RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-20-5310 Otsuse kuupäev Tartu, 18. märts 2026. a Kohtukoosseis Eesistuja Vahur-Peeter Liin, liikmed Ants Kull ja Kaupo P

) § 31 alusel. Testamendiga oli välistatud üksnes testamendiga välistatud pärija pärimisõigus, mitte tema alaneja sugulase, st kostja pärimisõigus. Analoogia korras tuleb kohaldada

§ 7

, millest järelduvalt on testamendiga välistatud pärija asemel pärandaja pärijaks kostja.

1. Harju Maakohus rahuldas
2. oktoobri
3. a otsusega hagi ning tuvastas, et kostja ei ole pärandaja pärija. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei teinud testamendijärgne pärija II testamenti, mistõttu on tema pärijad tema lapsed. Kuna testamendijärgne pärija II suri enne pärandajat, on pärandaja pärijad

§ 13

lg 3 ja § 31 alusel testamendijärgse pärija II lapsed, v.a testamendiga välistatud pärija. Kostja ei ole testamendijärgse pärija II pärija. Kostja saaks

§ 13

lg 3 kohaselt asuda testamendiga välistatud pärija asemel testamendijärgse pärija II pärijate hulka ainult juhul, kui testamendiga välistatud pärija oleks enne pärandi avanemist surnud või oleks pärimiskõlbmatu. Praegusel juhul kumbagi alust ei esine. 4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda, või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nähtu testamendist pärandaja tahet välistada pärijana kostjat. Hageja vastupidised väited ei ole tõendatud. Maakohtu hinnang, et kostja ei ole pärija, kuna testamendiga välistatud pärija elab, on vastuolus

§-ga 31.

§ 31

ei reguleeri, kuidas toimub testamendijärgne pärimine, kui testamendijärgne pärija on pärandi avanemise ajaks surnud ning ühe alaneja sugulase suhtes on testamendis korraldus, mis välistab tema pärimisõiguse. Kostja hinnangul on tegemist seaduse lüngaga, mida saab lahendada

§-de 6 ja 7 kaudu.

1. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. augusti
4. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, apellatsioonkaebuse rahuldamata ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsusega ning ei pidanud vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6). Kuna testamendijärgne pärija II suri enne pärandajat, tuleb testamendijärgsele pärijale II määratud pärandiosa ulatuses pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt, kui testamendist ei tulene teisiti. Kuna pärandaja välistas testamendiga välistatud pärija pärimisõiguse, on ümber lükatud

§-st 31 tulenev eeldus, et pärandaja, pärandades osa pärandvarast testamendijärgsele pärijale II, oli sellise korralduse teinud testamendijärgse pärija II alaneja sugulase, st testamendiga 2

§ 13lg 2).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust analoogia korras kohaldada pärimiskõlbmatuse sätteid, kuna tegu ei ole seaduse lüngaga. Pärimise alused tulenevad testamendist ning lähtuda tuleb testamendi tõlgendamiseks kehtestatud normidest. Kostja ei ole tõendanud pärandaja tahet pärandada osa varast testamendiga välistatud pärija asemel kostjale. Seda ei tõenda tunnistajana üle kuulatud notari ütlused. Testamendi tõlgendamisel tuleb eelistada tõlgendust, mis võimaldab saavutada neid õiguslikke tagajärgi, millele testaatori tahe oli suunatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Alternatiivselt palub kostja saata tsiviilasi alama astme kohtutele uueks läbivaatamiseks. Kostja hinnangul on kohtud tõlgendanud valesti

§ 31

, kuna testamendiga ei välistatud kostja pärimisõigust, vaid üksnes testamendiga välistatud pärija pärimisõigust. Testamenti tõestanud notar ei tuvastanud samuti pärandaja tahet välistada pärijate hulgast kostja ning on ütlusi andes kinnitanud, et kui pärandaja oleks soovinud jätta pärijate ringist välja ka kostja, oleks see kindlasti olnud testamendis märgitud. Kohtute järeldus, et testamendiga välistatud pärija elusolek välistab kostja pärimisõiguse ning testamendiga välistatud pärija asemel on pärandiosa pärijad tema õed ja vennad, ei põhine ühelgi

i normil.

§ 13lg 2 kohalduks olukorras, kus testamendiga ei oleks pärimisõigust välistatud.

Praegusel juhul on

§ 31

§ 13lg 2 suhtes erinorm.

Saksa õiguspraktika järgi on pärandist ilmajätmine sarnane pärandist loobumise ja pärimiskõlbmatuks tunnistamisega, misjärel läheb pärand isikule, kellel oleks õigus pärandile, kui loobuja või pärimiskõlbmatuks tunnistatud isik ei oleks olnud pärandi avanemise ajal elus. Kostja hinnangul pidanuks kohtud kohaldama analoogia korras

§-e 6 ja 7, mis võimaldavad kõige paremini tuvastada seaduse mõtet ja eesmärki. Asjaolu, et testamendiga välistatud pärija on elus, ei saa tuua kostjale kaasa kahjulikumat tagajärge kui siis, kui testamendiga välistatud pärija ei oleks elus (või ta oleks pärimiskõlbmatu).

1. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada ning saata asi TsMS § 691 p 2 järgi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
3. Kolleegium lähtub kassatsioonimenetluses alama astme kohtute tuvastatud faktilistest asjaoludest (TsMS § 688 lg 3). Kohtud on tuvastanud järgmised asjaolud, mille üle pooled ei vaidle: • pärandaja tegi
4. märtsil 2008 notariaalse testamendi, milles sisaldub alljärgnev: o avaldus, et testamendiga välistatud pärija on eluajal kuritarvitanud pärandaja usaldust ning seetõttu on tema pärimisõigus testamendiga välistatud (testamendi p 1.5); o korraldus, millega pärandaja määras pärijateks testamendijärgse pärija I (½ mõttelises osas), testamendijärgse pärija II (¼ mõttelises osas) ning hageja (¼ mõttelises osas) (testamendi p 2.1); 3

§ 31, § 13 lg 2).

Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga ning leiab, et kohtud on valesti kohaldanud

§ 31ja see võis kaasa tuua ebaõige otsuse.

Kolleegium põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. 12. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et pärimisõiguse väljaselgitamisel on oluline tuvastada pärimise alus, mis on seadus või pärimislepingus või testamendis avaldatud pärandaja viimne tahe (

§ 9

lg 1) ning mille hindamisel tuleb arvestada pärimise aluste hierarhia põhimõttega (

§ 9lg 2) (RKTKo 24.03.2021, 2-18-18277/79, p-d 16 ja 16.3).

Käesolevas asjas on kohtud tuvastanud, et pärimise alus on pärandaja testamendis avaldatud viimne tahe (

§ 9lg 1).

Pärandaja on teinud 13. märtsil 2008 notariaalse testamendi, millega on teinud enda surma puhuks korraldusi (

§-d 19 ja 21). 13. Testamendijärgse pärimise korral on oluline testamendi tõlgendamisel lähtuda pärimisõiguslikest tõlgendamisreeglitest (

§-d 28–38) (vt ka RKTKo 24.03.2021, 2-18-18277/79, p 16.1). Seega on ringkonnakohus õigustatult viidanud testamendi tõlgendamise vajadusele ning sellele, et 13. märtsil 2008 tõestatud testamendi tõlgendamisel tuleb kohaldada kehtiva

§-de 28–34 sätteid (

§ 181lg 2).

Testamendis kui ühepoolses tahteavalduses tehtud korralduste tõlgendamisel tuleb lähtuda testaatori tegelikust tahtest (

§ 28

), st testamendi teinud isiku subjektiivsest tahtest, mitte objektiivsest kolmanda isiku vaatepunktist. Lähtuda tuleb testamendi teinud isiku soovidest saavutada konkreetsed õiguslikud tagajärjed (vt RKTKo 24.10.2018, 2-16-2978/58, p-d 14–18). 14. Pärandaja tegi testamendis pärijate nimetamise korralduse (

§ 39

lg 1) ning nimetas enda pärijateks hageja ning testamendijärgsed pärijad I ja II. Samuti välistas pärandaja testamendiga välistatud pärija pärimisõiguse. Enne pärandaja surma suri testamendijärgne pärija II. Kohtud ei tuvastanud, et pärandaja oleks nimetanud testamendis asepärijat (

§ 42lg 1).

Kuna pärimise alus on testamendis avaldatud pärandaja viimne tahe, on kohtud põhjendatult märkinud, et kostja pärimisõigus saab tuleneda pärandaja tehtud testamendist (pärimise alus), mistõttu tuleb välja selgitada pärandaja tahe, kes on testamendijärgse pärija II asemel pärijad (sh

§-st 31 tulenev eeldus). 15. Kohtud on testamendi tõlgendamisel õigustatult tuginenud

§-st 31 tulenevale tõlgendamisreeglile, kuid on sätet vääralt kohaldanud. 4

§ 31

sätestab, et kui testaator on testamendis teinud korralduse alaneja sugulase kasuks, kes pärast testamendi tegemist, kuid enne pärandi avanemist sureb, jättes järele alanejad sugulased, eeldatakse, et korraldus on tehtud ka alanejate sugulaste kasuks selle pärandiosa ulatuses, mille nad saaksid surnud alaneja sugulase asemele astumise korral seadusjärgselt pärides, kui testamendist ei tulene teisiti. Seega on eelviidatud sätte eeldustena oluline tuvastada järgmised asjaolud: kas testaator tegi testamendis korralduse alaneja sugulase kasuks

§ 31on testamendi tõlgendamise säte.

Selles toodud eeldus ei kohaldu, kui testamendist nähtub testaatori teistsugune tahe. Seega tuleb

§ 31

kohaldada koostoimes

§-ga 28 ning välja selgitada testaatori tegelik soov ja eesmärk testamendis sisalduvate korralduste tegemisel. Sellist tõlgendust toetab ka seaduseelnõu seletuskiri, millest järelduvalt on seadusandja soovinud

§ 31

kehtestades luua võimaliku tõlgendamisreegli olukorraks, kus testamendiga nimetatud pärija sureb enne testaatorit, jättes järele alanejad sugulased, kuid

§-s 31 sisalduv eeldus on ümber lükatav, kui subjektiivne testaatori tahe erineb sellest (Riigikogu XI koosseis, 56 SE, lk 6). Seega on seaduse eesmärk saavutada testamendi tõlgendamise tulemusena üksnes need õiguslikud tagajärjed, mis on kooskõlas testaatori subjektiivse tahtega (vt RKTKo 24.10.2018, 2-16-2978/58, p-d 14–18). 16. Kohtud on käesolevas asjas tuvastanud

§ 31

kohaldamise eeldustena järgmised asjaolud: • pärandaja tegi testamendis pärija nimetamise korralduse (

§ 39lg 1)

§ 3lg 2)

§ 31järgi pärida.

Kuivõrd praegusel juhul oli pärandaja määranud testamendiga pärijad kogu enda pärandvarale, siis saabki pärija välistamise korraldus kohalduda juhul, kui testamendijärgne pärija sureb. Eeltoodust lähtuvalt on kohtud põhjendatult asunud seisukohale, et testamendiga tehtud korraldus testamendijärgse pärija II pärijaks nimetamisel oli viimase surma korral tehtud ka tema alanejate sugulaste kasuks. Samuti on kohtud õigesti leidnud, et vaatamata sellele, ei päri testamendiga välistatud pärija. Kostja pärimisõiguse hindamisel on aga kohtud asunud vääralt rakendama seadusjärgse pärimise sätteid. Seeläbi on kohtud jõudnud ebaõigele tulemusele, mille kohaselt on kostja pärimisõiguse eeldus

§ 31

alusel ümber lükatud põhjusel, et testamendiga välistatud pärija on elus (

§ 13lg 2).

Kolleegiumi hinnangul ei ole sellel asjaolul tähtust. 18. Alanejad sugulased on lapsed ja nende järglased (PKS § 80 lg 1), sealhulgas lapselapsed ja nende lapsed. Seega on kostja pärandaja alaneja sugulane

§ 31mõttes.

Käesolevas asjas on määrav, kuidas tõlgendada testamendist tulenevat korraldust pärimisõiguse välistamise kohta (

§ 31

) ning mida pärandaja nende korralduste tegemisega soovis saavutada (

§ 28

). See tähendab, et testamenti tuleb tõlgendada hindamaks, kas pärandaja soovis välistada üksnes testamendiga välistatud pärija või ka tema alanejate sugulaste pärimisõiguse. Kohtud ei ole seda tuvastanud. 5

§ 31

sätestab vastupidise eelduse, mille kohaselt eeldatakse pärandaja tahet nimetada testamendijärgsest pärijast alaneja sugulase surma korral pärijaks omakorda tema alanejad. Kuna kostja on testamendijärgse pärija II alaneja sugulane, kehtib eeldus ka tema kohta. Seega pidanuks hageja tõendama, et pärandaja soovis testamendiga välistada ka kostja pärimisõiguse. Seda ei muuda ka asjaolu, et pärandaja on välistanud kostja isa pärimisõiguse. Kolleegium nõustub kostjaga, et pärimisõiguse välistamine on võrreldav pärimiskõlbmatusega. Pärimiskõlbmatus eeldab

§ 6lg 1 kohaselt tõsist rünnet pärandaja isiku või tema testeerimisvabaduse vastu.

Sellele vaatamata ei välista

§ 7pärimiskõlbmatu isiku alanejate pärimisõigust.

Pärandaja võib isiku enda pärandist ilma jätta erinevatel põhjustel, mis ei pruugi olla kaugeltki nii tõsised, kui pärimiskõlbmatuse alused. Seega ei ole alust eeldada, et välistades testamendiga isiku pärimisõiguse, soovib pärandaja ka kõik tema alanejad pärandist ilma jätta. Seda ei muuda ka asjaolu, et

§ 99sätestab pärimislepinguga pärimisest loobumise korral vastupidise eelduse.

Nimelt reguleerib

§ 99pärimisest loobumist, mitte pärandist ilmajätmist.

Seega tuleb hagejal tõendada, et pärandaja tahe testamendi koostamisel oli välistada pärijate hulgast kostja, nt et pärandaja subjektiivne tahe oli välistada kogu testamendiga välistatud pärija pärimisliini pärimisõigus. Kui hageja esitab vastavad asjaolud ja neid kinnitavad tõendid, saab kostja omakorda tõendada, et pärandaja tahe testamendi koostamisel oli välistada pärijate hulgast üksnes testamendiga välistatud pärija.

1. Maakohtu menetluses kuulati pärandaja tahte tuvastamiseks üle nii hageja kui ka kostja taotlusel tunnistajad, kuid kohtud neid ütlusi sisuliselt ei hinnanud. Samuti ei tuvastanud kohtud, milline oli pärandaja tegelik tahe, kas välistada üksnes testamendiga välistatud pärija pärimisõigus või ka tema alanejate sugulaste pärimisõigus. Asja uuel läbivaatamisel tuleb nimetatud puudused kõrvaldada. Kuna pooled on maakohtu menetluses kohtu ette toonud testaatori tahet puudutavad asjaolud ning esitanud tõendid, tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel esitatud asjaolude ja tõendite kohta hinnang anda.
2. Kolleegium peab vajalikuks lisada, et notari hoiatamis-, tõendamis- ja nõustamisfunktsioon peaks notariaalselt tõestatud testamentide puhul välistama sellised vaidlused, nagu käesolevas asjas on tekkinud. Notar peab notariaalakti koostades selgitama välja osalejate tahte, tehingu tähenduse, õiguslikud tagajärjed ja tehingu tegemise erinevad võimalused. Notaril on kohustus hoolitseda selle eest, et välistataks eksimused ja kahtlused ega kahjustataks kogenematu ja asjatundmatu osaleja huve (tõestamisseaduse (TõS) § 18 lg 1 esimene ja kolmas lause, vt ka RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 31; 31.03.2025, 3-1-1-17-15, p 8; 20.06.2013, 3-2-1-72-13, p 26). Seega juhul, kui testaator soovib notariaalses testamendis teha negatiivse pärija nimetamise korralduse, peaks notar välja selgitama, kas testaatori tahe on suunatud üksnes ühe isiku pärandist ilmajätmisele või ka tema alanejate (või muude isikute) pärimisõiguse välistamisele. Notaril tuleb selgitada testaatorile erinevaid elulisi olukordi ning nendega kaasnevaid võimalikke õiguslikke tagajärgi, sh neid, mis kaasnevad, kui testamendis märgitud korraldusel ei ole toimet (nt testaatori nimetatud pärija sureb enne testaatorit) või negatiivse pärija nimetamise korralduse ulatus ei ole selgelt määratud (nt testamendiga välistatud pärijatel on alanejad sugulased, kelle kohta ei ole midagi märgitud). Notaril tuleb hoolitseda selle eest, et testaatori tahe nähtuks võimalikult selgelt ka testamendist (vt

§ 28, Tõ

S § 18 lg 1 teine lause), mis omakorda võimaldab vältida vaidlusi, kus peamiseks tõendamiseseme asjaoluks on surnud testaatori tegelik tahe (

§ 28). 22. Menetluskulude jaotus tuleb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel otsustada ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel. 6