← Eesti

1-20-8594/9

1-20-8594 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

  1. jaanuar 2021, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-20-8594 Kohtunik Pavel Gontšarov Kriminaalasi Y.K süüdistus KarS § 424 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  2. detsembri
  3. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdistatav Y.K (isikukood XXX; elukoht XXX), apellatsioon RESOLUTSIOON Jätta Y.K kaebus Harju Maakohtu
  4. detsembri
  5. a kokkuleppemenetluses tehtud otsuse peale läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Harju Maakohtu 09.12.
  7. a otsusega tunnistati Y.K kokkuleppemenetluse korras süüdi KarS § 424 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 6 kuud. KarS § 73 sätteid kohaldades määrati, et vangistust ei pöörata täitmisele, kui Y.K ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise kuupäev. Mõisteti Y.K-lt KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt välja sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 palga alammääras s.o 876 eurot ning KrMS § 180 lg 1 ja 175 lg 1 p 3, 4 alusel kaitsjatasu osutatud õigusabi eest 108 eurot ning joobeseisundi tuvastamise kulu 183 eurot riigituludesse. Kohustati Y.K tasuma väljamõistetud sundraha, kaitsjatasu ja joobeseisundi tuvastamise kulu 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt vähemalt 97,25 eurot. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti Y.K-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus kolmeks kuuks. Liiklusseaduse § 127 alusel on Y.K kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. 1

(3)1-20-8594
  1. 22.12.
  2. a laekus Tallinna Ringkonnakohtule Y.K apellatsioon maakohtu otsusele, milles kaebaja märgib, et kahetseb tegu ja nõustub maakohtu poolt mõistetud põhikaristusega, kuid leiab, et lisakaristuse määramisel ei ole maakohus võtnud arvesse ülemaailmset viiruse levikut. Seega paneb maakohus kaebaja ja tema pere raskesse olukorda ja tervise ohtu, mis väljendub selles, et Y.K-l on peres ainukesena juhtimisõigus. Kaebaja viib igal hommikul elukaaslase tööle ja lapse kooli ning toob õhtul koju. Juhtimisõiguse peatamisel on kogu pere sunnitud kasutama ühistransporti, milles on tipptundide ajal palju rahvast, mistõttu on kaebajal ja tema pereliikmetel suurem tõenäosus nakatuda Covid19 viirusesse, millega võib halvimal juhul kaasneda surm. Kaebaja palub ringkonnakohtul muuta maakohtu otsust ning jätta talle juhtimisõigus alles. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  3. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud materjalidega, leiab, et Y.K kaebus tuleb jätta läbi vaatamata alljärgneval põhjusel.
  4. Kohtukolleegium märgib, et maakohus lahendas käesolevat kriminaalasja kokkuleppemenetluses, kus otsuse vaidlustamise võimalused on piiratud. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-79-05 selgitanud, et kokkuleppemenetluse olemusest tulenevalt on kokkuleppe sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel võimalik vaid juhul, kui süüdistatav ise on selle kokkuleppega nõus. Süüdistatava nõustumine kokkuleppega tähendab ka nõustumist temale mõistetava karistusega (sh lisakaristusega). Oluline on, et süüdistatav oleks kokkuleppest aru saanud ja et seda sõlmides oleks ta väljendanud oma tõelist tahet. Tulenevalt KrMS § 247 lg-st 2 lasub viimatinimetatud asjaolude kontrollimise kohustus kohtul. Kriminaalkolleegium märgib, et kahtlustataval ja süüdistataval, kes ei nõustu prokuratuuri poolt taotletava karistuse määra või lisakaristusega, on olemas kõik võimalused mitte nõustuda kokkuleppemenetlusega ja taotleda enda kohtuasja lahendamist üldmenetluses. Samuti on süüdistataval õigus loobuda juba sõlmitud kokkuleppest kohtuliku arutamise käigus. Kriminaalkolleegium märgib, et seadus ei sea süüdistatava poolt kokkuleppest loobumisele vorminõudeid, mistõttu ka süüdistatava poolt küsitluse käigus kohtule avaldatud karistusega mittenõustumine võib olla vaadeldav kokkuleppest loobumisena. Kokkuleppest loobumise õiguse aktsepteerimiseks edasises kriminaalmenetluses, s.o pärast seda, kui kohus on lahkunud otsuse tegemiseks nõupidamistuppa, puudub aga igasugune mõistlik alus. Vastavalt KrMS § 318 lg 3 p-le 4 saab süüdistatav, kes ei ole kohtulikul arutamisel kokkuleppemenetluses avaldanud mittenõustumist kokkuleppega, vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust apellatsiooni korras üksnes viitega Kriminaalmenetluse seadustiku
  5. peatüki
  6. jao mingi sätte rikkumisele. Asjaolu, et süüdistatav on kohtus nõustunud kokkuleppega, kuid soovib kohtuistungi järgselt kokkulepet vaidlustada, ei ole kuidagi võimalik lugeda Kriminaalmenetluse seadustiku
  7. peatüki
  8. jao rikkumiseks.
  9. Y.K ei ole käesoleval juhul viidanud ühelegi KrMS
  10. ptk
  11. jao sätete ega KrMS § 339 lg 1 rikkumisele. Kaebaja vaidlustab maakohtu otsuse talle kohaldatud lisakaristuse osas, kuivõrd see muudab tema ja ta perekonnaelu keeruliseks ning seab ohtu nende tervise. Kriminaalasjas on Y.K , tema kaitsja ja prokuröri vahel 23.11.2020 sõlmitud kokkulepe (tl 24-26). Y.K kinnitas kaitsja juuresolekul enda soovi sõlmida kokkulepe selles kirjeldatud tingimustel, kinnitades seda enda allkirjaga (tl 26). Kokkulepe on teistkordselt avaldatud 09.12.2020 kohtuistungil, kus süüdistatav Y.K kinnitas, et kokkuleppe on talle arusaadav ning ta on sellega nõus. Samuti kinnitas süüdistatav, et kokkulepe on sõlmitud tema poolt vabatahtlikult ja ta jääb kokkuleppe juurde (tl 33). Maakohus on seega selgitanud välja, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, on sellega nõus ja väljendanud kokkulepet sõlmides oma tõelist tahet. Seega tegi maakohus 09.12.2020 otsuse, millega mõistis R.-R. 2
(3)1-20-8594 Y.K KarS § 424 lg 1 järgi süüdi ja mõistis talle kokkuleppekohase karistuse 6 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi kohaldamata, kui Y.K ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Maakohus võttis KarS § 50 lg 1 p 1 alusel Y.K-lt ära mootorsõiduki juhtimise õiguse kolmeks kuuks. Kohtuotsus on kooskõlas eelnevalt kinnitatud kokkuleppega. Asjaolu, et süüdistatav on kohtus nõustunud kokkuleppega, kuid soovib kohtuistungi järgselt kokkulepet vaidlustada, ei ole kohtu hinnangul kuidagi võimalik lugeda KrMS § 318 lg-tes 3 ja 4 loetletud rikkumisteks. Seda seisukohta on rõhutanud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma
  1. septembri
  2. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-
  4. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kokkulepet sõlmides ja seda kohtuistungil arutades ei ole rikutud KrMS
  5. peatüki
  6. jao sätteid. Samuti ei nähtu KrMS § 339 lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi. Y.K puhul on järgitud kokkuleppemenetluse sätteid ning pole alust läbi vaadata apellatsioonis toodud väiteid, sest selle on esitanud isik, kellel puudub sellekohane edasikaebeõigus. Kriminaalmenetluse seadustiku § 326 lg 2 p 3 kohaselt koostab kohtunik apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab apellatsiooni apellandile, kui apellatsiooni on esitanud isik, kellel ei ole KrMS § 318 järgi apellatsiooniõigust. Kui kohtunik asub seisukohale, et kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonis pole osutatud ühelegi kriminaalmenetluse seadustiku § 318 lg-s 4 loetletud rikkumisele, tuleb apellatsioon jätta KrMS § 326 lg 2 p 3 ja § 318 lg 3 p 4 ja lg 4 alusel läbi vaatamata ja tagastada apellatsioon apellandile. Sellele asjaolule on juhtinud kohtute tähelepanu Riigikohtu kriminaalkolleegium oma 27.04.
  7. a määruses nr 3-1-1-38-
  9. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 318 lg 3 p-st 4, § 326 lg 2 p 3, § 390 lg 1 jätab ringkonnakohus Y.K kaebuse läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 3
(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.