M., isikukood XXX, elukoht XXX, kodakondsus XXX, XXX, kriminaalkorras karistamata Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Paul Pikma Kaitsja Vandeadvokaat Alla Valk kokkuleppel Kohtuistungi toimumise aeg 10.06 ja 22.07.2025, avalikul kohtuistungil RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §§ 306, 309 lg 2, 311, 312, 314, 315 ja 318 kohus O T S U S T A S: A. M. esitatud süüdistuses
MS § 175 lg 1 p 1, § 181, § 189 alusel hüvitada süüdistatav A. M. tema valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu summas 2745 ( kaks tuhat seitsesada nelikümmend viis) eurot Eesti Vabariigi eelarvest T. Š. arvelduskontole EEXXX. Jõustunud kohtuotsus edastada Rahandusministeeriumile menetluskulu hüvitamise täitmiseks. Asitõendid: tulirelv Clock-19 nr ATS225, salv ja 13 padrunit kal 9x19 mm, mis on hoiul Ida prefektuuris, tagastada A. M.le kohtuotsuse jõustumisel. Edasikaebamise kord 1 Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kätte saadav. Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 16.09.
lg 1 järgi ettenähtud koosseis ehk annab teole õigusliku hinnangu.
lg 1 näeb ette vastutuse tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Seega käesoleva juhtumis peab olema tuvastatud, et isik ähvardab vähemalt tervisekahjustusega, ja on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Nagu on tuvastatud, A. M. tegu seisnes selles, et ta ütles kannatanule kas sulle vaja auku teha ja võttis vöökohalt osaliselt välja püstoli ja tegi selle kannatanule nähtavaks ehk näitas püstoli kannatanule. Kas see on ähvardus tervisekahjustusega
Ähvardamise kohtupraktika on välja kujunenud. Kokkuvõtlikult. Tegu on ähvardus
mõttes, kui selle teoga soovitakse tekitada kannatanus hirmutunnet, kusjuures hirmu ei peagi tekkima ( tegemist on teo- mitte tagajärjedeliktiga). Teo mõju seisneb selles, et tegu paneb kannatanu muretsema oma terviseseisundi pärast. Üldjuhul tekitaks tegu hirmu ka kõrvaltvaatajas. 1-23-1176/70: 6 „10.
lg 1 järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Selle kuriteokoosseisuga kaitstakse kannatanu vaimset tervist - ähvardamine on karistatav põhjusel, et sellega soovitakse tekitada kannatanus hirmutunnet (nt RKKK 30.12.2022, 1-21-3514/40, p 15). Süüdlane saab täita kõnealuse koosseisu objektiivsed tunnused siis, kui ta paneb talle süüks arvatud tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas (nt RKKK 06.02.2020, 1-19-1849/43, p-d 23 ja 24; 21.10.2011, 31-1-59-11, p-d 9.1 ja 9.2). Ähvardaja poolt öeldut või tehtut ei saa alati siiski vaadata lahutatult kas konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast ülejäänud kontekstist. Mõnel juhul peab ähvarduse sisuks olevat tegevust hindama ka koostoimes teiste, kaasnevate ning tuvastatud asjaoludega. (Viidatud 1-19-1849/43, p 24; RKKK 21.10.2022, 1-21-3307/43, p 19)“… 16. Ülaltoodust nähtub, et ringkonnakohus pani kuriteo objektiivsete tunnuste täidetuse sõltuma sellest, kas mõistliku kõrvaltvaataja hinnangul võidi panna toime
lg 1 koosseisupärane tegu ehk tapmise või tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamine. Kolleegium selgitab, et objektiivse kõrvalseisja kriteerium ei tähenda, et kohus saaks delegeerida kuriteo objektiivse koosseisu tuvastamise tervikuna n-ö kõrvalseisjale. Sellise õigusliku otsustuse saab teha vaid kohus. Kujuteldavalt objektiivselt kõrvalseisjalt saaks oodata vaid arvamust selle kohta, kuidas ta tajuks konkreetset faktilist asjaolu, mitte aga õiguslikku hinnangut tervele olukorrale. Seega oleks ringkonnakohus pidanud piirduma kõnealuse kriteeriumi juures üksnes selle tuvastamisega, kas praegustel asjaoludel võis ähvardus tekitada hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas (viidatud 1-19-1849/43, p 24). „ Riigikohtu lahendis 1-19-1849/43 väljendatud seisukohad:
dispositsioonis kirjeldatud süüteoga rünnatakse teise inimese vaimset tervist, kasutades selleks psüühilist vägivalda. Psüühilise vägivalla sisuks on ähvardus, millega kutsutakse kannatanus esile arusaam, et süüdlane võib ähvarduse täide viia. Oluline on tähele panna, et
tunnuseid ei saa realiseerida igasuguse ütluse või teoga, mida võib tõlgendada ähvardusena, vaid ähvardamine tähendab vaadeldava kuriteokoosseisu mõttes võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimise või saabumise ettekujutuse loomist kannatanul, olgu siis sõnaliselt või mõnel muul konkreetse kannatanu jaoks arusaadaval moel. Toimepanija peab looma kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki, mis sõltub tema tahtest, s.t tekitama kannatanus ettekujutuse, et ta valitseb sündmuste edasist võimalikku käiku (nt realiseerib ähvarduse omakäeliselt või mõjutab teist isikut kannatanule kahju tekitama). Arvestades, et
on formaalne teodelikt, on oluline rõhutada, et ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks üksnes sellisena näima. Vastupidine arusaam tähendaks, et ähvardamine oleks sisuliselt mõne isiku- või varavastase süüteo (nt
§-d 113, 203 vmt) ettevalmistav staadium. Ähvarduse veenvuse hindamisel pole seega ka tähtis, kas süüdlasel oli tegelikult täideviimise kavatsus ja võimalus (nt ründevahendi olemasolu ja selle kõlblikkus kahju tekitamiseks) (vrd RKKKo nr 3-1-1-7-07, p 13 ja nr 3-11-11-00); ähvardaja peab looma pelgalt mulje tema tahtest sõltuva ja
Karistatavast teost
mõttes on seega võimalik kõneleda juba ning ka ainult olukorras, kus koosseisus nimetatud kahju tekitamist väljendatakse viisil, mis on ähvarduse adressaadi silmis veenev. (Vt RKKKo nr 31-1-59-11, p 9.1.) (p 23) Asjaolud, millel ähvardatu kartus saab põhineda, tuleb eraldi tuvastada. Kuna ähvardus peab olema tõsiselt võetav, ei saa seetõttu kannatanu hirmutunne üldjuhul tuleneda vaid tema isikulisest eripärast. Vastasel juhul sõltuks
§-s 120 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste 7 realiseerimine üksnes kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist. Järelikult tuleb ähvarduse tõsiselt võetavust tavajuhtumil hinnata täiendavalt ka muu kriteeriumi abil. Riigikohus ongi öelduga haakuvalt selgitanud, et kuivõrd aluse karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused, peab ähvardus tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seega saab süüdlane täita
objektiivsed tunnused siis, kui ta paneb talle süüks arvatud tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas. (Vt RKKKo nr 3-1-1-59-11, p-d 9.1. ja 9.2.) Kirjeldatud moel saab vaadeldava süüteokoosseisu toimealast kõrvaldada nt praalivad väljaütlemised, mida üldarusaadavalt ei öelda tegeliku ähvardamise eesmärgil, aga ka ütluste adressaadi võimalikud ebaadekvaatsed reaktsioonid jmt. (p 24) Kuigi esitatud ähvardusest peavad tulema arusaadavad viited
§-s 120 loetletud tunnustele, ei saa ähvardaja poolt öeldut või tehtut alati vaadata vaid rangelt iseseisvalt, s.o lahutatult kas konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast ülejäänud kontekstist. Mõnel juhul peab ähvarduse sisuks olevat tegevust hindama ka koostoimes teiste, kaasnevate ning tuvastatud asjaoludega. Nii on võimalik, et sõnaliselt väljendatud ähvardus ei pea olema tingimata väljendatud räiges või ülbes vormis, vaid võib seisneda ka viisakas nentimises või mõista andmises (vt nt RKKKo nr 3-1-1-65-06, p 20). Isegi kui mingi ütlus või tegu ei pruugi eraldi vaadatuna kujutada endast ähvardust
tähenduses, võib see oma sisu poolest seda siiski olla juhul, kui vastavat ütlust või tegu hinnatakse sellele eelnenud või sellega (teatud juhtudel ka hiljem) kaasnevate asjaoludega kogumis (vt TlnRnKo nr 1-07-15425). Mõistetavalt tuleb väliselt neutraalse tähendusega, kuid spetsiifilises kontekstis ähvardusena hinnatava ütluse või teo sisu avada süüdistuse tekstis ning tuvastada ka kohtulikul arutamisel. (p 25) Kuivõrd
objektiivsete tunnuste täitmine eeldab mitte lihtsalt valu, vaid just tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamist, võib piiripealsete situatsioonide hindamisel osutuda süüdlase karistusõigusliku vastutuse seisukohalt esmatähtsaks see, missuguse vägivallateoga kannatanut ähvardati, ja kas ähvarduse sisuks oleva teo üks hüpoteetiline tagajärg saab vähemalt põhimõtteliselt olla tervisekahjustuse tekkimine. (p 27) Pelgalt valjuhäälse, ärritunud ja solvava kõneviisi põhjal ei saa kõneleda kuriteost, s.o
objektiivsetele tunnustele vastava kvaliteediga käitumisest, mis oleks andnud ähvarduse adressaadile tõsiselt võetava aluse tunda hirmu enda tervise või elu pärast. (p 30) Kui võtta kohtupraktika kokku, siis tuleb sedastada, et prokuröril on õigus –
kuriteokoosseise täitmiseks ei peagi kannatanul tekkima hirmutunnet, peamine on et süüdistataval oleks soovi tekitada oma teoga hirmutunnet, et kannatanu tervist võivad rünnata ja see on reaalne. Samas toodud kohtupraktika sedastab, et ähvardus peab olema reaalne faktilises mõttes ka kõrvaltvaataja silmis. Hilisemas näidatud lahendis sedastab siiski Riigikohus, et päris kõrvaltvaatajale ei anta see küsimus lahendamisele, õiguslikus mõttes otsustab ikka kohus, kas ähvarduse täideviimine hüpoteetiliselt reaalne ( ähvardava teoga põhimõtteliselt on tervisekahjustuse tekitamine võimalik). Kui selles võtmes hinnata süüdistatava väljendi „kas sulle auku tuleb teha“, siis vaidlust ei olegi, et inimese kehas augu tegemine on igal juhul tervisekahjustus, kuna see rikub inimese kehalist puutumatust ja tervisklikkust. Püstolitaolise eseme vöökohalt väljavõtmine ja näitamine, isegi kui see on tehtud nö rahulikult, üldjuhul vähemalt häirib keskmist inimest, reeglina aga tekitabki hirmu, sest on üldteada, et relv on ohu allikas. Selles valguses on absoluutselt selge seaduseandja kehtestatud normi eesmärk, relvaseaduse § 50 lg 2, et relva kantakse avalikus kohas varjatult, - vältida teiste inimeste häirimist ja relva kaotsiminekut ja relva teiste isikute kätte sattumist. Ja 8 loomulikult ei ole vaidluski, et hüpoteetiliselt on relvaga tervisekahjustuse tekitamine on võimalik ja praktikas teostatav. Selles mõttes nii kannatanul kui ka kõrvaltvaatajal on alati alust karta tervisekahjustuse tekitamist, kui isik võtab relva välja kas osaliselt ja lisab viisakalt kas sulle auk tuleb teha. Kohus leiab, et kohtuliku uurimise käigus on tuvastatud, et kannatanule ei olnud tekitatud hirmutunnet ( sellele osutab kannatanu samasugune agressiivne, väljakutsuv käitumine ka pärast süüdistatava tegu, samuti nähtub kannatanu kõnest häirekeskusesse, et ta on nördimuses, et keegi julges talle vastu vaielda ja veel ka ähvardada) ja seda ei olegi vaja tekitada kuriteokoosseisu täitmiseks. Piisab, kui süüdistataval on soovi seda hirmutunnet tekitada. Kohus märgib, et kannatanu ütlus, et tal oli tardumus ja hetkeline šokk, ei ole kohtule veenev. Uurides registraatori salvestist, ei ole kohtu arvates hetkekski tunda, et kannatanul oleks tardumust või šokki – ta jätkab suhtlemist samal väljakutsuval toonil, samuti ebatsensuursete sõnade kasutamist. Samas kohus rõhutab, kas kannatanu oli tardunud ja/või hetkelise šoki saanud, ei oma see asjaolu
Kohus märgib, et subjektiivses mõttes on
lg 1 järgi koosseis on täidetud, sest piisab, kui isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne, 2021, lk 483.
lg 4 sätestab, et isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Süüdistatav pidas võimalikuks, et öeldes sulle auk tuleb teha ja võttes osaliselt välja ja näidates püstoli kannatanule, ähvardab ta kannatanut tervisekahjustuse tekitamisega ja mööniski seda. Kaudne tahtlus ei nõua tegelikult, et süüdistataval oleks eraldi soovi kannatanut ähvardada, tahtluse osas piisab juba möönmist. Süüdistatava tahtlusega peab olema hõivatud nii ähvardustegu ise kui ka see, et kannatanu jaoks on see üsna reaalne ( on alust karta täideviimist). Süüdistatavale oli selge tema öeldu sisu „ sulle auk tuleb teha“ ja sellele kaasnev tegu relvaga – väljavõtmine ja näitamine. Need kaks tegu koostoimes ( sõnaline väljend auk tuleb teha ja tegu – relva väljavõtmine) on ka kõrvaltvaataja seisukohalt vaadeldav ähvardusena, mille täideviimine hüpoteetiliselt reaalne ( p 27, Riigikohtu lahend 1-19-1849/43). Seega, süüdistatava tegu vastab formaalselt
Õigusevastasus Kohus soovib juhtida tähelepanu järgmisele. Juhul, kui lähtuda arusaamast, et relva näitamine mis tahes olustikus a priori tekitab üldjuhul teises isikus hirmu ja relvaga on igati võimalik tervisekahjustuse tekitamine ( ja kui öelda lisaks „kas sulle vaja auku teha“), siis mis tahes relva nähtavaks tegemine konfliktses liiklus- või muus olukorras avalikus kohas oleks automaatselt
Kas
järgi ähvarduse eest vastutuse kehtestamise eesmärgiks võib olla kaitsta isikuid olukorras, kui teine isik teeb relva avalikus kohas nähtavaks, kuna see alati tekitab hirmutunnet või suunatud hirmutunde tekitamisele? Sel juhul oleks loogiline, kui seaduseandja kehtestaks selge vastutuse avalikus kohas relva nähtavaks tegemise eest.
on ette nähtud, kohtu arvates, kaitsta kannatanu vaimset 9 tervist, et hirmutunne ei tekkiks, kuigi süüdistataval on motiivi oma teoga seda tekitada, mitte aga reguleerida relva käitlemist avalikus kohas. Kohus tuletab meelde 1-19-1849/43 p 25 Riigikohtu lahendist, mille kohaselt on oluline hinnata, kas tegu on ähvardus
mõttes, arvestades kaasnevate asjaolude kogumit ( eelnenut või järgnevat sündmustikku). Kohtupraktika on jõudnud seisukohtadele, et isiku süüditunnistamiseks
lg 1 järgi ei piisa enam koosseisu formaalset täitmist, sündmust ei saa alati võtta ainult rangelt teopõhiselt, nö kitsas mõttes. Kohus leiab, et käesolevas kohtuasjas on tuvastatud just selline asjaolude kogum, mis annab aluse sedastada, et süüdistatava tegu ei ole
Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. Sündmuse algul oli süüdistataval alust arvata, et liiklusolukord lahendatakse mõistlikult, osalejad suhtuvad üksteisse lugupidavalt ja leiavad koos lahenduse. Nii peab olema, ideaalis. Autojuhid on võrdsed nö partnerid liiklusolukorra lahendamisel. Reaalsus on see, et liikluses on endiselt levinud liiklusvägivald, mil üks osaleja seab oma huve ja eesmärke kõrgemale, võrreldes teise osalejaga, kasutades selleks kas verbaalset ja/või muud vägivalda. Käesoleva kohtuasja sündmuse puhul on tegemist just sellise klassikalise liiklusvägivalla juhtumiga, mitte aga kitsalt piiritletud süüdistatava ähvardusteoga. Kohus leiab, et süüdistuse esitamisel oli süüdistatava tegu sündmuse kontekstist välja rebitud. Kohtuliku arutamise käigus on kinnitust leidnud järgmine. Kannatanu auto registraatori salvestisega on tuvastatud, et süüdistatav väljub autost ja läheneb kannatanu autole alles siis, kui kannatanu ei andnud peateel sõitnud süüdistatavale teed vaid sõitis süüdistatava auto rajale, tema sõiduki ette ja blokeeris sellega süüdistatava edasist sõitu. Kannatanu teeb oma auto akna lahti ja suhtleb süüdistatavaga. Kannatanu kõnepruuk on kohati ebatsensuurne ja agressiivne, kõrgendatud toonil, kannatanupoolne suhtlemine tervikuna mõjutab seda kuulates emotsionaalses mõttes masendust tekitavalt. Kohus on arvamusel, et seda kannatanu kõnet kuulates tunneb kõrvaltseisja ennast ebamugavalt ja piinlikult, sellise kõneviisi kasutamine on teist isikut alandav. Kohus arvab, et kõrvalseisjas oleks selline kannatanu käitumine kutsunud esile soovi teha kannatanule efektiivselt selgeks, kuidas ta peaks korrektselt käituma, ja kannatanu verbaalset vägivalda tõhusalt katkestada. Kui süüdistatav katkestab suhtlemist ja soovib eemalduda, kutsub kannatanu ta tagasi taas vulgaarsel toonil, suhtlemises on puudu elementaarset sõnalist korrektsust, jätkub ebatsensuursete sõnade kasutamine. Selle peale paneb süüdistatav toime teo, mis on kohtulikul arutamisel kinnitust leidnud: 22.12.2024 kella 15:20 paiku Ida-Virumaal Kohtla-Järve linna Ahtme linnaosas XXX maja juures ütles süüdistatav A. M. kannatanu A. P.ile : „Kas sulle on vaja auku teha“ ja võttis osalisel välja riiete all vöökohal oleva püstoli, tehes sellega kannatanule relva nähtavaks ehk näitas seda kannatanule. Süüdistatav selgitas kohtuistungil, k 2 lk 28 pöördel, et tahtis natukenegi korrale kutsuda, et saaks aru, kes on süüdi, et kannatanu mõtleks, et peaks teed vabastama. Kannatanu auto registraatori salvestise pealt on kuulda, et süüdistatava sõnade peale vastab kannatanu taas rohkelt ebatsensuursete sõnadega. Süüdistatav eemaldub ja suundub oma autosse. Kohus leiab, et süüdistatava tegevus oli suunatud kannatanu agressiivse käitumise ( ebatsensuursed kõrgendatud toonil väljendid, oma üleoleku demonstreerimine liikluses) maandamiseks, mahasurumiseks. Süüdistatava tahtlusega oligi hõivatud see, et oma teoga võib ta tekitada hirmutunnet kannatanule. Kohtu arvates, intensiivsuse poolest ei väljunud 10 aga süüdistatava tegu piiridest, mille raames süüdistatav püüdis ennast kaitsta kannatanu verbaalse vägivalla eest. Süüdistatava tegu oli väga lühiajaline, mõned sekundid. Nähes, et kannatanu ei karda ega muuda oma kõneviisi rääkimata käitumist, lõpetas süüdistatav suhtlemise ja eemaldus oma autosse. Kohus leiab, et kuigi süüdistatava tegu vastab formaalselt
lg 1 järgi ettenähtud süüteokoosseisule, ei ole ta õigusvastane
Süüdistatav tõrjus kannatanupoolset verbaalset vägivalda, mis seisnes agressiivsel toonil ebatsensuursete sõnede kasutamises süüdistatavaga suhtlemisel liiklusolukorras. Kannatanu agressiivne suhtlemine ei olnud nö ühe vulgaarse või ebatsensuurse sõna kasutamine, vaid kogu see suhtlemine oma vulgaarsuse poolest ajab teist tavainimest kõrvad kinni katta. Verbaalse vägivalla tõrjumisel pani süüdistatav teo, mis oli suunatud kannatanus hirmutunne tekitamisele, et ta oleks korrale kutsutud ja saaks aru, kel on õigus liiklusolukorras. Selgitada kannatanule liikluskäitumise reegleid olukorras, mil kannatanul üle sõna on ebatsensuurne sõna, osutus mõttetuks. Soovides tekitada kannatanule hirmutunnet, kahjustas süüdistatav küll kannatanu õigushüvesid ( vaimse tervise turvalisus), kui selle juures ei ole süüdistatav ületanud lubatud piiri. Süüdistatava tegu seisnes sõnaliselt ühest lausest ja ühest lühiajalisest liigutusest seoses tulirelvaga- ta võttis selle veidi välja vöökohalt, näidates, et tal on relv. Kuna
lg 2 karistatakse teo eest , mis vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on süüdi, kuulub süüdistatav õigeksmõistmisele, sest tema tegu ei ole õigusvastane. MENETLUSKULUD Isiku õigeksmõistmisega kaasneb riigil kohustus kanda menetluskulusid KrMS § 181 alusel. Menetluskulud on antud juhul valitud kaitsjale mõistlik makstud tasu ( KrMS § 175 lg 1 p 1). Kaitsja vandeadvokaat A.Valk esitas taotluse lk 22, süüdistatav A. M.le menetluskulude hüvitamiseks summale 2745 eurot, tunnihind on 150 eurot käibemaksuta, töömaht on 15 tundi. Vastav arve on esitatud, lk 23 . 18.10.2023 Riigikohtu lahend 1-22-7663/18 p 15 jääb mõistlikkuse piiridesse õigusteenuse tunnihind vandeadvokaadi puhul 220 eurot ja vandeadvokaadi abi puhul 180 eurot (sellele lisandub käibemaks). Mõistlikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta asja maht, selle keerukust, osutatud õigusabi aega ja kvaliteeti, üldist hinnatõusu, sama lahend p
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.