← Eesti

3-24-339/11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Janek Laidvee Otsuse tegemise aeg ja koht 09.08 2024. a, Tallinn Haldusasja number 3-24-339 Haldusasi Vana Baskini Teater OÜ kaebus

) §-iga 16 lg 2 ja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-iga 3 lausega 1 ja §-i 94 lausega 2 vastuolus olevateks, kuna ei käsitle rahvuskultuuri edendamise hindamiskriteeriumi ning jätta kohaldamata; 2) tunnistada kultuuriministri 14.10.2022 määruse nr 17 „Riigieelarvest etendusasutuste toetamise tingimused ja kord“ (kultuuriministri 27.09.2023 määruse nr 13 sõnastuses) lisa p 1.3.1 ning p 2 alapunkt 5 vastuolus olevateks etendusasutuse seaduse (

) § 16 lg 2 (etenduste piirkondliku kättesaadavuse tagamine) teiste hindamiskriteeriumitega ebavõrdse tähenduse ning konkreetse kriteeriumi kitsendava tähenduse tõttu ning PS §-i 3 lausega 1 ja §i 94 lausega 2 ning jätta kohaldamata; 3) tunnistada kultuuriministri 14.10.2022 määruse nr 17 „Riigieelarvest etendusasutuste toetamise tingimused ja kord“ (kultuuriministri 27.09.2023 määruse nr 13 sõnastuses) § 13 lg 3 sõnastus (/../ või kui hindamismetoodika 1. kriteeriumi hinnati alla 15 punkti või 2. kriteeriumi alla 12 punkti) ning määruse lisa p 3.4 sõnastus (/../või kui hindamismetoodika 1. kriteeriumi hinnati alla 15 punkti või 2. kriteeriumi alla 12 punkti) vastuolus olevateks

§-iga 16 lg 2 ning PS §-i 3 lausega 1 ja §-i 94 lausega 2 ning jätta kohaldamata; 4) tühistada kultuuriministri 04.01.2024 käskkirja nr 7-5/.1/2024_3 p 2.1; 5) kohustada Kultuuriministeeriumi taotlusvoorus “Munitsipaaletendusasutuste, sihtasutusena tegutsevate munitsipaaletendusasutuste ja eraetendusasutuste tegevustoetus 2024“ hindama uuesti kaebaja tegevustoetuse taotlust nr 7-5/6301

§-i 16 lg-te 2 ja 4 kriteeriumitest lähtudes või alternatiivselt, kui kaebus kuulub rahuldamisele, kuid õigusvaidlusele kulunud aja tõttu on

  1. tegevusaasta möödunud ning kaebaja taotluse rahuldamine selles taotlusvoorus pole enam objektiivsetel põhjustel võimalik või esineb muu objektiivne takistus kaebaja taotluse menetlemiseks vastustaja poolt, kohustada Kultuuriministeeriumi andma kaebajale toetus taotletud mahus, s.o 165 000 eurot. POOLTE SEISUKOHAD
  2. Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. 2

(9)3-24-339 1)

§ 16

lg 2 kohaselt võib munitsipaaletendusasutusele, sihtasutusena tegutsevale munitsipaaletendusasutusele ja eraetendusasutusele määrata riigieelarvest toetuse rahvuskultuuri edendamiseks ning etenduskunstide valdkonna mitmekesisuse ja etenduste piirkondliku kättesaadavuse tagamiseks. Eeltoodust nähtuvad kolm võrdväärselt hinnatavat eesmärki: rahvuskultuuri edendamine, etenduskunstide valdkonna mitmekesisus ja etenduste piirkondlik kättesaadavus. Kultuuriminister on kas ekslikult või teadlikult ära unustanud määruses nr 17 ning selle lisas ühe olulise eesmärgi – nimelt rahvuskultuuri edendamise eesmärgi, mistõttu pole komisjon tegelenud taotlejate rahvuskultuuri edendamise ehk seadusest tuleneva eesmärgi hindamisega. Kultuuriministri nõuandev kollegiaalorgan pole protokollist nähtuvalt seadusandja tahte järgi taotlejate taotlusi hinnanud. Kuivõrd kultuuriministri käskkirja motiveerivaks osaks on protokoll, mis seadusandja tahte järgimist ei käsitle, on vaidlustatud käskkiri motiveerimata, õigusvastane ning kuulub kaebajat puudutavas osas tühistamisele. 2) Munitsipaal-ja eraetendusasutuse tegevustoetuse taotlejalt küsitakse määruse nr 17 § 8 lg 2 p 6 alusel üksnes kahe taotlemisele eelneva majandusaasta kohta kirjeldust rahvusvahelisest tegevusest ja etendustegevuse panusest valdkonna mitmekesisusse. Määruse nr 17 sõnastuses pole taotleja jaoks lähteülesannet, mis võimaldaks komisjonil hinnata rahvuskultuuri edendamise eesmärki. Ometi on seadusandja kehtestanud tegevustoetuse taotleja puhul just rahvuskultuuri edendamise hindamise vajaduse. Kahetsusväärselt ei vasta määruse nr 17 kehtestatud tekst seletuskirjale, sest hindamismetoodika ei ole osaliselt kooskõlas

§ 16lg 2 nimetatud eesmärkidega.

3) Pole mõistetav, millisest volitusnormist tuleneb määruse nr 17 § 8 lg 2 p 6 nõue taotlejale deklareerida rahvusvahelist tegevust, kuigi

§ 16lg 2 sellise eesmärgi hindamisvajadusel ei peatu.

Samas puudub taotlejal määruse järgi kohustus deklareerida rahvuskultuuri edendamise tegevusi taotlemisele eelnevate majandusaastate kohta. Ka tegevustoetuse

  1. aasta taotlusvooru vorm, mille kaebaja nõuetekohaselt täitis ja Kultuuriministeeriumile esitas, ei sisalda ühtegi viidet rahvuskultuuri edendamise hindamiskriteeriumile. Vormil küsib toetuse andja vaid taotleja
  2. ja
  3. majandusaasta etendustegevuse panuse kirjeldust valdkonna mitmekesisusse ning
  4. ja
  5. majandusaasta rahvusvahelise tegevuse kirjeldust ehk siis

§ 16

lg 2 tähenduses on oodatud vaid etenduskunsti valdkonna mitmekesisuse hindamist võimaldav info, seejuures rahvusvahelise tegevuse kirjelduse nõudmine on alusetu. 4) Määruse nr 17 muutmise seletuskirjas märgitakse määruse § 8 muutmise osas järgmist: „ Punkti 6 puhul on oluline rõhutada, et taotleja peab taotluses ise kirjeldama oma rahvusvahelisi tegevusi ja panust valdkonna mitmekesisusse. Toetuse andja ei ole rahvusvahelisi tegevusi ette andnud, vaid hindab taotluses kirjeldatut. Võrdlevalt, rahvuskultuuri edendamise eesmärgil pole taotlejal vajalik midagi taotluse vormis kirjeldada, järelikult tuleb rahvuskultuuri edendamise eesmärgi hindamiseks komisjoni liikmetel koguda infot muudest kanalitest, sealhulgas tugineda isiklikule teatrikogemusele. Selline kogemus saab tekkida juhul, kui komisjoni liige on taotleja repertuaari kuuluvaid etendusi näinud. Vahendlik teave (keegi kuskil arvas etenduste ja teatri kohta midagi) ei tohiks olla komisjon liikme poolt hindepunktide andmisel lubatav. Senise rahvusvahelise tegevuse hindamine rahvuskultuuri edendamise hindamiskriteeriumi sees on täiesti vale. See pole kooskõlas

§ 16lg 2 mõttega.

Kaebajale jääb selgusetuks, kuidas haakuvad rahvuskultuuri edendamisega etendustegevuse kunstiline tase, loominguliste plaanide kunstiline huvitavus ning veenvus ja senise rahvusvahelise tegevuse mõju valdkonna arengule. Määruse lisa p 2 ei viita ühelegi rahvuskultuuri edendamist mõistlikult sisustava tegevuse hindamisele. 5) Konkreetsemalt, vaadeldes protokolli lk 41-42 kaebaja taotluse hindamise osas, siis nähtub hindamiskomisjoni tegevusest, et rahvuskultuuri edendamist pole kaebaja taotluse puhul 3

(9)3-24-339 hinnatud. Hindamiskomisjon küll deklareerib juhindumist

§-st 16 lg 2, kuid protokollis pole sõnagi kaebaja rahvuskultuuri edendamise hindamisest. Hindamiskomisjon lähtub määruse nr 17 lisa punktist 2, mis aga rahvuskultuuri edendamise eesmärgil ei peatu. Kaebaja hinnangul on määruse lisa p 1 ja alapunktid 1.1.1-1.1.3 ja p 2 alapunktid 1-3 vastuolus

§iga 16 lg 2, kuna ei käsitle rahvuskultuuri edendamise hindamiskriteeriumi. Seega määrus kui üldhaldusakt on viidatud punktides õigusvastane ning tuleb tunnistada kehtetuks. Pole tagatud PS-ist tuleneva eesmärgi täitmine ning määrus pole kehtestatud

-iga kooskõlas. Selle tulemusel on kaebaja toetustaotlust 2024. aasta taotlusvoorus hinnatud komisjoni poolt ebaõigesti, sest pole tagatud kooskõla

-i hindamispõhimõttega ja PS-iga. Toetuse andjal tuleb kaebaja taotlust uuesti hinnata, lähtudes

-i hindamispõhimõtetest. 6) Määruses nr 17 on omistatud seaduslikule hindamiskriteeriumile - piirkondliku kättesaadavuse tagamine - marginaalne tähendus ehk teisisõnu – piirkondlik kättesaadavus pole käsitletav võrdväärsena rahvuskultuuri edendamise ning valdkonna mitmekesistamise hindamiskriteeriumitega. 7) Määruses nr 17 pole arvestatud

§-ist 16 lg 4 tuleneva hindamiskriteeriumiga – loomingulise tegevusega seotud töö maht. 8) Hindamiskomisjoni antud hindepunktid kaebaja taotlusele on osaliselt ebaõiged. Komisjon on hindamiskriteeriumis– senise etendustegevuse kunstiline tase (komisjon vaatleb kahe taotlemisele eelnenud majandusaasta tegevusi) – andnud avaldaja taotlusele 15 punkti. Määruse nr 17 punkti 3.2 järgi valitakse vahepealsete hinnangute puhul punkt, mille kirjelduses enamik aspekte vastab taotluses toodud asjaoludele. Kaebajale teadaolevalt on avaldaja senise etendustegevuse kunstilise taseme hindamiseks külastanud teatri ühte etendust lähiminevikus üksnes komisjoni 2 liiget 7-st, mistõttu on keeruline mõista, mille alusel on kujunenud komisjoni 15 hindepunkti 25-st võimalikust. Teatri kunstilise taseme hindamiseks on elementaarne hindaja teadlikkus ja vahetu kogemus teatri etendusalasest tegevusest avalikkusele pakutud lavastuste kaudu, vastasel juhul muutub kogu hindamisprotseduur meelevaldseks hindepunktide jagamiseks ning sel juhul ei piisa isegi valdkondliku asjatundja tiitlist ega töölepingust Kultuuriministeeriumiga. 6. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Käesoleval juhul on võimalik rakendada üksnes ilmselgete vigade testi ehk kontrollida, kas vastustaja tegevus on olnud ilmselgelt meelevaldne või ebaõige. Kohtu kontroll on piiratud, sest kaebaja õiguste riive intensiivsus ja seotus põhiõigustega on vähene, taotlusvooru eelarve on piiratud ja vaidlus on osaliselt esteetilise iseloomuga. Komisjoni protokollis sisalduvad põhjendused on just sellised hinnangulised otsused, mille osas on kohtulik kontroll piiratud. Munitsipaaletendusasutuste, sihtasutusena tegutsevate munitsipaaletendusasutuste ja eraetendusasutuste tegevustoetuse puhul on tegu riigi poolt vabatahtlikult antava toetusega, mille andmise kohustus ei tulene põhiseadusest. Toetuse andmise eesmärk on

§ 16

lõikest 2 tulenevalt edendada rahvuskultuuri, tagada etenduskunstide valdkonna mitmekesisus ning etenduste piirkondlik kättesaadavus. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda ei sellise riigitoetuse määramist ega toetuse tingimuste sisustamist kindlal viisil. Volitusnorm ja selle alusel kavandatav rakendusakt on kooskõlas PS-ga, kuna reguleeritav valdkond ei kuulu seadusandja ainupädevusse. Volitusnormi piirid, mõte ja eesmärk on võrdlemisi laiad ning et volitusnormiga on kultuuriministrile antud õigus ja pädevus luua toetuse eraldamise menetluse kord, sisustada ja täpsustada seaduses olevaid üldiseid toetuse andmise eesmärke ning kehtestada kooskõlas

-iga täiendavaid toetuse andmise tingimusi, mitte teha ainult tehnilisi täpsustusi nagu ekslikult arvab kaebaja. 4

(9)3-24-339 2) Kultuuriminister ei ole määruse nr 17 ja hindamismetoodika kehtestamisel rahvuskultuuri edendamise eesmärki ära unustanud. Rahvuskultuuri edendamine kriteerium on välja toodud hindamismetoodika punktis 1.1. Täpsemalt on kultuuriminister rahvuskultuuri edendamise hindamiseks loonud alakriteeriumid 1.1.1-1.1.3 ning komisjon on rahvuskultuuri edendamist, sealhulgas kaebaja taotluse puhul, hinnanud vastavalt nimetatud alakriteeriumitele. Rahvuskultuuri edendamise eesmärgi sisustamiseks ja alakriteeriumite kehtestamiseks on kultuuriministril õigus

§ 16

lõikest 6 lähtuvalt, kuivõrd volitusnorm annab ministrile õiguse ka sisuliste tingimuste kehtestamiseks. Komisjonil ei ole seejuures õigust kalduda kõrvale kultuuriministri kehtestatud kriteeriumitest ning omaalgatuslikult neid mitte kohaldada. Komisjon on taotluste hindamisel korrektselt lähtunud hindamismetoodikast ning selles toodud kriteeriumitest ja alakriteeriumitest, hindamismetoodikale mitte tuginemist või selle väära kohaldamist komisjoni poolt ei ole ka kaebaja ette heitnud. Rahvuskultuuri edendamise eesmärk

§ 16

lõikes 2 on oma olemuselt määratlemata õigusmõiste ning kuna seadusandja ei ole seda ise

-is sisustanud, on selleks õigus antud kultuuriministrile

§ 16lõikega 6.

Rahvuskultuuri edendamise konkreetsemaks, ühetaolisemaks ja läbipaistvamaks hindamiseks on kultuuriminister kehtestatud hindamismetoodikas kriteeriumi 1.1. (rahvuskultuuri edendamine) ja selle alakriteeriumid 1.1.1-1.1.3 – senise etendustegevuse kunstiline tase, loominguliste plaanide kunstiline huvitavus ja veenvus ning senise rahvusvahelise tegevuse mõju valdkonna arengule. Nõustuda ei saa kaebuse punktides 23 ja 24 väljendatud seisukohtadega, mille kohaselt ei haaku hindamismetoodikas toodud alakriteeriumid 1.1.1-1.1.3 rahvuskultuuri edendamise eesmärgiga. Alakriteeriumid täpsustavad ja sisustavad

§ 16

lõikes 2 toodud rahvuskultuuri edendamise eesmärki ja on kooskõlas nii

-i kui PS-iga. Määrus nr 17, hindamismetoodika ning selles toodud kriteeriumid, sealjuures rahvuskultuuri edendamist sisustavad alakriteeriumid, on suuresti sündinud koostöös etenduskunstide valdkonnaga. 3) Kaebaja leiab, et asjakohatu on hinnata rahvusvahelist tegevust

§ 16lg 2 alusel eraldatava tegevustoetuse osas.

Ainuüksi see, et rahvusvaheline tegevus on eraldi välja toodud vaid

§ 16

lõikes 3 ehk sihtotstarbeliste toetuste osas, ei muuda selle hindamist

§ 16lõike 2 alusel antava tegevustoetuse puhul vastuoluliseks või seadusevastaseks.

Rahvusvahelist tegevust hinnatakse nende toetuse puhul ka erinevalt.

§ 16

lõikes 3 toodud sihtotstarbelise toetuse puhul vaadeldakse rahvusvahelist mõju kitsamalt, eelkõige selle kaudu, kas ja kui palju projektiga Eestisse välisesinejaid tuuakse.

§ 16

lõikes 2 toodud tegevustoetuse puhul hinnatakse rahvusvahelise tegevuse mõju oluliselt laiemalt – komisjon võtab arvesse välisesinejate Eestisse toomist, aga ka Eesti kultuuri tutvustamist maailmas, välislavastajate kaasamist repertuaari jms. 4) Kaebaja leiab, et määruses ja hindamismetoodikas on

§ 16

lõikes 2 toodud toetuse andmise eesmärgile, piirkondliku kättesaadavuse tagamisele, omistatud liiga väike osakaal ning see ei ole kooskõlas

-iga. Vastupidiselt kaebuse punktis 27 toodud seisukohale on kultuuriministril õigus nii kriteeriumeid sisustada kui ka neile osakaalusid kehtestada. Seaduses toodud toetuse andmise eesmärgid oleks võrdse osakaaluga vaid juhul, kui puuduks täpsem jaotus/korraldus. Praegu on selline täpsem jaotus/korraldus kehtestatud

§ 16

lõikes 6 toodud volitusnormi alusel määruses ja hindamismetoodikas, mistõttu tuleb juhinduda nendes kehtestatust. Planeeritava etendustegevuse piirkondliku kättesaadavuse kriteerium otsustati hindamismetoodikast välja jätta, kuna seda ei olnud võimalik taotluse menetlemisel kuidagi kontrollida. Kuna etendustegevuse kõrge kunstiline tase on väga oluline, on kultuuriminister kehtestanud senise etendustegevuse kunstilise taseme ning loominguliste plaanide kunstilise huvitavuse ja veenvuse kriteeriumitele suurema osakaalu. Samal põhjusel on kultuuriminister loonud samadele kriteeriumitele ka alamlävendid, et toetust saaksid vaid keskmise või kõrgema kunstilise tasemega etendusasutused ehk need etendusasutused, kes enim täidavad rahvuskultuuri edendamise eesmärki. Kuna kaebaja on 5

(9)3-24-339 etendustegevuse piirkondliku kättesaadavuse kriteeriumi raames saanud maksimaalsed 10 punkti, ning kahe esimese kriteeriumi alamlävendid ületanud, jääb ebaselgeks, kuidas on kehtivate käsitlustega rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi. 5) Kaebaja on kaebuse punktides 34-40 vastustajale ette heitnud, et määruses nr 17 ei ole arvestatud

§ 16

lõikest 4 tuleneva loomingulise tegevusega seotud töö mahuga, samuti, et komisjoni protokollist ei nähtu, millist loomingulise tegevusega seotud töö mahtu kui võrreldavat ühikut on komisjon teiste taotlejate analoogse mahuga võrrelnud. Loomingulise tegevusega seotud töö mahtu arvestatakse hindamismetoodika punkti 1.

  1. kohaselt, täpsemalt on loomingulise tegevusega seotud töö mahu hindamiseks kehtestatud alapunkt 1.4.
  2. Selle alapunkti kohaselt hindab komisjon eelarve realistlikkust. Eelarve realistlikkuse hindamisel vaatleb komisjon etendusasutuse loomingulise tegevusega seotud töö mahu lähteandmeid (uuslavastuste, etenduste ja külastajate arvu) ja hindab esiteks, kas etendusaustuse poolt taotluses esitatud eelarve vastab etendusasutuse loomingulise tegevusega seotud töö mahule. Seejärel võrdleb komisjon
  3. aasta eelarvet ja loomingulise tegevusega seotud töö mahtu etendusasutuse
  4. aasta eelarve ja loomingulise tegevusega seotud töö mahuga. Viimasest nähtubki, kuidas komisjon võtab hindamisel võrdleva ühikuna arvesse just loomingulise tegevusega seotud töö mahtu. Komisjoni põhjendustest nähtub selgelt, et komisjon on loomingulise tööga seotud mahtu hinnanud ja võrdleva ühikuna kahe eelarveaasta vahel arvesse võtnud (st kirjeldanud, kas ja kuidas on maht kasvanud). Ühtlasi tuleb ka siin juhtida tähelepanu sellele, et kaebaja sai antud kriteeriumi eest maksimaalsed võimalikud punktid (15 punkti), mistõttu jääb vastustajale ebaselgeks, kuidas antud käsitlus rikub kaebaja subjektiivseid õigusi.
  5. aasta taotlusvooru läbiviimisel AITA valemit kasutades selgus, et valemi järgi ei ole võimalik üheselt määratleda etendusasutuste reaalseid tegutsemismudeleid ning see ei ole taotlusvooru kontekstis piisavalt universaalne. Ekslik on kaebaja väide kaebuse punktis 37, mille kohaselt pidi repertuaari- ja majandusandmed Eesti Teatri Agentuuri andmebaasi esitama vaid varasemalt kehtinud määruse (01.11.2022 redaktsiooni) § 9 lõike 5 järgi. Vastav nõue on leitav ka kehtivast määruse redaktsioonist (samast sättest) ning on jätkuvalt vajalik loomingulise tegevusega seotud töö mahu arvestamiseks ja hindamiseks. 6) Kaebuse punktis 41 väidab kaebaja, et määruse nr 17 ja hindamismetoodika väljatöötamisel on valdkonna kaasamine olnud näilik. See väide on ekslik ega vasta tõele. Valdkonda on ulatuslikult kaasatud nii esialgse määruse ja hindamismetoodika koostamisel
  6. aastal, kui ka määruse ja hindamismetoodika muutmisel
  7. aastal 7) Kaebuse punktis 45 väidab kaebaja, et tema senise etendustegevuse kunstilist taset on hinnatud ebaõigesti, sest temale teadaolevalt ei ole enamus komisjoni liikmeid Vana Baskini Teatri etendusi vaatamas käinud. Vastustaja kaebajaga ei nõustu ning on seisukohal, et komisjoni liikmed on pädevad ning omavad piisavat ekspertiisi taotluste hindamiseks. Komisjon hindas rahvuskultuuri edendamist läbi hindamismetoodikas sätestatud alakriteeriumite ning alakriteeriumite osas seisukoha kujundamiseks olid lähteandmed komisjonil olemas. Võrdlus Eesti teatri auhindade žüriiga on asjakohatu. Eesti teatri auhindade näol ei ole tegu tegevustoetuse eraldamisega, vaid valdkonna tunnustamisega, mis toimub teistel alustel, eesmärkidel ja meetoditel. Kuna komisjoni 7-st liikmest 5 olid nii
  8. kui ka
  9. aastal Eesti teatri auhindade jagamise erinevates žüriides esindatud, jääb vastustaja jaoks kaebaja väide eriti arusaamatuks. Plaanide kunstiline huvitavus ja veenvus ei ole seotud (ainult) taotleja eelarve realistlikkuse ja tegutsemise perioodiga nagu ekslikult arvab kaebaja, vaid laiemalt sellega, kui tõenäoline on arvestades etendusasutuse ning trupi loomingulist võimekust, et sellised plaanid realiseeruvad ja on ka kunstiliselt huvitavad. Etendusasutuse tegutsemise periood ega eelarve realistlikkus ei näita seda kui hästi õnnestuvad või ebaõnnestuvad etendusasutuse lavastused kunstilises mõttes. Kaebaja loominguliste plaanide kunstilise huvitavuse ja veenvuse osas on komisjon öelnud järgmist: 6

(9)3-24-339 „Taotleja plaanib oma teatrilaadi juures küllalt julget repertuaari, kuid komisjoni jaoks ei ole lõpuni veenev, et selline pööre täiel määral õnnestub. Repertuaari jäävad mitmed turvalised lihtsakoelisemad materjalid, kuid nende kõrval katsetatakse näiteks ka muusikateatri žanris, seda küllalt suurejooneliselt ja huvitavalt. Plaanid on läbimõeldud, kuid jäävad kunstilise huvitavuse poolest keskmiseks. Taotleja võimekus oma kunstilisi plaane realiseerida on keskmine.“ Eeltoodud põhjendused näitavadki, et komisjon on vaadelnud just loomingulist ja kunstilist õnnestumist, põhjendused on seejuures põhjalikud ja selged. Kultuuriministeeriumil ei ole põhjust komisjoni hinnangutes kahelda. Kohtul ei ole võimalik hinnanguliste otsuste üle kontrolli teostada. 8) Kaebuse punktis nr 49 on kaebaja väitnud, et komisjon on tema rahvusvahelise tegevuse mõju valdkonna arengule valesti hinnanud. Hindamismetoodika punkti 1.1.3. alusel ei vaadelda mitte seda, kas ja kui palju mahuliselt tegevusi tehti, vaid seda, kas ja millist mõju need tegevused valdkonnale vaadeldaval perioodil avaldasid. Komisjoni hinnangul taotleja poolt tehtud tegevused, mis toimusid vaadeldaval perioodil vaid ettevalmistaval tasemel, valdkonnale mõju ei avaldanud. 9) Kaebuse punktis 50 toob kaebaja välja, et ka tema senise etendustegevuse panust valdkonna mitmekesisusse on hinnatud valesti ning et komisjoni hinnang, mille kohaselt puudub teatril selge esteetiline käekiri, on teatrit alavääristav. Esteetilise käekirja all pidas komisjon silmas väljakujunenud ja pidevas arengus olevaid kunstilisi väljendusvahendeid, mille poolest konkreetne loominguline üksus selgelt eristub, kuid mis samas ei ole seletatavad näiteks žanriliselt. Esteetiline käekiri võib hõlmata näiteks isikupärast kujundikeelt või korduvaid loomingulisi motiive. Protokollis on toodud, et kaebajal ei ole komisjoni hinnangul selget esteetilist käekirja, mitte, et kaebajal kunstiline käekiri üldse puudub. 10) Kuna osad määruse ja hindamismetoodika väljatöötamisse kaasatud isikud lävendi tõstmisega nõustunud, teised (sh EETEALi esindaja) samas mitte, mistõttu oli ka lävendi tõstmise osas ainult valdkonna sisendile rõhumine osaliselt ekslik. Samas ei muuda ainult see asjaolu teisi vastustaja poolt 22.12.2023 vastuskirjas esitatud väiteid sisutühjaks või formaalseks. KOHTU PÕHJENDUSED 7.

§ 16

lg 2 kohaselt munitsipaaletendusasutusele, sihtasutusena tegutsevale munitsipaaletendusasutusele ja eraetendusasutusele võib määrata riigieelarvest toetuse rahvuskultuuri edendamiseks ning etenduskunstide valdkonna mitmekesisuse ja etenduste piirkondliku kättesaadavuse tagamiseks.

§ 16

lg 6 kohaselt riigieelarvest etendusasutustele antavate toetuste liigid ning toetuse taotlemise, taotleja hindamise ja toetuse määramise täiendavad tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Kultuuriministri 14.10.2022 määrusega nr 17 on kehtestatud riigieelarvest etendusasutuste toetamise tingimused ja kord. Määruse nr 17 lisana on kehtestatud munitsipaal- ja eraetendusasutuse tegevustoetuse taotluse hindamismetoodika. 8. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Kuna kaebajal ei ole õigust esitada kaebust avalikes huvides (vt HKMS § 44 lg 2), tuleb kohtul hinnata vaid neid väiteid, mis seonduvad kaebaja subjektiivsete õiguste riivega. Seega tuleb asja lahendamisel tähelepanuta jätta sellised kaebaja välja toodud probleemid etendusasutuste tegevustoetuste menetlemisel, mis ei mõjutanud kaebaja taotluse lahendamist (vt TlnRngKo 01.03.2024, 3-22-552, p 20). Määruse nr 17 näol on tegemist õigustloova aktiga. Üksikisikul puudub subjektiivne õigus halduskohtus vaidlustada õigustloovaid akte, v.a kui õiguse üksikakt, mis isiku õigusi riivab, toetub PS-ga vastuolus oleva õigustloova akti sättele. Sellisel juhul on kohtul õigus jätta vastav õigustloova akti säte 7

(9)3-24-339 kohaldamata, tunnistada see vastuolus olevaks PS-ga ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Kohus ei näe käesoleval juhul selleks aga alust.
  1. Kaebaja ei heida vastustajale ette seda, et kehtivaid õigusakte oleks kaebaja suhtes valesti kohaldatud. Ka kohtule ei nähtu hindamiskomisjoni või kultuuriministri tegevuses eksimusi kehtivate õigusaktide vastu. Hindamiskomisjonil puudub õigus jätta määrus nr 17 ja hindamismetoodika kõrvale ning asuda iseseisvalt otsima „seadusandja tahet“ ning kohaldada sellest tulenevalt muid hindamiskriteeriume või muuta õigusaktides fikseeritud kriteeriumide osakaalusid. Selline hindamiskomisjoni tegevus oleks õigusvastane. Kohtule nähtuvalt on hindamiskomisjon on oma tegevuses juhindunud määrusest nr 17 ja hindamismetoodikast. Kaebaja taotlus on saanud koondhindeks 62 punkti, mistõttu vastavalt määruse nr 17 § 13 lgle 3 ja hindamismetoodika p-le 3.4 tuli kaebaja taotlus jätta rahuldamata. Hindamiskomisjon on kaebajale hindeid omistanud vastavalt hindamismetoodikas toodud hindamiskriteeriumidele: rahvuskultuuri edendamist on hinnatud läbi kolme kriteeriumi: 1) senise etendustegevuse kunstiline tase (kaebaja sai 15 punkti 25-st võimalikust), 2) loominguliste plaanide kunstiline huvitavus, veenvus (kaebaja sai 12 punkti 20-st võimalikust), 3) senise rahvusvahelise tegevuse mõju valdkonna arengule (kaebaja sai 2 punkti 10-st võimalikust); mitmekesisust on hinnatud läbi ühe kriteeriumi ‒ senise etendustegevuse panus valdkonna mitmekesisusse (kaebaja sai 8 punkti 20-st); piirkondlikku kättesaadavust on hinnatud läbi ühe kriteeriumi ‒ senise etendustegevuse piirkondlik kättesaadavus (kaebaja sai 10 punkti 10-st); loomingulise tegevusega seotud töö mahtu on hinnatud läbi ühe kriteeriumi ‒ eelarve realistlikkus (kaebaja sai 15 punkti 15-st). Puudub teave ja tõendid selle kohta, et hindamiskomisjon oma tegevuses poleks hindamismetoodikat järginud, teistsuguseid hindamiskriteeriumeid hindamiskomisjonis oma töös aga rakendada ei oleks tohtinud.
  2. Kaebaja leiab, et kultuuriministri kehtestatud hindamiskriteeriumid on

-i ja PS-ga vastuolus. Kohus seda kaebaja seisukohta ei jaga.

§ 16

lg-ga 6 on seadusandja volitanud kultuuriministrit kehtestama riigieelarvest etendusasutustele antavate toetuste liigid ning toetuse taotlemise, taotleja hindamise ja toetuse määramise täiendavad tingimused ja korra. Kultuuriminister ongi seda teinud määrusega nr 17 ja selle lisaks oleva hindamismetoodikaga. Sealjuures ei ole

ega ükski teine õigustloov akt ette kirjutanud konkreetseid hindamiskriteeriume ega vastavate kriteeriumide osakaalu punktide andmisel. See on kultuuriministri diskretsiooniline otsus.

§ 16

lg-s 2 fikeeritud toetuse eesmärgist selliseid konkreetseid nõudeid, nagu kaebaja väidab, ei tulene. Vaidlust ei ole selles, et hindamismetoodika sisaldab rahvuskultuuri edendamise, mitmekesisuse ja piirkondliku kättesaadavuse komponente. Kas neid kriteeriume tuleks sisustada või nende osakaalu koondsummas määrata teisiti, on paljuski hinnanguline küsimus ning võimalikud ongi erinevad vaatenurgad. PS ega

pinnalt ei ole kohtu arvates võimalik väita, et kehtestatud hindamismetoodika või erinevate kriteeriumide hindepunktide osakaalud oleksid meelevaldsed ega täidaks

-s toodud eesmärke. Kaebaja subjektiivne hinnang ei muuda hindamismetoodikat õigusvastaseks. Kohtule ei nähtu, et kultuuriminister oleks ületanud volitusnormi piire. Olukorras, kus taotlusi on rohkem kui eelarvevahendeid, on paratamatu, et kõiki taotlusi ei ole võimalik rahuldada (taotlusvooru eelarve on 4 573 817 eurot. Programmi vooru laekus 23 taotlust kogusummas 7 467 174, millest vormilise kontrolli läbisid 22 taotlust kogusummas 7 357 910). Seega on igati õiguspärane fikseerida künnis, millest allapoole jäävaid taotlusi ei rahuldata. Künnise olemasolu ei diskrimineeri toetuse taotlejaid. 11. Hindamiskomisjoni kuuluvad oma valdkonna eksperdid ning hindamiskomisjon on moodustatud vastavalt õigusaktidele. Hindamiskomisjoni liikmetel on õigus anda enda hinnang igale üksikule taotlusele. Üksikute hinnangute alusel kujuneb hindamiskomisjoni koondhinnang. Hindamiskomisjoni protokollis ei kajastata iga üksiku komisjoni liikme 8

(9)3-24-339 hinnangut vaid üksnes koondtulemus ja komisjoni vastavad põhjendused iga hindamiskriteeriumi lõikes. Loomingulisele tegevusele hinnangu andmine on paratamatult subjektiive, mistõttu etendustegevuse „kunstilisele tasemele“ ja samalaadsetele kriteeriumidele omistatav hinnang ei saagi olla objektiivselt mõõdetav ega kohtulikult kontrollitav. Kohtu pädevuses ei ole asuda üle kontrollima hindamiskomisjoni üksikute liikmete hinnangute kujunemise asjaolusid, sh tuvastada seda, kas või siis millises ulatuses on komisjoni liikmed kaebaja repertuaariga tutvunud. Eelduslikult peavad hindamiskomisjoni liikmed olema kursis valdkonnaga, mille kohta nad hinnanguid annavad. Puudub alus kahelda, et komisjoni liikmed ei ole punkte andnud ise, vaid seda on teinud üksnes protokolli koostaja või komisjoni väline isik, nagu oletab kaebaja. Vastavatel kaebaja spekulatsioonidel ei näe kohus alust. 12. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kultuuriministri 04.01.2024 käskkirja nr 7-5/.1/2024_3 punkt 2.1 on õiguspärane ning kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Käesoleva kohtuasja raames ei ole vajadust asuda üksikasjalikult hindama kaebaja väiteid selle kohta, kas mõni konkreetne hindamiskriteerium on põhjendatud, kas selle punktide osakaal on liialt suur vms. Selline tegevus poleks enam kaebaja subjektiivsete õiguste riive kontroll, vaid abstraktne normikontroll, millist võimalust PS ega halduskohtumenetluse seadustik ette ei näe. Kohus siiski märgib, et

jätab kultuuriministrile arvestatava diskretsiooniruumi ning kaebaja esitatud väited ei veena kohut, et diskretsiooni piire oleks ületatud. Vastustaja on kaebaja väidetele vastuseks esitanud põhjalikud selgitused. Kohtu arvates on need selgitused asjakohased ja kinnitavad, et kehtestatud hindamiskriteeriumid on loodud kaalutletult, st seaduse eesmärki silmas pidavalt ning ei diskrimineeri erinevaid taotlejaid.

  1. Kaebus rahuldamine ei aitaks kaebaja eesmärki saavutada, sest kohus vastustaja asemel teisi hindamiskriteeriume kehtestada ei saa. Seega ei saaks kohus kaebajale tegevustoetust määrata. Vastustajal oleks kaebuse rahuldamisel õigus kehtestada uued hindamiskriteeriumid ja viia läbi uus hindamine. Ka sellisel juhul poleks kindlust, et kaebaja taotlus osutuks edukaks.
  2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuivõrd vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.