Obsah (5)

§ 121§ 39§ 119§ 43§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-26-282 Määruse kuupäev 19. veebruar 2026 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi X kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise hüvitamiseks seos

) § 121 lg 4 ja § 204 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas
2. novembril 2025 Tartu Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 50 000 eurot. Kaebuse kohaselt esitas kaebaja
3. novembril 2025 Tartu Vanglale avalduse kaitsjale helistamiseks samal päeval kell 9.
4. Kontaktisik ei võimaldanud kaebajal kaitsjale helistada, sellega rikkus vangla vangistusseaduse (VangS) § 28 lg-t
6. Tartu Vangla jättis
7. veebruari
8. a otsusega nr 1-9/2-26/569-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Kaebaja paiknes S3 osakonna kambris 218 ning kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadus ei olnud piiratud. Kaebajal oli võimalik kaitsjale helistada eluosakonnas vabalt liikumiseks määratud ajal avavahemikus kell 13.00-17.
9. Kontaktisik keeldus kaebajale helistamise võimaldamisest kella 9.30, sest kaebajal on võimalus helistada avatud ajal. Kaebaja on korduvalt kaitsjale helistanud ning ühekordsest hommikul helistamise keelamisest ei saa järeldada kaitsjaga suhtlemise ebakohast piiramist. Vanglas rakendatav kord ei ole selline, mis muudaks kaitsjaga suhtlemise võimatuks. Kaebajale helistamise võimaldamine oleks raskendanud vanglal nõuetekohaselt täita teistele vahistatutele seatud lisapiiranguid, sest kaebaja helistamiseks soovitud ajal oli lisapiirangutega vahistatute vaba liikumise aeg. Vangla ei ole piiranud kaebaja suhtlemist kaitsjaga. Sõltumata hinnangust vangla tegevuse õiguspärasusele, ei ole alust rahalise hüvitise maksmiseks. Üksnes kaebaja 3-26-282 soovitud kellaajal helistamisest keeldumist ei saa pidada sedavõrd intensiivseks, et see oleks käsitletav eraelu puutumatuse rikkumise või inimväärikuse alandamisena.
10. Kaebaja esitas
11. veebruaril 2026 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot. Tartu Vangla rikkus õigust suhelda kaitsjaga ja alandas seeläbi kaebaja inimväärikust. Vangla otsuses toodud põhjendused on vanglaametnikku õigustavad. Kaebaja suhtes ei ole veel jõustunud kohtuotsust ning kaitsjale ei olnud võimalik helistada kokkulepitust asjast erineval ajal. Kaebaja esitas taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.
12. Tartu Vangla esitas
13. veebruaril 2026 vastuses kohtunõudele kohtueelse menetluse materjalid.
14. Tartu Halduskohus jättis
15. veebruari
16. a määrusega kaebaja taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 2) ja andis tähtaja riigilõivu tasumiseks. Riigilõiv tuli tasuda 5 päeva jooksul määruse resolutsiooni p 2 jõustumisest (resolutsiooni p 3).
17. Kaebaja esitas
18. veebruaril 2026 eelnimetatud määruse resolutsioon p 2 peale määruskaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus
19. veebruari
20. a määrusega tagastas. Nimetatud määruse sai kaebaja kätte
21. veebruaril
22. KOHTU SEISUKOHT 7.

§ 121

lg 1 p 2 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebus ei vasta sama seadustiku §-de 37-39 nõuetele, kaebaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ja puudused takistavad asja läbivaatamist. 8. Riigilõivu tasumine või tasumise kohustusest vabastamine on kaebuse menetlusse võtmise ja asja läbivaatamise üheks vältimatuks eelduseks (

§ 39lg 1 p 4 ning § 104 lg-d 1 ja 2).

Tartu Halduskohus jättis

1. veebruari
2. a määrusega X kaebuse käiguta ja andis kaebajale riigilõivu tasumiseks tähtaja 5 päeva määruse resolutsiooni p 2 jõustumisest arvates. Tartu Halduskohtu
3. veebruari
4. a määruse resolutsiooni p 2 jõustus pärast määruskaebemenetlust
5. veebruaril 2026, mil ringkonnakohtu määrus toimetati kaebajale kätte (

§ 119lg 1 ja § 179 lg 3).

Asjaolu, et kaebaja esitas 13. veebruaril 2026 ringkonnakohtu määruse peale ka määruskaebuse Riigikohtule, ei mõjuta ringkonnakohtu määruse jõustumise aega, sest ringkonnakohtu määruse vaidlustamiseks puudus kaebajal edasikaebeõigus (

§ 119lg 1).

Seega hakkas kaebuselt riigilõivu tasumise tähtaeg kulgema

1. veebruaril 2026 ja möödus
2. veebruaril
3. Käesoleva määruse tegemise seisuga ei ole kaebaja riigilõivu tasunud, riigilõivu tasumist tõendavat dokumenti kohtule esitanud ega riigilõivu tasumiseks täiendavat tähtaega palunud. Riigilõivu tasumata jätmine on kaebuse selliseks puuduseks, mis takistab asja läbivaatamist.
4. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X kaebuse

§ 121lg 1 p 2 alusel.

Kohus selgitab, et vastavalt

§ 43

lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 10. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3 ja § 178 lg 3).

2 3-26-282 (allkirjastatud digitaalselt) 3