2-25-6064/10

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Iris Kangur-Gontšarov, Geidi Sile Määruse tegemise aeg ja koht

1. märts 2026, Tallinn Kohtuasja number 2-25-6064 Kohtuasi K.I avaldus ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse P.E viibimiskohta, haridust ja tervist puudutavate küsimuste osas avaldajale üleandmiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
2. aprilli 2025 määrus Kaebuse esitaja ja liik K.I määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Avaldaja K.I (isikukood XXX), lepinguline esindaja advokaat Simo Soolo Eestkosteasutus Tallinna Linnavalitsus Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Harju Maakohtu
4. aprilli 2025 määrus osas, milles maakohus jättis K.I avalduse menetlusse võtmata ning jaotas menetluskulud (maakohtu määruse resolutsiooni punktid 1 ja 3) ja saata tsiviilasi samale maakohtule avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.
5. Määruskaebus rahuldada.
6. Jätta määruskaebuse tagamise taotlus rahuldamata. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale ei saa määruskaebust esitada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
7. K.I (avaldaja, isa) esitas 21.04.2025 Harju Maakohtule avalduse tema ja R.P (ema) ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse lapse P.E (laps) viibimiskohta, haridust ja tervist puudutavates küsimustes avaldajale üleandmiseks. Isa esitas koos avaldusega taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. 1.
8. Avalduse kohaselt kolis ema koos lapsega aasta tagasi Tartusse elama, omamata selleks lapse isa nõusolekut. Pärast seda on laps isaga saanud kohtuda üksikutel kordadel. Ema vastutöö tulemusena on laps sisuliselt isast kui teisest lapsevanemast ära lõigatud ca 2 esimese eluaasta vältel ning ohustatud on lapse ja isa vahelise suhte kujunemine lapse jaoks tähtsatel arenguaastatel. Ema ei arvesta lapse huvidega ega isa kui teise vanemaga laste huvide üle otsustamisel. Ema ole võimeline tegema isaga koostööd ja täitma ka kehtivaid kohtulahendeid, mistõttu on põhjendatud lapse viibimiskoha, haridusküsimuste ja tervise küsimuste osas ühise hooldusõiguse lõpetamine. Maakohtu määrus ja põhjendused
9. Harju Maakohus jättis 22.04.2025 määrusega avalduse menetlusse võtmata, esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.
10. Maakohus tugines tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p-le 5 (koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1), mille kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel. Maakohus märkis, et kohtute infosüsteemist nähtuvalt on menetluses tsiviilasi nr 2-23-6864, milles menetletakse lapse isa avaldust lapsega suhtlemise korra määramiseks ja ema avaldust vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks. Kõnealuses tsiviilasjas on ema taotlenud vanemate ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist ja ainuhooldusõiguse üleandmist emale lapse igakordse viibimiskoha, hariduse ja terviseküsimustes. Kohus on teinud 27.12.2024 asjas lõpplahendi, milles määras kindlaks suhtluskorra lapse ja vanemate vahel ning jättis rahuldamata ema avalduse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks. Maakohtu määrus ei ole jõustunud, kuna mõlemad vanemad on selle määruskaebuse esitamisega vaidlustanud. Tsiviilasjas nr 223-6864 pooleliolev vaidlus suhtluskorra määramise ja vanemate ühise hooldusõiguse kuuluvuse üle on praeguseks kestnud ligi kaks aastat ning kohus on lapse isale selgitanud temapoolse ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduse esitamise õigust. Kohus on detsembris 2024 teinud lahendi, milles määratud suhtlemise kord kehtib kuni lapse kooliminekuni. Ema avalduse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks jättis kohus rahuldamata, leides, et lapse huvides on, et lapsel on kaks hooldusõiguslikku vanemat. Kuivõrd tsiviilasja nr 2-23-6864 menetlus ei ole veel lõppenud ja avaldaja on lahendi määruskaebusega vaidlustanud, saab avaldaja oma rikutud õigusi kaitsta pooleliolevas menetluses. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on avaldaja sisuliselt samad nõuded esitanud juba ka määruskaebuses. Lisaks leidis kohus, et isa iseseisev avaldus vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks on esitatud hilinemisega, st faasis, kus avaldust pole menetlusökonoomikast tulenevalt otstarbekas liita poolelioleva tsiviilasja juurde avalduste ühiseks läbivaatamiseks. Ühise lapse suhtes teostatava hooldusõiguse küsimuste eraldi menetlustes lahendamine ei ole aga põhjendatud ega kohtu hinnangul ka võimalik, kuna avalduste eraldi menetlustes lahendamise tulemused võivad olla vastuolulised ja seega ka mittetäidetavad.
11. Esialgse õiguskaitse taotluse jättis maakohus rahuldamata. Määruskaebus
12. Isa esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub määruse tühistada ja alustada menetlust 21.04.2025 esitatud avalduse alusel. Isa esitas taotluse määruskaebuse 2 tagamiseks, milles palus peatada menetluse ajaks ema hooldusõiguse lapse viibimiskoha määramisel ja anda selles osas lapse isale ainuhooldusõigus. Ühtlasi palus isa anda talle ühekordse otsustusõiguse lapse elukoha määramiseks Tallinna linna piires ja selle rahvastikuregistris registreerimiseks, samuti otsusõiguse lasteaia määramiseks Tallinna linna piires. Ühtlasi palus isa kohustada ema lapse üleandmiseks. Lisaks palus isa määrata määruse täitmiseks vajalikud sunnivahendid. Juhul kui kohus jätab tagamise taotluse rahuldamata, rahuldada 21.04.2025 esitatud esialgse õiguskaitse taotlus. 5.
13. Määruskaebuse kohaselt keeldus kohus põhjendamatult isa avalduse menetlusse võtmisest, kuna tsiviilasjas nr 2-23-6864 ei menetlenud kohus isa avaldust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Viidatud tsiviilasjas alustati menetlust isa avalduse alusel selleks, et määrata kindlaks lapse ja vanemate vaheline suhtluskord. Isa lähtus sellest, et ema hakkab täitma Harju Maakohtu 27.12.2024 määrust tsiviilasjas nr 2-23-6864, mis oli lõpplahend ning selle hetkeni isa ei pidanud vajalikuks ega kohaseks esitada avaldust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Maakohus leidis põhjendamatult, et isa avaldus on esitatud hilinemisega ja isa saab kaitsta oma õigusi teises tsiviilasja menetluses. Tulenevalt tsiviilasjas nr 2-23-6864 tehtud ebakvaliteetsetest määrustest ning menetluse staadiumist endast, ei ole võimalik väita, et isal oleks ainuvõimalik oma õigusi kaitsta selles menetluses. Isa märkis, et soovimata võtta menetlusriski, esitas ta samasisulise avalduse ka tsiviilasjas nr 2-23-
14. Menetluse edasine käik
15. Maakohus küsis määruskaebuse osas seisukohta Tallinna Linnavalitsuselt, kes ei toetanud määruse tühistamist. Eestkosteasutus märkis, et tsiviilasjas nr 2-23-6864 esitatud määruskaebusest nähtuvalt on isa soovinud määruskaebuse tagamist samade taotlustega nagu käesolevas menetluses esialgse õiguskaitse taotluses. Eestkosteasutus tegi ettepaneku reguleerida esialgse õiguskaitse korras isa ja lapse vahelist suhtlust eestkosteasutuse poolt välja pakutud viisil.
16. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kohus ei pidanud põhjendatuks rakendada esialgset õiguskaitset omal algatusel ega määrata isa ja lapse vahel ajutist suhtluskorda.
17. Lapse isa avaldas 11.03.2026 ringkonnakohtule, et ta jääb määruskaebuse juurde. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
18. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis avalduse menetlusse võtmata ja jaotas menetluskulud ning asi tuleb saata tagasi samale maakohtule avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada.
19. Maakohus jättis isa avalduse menetlusse võtmata, tuginedes TsMS § 477 lg-le 1 ja § 371 lg 1 p-le
20. TsMS § 371 lg 1 p 5 kohaselt ei võta kohus avaldust menetlusse, kui kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel. Maakohus viitas sealjuures sellele, et tsiviilasjas nr 2-23-6864 menetletakse lapse isa avaldust lapsega suhtlemise korra kindlaks määramiseks ja ema avaldust vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja lapse igakordse viibimiskoha, hariduse ja tervise küsimustes ainuhooldusõiguse emale üleandmiseks ning maakohus on teinud selles asjas 27.12.2024 3 menetlust lõpetava lahendi, mille peale on mõlemad vanemad esitanud määruskaebuse, mille menetlemine on pooleli.
21. Ringkonnakohus märgib, et kohtute infosüsteemist nähtuvalt oli tsiviilasja nr 2-23-6864 menetluses ema avaldus ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks lapse viibimiskoha, hariduse ja tervise küsimustes ja isa avaldus suhtlemise korra määramiseks. Tsiviilasja nr 223-6864 menetlus on jõustunud lahendiga lõppenud 26.01.
22. Nimetatud asjas määrati kindlaks lapse ja isa suhtluskord ning ema avaldus ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks jäeti rahuldamata. Sealjuures nähtub tsiviilasja nr 2-23-6864 materjalidest, et isa oli 07.05.2025 esitanud avalduse hooldusõiguse lõpetamiseks viibimiskohta, haridust ja tervist puudutavates küsimustes ja talle selles osas ainuhoolduse üleandmiseks, kuid maakohus tagastas avalduse 26.07.2025 selgitusega, et maakohus on menetluse asjas lõpetanud ning selline nõue tuleb esitada pädevale maakohtule uue tsiviilasjana.
23. Kolleegium leiab, et maakohus on ebaõigesti TsMS § 371 lg 1 p-le 5 tuginedes isa avalduse menetlusse võtmisest keeldunud. PKS § 137 lg 1 sätestab, et kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Tsiviilasjas 2-23-6864 esitas avalduse hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja lõpetatud osas ainuhooldusõiguse endale saamiseks lapse ema. Käesolevas asjas on esitanud avalduse hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja lõpetatud osas ainuhoolduse endale saamiseks lapse isa. Samuti on avaldustes hooldusõiguse osalise lõpetamise vajadust põhjendatud erinevate asjaoludega. Seega ei kattu tsiviilasjas 223-6864 ema avalduse ese ja alus käesolevas asjas esitatud isa avalduse eseme ja alusega, mistõttu ei olnud maakohtul alust TsMS § 371 lg 1 p 5 järgi avalduse menetlusse võtmisest keelduda. Eeltoodud põhjustel tuleb maakohtu määrus tühistada ning saata tsiviilasi isa avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule.
24. Lapse isa on esitanud taotluse määruskaebuse tagamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb taotlus jätta rahuldamata. TsMS § 665 lg 2 sätestab, et kohus, kelle määrus vaidlustatakse, ja määruskaebust läbivaatav ringkonnakohus võivad enne määruskaebuse lahendamist määruskaebust tagada, muu hulgas peatada vaidlustatud määruse täitmise või kohaldada muid esialgse õiguskaitse vahendeid. Õiguskirjanduses on selgitatud, et määruskaebuse tagamiseks ei saa kohus minna kaugemale sellest, mida määruskaebuse esitaja lõppkokkuvõttes kaebusega võiks saavutada (vt V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne, lk 1191). Antud juhul jättis maakohus avalduse menetlusse võtmata ning määruskaebusega saavutab lapse isa selle, et asi saadetakse maakohtule avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Ainuüksi sellest tulenevalt puuduvad käesoleval juhul alused määruskaebuse tagamise korras avaldaja taotletud abinõude rakendamiseks. 21.04.2025 esitatud esialgse õiguskaitse taotluse on maakohus lahendanud vaidlustatud määrusega, millega on jätnud taotluse rahuldamata (maakohtu määruse resolutsiooni punkt 2).
25. Isa on 11.03.2026 seisukohas esitanud ringkonnakohtule taotluse Tartu linnalt tõendite kogumiseks. Vastava taotluse lahendamine jääb maakohtu otsustada. Samuti jääb maakohtu otsustada määruskaebemenetluses isa poolt esitatud tõendite vastuvõtmine.
26. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada vastavalt asja edasise menetluse tulemustele. 4 (allkirjastatud digitaalselt) 5