Obsah (7)

§ 121§ 44§ 43§ 104§ 151§ 108§ 175

3-25-2797 TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev ja koht 3-25-2797 26.2.2026, Jõhvi Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi X kaebus Viljandi Vallavalitsuse Sotsiaalkomisjoni 28.07.2025

) § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad

§ 121lg-s 2 sätestatud asjaolud.

Vastavalt

§ 121

lg 2 p-le 1 võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. 8.

§ 44

lg 1 näeb ette, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks.

§ 121

lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

1. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta läbi vaatamata alljärgnevatel põhjustel. Kohtupraktikas on analoogsetes olukordades halduskohtule esitatud kaebuste puhul asutud seisukohale, et kaebajatel puudub kaebuse esitamiseks kaebeõigus. Vt. Riigikohtu
2. märtsi
3. a määrus asjas nr 3-18-1168, Tartu Ringkonnakohtu
4. septembri
5. a määrus asjas nr 3-21-896 ja Tallinna Ringkonnakohtu
6. veebruari
7. a otsus asjas nr 3-21-1409; Tartu Halduskohtu
8. septembri
9. a määrus asjas nr 3-21-2205; Tartu Halduskohtu
10. augusti
11. a määrused asjades nr 3-21-1793 ja nr 3-21-1784, Tartu Halduskohtu
12. aprilli
13. a määrus asjas nr 3-21-896; Tartu Halduskohtu
14. aprilli
15. a määrus asjas nr 3-20-661, Tartu Halduskohtu määrus 3-23-1984). Riigikohus on eelviidatud otsuse nr 3-18-1168 punktides 911 märkinud, et kohalikul omavalitsusel on õigus võtta sotsiaalteenuse osutamise eest abivajajalt tasu ning sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 16 lg 2 kohaselt tuleb 2 3-25-2797 abivajajalt võetava tasu suuruse kindlaksmääramisel arvestada abivajaja ja tema perekonna majanduslikku olukorda. See kohustus eeldab, et muu hulgas võib kohalik omavalitsus abivajaja omaosaluse kindlaksmääramisel arvestada ka pereliikmete eeldatavat rahalist ülalpidamiskohustust. Seejuures pole eeldatava ülalpidamiskohustuse ja selle ulatuse kindlakstegemine abivajaja omaosaluse määramisel õiguslikult siduv, kuna seadus ei anna omavalitsusüksusele õigust määrata tasu suuruse kindlaksmääramise menetluses kindlaks seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ja selle ulatust. Omavalitsusüksus ei saa haldusaktiga panna ülalpidamiskohustuslasele kohustust teenuse eest tasuda. Tasu saab nõuda üksnes sotsiaalteenuse saajalt, kuid tema omaosaluse kindlaksmääramisel võib kohalik omavalitsus arvestada tema võimaliku elatisenõudega ülalpidamiskohustuslaste vastu. Kohalik omavalitsus peab uurima, kas ülalpeetavad võtavad osa hooldusteenuse arvete tasumisest, ning võib teha neile teatavaks, kui suure osa kuludest nad kohaliku omavalitsuse hinnangul peaksid kandma. Ülalpidamiskohustuse täitmiseks võivad kaebajad kohaliku omavalitsuse poolt kindlaks tehtud osa või nende arvates põhjendatud osa hoolduskuludest tasuda. Kui kaebaja peab hooldusteenuse tasumisest osavõttu põhjendamatuks, võib ta lähtuda asjaolust, et vaidlusalune korraldus ei ole täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 järgi täitedokument, mistõttu ei saa seda sundtäita.
16. Kaebajal on võimalik esitada maakohtusse negatiivne tuvastushagi (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 368 lg 1), et tuvastada, et tal ei ole isa ülalpidamiskohustust. Samas selgitas Riigikohus otsuse punktis 12, et kui abivajava isiku ülalpidajad ei võta osa hooldusteenuse arvete tasumisest, saab kohalik omavalitsus täita ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustuse ja esitada käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu. Selleks, et kaebajatele järgneks mingi õiguslik tagajärg, peab kohalik omavalitsus pöörduma oma nõudega maakohtusse. Seega on kohtupraktikas võetud selge suund, et kuigi kohaliku omavalitsuse korraldused, mis puudutavad sotsiaalteenuse eest tasumist, on antud avalikõiguslikus suhtes, siis siduvat õiguslikku tagajärge ülalpidamiskohustust omavatele isikutele sellised korraldused kaasa ei too.
17. Kohus möönab, et kohtupraktikas kujundatud seisukoht korralduse mõju kohta raskendab mõningal määral kaebajate võimalusi kiiresti oma õigusi kaitsta, kuid kohtul ei ole senise kohtupraktika valguses alust kaebeõigust jaatada. Ka praeguses asjas on tegemist olukorraga, kus vastustaja on korraldusega kindlaks määranud, kui suure osa oma hoolduskuludest tuleb kohaliku omavalitsuse hinnangul kanda tema seadusjärgsetel ülalpidajal. Samas ei ole eeldatava ülalpidamiskohustuse ja selle ulatuse kindlakstegemine abivajaja omaosaluse määramisel õiguslikult siduv ning vaidlusalune korraldus ei ole TMS § 2 lg 1 järgi ka täitedokument, mida saaks sundtäita. Korraldusega ei ole kaebajale pandud kohustusi ning selles esitatud viidet kaebajale arvete esitamise kohta tuleb mõista kui ettepanekut hüvitada vallale käsundita asjaajamisest tulenenud kulutused.
18. Seega ei riiva Viljandi Vallavalitsuse Sotsiaalkomisjoni 28.07.2025 otsus nr 352 kaebaja õigusi ning puudub selle halduskohtus vaidlustamiseks ilmselgelt kaebeõigus. Eelnevat aluseks võttes jätab kohus kaebuse läbi vaatamata Halduskohtumenetluse seadustiku § 151 lg 2 p 1 ja

§ 121

lg 2 p-ga 1 kooskõlas, kuna kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Kohus selgitab, et vastavalt

§ 43

lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 3 3-25-2797 13.

§ 104

lg 5 p 3 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui see toimub

§ 151lg 1 p 2 või 3 või lg 2 alusel.

Praegusel juhul tagastab kohus kaebuse § 151 lg 2 p 1 alusel, mistõttu

§ 104

lg 5 p 3 kohaselt riigilõivu 40 eurot ei tagastata (Kaebuse riigilõiv on seega 20 eurot ja esialgse õiguskaitse riigilõiv on 20 eurot). Kaebaja on aga tasunud riigilõivu 90 eurot. Seega kaebaja on tasunud riigilõivu 50 eurot enam ( 90-40). Riigilõivuseaduse § 15 lg 1 ja

§ 104

lg 5 p 1 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. Kirjeldatu alusel tagastada riigilõiv 50 eurot, kuna riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. Ülejäänud menetluskulud jäävad poolte endi kanda (

§ 108lg-le 4).

14. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis selles nimetatud füüsiliste isikute nimed tähemärgiga (

§ 175lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 4