Obsah (6)

§ 101§ 108§ 102§ 17§ 16§ 98

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kairi Piirisild ja Kaija Piirmets Otsuse tegemise aeg ja koht 30.01.2026, Tallinn Kohtuasja n

) §-s 101 sätestatud suuruses miinimumelatise, mis hagi esitamise hetkel oli 225,64 eurot kuus, ajavahemikul 02.11.2022–31.01.2023 225,64 eurot kuus, ajavahemikul 01.02.2023– 31.03.2023 215,64 eurot kuus, ajavahemikul 01.04.2023–31.03.2024 260,33 eurot kuus ja alates 01.04.2024 287,72 eurot kuus. Maakohus märkis, et kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada võimalikke summasid, mida kostja on hagejale tasunud elatisena alates 02.11.

1. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. 3.
2. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - - - - hageja on Z.X ja kostja ühine alaealine laps, kes on hetkel 5-aastane (sündinud XX.XX.XXXX); kostja tasub alates 01.01.2022 hagejale vabatahtlikult elatist 150 eurot kuus, 2022 novembris tasus 180 eurot; kostja veedab hagejaga kuude lõikes erinevas mahus aega; Pärnu Maakohus kinnitas tsiviilasjas nr 2-23-2188 12.09.2023 määrusega isa ja lapse suhtluskorra, mille järgi viibib laps vaheldumisi isa juures 3 päeva ja ema juures 13 päeva; jõulude ajal lepitakse kokku, millal laps on 23.–25.12 kummagi vanema juures, kui kokkuleppele ei saada, viibib laps paaritul aastal emaga 23.–24.12 ja isaga 25.12 ning paarisaastal vastupidi; laps viibib aastavahetusel isa ja ema juures vaheldumisi – paaritul aastal isaga ja paarisaastal emaga; isal sündis XX.XX.XXXX uus laps; emal sündis samuti menetluse ajal uus laps; kostja sissetulek oli 2022 jaanuaris 932,54 eurot, veebruaris 1010,24 eurot, märtsis 832,96 eurot, aprillis 912,82 eurot, mais 844,14 eurot, juunis 1265,76 eurot, juulis 1278,70 eurot, augustis 3080,40 eurot, septembris 1043,60 eurot, oktoobris 766,76 eurot, novembris 898,31 eurot ja detsembris 901,32 eurot; kostja sissetulek oli 2023 jaanuaris 717 eurot, veebruaris 996,15 eurot, märtsis 980,62 eurot, aprillis 999,05 eurot, mais 1005,16 eurot, juunis 998,84 eurot, juulis 1396,42 eurot, augustis 1197,34 eurot, septembris 1451,98 eurot, oktoobris 1025,31 eurot, novembris 1142,13 eurot ja detsembris 1004,76 eurot; kostja külastas pea iga kuu juuksurit 26–32 euro eest, tasus advokaadile 1,5 aasta jooksul u 1500 eurot ning kulutas autode ülalpidamiseks märkimisväärseid summasid. 3.
3. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagejal

§ 101

järgi õigus nõuda kostjalt ajavahemikul 01.01.2022–31.03.2022 213,44 eurot kuus, ajavahemikul 01.04.2022– 31.01.2023 225,64 eurot kuus, ajavahemikul 01.02.2023–31.03.2023 215,64 eurot kuus, ajavahemikul 01.04.2023–31.03.2024 260,33 eurot kuus ning alates 01.04.2024 287,72 eurot kuus. Alates 01.01.2022 ei ole kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust kõikidele lastele ning

§ 101

alusel arvutatud miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev sõltudes mh sellest, kas tema ülalpidamiseks saab kasutada lapsetoetust ja lasterikka pere toetust (

§ 101

lg 5), kui palju laps veedab aega vanemaga (

§ 101

lg 6) ja milline on elatist saavate laste arv samas peres (

§ 101lg 7).

3 2-22-16512 Hageja puhul saab elatise arvutamisel arvesse võtta lastetoetust (

§ 101

lg 5), kuid puudub alus arvestada elatise arvutamisel

§ 101

lg-s 6 sätestatud võimalusega vähendada elatist kohustatud vanemaga koosviibitud aja arvel. Lähtuda tuleb kohtumäärusega määratud suhtluskorrast. Kostja ei ole tõendanud, et vanematel oli kokkulepe, mille kohaselt veedab laps isaga ka kaks nädalat suvel, kui lasteaias on kollektiivpuhkus. Hageja miinimumelatist ei ole alust vähendada ka mastaabisäästu tõttu

§ 101lg 7 alusel.

3.3.

§ 108

võimaldab nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist. Arvestades kostja tasutud elatist, on hagejal

§ 108

alusel õigus nõuda kostjalt aja eest enne hagi esitamist (01.01.2022 - 01.11.2022) kokku elatist 721,32 eurot ((213,44 × 3) - (150 × 3)) + ((225,64 × 7) - (150 × 7)) + (225,64/30) (180/30)). 3.4. Elatise vähendamiseks alla

§-s 101 sätestatud miinimumi ei ole

§ 102

lg 2 järgi alust.

§ 101

alusel arvutatud miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks peab

§ 102lg 2 kolmanda lause kohaselt esinema mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla mh vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kuna mõjuv põhjus on sätestatud näidisloeteluna, saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (vt nt RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 28.1; RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p 15.3 ja seal viidatud lahendid). Seejuures võib mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks olla ka vanema halb varaline seisund, kui see asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve (vt RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 28.2 ja seal viidatud lahendid). Vanemal on kohustus hankida nii enda kui oma lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel (RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 14). Vanema osa lapsele elatise andmise arvestamisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte vähendada tema osa seetõttu, et tal sissetulek puudub või see on liiga väike (RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-21-15, p 14). Kostja on töövõimeline isik, kelle tervislik seisund, võimed ja oskused võimaldavad tal teenida tulu oma lapse ülalpidamiseks. Kostjal oli võimalik teha kulutusi juuksurile, advokaadile ja autodele. Kostja enda tegevus on toonud kaasa tema vastu alustatud täitemenetlused. Asjaolu, et kostjal sündis XX.XX.XXXX teine laps ja kostja peab seetõttu last ja abikaasat ülal pidama, ei anna alust hagejale miinimumelatist alates XX.XX.XXXX vähendada. Riik toetab laste sündi erinevate toetustega, mis peaksid vastsündinuga kodusviibitud aega rahaliselt toetama ning eeldatavasti saab kostja lapse ülalpidamiseks kasutada ka lasterikka pere toetust. 3.

1. Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 järgi kummagi poole enda kanda. 4 2-22-16512 Apellatsioonkaebus
2. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise mitte rohkem kui 150 eurot. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus arvestamata, et kostja täidab ülalpidamiskohustust ka vahetult ajal, mil laps viibib temaga. Suhtluskorra kindlaksmääramise ajal leppisid vanemad kokku ka selles, et laps viibib suvel 5 nädala jooksul isaga 2 nädalat, kuid see ei saanud paberile kirja. Sel suvel pidasid vanemad lastekaitse spetsialisti vahendusel läbirääkimisi, kuid ema ei nõustunud isa pakutud kuupäevadega ja isa loobus. Elatise suurust määrates tuleb arvestada, et laps on isa ülalpidamisel vähemalt 70 ööpäeva aastas (5,6 ööpäeva kuus). Elatise suurust määrates tuleb arvestada, et isa ülalpidamisel on teine laps ja abikaasa. Lisaks sünnib kostjal 28.06.2025 kolmas laps. Kostja abikaasa ei saa raseduse ajal tööle minna, sest tegemist on riskirasedusega ning tööle minnes kaotaks ta emapalga. Laps sündis XX.XX.XXXX. Kostja abikaasal on veel kolm last ning lasterikka pere toetus kulub kõigi laste peale. Hageja kulud on ajaga muutunud ja tuleb uuesti tuvastada. Isa ei ole kindel, et lapsele kulub kuus 500 eurot. Ema ei kuluta elatist lapse vajaduste rahuldamiseks. Laps kannab kasutatud riideid. Ema ei viinud last hambaarstile, seda pidi tegema isa. Arvestada tuleb ka seda, et kohus kuulutas 07.05.2024 välja kostja pankroti. Kostja esitas uute tõenditena kohtumäärused pankroti väljakuulutamise, võlausaldajate nimekirja kinnitamise ja pankrotimenetluse lõpetamise kohta, samuti halduri 06.04.2025 ettekande. Kogu kostja vara on maha müüdud ning kostja elab abikaasaga sotsiaalkorteris. Isa käib õhtukoolis ja kooli kõrvalt on raske teenida sissetulekut, mis ületaks 1000 eurot. Isa kulutusi juuksurile, advokaadile ja autole ei saa pidada luksuseks. Kostjale jääks ülalpeetavate arvu arvestades kätte 1301 eurot ja seda summat ei suurendatud kolmanda lapse sünni järel. Praegu ei küündi kostja sissetulek selleni. Alates 2025 jaanuarist on kostja sissetulek 800–1000 eurot. Arvestades kostja kuueliikmelist peret, ei suuda kostja enam tasuda ka 150 eurot kuus. Vastustaja seisukoht
3. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Suhtluskord sai määratud isa soovide kohaselt, ema soovis, et laps oleks tööpäevadel ema juures ja viibiks üle nädala nädalavahetuse isaga. Sel suvel ei veetnud laps isaga kahte nädalat ja isal ei ole tegelikult soovi lapsega rohkem aega koos veeta. Isa teine laps on hagejast paremini kindlustatud, sest pere saab lasterikka pere toetust. Miinimumelatise puhul ei tule kulusid tõendada. Kostja peab oma tegevustes arvestama, et tal on ülalpeetavaid ning hageja ei pea kostja ja tema abikaasa loodud olukorra tõttu kannatama. Pankrotimenetlus ei vabasta kostjat ülalpidamiskohustusest. Iga ülalpeetava lisandumisega suureneb kostjale kätte jääv summa. Ei ole õiglane, et kostjale jääb hageja tõttu kätte 250 eurot, kuid ta tasub elatist üksnes 150 eurot. 5 2-22-16512 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.
5. Ringkonnakohus arvestab TsMS § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 alusel kostja pankroti väljakuulutamisega seotud asjaolusid ja asjaolu, et kostjal sündis apellatsioonimenetluse ajal veel üks laps, ning võtab vastu neid asjaolusid kinnitavad tõendid. Ringkonnakohus jätab vastu võtmata C sünni tõendi ja Pärnu Maakohtu 12.09.2023 määruse, sest need on juba maakohtule esitatud. Samuti jätab ringkonnakohus TsMS § 238 lg 1 alusel vastu võtmata fotod hageja riietest ja kostja abikaasa raseduskaardist, sest neil asjaoludel ei ole siinse vaidluse lahendamisel tähtsust.
6. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks maakohtu tuvastatud faktilised asjaolud (ülal p 3.1), kuivõrd puuduvad kahtlused nende asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks. Lisaks tuvastab ringkonnakohus järgmised asjaolud: - - - kostja esitas 26.04.2024 Pärnu Maakohtule avalduse enda pankroti väljakuulutamiseks ja kohustustest vabastamiseks, märkides avaldusse, et tal on põhiharidus, ta töötab laadurijuhina His töötasuga ca 1000 eurot kuus ning tema igakuised kulud on ca 770 eurot. Pärnu Maakohus kuulutas 07.05.2024 määrusega välja kostja pankroti (dtl 554– 558), kinnitas 11.06.2025 võlausaldajate nimekirja, mille kohaselt tunnustati võlausaldajate nõudeid kostja vastu kokku 48 960,82 euro ulatuses (dtl 629–631), ning lõpetas 09.12.2025 määrusega raugemise tõttu kostja pankrotimenetluse ja jätkas kostja suhtes võlgadest vabastamise menetlust, märkides täitmata kohustuste summaks 48 960,82 eurot (dtl 632–637); pankrotihalduri 06.04.2025 ettekande kohaselt tekkis maksejõuetus kostja mõtlematu käitumise tõttu kohustuste võtmisel; kostja on pankrotimenetluse ajal saanud maksustatavat tulu H OÜ-lt, T OÜ-lt ja C OÜ-lt, sissetulekust on saanud 06.04.2025 seisuga arestida kokku 765,50 eurot ning kostja käsutusse jäi pangakonto Swedbank AS-is; kostjal sündis XX.XX.XXXX poeg (kolmas laps) (dtl 607).
7. Ringkonnakohus ei nõustu, et kohus peaks tuvastama uuesti hageja vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse, sest miinimumelatise nõudmise korral ei tule lapse kulusid tõendada. Riigikohus on selgitanud, et miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus ning tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ja mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vaid juhul, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (vt RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 27; RKTKo 27.10.2021, 2-19-18082, p 11).
8. Ringkonnakohtu hinnangul määras maakohus

§ 101

alusel õigesti hagejale makstava miinimumelatise suuruse ja asus põhjendatult seisukohale, et

§ 101

lg 6 järgi ei ole alust 6 2-22-16512 vähendada elatist proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetud ajaga. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus juhindus suhtluspäevade arvu määrates õigesti kohtumäärusega kinnitatud suhtluskorrast, mille kohaselt viibib laps isaga keskmiselt kuus vähem kui 7 ööpäeva. Seda möönab ka kostja apellatsioonkaebuses. Samuti asus maakohus õigesti seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et lisaks kohtumäärusega kinnitatud suhtluskorrale oleks vanemad leppinud kokku täiendavates isa ja lapse suhtlemise päevades. Vanemate apellatsioonimenetluses esitatud seisukohad viitavad sellele, et vastavaid kokkuleppeid ei olnud ning vanemad ei saavutanud ka 2025 suvel vastavat kokkulepet. Seega ei ole kostja tõendanud, et laps viibib temaga koos keskmiselt vähemalt 7 ööpäeva kuus, mistõttu ei ole ringkonnakohtul

§ 101

lg 6 järgi alust vähendada miinimumelatise suurust vastavalt isa ja lapse suhtluspäevade arvule. 11. Maakohus leidis õigesti ka seda, et miinimumelatist ei ole alust

§ 102lg 2 alusel vähendada.

Selleks ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust ka muutunud asjaolude valguses. 11.1. Ringkonnakohus märgib, et üldjuhul ei või lapse igakuine elatis olla väiksem ülal nimetatud elatise miinimummäärast. Olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, ei vabane vanem

§ 102

lg-te 1 ja 2 järgi alaealise lapse ülalpidamiskohustusest ning peab kasutama tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Erandina võib kohus

§ 102

lg 2 alusel mõista alaealise lapse kasuks välja miinimumist väiksema elatise, kuid seda üksnes mõjuval põhjusel, st olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline mõjuval põhjusel andma lapsele ülalpidamist. Riigikohus on leidnud, et kohus peab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hindama, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb ka sellega, et elatise maksmise eesmärk ei saaks ebaproportsionaalselt kahjustada (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (vt RKTKo 28.03.2018, 2-16-11905, p 18; RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p-d 28.1–28.2). Kui kohustatud vanem taotleb

§ 102lg 2 alusel miinimumist väiksema elatise väljamõistmist, peab ta Ts

MS § 230 lg 1 järgi tooma esile ka seda tingivad asjaolud ning neid asjaolusid tõendama. 11.2. Praegusel juhul ei olnud maakohtul alust pidada

§ 102

lg 2 alusel põhjendatuks miinimummäärast väiksema elatise tasumist, sest kostja sissetulekut arvestades suutis ta maksta hagejale miinimumelatist ning seda ka pärast kostjale teise lapse sündi XX.XX.XXXX, kahjustamata seejuures oma teise lapse ja enda ülalpidamist. Arvestades maakohtu tuvastatud kostja sissetulekuid, teenis kostja 2022 keskmiselt 1147 eurot kuus (neto) ja 2023 keskmiselt 1076,23 eurot kuus (neto). Sellisest kuusissetulekust 215,64–287,72 euro suuruse miinimumelatise maksmise järel oli kostjal võimalik ülejäänud sissetuleku arvel pidada ülal nii ennast kui ka oma teist last, ilma et teine laps oleks sattunud halvemasse olukorda. Lisaks saab arvestada, et kostja teise lapse vajadusi sai hagejast suuremas ulatuses katta ka lasterikka pere toetuse arvel. Kostja väitel on tema abikaasal kolm last ning neil sündis 7 2-22-16512 XX.XX.XXXX lisaks ühine laps. Lasterikka pere toetus oli perehüvitiste seaduse (

) § 21 lg 2 järgi kolme kuni kuut last kasvatavale perele 450 eurot, mis tegi nelja lapse puhul 112,5 eurot lapse kohta kuus (450 ÷ 4). Hageja sellist riiklikku toetust ei saanud. Lisaks tuleb arvestada, et hageja sai pere esimese lapsena lapsetoetust

§ 17

lg 3 järgi 80 eurot kuus, kuid kostjale maakohtu menetluse ajal sündinud laps oli oma ema neljas laps ja sai 100 eurot kuus. Seega olid kostjale juurde sündinud lapse vajadused kaetud riiklike toetustega 212,5 euro ulatuses, kuid hageja vajadused 80 euro ulatuses, mistõttu ei oleks kostja uus laps sattunud hagejaga võrreldes halvemasse olukorda ka siis, kui kostja oleks tema ülalpidamisse panustanud oma sissetuleku arvel mõnevõrra vähem kui hageja ülalpidamisse. 11.3. Ringkonnakohtul ei ole alust mõista kostjalt hageja kasuks

§ 102

lg 2 alusel miinimumist väiksemat elatist välja ka aja eest pärast kostjal kolmanda lapse sündi, s.o alates XX.XX.XXXX. Ringkonnakohus märgib, et vahendite nappuse korral peab vanem kasutama

§ 102

lg 2 järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja laste ülalpidamiseks ühetaoliselt. Siinsel juhul peab kostja oma sissetuleku arvel pidama alates XX.XX.XXXX ühetaoliselt ülal ennast ja oma kolme alaealist last. Kuigi kostja väitel oli tema sissetulek kogu kohtumenetluse vältel ca 1000 eurot, kuid

1. aastal 800–1000 eurot kuus, ei ole kostja ringkonnakohtu 19.12.2025 nõudest hoolimata esitanud andmeid 2024–2025 teenitud sissetuleku suuruse kohta. Samuti ei ole kostja toonud esile ja tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostjal ei ole võimalik teenida enda ja kolme lapse ülalpidamiseks vajalikku sissetulekut. Sellest tulenevalt saab eeldada, et kostja on töövõimeline isik, kelle tervislik seisund, võimed ja oskused võimaldavad tal laste ja enda ülalpidamiseks vajalikku sissetulekut teenida, nagu leidis õigesti ka maakohus. Arvestada tuleb sedagi, et kostja märkis maakohtu istungil: „Kui maksaksin 200 eurot, siis peaksin lisatööd otsima“ (dtl 89, ajamärk 00:20:30). Seega suudab kostja enda kinnitusel lisatööd tehes teenida ka suuremat sissetulekut. Olukorras, kus kostjale oli kohtumenetluse ajal sündinud juurde kaks last, pidi kostja tegema kõik endast oleneva, et teenida sissetulekut, mille arvel saab kõigi laste kulud katta. Olukorras, kus kostjal on kolm alaealist last, ei saa kostja põhjendada laste ülalpidamiseks piisava sissetuleku hankimata jätmist õppimisega (keskhariduse omandamisega). Kuna kostja ei tõendanud oma praegust sissetuleku suurust ega toonud esile ja tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja ei suuda laste ülalpidamiseks vajalikku sissetulekut mõjuval põhjusel teenida, lähtub ringkonnakohus eeldusest, et kostja suudab maksta hagejale miinimumelatist (vt RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 27; RKTKo 27.10.2021, 2-19-18082, p 11). Lisaks arvestab ringkonnakohus, et kostja teise ja kolmanda lapse kulusid saab kanda hagejaga võrreldes suuremas ulatuses perele makstava lasterikka pere toetuse ja lastetoetuse arvel (kostjale kolmanda lapse lisandumise järel on lasterikka pere toetus 90 eurot lapse kohta (450 ÷ 5) ja lisaks makstakse ka kostja kolmandale lapsele lastetoetust 100 eurot). Seega ei ole alust arvata, et kostja teine ja kolmas laps jäävad hagejale miinimumelatise maksmise korral halvemasse olukorda. 11.
2. Ka kostja väited tema vastu alustatud täitemenetluste ja pankroti väljakuulutamise kohta ei anna kuni kostja kolmanda lapse sünnini alust mõista kostjalt hageja kasuks välja miinimumelatisest väiksemat elatist. Sõltumata võlgniku suhtes täitemenetluse, pankrotimenetluse või võlgadest vabastamise menetluse alustamisest, sai võlgnik täita ülalpidamiskohustust oma sissetuleku arvel. 8 2-22-16512 Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg 1 järgi ei arestita üldjuhul võlgniku sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust, ning kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa TMS § 132 lg 2 järgi iga ülalpeetava kohta ⅓ võrra palga alammäärast kuus. See kehtib pankrotiseaduse § 108 lg 3 järgi ka pankrotimenetluses ning füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS) § 47 lg-te 4 ja 5 järgi ka võlgniku kohustustest vabastamise menetluses, kusjuures viimasel juhul lisandub veel 25% osalt, millele saab sissenõude pöörata. Seega jääb ka täite- ja maksejõuetusmenetluse alustamise korral võlgniku käsutusse tema sissetulek, mille arvel pidada ülal nii end kui ka oma ülalpeetavaid. Kostja ei ole ringkonnakohtu 19.12.2025 nõudest hoolimata esitanud andmeid tema mittearestitava sissetuleku suuruse kohta pankrotimenetluses. Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäär oli 2022 654 eurot, 2023 725 eurot, 2024 820 eurot ja alates 2025 on see 886 eurot. Seega pidi kostjale tema sisstulekust jääma vähemalt eelnimetatud summa kuus ning lisaks iga ülalpeetava kohta ⅓ kuupalga alammäärast, s.o vastavalt 218 eurot, 242 eurot, 273 eurot ja 295 eurot. Ülalpeetava osaga sarnase suurusega on ka kostjalt hageja kasuks alates 2022 väljamõistetud miinimumelatise suurus. Kuigi kostja väitel oli tema sissetulek ca 1000 eurot, ei esitanud kostja ringkonnakohtu 19.12.2025 nõudest hoolimata andmeid on sissetuleku tegeliku suuruse ja mittearvestitava sissetuleku kohta pankrotimenetluse ajal. Ka pankrotihalduri 06.04.2025 aruandest ei nähtu, kui suur oli kostja sissetulek pankrotimenetluse ajal, kuid arvestades seda, et pankrotihalduri aruande kohaselt oli võlgniku pankrotimenetluses 06.04.2025 seisuga arestitud kokku 765,5 eurot, pidi kostja sissetulek ületama mõnevõrra mittearestitava sissetuleku suurust. 11.
3. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kostja väited tema abikaasa ülalpidamise kohta. Kuigi

§ 16

lg 1 järgi on abikaasad kohustatud vastastikku oma töö ja varaga perekonda ülal pidama, ning

§ 98

lg-te 1 ja 2 järgi saab ülalpidamist andma kohustatud isiku suhtes pidada tema abikaasat ja kohustatud isiku alaealisi lapsi samas järjekorras elatist saama õigustatud isikuteks, vabaneb abikaasa

§ 102

lg 1 järgi teise abikaasa ülalpidamiskohustusest ulatuses, milles tema varaline seisund ei võimalda pärast alaealiste laste ülalpidamiskohustuste täitmist abikaasat ülal pidada (vt RKTKo 25.05.2011, 3-2-1-3711, p 15). Seega ei ole kohtul alust arvestada

§ 102

lg 2 alusel alaealise lapse kasuks välja mõistetava elatise vähendamisel kohustatud isiku kohustust pidada ülal oma abikaasat. Samal põhjusel ei saa arvestada ka kohustatud isikuga ühes perekonnas elavate kostja abikaasa laste ülalpidamise vajadust.

1. Ülaltoodut arvestades jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Arvestades seda, et hagejal ei ole tekkinud apellatsioonimenetluses hüvitatavaid menetluskulusid, ei tule kostjal neid hagejale hüvitada. (allkirjastatud digitaalselt) 9