§-des 311313 sätestatud kohtuotsusele kehtestatud nõuetele. Oma seisukohti põhjendab kohtukolleegium alljärgnevalt. 8. Kohtupraktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi 4
lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub"]. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes vaidlustatud otsuses esitatud põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid
Apellatsiooniga seonduvalt märgib kohtukolleegium üksnes järgmist. 10. Kohtukolleegium ei jaga kaitsja apellatsioonile rajanevat seisukohta selles, et Q-le kuuluvate esemete varguse pani O.J toime üksinda. Nii O.J-i omakäeline tunnistus (tl 172) kui ristküsitlemisel kohtus antud riimuvad ütlused koos A.J-iga varguse toimepanemisest, lükkavad ümber kaitseversiooni sellest, et A.J viibis varguse toimepanemise ajal XXX majast eemal ega majas sees ei käinud. Et
lg 1 kohaselt on tõendiks muuhulgas ka muu dokument, milles kajastatu riimub isikulise tõendiallika poolt kohtus antud ütlustega, on O.J-i omakäeline tunnistus tõendiks, mida saab kohus kohtuotsuse tegemisel arvesse võtta. A.J-i ütlused luges kohus aga põhjendatult ebausaldusväärseteks, sest nendest ei ole võimalik täpselt aru saada, mida ta vahepealsel ajal tegi ja mitu korda ta kaassüüdistatava XXX maja juurde viis. Lisaks on vastuolulised süüdistatava kohtueelses menetluses ja kohtuistungil antud ütlused selles, millistes tubades oli ta varasemalt käinud. Nii O.J-i ennast süüstavad ütlused kui ütlused koos A.J-iga varguse toimepanemisest langevad kokku sündmuskoha vaatlusprotokollis kajastatuga ja neid kinnitavad ka teised kriminaalasjas kogutud tõendid, eelkõige aga A.J-ilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumine sündmuskohalt leitud peitlilt ja riidekapi ukse peegelpinnalt. Nõustuda tuleb apellandiga selles, et bioloogilise materjali ühelt pinnalt teisele kokkupuutega ülekandumist teoreetiliselt välistada ei saa, kuid käesolevas asjas on sündmuskoha vaatlusprotokolliga ja kaassüüdistatava ütlustega leidnud tõendamist, et kappi peidetud seifi lahti murdmiseks kasutati peitlit ja ketaslõikurit, mida kasutasid nii O.J kui A.J vaheldumisi. Peitlilt ja seinakapi ukse peegelpinnalt (DNA ekspertiisiakt nr 19E-GE0576) võetud proovidest DNA-analüüsil saadud täisprofiilid kinnitavad, et need on pärit enam kui ühelt isikult. Kuigi eksperdiarvamusest nähtuvalt ei saa saadud tulemuste alusel kindlalt A.J-ilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis välistada, ei ole Q, W ega O.J-i DNA-profiilid seostatavad sellest proovist saadud DNA-segaprofiiliga, mistõttu on A.J-i seotus koos O.J-iga Q-le kuuluvate esemete varguse toimepanemisel tuvastatud mitte üksnes varguse toimepanemiseks kasutatud peitliga, vaid ka sündmuskoha endaga (kapi peegelpind). Lisaks kinnitab DNA täiendav ekspertiisiakt (nr 19E-GE1252) tõenäosust, et DNA segaprofiilis avastatud A.J-i DNA kuulub pigem temale kui juhuslikule isikule (tl 6368). Seega vähendavad eksperdiarvamused ja kaassüüdistatava ütlused G.-K. A.J-i DNA juhusliku ülekandumise tõenäosust veelgi enam. Ei ristküsitlemisel kohtus ega muude tõenditega ei ole apellant O.J-i ütluste ebausaldusväärsust kahtluse alla seadnud ega ekspertiisiaktides esitatud eksperdiarvamusi vaidlustanud. 5
oktoobrini 2020, seega oli päring lubatud ja vältimatult vajalik kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks ning kohus sai sellele tõendile otsuse tegemisel tugineda. Maakohus on
lg 2 kohaselt hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis ning eelkõige just tõendite kogumile hinnangu andmise tulemina jõudnud põhjendatult veendumusele, et A.J-ile esitatud süüdistus KarS § 199 lg 2 p 7, 8 järgi on põhjendatud ja tõendamisesemesse kuuluvad asjaolud ning süüdistatav süü tõendatud. Kohtuotsuse resolutiivosa järeldused vastavad tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Vaidlustatud otsuses
13. Peatudes apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamisel leiab kohtukolleegium järgmist.
A.J-i kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstava tasu kindlaksmääramiseks koos käibemaksuga, summas 129,60 eurot. Taotluse kohaselt moodustub kaitsja tasu apellatsioonkaebuse koostamisele kulunud aja eest (120 minutit) 108 eurot.
lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
lg 11 kohaselt menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja taotluses märgitud toiming A.J-ile riigi õigusabi osutamiseks vajalik ja sellele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse §-dest 21 lg 3 ja 23 lg 1 ning „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ [RT I, 22.08.2019, 6 - jõust. 01.09.2019] § 1 lg-st 1 ja § 6 lgst 1, määrab kohtukolleegium süüdistatava määratud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 129,60 eurot, s.h käibemaks 21,60 eurot. Et kohtukolleegium teeb
lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jääb tekkinud menetluskulu süüdistatava kanda.
§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alustest, siis juhindudes
S § 199 lg 2 p 7 ja 8 järgi süüditunnistamises ja karistamises muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.