murd. Haigusjuhu nr XXX päeviku väljavõtte kohaselt diagnoositi A. O. l kaasuva haigusena suuõõne lahtine haav (ca 2 cm), kusjuures temale kliinikus tehtud peaaju ja näokolju kompuutertomograafia näitas, et A. O. l oli ka paremas põskkoopas veri ning ninaluusid ümbritsevates kudedes õhkemfüseem. Seda, et traumajärgselt liikus A. O. l ka ülemine parem teine hammas ja et tema ülemine vasak kolmas hammas oli eemaldunud, kinnitab ka perearst A. R. a õiend A. O. tervisliku seisundi kohta (tl 31-32).
7. Tunnistaja G. P. ütluste kohaselt oli enne A. O. leidmist selle pingi juures olnud üks seltskond. Kes seal olid, G. P. ei teadnud, sest ta ei näinud nende inimeste nägu sid. G. P. ütluste kohaselt nägi ta umbes pool tundi enne A. O. leidmist, et huvikeskuse juurest lahkusid J. , S., M.R , I ., st M.R-i XXX või XXX, ja M.R-i XXX (tl 81). Süüdistatav M.R ei eita, et viibis selle pingi juures, kus A. O. leiti. Samuti ei eita M.R , et just tema oli selleks isikuks, kes A. O. t näkku lõi. M.R-i ütluste kohaselt oli
8. aasta jaanipäeva õhtul temal ja tema selleaegsel XXX I. S. l organiseeritud XXX külas XXX maja number XXX (vist) hoovis jaaniõhtu istumine: grilliti ja tarvitati alkoholi. Ca 150 meetri või 200 meetri kaugusel asus XXX küla huvikeskus, kus toimus jaanituli. Enne südaööd, kuskil pärast 23.00 (kui oli juba pime) läksid sinna M.R , I. S. , A. S. , E. V. , L. A. ja keegi meesterahvas Pärnumaalt, kes oli L. sõber. Kaasas olid ka I. XXX. M.R-i arvates võis sinna veel tulla ka E. V. u XXX, M. oli tal vist hüüdnimi. Keegi oli ilmselt veel naabrite seltskonnast. Nad jäid kõik kobaras sinna seisma. M.R võttis enda XXXst kinni ja ütles, et „musi, lähme tantsima“. I. ütles, et „oota-oota natukene“, mille peale vastas M.R „okei“. Natuke eemal, tantsuplatsist umbes 4-5 m kaugusel lõkkekoha juures, oli pink ja seal pingi peal istus A. O. . M.R noogutas talle ja ütles: „No privet!“ Selle peale hakkas A. O. süüdistatavat ropus vene keeles sõimama. M.R ütles talle, et „mis sul viga on, lõpeta ära, palun“. A. O. jätkas sõimamist ja tuli pingi pealt püsti. M.R vastas talle ja selle järel lõi A. O. talle parema käega kiiresti ja tugevalt otse kõri keskossa niimoodi, et süüdistataval lõi hinge kinni ja läks silmade eest mustaks. A. O. jätkas käega kõrist kinni hoidmist ja M.R ei saanud sellest haardest lahti. Tal hakkas isegi pea kuklasse vajuma. M.R ei suutnud midagi öelda, tal käisid peast mõtted läbi, et nüüd on kõik. M.R üritas nagu tajuda, et kus XXX on, kuna ta teadis, et sinna jooksevad A. O. XXXd ning et neid kõiki pekstakse läbi. Seega ei jäänud tal üle muud, kui et lõi parema käega, mis tal vaba oli, huupi A. O. suunas, et haardest vabaneda. Esimese löögi järel süüdistatav veel ei vabanenud haardest. Seepärast lõi ta teist korda veel. Pärast seda kukkus A. O. pikali maha. 4 M.R ütles teistele, et lähme kohe ära, nüüd tulevad kõik XXXd ja sugulased mulle kallale. Nad läksid koju. Seda, et A. O. sai vigastusi, kuulis süüdistatav alles järgmisel päeval E. V. u käest (tl 98-102). Eelkirjeldatust järeldub, et kuigi süüdistatav M.R võtab omaks kannatanu näkku löömise, väidab ta, et tegi seda alles siis, kui A. O. oli teda sõimanud ja solvanud ning sellele järgnevalt füüsiliselt rünnanud. Süüdistatav M.R-i ütlusi kinnitab osaliselt ka tunnistaja I. S. ütlused . I. S. ütluste kohaselt olid nad
9. a enne jaanituld M.R-iga enda elukohas. Seal oli lisaks neile ka L. A. ja veel inimesi. Nad grillisid, meesterahvad tarvitasid alkoholi. Jaanitulele jõudsid nad enne südaööd, oli juba pime. Lavakoha juures pingil nägid nad istumas A. O. t. Viimane oli seal üksinda. M.R läks teda teretama. A. oli piisavalt joobes ja tema kõnemaneer ei ole purjus peaga just väga viisakas. A. hakkas neid kõiki, s.o L. A. t, A. S. it, tunnistajat, M.R-i ja veel kahte inimest, kes seal olid, ära ajama, nagu ta oleks peremees seal. Nemad vastasid, et ei lähe ära, neil on samasugune õigus seal olla nagu kõigil teistel. M.R ütles, et ei hakka tülitsema. Siis tõusis A. püsti ja haaras M.R kõrist. Selle peale lõi M.R eda parema käega kaks korda näo piirkonda, vastu lõuga, põske. A. O. kukkus maha, püsti ta ei tulnud. Tunnistaja seltskond läks sealt ära maja juurde, A. jäi neist pikali maha. Mingil hetkel nägid nad, et saabus kiirabi ja politsei, kuid ise nad sinna juurde ei läinud. Hiljem kuulsid nad, et A. viidi kiirabiga haiglasse (tl 89, 9093). Seega tunnistaja I. S. ütlused on üldjoontes süüdistatav M.R-i ütlustega kooskõlas, kuid ütlustest ei saa kindlasti ei järeldada, et M.R-i poolne rünne oleks olnud sedavõrd intensiivne ja jõuline, nagu on selgitanud M.R .
10. Eeltoodud tõenditest järeldub, et A. O. löömise kohta on kaks täiesti vastandlikku versiooni. Esimene versioon tuleneb kannatanu ütlustest, kust ei nähtu, et kannatanu oleks enne M.R-i poolt löömist sõnelenud ja M.R-i füüsiliselt rünnanud. Teine versioon tuleneb süüdistatava M.R-i ja tunnistaja I. S. ütlustest, kust järeldub, et M.R lõi A. O. t, kuid tegi seda alles pärast seda, kui A. O. ise oli muutunud agressiivseksja M.R-i käega vastu kõri löönud. Seega selleks, et tuvastada aset leidnud (kuriteo)sündmuse täpsemad tehiolud, tuleb kohtul hinnata nende versioonide tõeväärtust. Kohus, hinnates esitatud tõendeid kogumis, leiab, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed, s.o kooskõlas teiste tõenditega ja eluliselt usutavad. M.R-i ja I. S. ütlused tuleb tõendikogumi hulka lugeda osaliselt, s.o osas, milles need on kooskõlas teiste tõenditega ja eluliselt usutavad. Süüdistatav M.R-i ütlusi hinnates on ilmne, et ütlustes on tugev suundumu s oma käitumis t õigustada ja seda ennekõike osas, mis puudutab tema ja A. O. vahel aset leidnud konflikti. M.R-i ütlustest järeldub, justkui M.R-i se oleks kannatanu. Ometi kinnitavad tunnistajate A. P. ja G. P. ütlused (kes kohtu hinnangul on objektiivsed tunnistajad) ning A. O. terviseseisundit kajastavad meditsiinidokumendid, et 23.06.
11. a XXX küla jaanipeol aset leidnud sündmus lõppes A. O. teadvuse kaotuse (ta oli teadvusetult umbes pool tundi, ajani, mil kolmandad isikud ta leidsid ja teda toibutama asusid) ning märkimisväärsete kehavigastustega. Samal ajal puuduvad mistahes (isikulised või dokumentaalsed) tõendid näiteks selle kohta, et ka M.R-il endal konflikti tagajärjel mingidki tervisekahjustused tekkisid. Käega kõrist haaramine või löömine nii tugevalt, nagu seda kirjeldas süüdistatav (ta väitis A. O. st lähtuvat rünnet kirjeldades, et tal läks kannatanu löögist silmade eest mustaks ja et ta ei saanud haardest lahti enne, kui oli kannatanut teist korda löönud) oleks suure tõenäosusega põhjustanud tervisekahjustusi. Nii süüdistatav ise, aga ka tunnistaja I. S. (kelle ütluste kohaselt ründas A. O. M.R-i ) ei viidanud ühelegi süüdistataval tekkinud kehavigastusele või tervisekahjustusele. Lisaks ei ole M.R-i ütlused kooskõlas A. O. l löömise järgselt tekkinud seisundi (kaotas 5 teadvuse) ja tuvastatud kehavigastustega. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et M.R-i poolt kirjeldatud huupi tehtud käelöögid (olgugi, et sihitud näo suunas) oleksid tekitanud sellised terviskahjustus ed nagu nähtub A. O. kohta koostatud kiirabikaardis, haigusjuhu nr XXX päeviku väljavõttes ja perearst A. R. a õiendis. Tunnistaja I. S. ütluste puhul on oluline, et tegemist on M.R-i endise XXXga, mis võib paratamatult mõjutada tema ütluste objektiivsust. Inimlikult on mõistetav ja tavapärane, et sündmusi püütakse näha ja hiljem ka mäletada enda lähedastele soodsamas valguses või et sündmusi antakse edasi oma (olgu või endiste) lähedaste osakaalu pehmendades või nende tegevust teatud osas õigustades. Kohtu sellist veendumust kinnitab ka asjaolu, et tunnistaja I. S. ütlused ei ole tegelikkuses kooskõlas ka tunnistaja L. A. ütlustega. I. S. ütluste kohaselt oli L. A. juures kui A. O. M.R-i ja teisi pingi juurest ära hakkas ajama. L. A. ütluste kohaselt läks ta küll koos XXX I. S. ga küla jaanitulele, kuid kohale jõudes läksid nad lahku – XXX läks oma X XX M.R-i otsima, L. A. l olid aga omad tuttavad, kellega ta juttu jäi ajama. Sellest, et midagi on toimunud, sai ta aru alles siis, kui kuulis kisa ja inimesed hakkasid kogunema. L. A. liikus inimestega kaasa ja siis nägi, et A. O. on pingi juures liikumatult pikali maas. Hakkas sahmimine, kutsuti kiirabi. Mis juhtus ja mille pärast A. O. seal oli, ei osanud tunnistaja rääkida, kuna oli kaugel, suhteliselt värava juures ega näinud seda (tl 94-95). Oluline on seegi, et L. A. le ütles XXX I. S. A. O. ga juhtunut pärast kommenteerides vaid seda, et M.R lõi (tl 95). I. S. ei rääkinud seega XXXle , et M.R lõi, kuna A. O. rün das teda. Kui M.R ka päriselt tegutses üksnes vastusena A. O. agressiivsusele, siis puudub igasugune mõistlik selgitus sellele, miks I. S. sellest koheselt XXXle ei rääkinud. Kohus leiab, et puudub alus lugeda kannatanu A. O. ütlused ebausaldusväärseks. Kannatanu ütlused on vastuoludeta ja need on olnud järjepidevalt samalaadsed. Kannatanu ütluste puhul on ilmne, et need ei ole detailitäpsed, kuid on oluline, et kannatanu kaotas löögi tagajärjel teadvuse. Veel 26.06.
12. a kurtis ta perearstile oma mäluhäireid (lõunal ei mäleta, mis hommikul toimus) (tl 31-32). Seega on eluliselt usutav, et kannatanu ütlused ei ole nii detailsed kui tavapäraselt võiks ründejärgselt oodata. Kohus peab ka oluliseks, et kannatanul puudub igasugune mõistlik põhjus varjata seda, et tema lööjaks oli M.R ja sellele eelnes konflikt. Seda põhjusel, et nimetatud asjaolud ei süüsta otseselt A. O. t ennast. Seega ei ole põhjust neid mitte tunnistada, kui kannatanu neid asjaolusid mäletaks. Lisaks peab kohus oluliseks, et väidetavat M.R-iga tekkinud konflikti ja A. O. poolt selle lahendamisel kasutatud agressiivsust (ei sõnalist ega kehalist) pole peale süüdistatava enda ja I. S. maininud ükski teine kriminaalmenetluses üle kuulatud isik. Samuti ei ole juba kohtueelsel uurimisel tuvastatud selliseid isikuid, kes oleks rünnet pealt näinud/kuulnud. Seda ei maininud ka G. P. , kes nägi, kuidas M.R-i seltskond selle pingi juures oli, kus kannatanu istus. Samas kinnitas ka süüdistatav, et G. P. koos mingisuguste noortega kõndis pidevalt sealt pingi juurest mööda (tl 98). Arvestades M.R-i ja I. S. kirjeldust A. O. väidetava ründe kohta (valjuhäälne ja intensiivne), oleks see tõenäoliselt olnud kuuldav/nähtav ka teistelegi peolistele, keda M.R-i sõnul oli mitte ainult palju, vaid kes kogu aeg nende läheduses ka edasitagasi sagisid (tl 98). Ka nimetatud vastuolulisus viitab annab alust pidada kannatanu ütlusi usaldusväärseks, sest kannatanu versiooni kohaselt toimus kehavigastusteni viinud sündmus ootamatult, kiiresti ja ilma suuremat kära tekitamata. See on kohtu hinnangu l ka eluliselt usutav, arvestades, et tegemist oli ühes külas elavate üksteist teadvate isikutega ja seega võis nende vahel olla mingi varasem lahendamata konflikt. Kannatanu ise nimetas põhjusena selle, et M.R tahtis tegelikult lüüa A. O. X XX G. (tl 73). Sarnast versiooni oli kuulnud ka tunnistajana üle kuulatud L. A. (tl 94). Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul M.R-i ja tunnistaja I. S. usaldusväärsed üksnes selles ulatuses, mis on kooskõlas ka teiste tõenditega. 6 ütlused
13. Eelkirjeldatuga on kohtu hinnangul usaldusväärselt leidnud tuvastamist, et 23.06.
14. a Tartu maakonnas XXX külas toimunud jaanipeol kella 23:50 paiku lähenes M.R pingil istuvale A. O. le ja lõi te da näo piirkonda nii, et kannatanu kaotas teadvuse. Löömisega tekitas M.R A. O. le mitmed tervisekahjustused: ninaluude ja parema põskkoopa eesseina nihketa murrud, hamba murru, samuti ninaluude ümbritsevate kudede õhkemfüseemi ning suuõõne lahtise ca 2 cm suurus e haava. Arvestades kehavigastuste paljusust ja raskust, samuti paiknemiskohta (nina ümbrus), on ilmne, et löömine põhjustas A. O. le ka füüsilist valu, nagu on märgitud süüdistusaktis. Sellise seisukoha õigsust kinnitab otseselt ka perearst A. R. a poolt välja antud õiend (tl 31 -32), millest nähtub, et isegi veel 07.07.
15. a toimunud perearsti vastuvõtul kurtis A. O. valusa nina ja põskkoobaste piirkonna üle (tl 31-32).
16. Seega on M.R-i käitumises tuvastatud

§ 121

lg-s 1 toodud koosseisu objektiivsed tunnused – teisele inimesele valu tekitamine ja tervise kahjustamine. 9. Kohus leiab, et lisaks esines M.R-i käitumises

§ 121

lg 2 p-s 1 sätestatud objektiivse koosseisu tunnus: tervisekahjustuse tekitamine, mis kestis vähemalt 4 nädalat. Nimelt tõendab p erearst A. R. a õiend, et pärast traumat jäi A. O. alates 26.06.2017.a töövõimetuslehele ja perearsti jälgimisele. Veel 07.07.

1. a toimunud visiidil, s.o 2 nädalat pärast rünnet, kurtis A. O. pearinglust, nõrkust ja kõrgenenud vererõhku. Endiselt oli valus tema nina, valusad olid ka vasaku ja parema põskkoopa piirkond. Veel esinesid A. O. l mäluhäired (ta ei mäletanud lõunal, mis hommikul toimus), väsimus (ei jaksanud pikalt jalutada) ja valu otsmiku piirkonnas. Kõndides tekkis A. O. l õhupuudustunne ja väsimus. Takistatud oli ka läbi nina hingamine. A. O. töövõimetus kestis kuni 15.12.
2. a ning pärast sedagi valmistasid probleeme nõrkus, tasakaalutus ja füüsilise jõudluse langus. Saadud trauma järgselt tekkis A. O. l kõrvalekaldunud ninavaheseina tõttu ninahingamistakistus , mis nõudis operatiivset sekkumist (tl 31-32).
3. Kohus on seisukohal, et M.R pani teo toime vähemalt otsese tahtlusega

§ 16lg 3 mõttes.

Kriminaalasjas tuvastatud tehiolude st järelduvalt lõi M.R kannatanut teadlikult. Kohus leiab, et kui lüüa teisele korduvalt näkku ja teha seda nii jõuliselt, et sellest tekib teadvuse kadu ja kehavigastused, millised on sedastatud A. O. meditsiinidokumentides, saab inimene oma hariliku elukogemuse pinnalt aru, et ta võib oma tegevusega teisele inimesele põhjustada valu, halvemal juhul aga ka pikaaegset ravi nõudva(d) kehavigastuse(d). Puudub põhjus kahelda, et ka M.R sellest aru ei saanud. Kui M.R sellisele arusaamisele ja teadmisele vaatamata lõi A. O. le korduvalt ja jõuliselt näkku, siis järelikult ta ka vähemalt möönis saabunud tagajärg ede (sh enamohtlikku tagajärje, s.o vähemalt 4 nädalat kestva kehavigastuse) tekitamist. 11. Kohus leiab, et M.R-i käitumises ei ole tuvastatud õigusvastasust välistavaid asjaolusid. M.R-i ja I. S. väited, et süüdistuses kirjeldatud vägivallategu oli tingitud A. O. eelnevast vägivaldsest käitumisest ja mõeldud ründe tõrjumisena, st et M.R tegutses hädakaitseseisundis (

§ 28lg 1), ei ole kohtu hinnangul usaldusväärsed juba eelkirjeldatud põhjustel.

12. Kohus ei tuvastanud M.R-i käitumises ka süüd välistavaid asjaolusid. 13.

§ 121

lg 2 p 1 sätestab sanktsioonina rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse.

§ 56lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

§ 56

lg 2 sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui

-i eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. 7 M.R-ile karistuse mõistmisel arvestab kohus süü suurust, mida tuleb pidada keskmisest suuremaks. Seejuures arvestab kohus, et M.R-i poolt tekitatud tervisekahjustused olid sedavõrd rasked, et A. O. oli sunnitud ligi poole aasta vältel olema töövõimetuslehel. Lisaks pidi kannatanu läbima operatsiooni, mis oli näidustatud trauma järgselt kõrvalekaldunud ninavaheseina tõttu tekkinud ninahingamisprobleemidest (tl 31-32, 41) . Lisaks on oluline, et kannatanu enda käitumisega ründeks põhjust ei andnud. Veel tuleb arvestada, et M.R ise lahkus sündmuskohalt, ehkki nägi, et A. O. jäi temast maha lamama. A. O. le andsid abi hoopis kolmandad isikud ja alles umbes poole tunni möödudes. See, et kannatanu leiti, oli juhus, aga kui kannatanut poleks õigel ajal leitud, oleks M.R-i poolne rünne võinud lõppeda veel raskemate tagajärgedega. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et teadvusetu ja verise A. O. leidsid X XX-aastased lapsed, arvates, et tegu on surnuga. On selge, et sellise leiu avastamine oli lastele ebameeldiv kogemus ning tekitas neis ebavajalikku hirmu ja ärevust. Kohus ei tuvastanud

§-s 57 ja § -s 58 sätestatud karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Karistuse eripreventiivsete eesmärkide hindamisel on oluline, et teo toimepanemise ajal puudusid M.R-il kehtivad kriminaalkaristused. Pärast vägivallateo toimepanekut on M.R-i karistatud Tartu Maakohtu 11.09.2017. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-8450

§ 74

alusel tingimisi vangistusega, kuid tegu oli karistusega teiselaadilise kuriteo, s.o mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest (tl 48-50). Lisaks on nimetatud karistus käesolevaks ajaks kantud (tl 59-60) ja uusi kuritegusid M.R ei ole kohtule teadaolevalt toime pannud. Seega ei ole põhjust väita, et M.R oleks omaks võtnud kuritegelikud käitumis - ja mõtteviisid ning õigusvastane käitumine oleks tema jaoks saanud päris tavapäraseks. Tegu on pigem isikuga, kes ei suuda vajalikul määral ohjata oma emotsioone ja kontrollida käitumist (sh alkoholi tarvitamist). Samas peab kohus oluliseks arvestada ka M.R-i suhtumist toimepandusse. M.R-i ebausaldusväärseid ja ennast õigustavaid ütlusi arvestades on ilmne, et ta ei ole senini täielikult aru saanud oma kuriteo taunitavusest ega mõistnud selle negatiivseid tagajärgi kannatanule. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et süü suurusest tulenevalt on M.R-i puhul kohaseks karistusliigiks vangistus. Samas saab eripreventiivsetest kaalutlustest mõista karistuse alla sanktsiooni keskmist määra. Kohus leiab, et sellises määras karistus täidab ka karistamise üldpreventiivseid eesmärke. Seega tuleb M.R-ile

§ 121lg 2 p 1 järgse kuriteo eest mõista karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust.

Kuna kuritegu on toime pandud enne M.R-i suhtes tehtud viimast kohtuotsust (s.o Tartu Maakohtu 11.09.2017. a otsust kriminaalasjas nr 1-17-8450 ), tuleb M.R-ile käesoleva otsusega mõistetav karistus

§ 65lg 1 ja § 64 lg 1 alusel liita temale Tartu Maakohtu 11.09.2017.

a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-8450 mõistetud ja praeguseks ajaks juba ära kantud karistusega. Liita tuleb selliselt, et lugeda mõistetud karistustest kergema kaetuks raskema karistusega, mistõttu tuleb kohtuotsuste kogumis M.R-ile mõista liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. Kohus, võttes arvesse ennekõike seda, et kuriteo toimepanemisest on möödas üle kolme ja poole aasta, samuti M.R-i isikut, leiab, et vangistuse reaalne ärakandmine on ebaotstarbekas. M.R-i suhtes on võimalik karistuseesmärke saavutada tingimusliku karistusega. Samas on M.R-i hoiakute muutmisel vaja temaga läbi viia sotsiaaltööd. Seda võimaldab kriminaalhoolduslik sekkumine ja sellega kaasnev käitumiskontroll. Seega leiab kohus, et M.R-ile mõistetud vangistus tuleb täies ulatuses jätta

§ 74

lg 1, 3 alusel täitmisele pööramata.

§ 74lg 3 alusel tuleb M.R-ile määrata katseajaks 1 aasta 6 kuud.

Seda põhjusel, et 8 katseaja pikkus ei tohi olla lühem mõistetud vangistusest (sh Riigikohtu lahend kriminaalasjas nr 1-17-689 p 26). Mõistetud karistusest pikemat tähtaega ei pea kohus põhjendatuks määrata. Kuna M.R ei ole kohtu hinnangul täiel määral aru saanud kannatanule kuriteoga põhjustatud kahjulikest tagajärgedest, tuleb kahju heastamise tagamiseks M.R-ile

§ 75

lg 2 p 1 alusel käitumiskontrolli ajaks määrata täiendav kohustus tasuda kohtu poolt välja mõistetav varaline kahju 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Muid

§ 75

lg -s 2 nimetatud täiendavaid kohustusi ei pea kohus vajalikuks M.R-ile käitumiskontrolli ajaks määrata. Tsiviilhagi 14. Kriminaalasjas on kannatanuks A. O. , kes on kuriteo toimepanemise tulemusena saanud kahju. A. O. on esitanud tsiviilhagi kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamiseks kokku 2000 euro ulatuses. Nimetatud varaline kahju seisneb ajutise töövõimetuse tõttu sissetulekute vähenemisest tekkinud varalisest kahjust (tl 27). Kohus leiab, et kannatanu esitatud tsiviilhagi varalise kahju nõudes tuleb rahuldada osaliselt. A. O. töötas XXXX. a (asus tööle XX.XX.XXXX .

1. a)OÜ-s E.S. XXX na. XX.XX.XXXX. a sõlmitud töölepingu kohaselt o li tema töötasu suuruseks sel ajal 575 eurot (neto) kuus (tööaeg 40 tundi nädalas) (tl 29-30). Seoses M.R-i poolt tekitatud tervisekahjustustega viibis A. O. haiguslehel alates 26.06.2017. a kuni 15.12.2017. a (tl 31-32). Eesti Haigekassa poolt makstavat ajutise töövõimetuse hüvitist (haigushüvitis) sai A. O. selle perioodi eest kokku 1465,46 eurot (tl 28). Arvestuste kohaselt oleks A. O. poolt saadav töötasu samal ajavahemikul, s.o 26.06.2017. a kuni 15.12.2017. a olnud kokku 3344,79 eurot (neto) (136,90 eurot 5 tööpäeva eest juunis 2017. a + 2875 eurot 6 kuu, s.o juuli kuni november 2017. a, eest + 332,89 eurot 11 tööpäeva eest detsembris). Kuna Eesti Haigekassa poolt maksti A. O. le sama perioodi eest töövõimetushüvitisena 1465,46 eurot (tl 28), jäi A. O. l perioodil 26.06.2017. a kuni 15.12.2017. a saamata 1879,33 eurot (3344,79-1465,46) (neto) (hagiavalduses on ekslikult märgitud 1985 eurot). Kannatanu A. O. taotleb hüvitisena 2000 euro väljamõistmist, mis ületab tegelikku varalist kahju. Kohus leiab, et A. O. le kuulub hüvitamisele tegelik kahju 1879,33 eurot. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 2 ja § 130 lg 1 alusel välja mõista M.R-ilt kannatanu A. O. kasuks varalise kahju nõude katteks 1879,33 eurot. Kriminaalmenetluse kulud 15. Kriminaalasjas on menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel määratud kaitsjale makstud tasu enne käesolevat kohtumenetlust 80,40 eurot (tl 61-62) ja 32,40 eurot (tl 63-66) ning praeguses kohtumenetluses 583,20 eurot. Kokku 696 eurot. Kriminaalasjas on menetluskuluks KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis on KrMS § 179 lg 1 p 2 järgi teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 19.12.2019. a vastu võetud (kehtiv alates 01.01.2020.
2. a)määruse nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on käesoleval ajal töötasu alammääraks 584 eurot. Seega on sundraha suuruseks 876 eurot. Menetluskulud kokku on 1572 eurot. 9 KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Seega tuleb menetluskulud välja mõista M.R-ilt . Menetluskulude vähendamise või ositi tasumise taotlust kohtule ei esitatud. /allkirjastatud digitaalselt/ Raina Pärn Kohtunik 10