lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.
lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandusvõi kutsetegevuse läbiviimisega. Telia Eesti AS ja kostja sõlmisid 22.02.2020 järelmaksumüügilepingu nr x. Järelmaksuleping oli sõlmitud seadme Varstolmuimeja Philips SpeedPro Max Aqua, x ja Espressomasin Philips Series 2200x ostmiseks, mille maksumus kokku on 849,98 eurot. Kostja kohustus tasuma intressi 21,9% aastas (dtl 14). Kohtu hinnangul vastab käesolevas asjas hagi aluseks olev järelmaksuleping tarbijakrediidilepingu tunnustele
lg 1 mõistes ning sellele kohalduvad
2 2-25-20927
§-st 404 tulenev vorminõue ning krediidiandjale pandud täiendavad kohustused tarbijale teavet anda (
lg 2 p 2 ja § 403¹ lg 1 p 7 ja 9) ja vastutustundliku laenamise põhimõtet järgida (
⁴ lg 1) ning
§-des 406² ja 408 sätestatud täiendavad tühisuse alused. 10.
lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kuna Telia Eesti AS sõlmis krediidilepingud oma majandustegevusega seonduvalt füüsilise isikuga, kelle osas kohtul puudub alus seostada tehingut kostja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (
lg 6), siis on pooled sõlminud tarbijakrediidilepingu
11.
lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Hageja märkis, et Telia Eesti AS loovutas 13.11.2024 kostja vastase nõude hagejale (dtl 8). Hageja lisab hagiavaldusele teatise nõude loovutamisest, milles on märgitud, et Telia Eesti AS loovutas 08.07.2025 lepingust nr x tulenevad kostja vastu esitatavad nõuded hagejale (dtl 29). Kohtu hinnangul on nõuded kehtivalt loovutatud 08.07.2025 ja kostjat on sellest nõuetekohaselt teavitatud. Järelikult oli kostja teadlik uuest võlausaldajast. 12.
lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi
Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi rahuldamata jätmise. Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib.
oktoobril 2010 kehtestatud rahandusministri määruse nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“ lisas on välja toodud valem, mille järgi tuleb krediidi kulukuse määra arvutada. Krediidi kulukuse määra kontrollimisel tuleb arvesse võtta kõik tasud, mida tarbija peab krediidi kasutamise eest krediidiandjale tasuma. Samuti peab krediidiandja olema teinud krediidi kulukuse määra tarbijale teatavaks. Selle kohustuse täitmata jätmisel loetakse
lg 4 järgi intressimääraks
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast.“ Telia Eesti AS ja kostja vahel 22.02.2021 sõlmitud lepingu puhul on krediidi kulukuse määraks 13,94% (dtl 14). Krediidi andmise ajal kehtinud viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukuse määr oli 20,09% aastas ning selle kolmekordne suurus oli seega 60,27%. Seega on lepingujärgne krediidikulukuse määr väiksem kui krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukus määr. Kohus leiab, et leping on nimetatud osas kehtiv. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingutes märgitud ebaõigesti. 3 2-25-20927 13. Kohus peab hindama tarbijaga sõlmitud lepingutingimuste ja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist omal algatusel ka ilma kostja vastuväiteta (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas C-679/18, p-d 20-23).
lg 1 kohaselt on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks ja seda ka hindama.
lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamise koormis lasub hagejal (TsMS § 232 lg 1,
Eelnimetatud sätetest tuleneb, et krediidiandja peab andmete hindamise tulemusena jõudma veendumusele krediidi saaja võimelisuses lepingust tulenevate kohustuste täitmisel. See tähendab, et hageja veendumuse kujunemine peab tuginema konkreetsetele faktilistele asjaolude ja olema jälgitav. Hageja peab oma väiteid tõendama. Hageja väljatoodud asjaoludele tuginedes on kohus seisukohal, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Hageja on hagis märkinud, et esitab kohtule tõendina laenutaotluse. Laenutaotluse kohaselt on kostja igakuine sissetulek 2300 eurot ja kohustused 309,34 eurot (dtl 4). Hageja ei ole selgitanud, et milliste andmete pinnalt on krediidiandja jõudnud järeldusele, et kostja oli lepingu sõlmimisel krediidivõimeline. Kohus selgitab, et üldsõnaliselt registritele ja kostja kinnitustele viitamisel, ei ole võimalik tõsikindlalt hinnata tarbija tegelikku majanduslikku seisundit. Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (
Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Riigikohus on oma määruses nr 2-21-13098/50 punktis 18 selgitanud, et „üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“ Antud juhul ei nähtu, et laenuandja oleks sellist piisavat kontrolli teostanud. Krediidiandja ei saa lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke. Esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt võib järeldada, et laenuandja on laenusaaja väidete pinnalt pigem eeldanud tema krediidivõimelisust ning ei ole tegelikkuses kontrollinud esitatud andmete õigsust. Hageja esitatud vastustest vastutustundliku laenamise põhimõtte osas ei selgu, kuidas on võlausaldaja kostja kohustusi kogumis hinnanud ning arvestanud laenu andmisel. Krediidiandja ei ole kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta ning andmeid ülalpeetavate kohta piisaval määral. Lisaks finantskohustuste täitmisele peab tarbijal pärast laenu võtmist olema võimalik kanda ka enda ja enda ülalpeetavate igapäevased kulud (toit, riided, eluase jms). Kohustus arvestada tarbija regulaarseid majapidamiskulusid tuleneb krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-st 4. Eeltoodule tuginedes on kohus seisukohal, et võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.
lg 7 neljas lause vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgede kohaldamise üksnes juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud hagejale valeandmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. Laenuandja ei saa tugineda üksnes 4 2-25-20927 kostja esitatud laenutaotlustes märgitud teabele, seda mõistlikult kontrollimata. Eeltoodu kokkuvõtteks on kohus seisukohal, et krediidiandja on kostjale krediidi andmisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 14. Arvestades, et kohus on tuvastanud laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, pidi krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama vastavalt
Hageja on 09.02.2026 menetlusdokumendis selgitanud, et ümberarvestuse kohaselt oleks hageja nõue täidetud (dtl 56).
§ § 403 4 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Juhul, kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, on selle rikkumise tagajärjeks, et
⁴ lg-te 6 ja 7 alusel saab hageja nõuda tagasi kostjalt põhivõla koos
§-s 94 sätestatud intressiga, st hagi on võimalik osaliselt rahuldada. Kui tarbija on tühise intressikokkuleppe täitmiseks tasunud krediidiandjale või tema eriõigusjärglasele raha, tuleb see lugeda tasutuks laenusumma tagasimaksmiseks (vt RKTKm 2-23-116386, p 14.1.4, RKTKm, 2- 21-13098/50, p-d 25 ja 26).
alusel kehtinud intressimäär oli tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal 22.02.2021 ajal 0% (https:// www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar), mis jäi kokkulepitud intressimäärast madalamaks. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda. Samas ei võlgne kostja tulenevalt
15. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa krediidiandja kostjale vaidlusaluse laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja tagasi maksnud. Kostja sai krediiti kokku 849,98 eurot ning on teinud tagasimakseid kokku 979,58 eurot (dtl 56). Kohus on seisukohal, et kostja on tasunud krediidiandjale 129,60 eurot rohkem kui krediidiandja oleks õigustatud saama. Kostjal oleks õigus enamtasutud summad
lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel tagasi nõuda.
⁴ lg 7 kohase ümberarvestuse kohaselt on hageja nõue lõppenud, st kostjal ei ole lepingute alusel tagastamata laenu.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.