Obsah (9)

§ 442§ 657§ 651§ 436§ 652§ 173§ 171§ 174§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 29.09.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-21-1

) § 442 lg-s 5 sätestatule. Täitedokument vastab

§ 442lg-s 5 sätestatule, see on selge ning täidetav.

Kuivõrd, aga hagejal nõutavaid dokumumente ei ole, mistõttu hageja neid mitte kunagi ei esita, siis ei saa hagejalt ülejäänud dokumentide nõudmine olla kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttega ning selles osas tuleb sundtäitmine täiteasjas nr 027/2021/936 tunnistada lubamatuks.

1. TMS § 221 lg 2 ei välista sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis sellisele väitele tuginemist, mis esitati kohtumenetluses ja mille õigsuse korral tulnuks teha teistsugune kohtulahend, kuid mille kohtud on jätnud põhjendamatult hindamata. Eriti on see põhjendatud juhul, mil toimub täitemenetlus toimingu tegemiseks. Varasema tsiviilasja menetluses nr 215-9188 ei ole tuvastatud, et väljanõutavad dokumendid oleksid olemas. Tallinna Ringkonnakohus on 30.10.2020 kohtuotsuse p-s 18.9 vaid märkinud, et isegi kui hageja ei saanud varasemaid raamatupidamisdokumente enda valdusesse, on ta vande all antud seletuses kinnitanud, et ta täitis perioodil 01.11.2013 kuni 12.2013 kohustust korraldada kostja raamatupidamist, siis järelikult pidid raamatupidamisdokumendid olema hageja valduses. Samas esitatud asjaoludest ei ole võimalik järeldada, et esitamata algdokumendid on hagejal olemas. Tõendeid selle kohta kohtule esitatud ei ole. Apellatsioonkaebus
2. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 09.10.2024 otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
3. Maakohus jättis ebaõigesti TMS § 221 lg 2 sätestatud piirangu kohaldamata. Hageja ei tugine asjaoludele, mis on tekkinud peale kohtulahendi jõustumist. Hagejal ei olnud TMS § 221 lg-st 2 tulenevalt õigust tugineda väitele, et tal ei ole temalt nõutavaid raamatupidamise algdokumente olnudki. Tegemist on väitega, mille hageja pidanuks ja saanuks esitada tsiviilasja nr 2-15-9188 menetluses, kuid hageja seda ei teinud. Maakohus jättis tuvastamata eeldused, mille olemasolul saaks hageja tugineda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel asjaoludele, mis olid olemas tsiviilasja nr 2-15-9188 menetluse ajal.
4. Maakohus on eksinud tõendamiskoormuse jaotamisel ja tõendite hindamisel leides, et maakohtu ette ei olnud toodud asjaolusid, et esitamata algdokumendid on hagejal olemas. Maakohus jättis tähelepanuta, et tsiviilasja nr 2-15-9188 läbivaatamisel väitis hageja vande all, et ta on raamatupidamise algdokumendid üle andnud Qle. Selline hageja väide osutus küll valeks, kuid see ei muuda hageja enda ütlustest tulenevat järeldust, et vastavad 4 2-21-17997 algdokumendid olid tal olemas. Vastasel korral ei oleks hageja väitnud, et ta andis need Qle üle, vaid oleks tuginenud juba tsiviilasjas nr 2-15-9188 väitele, et tal ei ole säilinud raamatupidamise algdokumente majandustehingute kohta, mida ta kostja juhatuse liikmena tegi. Kostja on toonud maakohtu ette asjaolud, millest saab järeldada, et hagejalt nõutavad raamatupidamisdokumendid olid hageja käes, mistõttu oli raamatupidamisdokumentidega edasi juhtunu hageja tõendamiskoormus.
5. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. VÕS § 7 alusel ei ole võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendada.
6. Maakohus on otsuse tegemisel jätnud käsitlemata elektrooniliste raamatupidamisregistrite väljaandmise hagejalt sundtäitmise kaudu, millega on jätnud kohtuotsuse olulisel määral põhjendamata.
7. Sundtäitmist ei saa tunnistada tervikuna lubamatuks olukorras, kus ka hageja enda põhjenduste kohaselt on sundtäitmisel olev täitedokument osaliselt täidetud ja hageja väidab, et ta ei saa otsust täita üksnes teatud osas. Kostja ei nõustu maakohtu käsitlusega, et kohtutäiturile antud kinnitus selle kohta, et sundtäidetav nõue on osaliselt täidetud hageja poolt tsiviilasjas nr 2-17-14684, on võrdsustatav täitedokumendi täitmisega kohtutäiturile. Vastustaja seisukoht
8. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta menetluskulud kostja kanda. rahuldamata ja RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb

§ 657lg 1 p 2¹ alusel jätta muutmata, kuid täiendada tuleb kohtuotsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 22. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse, millega hagi rahuldati, täielikult, millest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust täies ulatuses (

§ 651lg 1).

23. Hageja esitas kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude. Maakohus rahuldas hageja nõude. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et täitedokumendiks oleva Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2020 kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-15-9188 saab lugeda osaliselt täidetuks ja sundtätimise seetõttu lubamatuks. Samuti ei nõustu kolleegim maakohtuga selles, et eeltoodud kohtuotsuse resolutsioon on selge ja täidetav, kuid mõistlikkuse põhimõttega ei ole kooskõlas otsuse täitmise nõudmine olukorras, kus on selge, et otsust ei täideta. Maakohus on eeltoodud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ja kohaldanud tuvastatud asjaoludel ebaõigesti materiaalõigust (

§ 436lg 1, § 442 lg 8).

Samas ei ole maakohtu rikkumised viinud ebaõigesti hagi rahuldamiseni. Ringkonnakohus saab maakohtu rikkumised kõrvaldada ja põhjendab hageja nõude rahuldamist järgmiselt. 24. Ringkonnakohus võtab

§ 652

lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud, mille üle pooled ei vaidle, ning ringkonnakohus ei tuvasta neid uuesti (käesoleva otsuse p 6, dtl 13–25, 27–34). Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas hageja saab üldse esitada 5 2-21-17997 vastuväiteid sundtäitmisele, mida ta oleks saanud esitada juba tsiviilasja nr 2-19-7946 menetluses, milles tehtud kohtulahendi ja kostja avalduse alusel toimub vaidlusalune täitemenetlus.

1. TMS § 221 lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lg 2 kohaselt on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.
2. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust või õigusjõudu. Selle hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine. Seda hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (RKTKm 02.06.2008, 3-2-1-42-08, p 16). Hagi rahuldamise tagajärjena peab kohtutäitur TMS § 48 p 4 alusel täitemenetluse lõpetama. TMS § 221 lg-s 1 sätestatud näidisloetelu ei välista teistsugustel alustel sundtäimise lubamatuks tunnistamise hagiga vastuväidete esitamist. Üldjuhul võivad võlgniku vastuväited olla sellised, mis põhinevad pärast nõude tekkimist ilmnenud asjaoludel, mis täitmist ei võimalda. Samas on kohtupraktika kohaselt teatud juhtudel võimalik täitemenetlus tunnistada lubamatuks ka asjaolude pinnalt, mis esinesid enne kohtulahendi tegemist või mis on vastuolus hea usu põhimõttega (RKTKm 26.10.2011, 3-2-1-78-11, p 11; RKTKm 24.10.2018, 2-16-17776, p 13; RKTKo 15.04.2015, 3-2-1-11-15, p 11; RKTKm 04.05.2021, 2-19-13236, p 11.1; RKTKo 15.11.2023, 2-22-9401, p 15.1).
3. Kohus saab erandina lõpetada sundtäitmise, kui kohtulahendi alusel toimuv sundtäimine, sh TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirangu kohaldamine, oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg-te 1 ja 2 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Olukorras, kus jõustunud kohtulahendit ei ole võimalik objektiivselt täita, ei saa sellisele kohtulahendile, milles kohustatakse täitma võimatut, omistada sundtäidetavat sisu (RKTKo 15.11.2023, 2-22-9401, p 15.3).
4. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja täitnud otsust mistahes ulatuses. Seda isegi mitte selles osas, milles hageja on osaliselt kostjale esitanud dokumente, viidates Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2020 kohtuotsuse resolutsiooni p-s 6 tsiviilasjas nr 2-15-9188 loetletud majandustehingutele. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, missuguseid raamatupidamise algdokumente ja elektroonilisi raamatupidamisregistreid peab hageja Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2020 kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-15-9188 alusel kostjale välja andma. Pooled vaidlevad, mis on need raamatupidamise algdokumendid ja elektroonilised raamatupidamiseregistrid otsuse resolutsiooni p-s 6 märgitud konkreetsete majandustehingute kohta, mida hageja on kohustatud kostjale välja andma. 29.

§ 442

lg 5 teise lause järgi peab kohtuotsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Seetõttu peab selliselt olema sõnastatud ka haginõue. Täitemenetluses kehtivas formaliseerituse printsiibist tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selge resolutsiooniga lahendit. Kolleegiumi arvates ei ole praegusel juhul võimalik sundtäitmisel kontrollida, missugused algdokumendid ja elektroonilised raamatupidamisregistrid peab hageja kostjale täitedokumendiks oleva kohtuotsuse resolutsiooni p-s 6 loeteletud majandustehingute kohta välja andma. Kuigi kohtutäitur on 6 2-21-17997 kinnitanud, et hageja on esitanud tsiviilasjas nr 2-17-14684 digitoimiku väljavõtte, kust nähtuvad osade majandustehingute kohta dokumendid, siis ei ole võimalik kohtutäituri kinnitusest järeldada, et esitatud dokumentide alusel saab kontrollida, kas need olid juba kostjale varem esitatud, et saaks lugeda osaliselt täidetuks Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-15-

1. Kohtutäituril ega kohtul ei ole võimalik kontrollida, kas
2. aastal tsiviilasja nr 2-17-14684 raames ja enne Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2020 tehtud otsust kostjale üle antud dokumendid (mis esitati kostjale digitaalselt toimiku väljavõtetena nii kohtutäituri kui käesoleva tsiviilasja materjalides), on need dokumendid, mida on peetud otsuse resolutsiooni p-s 6 silmas või kas need on piisavad, et lugeda Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2020 tehtud otsus mingis osas täidetuks (dtl 36– 739, 1020, 1025–1029). Kuna kohtuotsuse resolutsioonist ei nähtu, missugused algdokumendid ja elektroonilised raamatupidamisregistrid tuleb üle anda, siis ei saa hinnata, millal saab lugeda kohtuotsuse täidetuks, et veenduda, et hageja annab üle kõik dokumendid ja elektroonilised registrid, mis tema valduses on (RKTKo 06.08.2025, 2-22-7750, p 11–12). Seetõttu ei ole võimalik ka tuvastada, kas hageja on kostja nõude osaliselt rahuldanud, kui esitas kostjale tsiviilasjas nr 2-17-14684 raamatupidamise dokumente vaidlusaluste majandustehingute kohta. Kolleegiumi arvates ei oleks hea usu põhimõttega kooskõlas nõuda jõustunud kohtulahendi alusel täitemenetluse korras dokumente ja elektroonilisi registreid, kui praegusel juhul ei ole võimalik kontrollida, milliseid konkreetseid dokumente, missuguses koguses ja mis vormis tuleb hagejal esitada. Seega ei ole vaidlusalust kohtuotsust võimalik objektiivselt täita, mistõttu tuleb selline sundtäitmine tunnistada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja sundtäimine lubamatuks.
3. Kolleegium märgib, et 30.10.2020 Tallinna Ringkonnakohtu otsuse p-s 19 tsiviilasjas 215-9188 on kohus mõistnud kostja nõuet hageja vastu raamatupidamise dokumentide ja raamatupidamise registrite kohta (kõigi nimetatud majandustehingute kohta) selliselt, et hageja pidi välja andma majandustehingutega raamatupidamise algdokumendid ja raamatupidamiseregistrid, milles need toimingud on kajastatud. Olukorras, kus pooled vaidlevad selle üle, kas juba hageja poolt tsiviilasjas nr 2-17-14684 üle antud dokumentide näol on tegemist Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2020 otsuse alusel (resolutsiooni p 6) tsiviilasjas nr 2-15-9188 välja nõutavate dokumentidega, mis käsitavad samu majandustehinguid, ei ole võimalik tuvastada vaid majandustehingutele viidates, milliseid konkreetseid dokumente, missuguses koguses ja mis vormis tuli hagejal esitada, et lugeda hageja kohustused kostja ees täidetuks. Kas kõik Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2020 otsuse p-s 6 nimetatud majandustoimingud kajastati raamatupidamisregistrites ja missugustes registrites, otsusest ei selgu. Kas need raamatupidamisregistrid olid hageja valduses, on samuti selgusetu.
4. Asjaolust, et kostja väidete kohaselt ei väitnud hageja otsesõnu tsiviilasjas nr 2-15-9188, et temal raamatupidamise algdokumente ega registreid ei ole ning pooled said justkui aru, mis dokumendid ja registrid tuleks esitada, ei saa käesoleval juhul välistada hageja vastuväiteid kostja nõudele käesolevas menetluses. Hea usu põhimõttega vastuolus oleva sundtäitmise ärahoidmise eesmärgil peab kohtul olema vastava väite alusel võimalus kontrollida, kas eelmise kohtumenetluse ajal olid dokumendid ja elektroonilised registrid, mille välja andmist hageja nõuab kostja valdusest. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus on jaotanud tõendamiskoormise valesti ning esitatud asjaoludest nähtuvalt oleks saanud järeldada, et tsiviilasjas nr 2-15-9188 kohtuotsuse resolutsiooni p-s 6 hagejalt väljanõutavad raamatupidamise algdokumendid ja elektroonilised raamatupidamisregistrid konkreetsete majandustehingute kohta on hagejal olemas. 7 2-21-17997
5. Tsiviilasjas nr 2-15-9188 nõudis kostja hagejalt kui oma endiselt juhatuse liikmelt raamatupidamisdokumentide ja -registrite üleandmist. Hageja vastuväiteks tsiviilasjas nr 215-9188 oli, et ta on kõik dokumendid üle andnud Qle. Selles tsiviilasjas vaidlesid pooled eelkõige selle üle, kas hageja on tõendanud, et andis kõik raamatupidamisdokumendid ja registrid üle Qle. Kuivõrd hageja oma väiteid ei tõendanud, siis järeldas kohus tsiviilasjas, et hagejal on olemas kõik temalt väljanõutavad raamatupidamisdokumendid ja -registrid. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et kui hageja on tsiviilasjas nr 2-15-9188 toimunud kohtuistungil vande all antud ütluste kohaselt andnud kõik raamatupidamisdokumendid Qle, siis ei ole võimalik hageja esile toodust järeldada, et hageja ütluste kohaselt temal raamatupidamisdokumente ei ole. Kuivõrd hageja vande alla antud ütlused tsiviilasjas 2-159188 osutusid vastuolus olevaks asjas teiste esitatud tõenditega, et Q ei ole dokumente hagejalt saanud, ei saa iseenesest siiski asuda seisukohale, et hagejal on dokumendid, mille väljanõudmist kostja soovis. Asjaolu, et kriminaalasjas Harju Maakohtu 15.11.2018 otsuses nr 1-17-7734 on tuvastatud, et hageja andis tsiviilasjas nr 2-15-9188 valeütlusi raamatupidamisdokumentide üleandmisest Qle, ei ole samuti võimalik järelda, et kui hageja ei andnud dokumente üle Qle, siis on dokumendid hagejal. Eeldusest, et hageja pidi nõuetekohaselt pidama kostja raamatupidamist ja seetõttu pidid hagejal olema ka kõik raamatupidamise dokumendid ja tehtud kanded elektroonilistesse raamatupidamisregistritesse ning kostja soovist saada hageja nõuetekohaselt vormistatud raamatupidamine enda käsutusse, ei piisa käesoleval juhul raamatupidamise algdokumentide ja registrite väljaandmise nõude täitmiseks. Kui ei ole võimalust kontrollida, kas eelmise kohtumenetluse ajal olid 100 majandustehingu kohta välja nõutavad raamatupidamise algdokumendid ja registrid üldse olemas ja hageja valduses, siis on selline sundtäitmine vastuolus hea usu põhimõttega.
6. Riigikohus on selgitanud, et juhatuse liikmeks olek on käsundilaadne õigussuhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel, millest tulenevalt on äriühingu juhatuse liikmelt (endiselt juhatuse liikmelt) väljaandmisnõude õiguslik alus eelkõige VÕS §
7. VÕS § 626 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundiandjale välja andma selle, mis ta käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täimiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud. VÕS § 626 lg-st 1 tuleneva väljaandmisnõude puhul peab käsundiandja vaidluse korral tõendama käsunduslepingu olemasolu poolte vahel, asjaolu et käsundisaaja on käsundi täitmiseks midagi saanud või loonud ning et käsundi täitmise käigus saadu või loodu on läinud käsundisaaja valdusesse. Käsundisaaja vabaneb väljaandmiskohustuse täitmisest juhul, kui ta tõendab, et käsunditäitmise käigus saadu või loodu ei ole enam tema valduses. Sellisel juhul on väljaandmine võimatu, kuid käsundisaaja peab hüvitama käsundiandjale kahju VÕS § 115 lg 1 alusel äriseadustiku §-st 187 tulenevate erisustega (RKTKo 06.08.2025, 2-22-7750, p 10). Kostja on esitanud tsiviilasjas nr 2-17-14684 hageja vastu kahju hüvitamise nõude, muuhulgas seetõttu, kui hagejal raamatupidamise algdokumendid puuduvad. Menetluskulude jaotus 34.

§ 173

lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. 35. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad ringkonnakohtu menetluses kantud kulud

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda

§ 174

lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. 8 2-21-17997 36. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 9