Obsah (9)

§ 457§ 459§ 654l§ 5§ 236§ 652§ 171§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kairi Piirisild, Aleksandr Kondrašov ja Kai Härmand Otsuse tegemise aeg ja koht 16. detsember 2025, Tallinn Kohtuasja numbe

) § 657 lg 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

1. Harju Maakohtu 22.10.2019 otsusega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja igakuine elatis 350 eurot alates 18.01.2018 kuni kostja täisealiseks saamiseni (tsiviilasi nr 2-17-18172). Hageja soovib temalt välja mõistetud elatise vähendamist 160 eurole kuus, põhjendades seda lapse vajaduste vähenemisega, hageja sissetuleku vähenemisega ja ema sissetuleku suurenemisega.
2. Ringkonnakohus selgitab, et olukorras, kus elatisehagi kohta on jõustunud kohtuotsus, seob see

§ 457

lg 1 järgi menetlusosalisi ja välistab üldjuhul samas asjas uuesti kohtusse pöördumise. Perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist võib kohtus nõuda üksnes

§ 459

ja § 497 sätestatud eeldustel, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt RKTKo 28.10.2015, 3-2-1-124-15, p 11 ja RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 32). 9. Maakohus lähtus asja lahendamisel õigesti eeltoodud põhimõtetest. Etteheide, nagu oleks maakohus jaganud tõendamiskoormise ebaõigesti ja jätnud välja selgitamata asjas tähtust omavad asjaolud, ei ole õige. Maakohus leidis õigesti, et hageja pidi esile tooma ja tõendama elatise maksete suurust või kestust mõjutavate asjaolude olulise muutumise, kuid ta ei ole seda teinud. Maakohus ei ole nende järelduste tegemisel rikkunud materiaal- või menetlusõiguse norme ega hinnanud ebaõigesti tõendeid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lg 6).

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Maakohus leidis õigesti, et hageja ei saa siinsel juhul tugineda asjaolule, et alates 01.01.2022 muutus alaealisele lapsele elatise suuruse kindlaksmääramise seaduses sätestatud metoodika (eelkõige PKS § 101). Hageja viide Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 2-20-9571 on seejuures eksitav, kuna selles asjas oli vanemalt elatis välja mõistetud seaduses sätestatud määras, millisel juhul kohaldub elatise muutmise hagile alates 01.01.2022 kehtiv PKS §
2. Kuna hagejalt ei mõistetud elatis välja seaduses sätestatud määras, vaid maakohus määras varasemas menetluses kindlaks konkreetselt kostja vajaduste põhjendatud ulatuse, see säte 4 2-22-65 antud asjas ei kohaldu. Seetõttu on ekslik ka hageja seisukoht, nagu pöörduks tõendamiskoormis ümber. Ainuüksi põhjusel, et hageja esitas elatise muutmise hagi, ei pea kostja tõendama, et tema harjumuspärased kulud ja elustandard ei ole muutunud. Hageja selline lähenemine on vastuolus

§ 457lg-st 1 tuleneva õiguskindluse põhimõttega.

11. Kuna hageja ei toonud esile ega tõendanud, et elatise suuruse määramise aluseks olevad asjaolud oleksid oluliselt muutunud, ei pidanud maakohus asuma välja selgitamata ka kostja igakuiseid vajadusi. Seejuures on eksitav hageja väide, nagu oleks maakohus tuginenud lapse vajaduste hindamisel siinses asjas üksnes ema esitatud tabelile. Maakohus viitas nimetatud tabelile selleks, et võrrelda hageja siinses menetluses esitatud väiteid maakohtu varasemas otsuses tuvastatud asjaoludega. Maakohtu käsitlus on kooskõlas

§-dest 459 ja 497 tulenevate jõustunud otsuse muutmisele sätestatud kriteeriumitega. Maakohus leidis õigesti, et hageja väited ei kinnita lapse vajaduste olulist muutumist. 12. Nii maa- kui ringkonnakohtu menetluses hageja esitatust nähtub, et hagejale ei ole tegelikult teada, et lapse vajadused oleksid oluliselt muutunud. Hageja järeldab sellest aga ekslikult, nagu pöörduks tõendamiskoormis sellises olukorras ümber. Kohus menetleb hagi poolte esitatud asjaolude alusel (

§ 5lg 1), mitte asjaolude väljaselgitamiseks.

Olukorras, kus hagejale ei ole asjaolude muutumine teada, jättis maakohus õigesti rahuldamata ka hageja taotlused tõendite kogumiseks (vt selle kohta ka

§ 236lg 1).

Maakohus ei ole hageja taotluste rahuldamata jätmisel menetlusõiguse norme rikkunud. 13. Maakohus leidis õigesti ka seda, et hageja ei ole esile toonud ega tõendanud oma töövõime vähenemist. Ainuüksi tööl mitte käimine ei anna alust elatist vähendada. Kuigi õige on hageja seisukoht, et ta ei ole kohustatud palgatööd tegema, on ta siiski kohustatud tagama piisava sissetuleku oma alaealise lapse ülalpidamiseks. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt nt RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 15). Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva (RKTKo 07.02.2018, 2-16118651/31, p 18). Kuna hageja ei toonud esile ega tõendanud oma töövõime vähenemist, on asjakohatu apellatsioonkaebuse etteheide nagu oleks maakohus jätnud hindamata, kas ja kuidas vanema töövõime, tervislik seisund või muud objektiivsed asjaolud mõjutavad tema suutlikkust elatist maksta. Hageja esmakordselt apellatsioonkaebuses esitatud üldsõnalised selgitused tema vanuse, tööturu muutuste, töötingimuste ja nõuete muutumise ning tööturu konkurentsi muutumise kohta, jätab ringkonnakohus

§ 652lg 4 alusel tähelepanuta.

Selliseid asjaolusid hageja maakohtu menetluses esile ei toonud, ei sisustanud ega tõendanud.

1. Õige ei ole hageja etteheide, nagu ei oleks maakohus arvestanud emale makstava lapsetoetusega. Maakohus hindas hageja väiteid lapsetoetuse kohta ja selgitas õigesti, et kui kostja vajadustest lapsetoetus maha arvestada, ületab ühele vanemale langev osa ülalpidamiskohustusest ikka hagejalt välja mõistetud 350 eurot. Hageja arvutuskäik lähtub ekslikult eeldusest, nagu oleks maakohus tuvastanud, et kostja vajadused vastavad kahekordsele hagejalt väljamõistetud summale. Tegelikult tuvastas maakohus, et kostja igakuised vajadused on 828,45 eurot, s.t hageja makstav elatis juba ei kata poolt kostjalt vajadustest.
2. Õige ei ole etteheide, nagu oleks maakohus rikkunud kohustust hinnata mõlema vanema sissetulekut, varalist seisundit ja võimet teenida sissetulekut. Maakohus analüüsis hageja väidetest lähtuvalt vanemate majanduslikku olukorda ja järeldas õigesti, et asjaolud ei ole võrreldes varasema lahendi tegemise seisuga muutunud selliselt, et see õigustaks varem 5 2-22-65 kindlaksmääratud elatise muutmist. Seejuures järeldas maakohus õigesti, et vanemate majandusliku võimekuse suhe ei ole võrreldes eelmise kohtuotsuse tegemise ajaga oluliselt muutunud. Hageja rõhutab küll, et elatise määramisel tuleb lähtuda vanema tegelikust majanduslikust olukorrast, kuid see ei vabastanud hagejat kohustusest tuua esile ja tõendada, et tema sissetuleku teenimise võime on oluliselt muutunud.
3. Elatise vähendamiseks ei anna alust ka hageja suhtes toimuvad täitemenetlused, sh täitemenetlus, milles nõutakse sisse elatise võlga. Samuti jäävad elatise muutmise nõude esitamise kontekstis ebaselgeks hageja väited, nagu oleks maakohtu 22.10.2019 otsuse resolutsioon ebaselge.
4. Eeltoodust tulenevalt jääb maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 18.

§ 171

lg 1 kohaselt kannab apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse või teistmisavalduse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse või teistmisavalduse esitaja, kui kaebus või teistmisavaldus jääb rahuldamata. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellatsioonimenetluse kulud seega hageja kanda. 19. Kostja palub määrata apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude rahaliseks suuruseks 491,50 eurot (sh käibemaks). Kostjale osutati ringkonnakohtu menetluses õigusabi kokku 4 tundi tunnihinnaga 100 eurot (lisandub käibemaks). Õigusabi seisnes apellatsioonkaebusele vastuse koostamises 2,25 tundi, kohtuistungiks valmistumises ja istungil osalemises 1,5 tundi ning menetluskulude nimekirja koostamises 0,25 tundi. 20.

§ 175

lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud olid kostja õiguste kaitsmiseks vajalikud ja neile kulunud aeg, arvestades ka käesoleva vaidluse sisu ja mahtu, samuti esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu, põhjendatud. Kostjale osutatud õigusabi tunnitasu määr on mõistlik ega ületa sarnase õigusabi eest tasutavat keskmist turuhinda. 21. Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse apellatsioonimenetlused kantud menetluskulude hüvitamiseks ja mõistab hagejalt kostja kasuks menetluskulude hüvitisena välja 491,50 eurot (käibemaksuga vastavalt 22% ja 24%). Kostja ei ole käibemaksukohustuslane. 22. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb arvestades kostja taotlust ja

§ 177

lg-s 4 sätestatut tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. (allkirjastatud digitaalselt) 6