Obsah (15)

§ 416§ 1132§ 8§ 76§ 82§ 402§ 1§ 4062§ 406§ 4034§ 403§ 94§ 100§ 101§ 113

TAGASELJA KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Marika Leimann Otsuse aeg ja koht 30.01.2026, Rakvere kohtumaja Tsiviilasja number 2-25-3110 Tsiviilasi Bigbank AS hagi A.T vast

§ 416lg 1 ning üldtingimuste p 4.1.1.

alusel võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Hageja hoiatas 27.12.2024 (dtl 32) saadetud teatega kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu kahenädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja kostjale võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Kostja oli osaliselt või täielikult viivituses vähemalt kolme 25.10.2024, 25.11.2024 ja 27.12.2024 osamaksega, mida hageja pidas ülesütlemise aluseks. Hageja ütles 30.01.2025 ülesütlemisavaldusega lepingu üles (dtl 33) ning nõudis kostjalt võla viivitamatut tasumist. 2.

1. Hageja märgib, et puudub vaidlus, et krediidiandja on lepingu ülesütlemise teatise kostjale edastanud mõistlikul viisil – lepingus sätestatud viisil elektrooniliselt e-postile ja tähitud kirjaga. Hageja on esitanud tõendi kirja edastamise kohta nimetatud viisil ning selles osas vaidlus puudub. 3 Teatis on jõudnud kostja mõjusfääri ja adressaadile on üle läinud avaldatu sisust teadasaamise risk. Eeltoodust tulenevalt saab lugeda ülesütlemise teatise kätte toimetatuks lugeda tugiendes kohtupraktikale TsÜS § 69 lg 2 ja 3 alusel. 2.
2. Hageja leiab, et kuna kostja ei ole pärast lepingu ülesütlemist krediidisumma katteks tasunud ühtegi makset, siis on kostja poolt lepingu järgi tagastamata krediidisummaks 30 000 eurot, mis tuleb üldtingimuste p 4.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista. 2.
3. Lepingus kohaselt moodustus intressimäär tagastamata krediidisummalt aastas 11,9% (s.o 0,0331% päevas). Lepingu ülesütlemise avalduses on esitatud sissenõutavaks muutunud intressi nõue summas 1230,95 eurot. Kuna kostja ei ole hagejale intressidena võlgnetavate summade katteks mitte ühtegi makset tasunud, tuleb kostjalt tasumata intress vastavalt maksegraafikule perioodil 26.09.2024 – 29.01.2025 summas 1230,95 eurot välja mõista. 2.
4. Lepingujärgseks viivise määraks on lepingu põhitingimustes sätestatud intressimäär. Viivise arvestamisel lähtutakse tegelikust päevade arvust kuus ja 365-päevasest aastast. Hageja palub kostjalt välja mõista viivist 11,9% aastas põhivõlalt 30 000 eurolt alates 30.01.2025 kuni hagiavalduse esitamiseni 26.02.2025 (28 päeva eest) lepingujärgses viivisemääras (vt. hagi p. 4) summas 273,86 eurot ning edaspidist viivist samas määras alates 27.02.2025 kuni põhinõude täitmiseni. 2.
5. Hageja palub

§ 1132

lg 1 ja lepingu üldtingimuste p-de 5.3 ja 4.3 alusel kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulu summas 10 eurot, mis tuleneb hageja poolt kostjale saadetud kirjadest ja võla menetlemise kuludest. Hageja on esitanud kostjale järgnevad meeldetuletuskirjad: 04.11.2024 meeldetuletuskiri (tasuta), 13.11.2024 meeldetuletuskiri (tasuline, 5 eurot), 02.12.2024 (hagis ekslikult märgitud 12.02.2024) meeldetuletuskiri (tasuta), 16.12.2024 meeldetuletuskiri (tasuline, 5 eurot). 2.

1. Samuti palub hageja välja mõista lepingust tulenev igakuine lepingu haldustasu 2,19 eurot kuus. Kostja kohustus lepingu kehtivuse ajal 25.10.2024 kuni 25.01.2025 tasuma lepingu haldustasu 8,76 eurot. Kostja ei teostanud lepingu haldustasu katteks sellel perioodil makseid. 2.
2. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited
3. Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud 29.11.2025 TsMS § 317 lg 1 2 ja lg 3 kohaselt avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded 13.11.
4. Kostjat on kohustatud hagile vastama 14 päeva jooksul alates teate kättetoimetamisest ning hoiatatud TsMS § 407 tagajärgede eest. Kostja kirjaliku vastust hagiavaldusele ei esitanud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud ja järeldused
5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5 kohaselt hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Seda tähtaega on järgitud. Kohus edastas kostjale kohtunõude hagiavaldusele kirjaliku vastuse esitamiseks 14 päeva jooksul väljaandes Ametlikud Teadaanded teate avaldamisele järgnevast päevast arvates. TsMS § 317 lg 5 kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Teade avaldati 13.11.2025 ja loeti kättetoimetatuks 29.11.2025, seega tuli kostjal vastus esitada hiljemalt 15.12.
6. Kostja ei ole hagile tähtaegselt vastanud ega taotlenud vastamise tähtaja pikendamist. 4 TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata.
7. TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust esitatud dokumentidele. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata.
8. Hageja on esitanud kostja vastu lepingulise nõude, tuginedes sellele, et kostja A.T on Bigbank AS-ga sõlminud 26.09.2024 laenulepingu nr xxxx, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 30 000 eurot. Lepingu intressimäär on 11,9% aastas, krediidi kulukuse määr on 13,46% aastas ning laenulepingu ülesütlemisel viivis on võrdses määras intressimääraga, s.o 11,9% aastas. Laenuandja on lepingu üles öelnud 30.01.
9. 7.

§ 8

lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 82

kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 402

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist, kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti. Vastupidist tuleb tõendada krediidiandjal (RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479/30, p 11). Vaidlus puudub selles, et kostja on füüsiline isik, kes ei tegutse oma majandus- ja kutsetegevuses, seega on kostja tarbija

§ 1lg 5 tähenduses.

8. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingutest, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle

§-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal. 9.

§ 4062

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 p 14, 3-2-1-122-08 p 19). Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (

§ 406lg 1).

10. 26.09.2024, so poolte vahel laenulepingu nr xxxx sõlmimise ajal oli viimati Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 16,65% (vt Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks

§ 4062 lg 1 kohaldumiseks olema krediidi kulukuse määr üle 49,95% aastas.

Lepingu järgne krediidi kulukuse määr 13,46% 5 Eesti Panga avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse kolmekordset määra ei ületa. Seega leping ei ole

§ 4062 lg 1 järgi tühine krediidikulukuse määra suuruse tõttu.

11. Tulenevalt

§ 4034

lg-st 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (teabe saamise kohustus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. 12. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 403

4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

13. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teave) (

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). 14. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 15.

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu sõlmimist uusi finantskohustusi. 6

1. Kohtul on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimise kohustus sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud. Krediidiandja peab oma kohustuste täitmist tõendama igal juhul, kui ta nõuab tarbijalt intressi, mille määr on kõrgem seadusjärgsest intressimäärast, või muid kulusid, mis ei ole tarbijale antud laenusumma. Krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710 p 25.3, 19.02.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).
2. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et ta on laenuandjana täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi. AS Bigbank on kontrollinud kostja andmeid varalise seisundi ja kohustuste kohta ning krediidivõimelisust iseloomustavaid andmeid enne lepingu sõlmimist, s.h kostja regulaarse sisetuleku suurust, krediidikohustusi ning võimalikke muid kohustusi ja kostja maksekäitumist. Hageja on nõudnud kostjalt täiendavaid selgitusi kostjaga telefoni teel suheldes. Kostja pangakonto väljavõtete (perioodil 20.05.2024 – 10.09.2024 ja 01.01.2024 – 17.09.2024) analüüsidest nähtub, et kostja keskmine sissetulek enne lepingu sõlmimist nelja viimase kuu jooksul oli keskmiselt 1752,06 eurot (hageja algne arvutus oli 1391 eurot) (tööandjateks oli xxxx ja xxxx), kolme kuu keskmised majandamiskulud olid 33,68 eurot. Kostja omas väljaspool AS-i Bigbank krediidikohustusi kuumaksega 255 eurot ning käesoleva lepinguga lisandus igakuine kohustus summas 433,71 eurot. Kostjal jäi peale krediidikohustuste tasumist igakuisteks majandamis- ja elamiskulutuseks kohtu arvutuste kohaselt 1063,35 eurot (hageja arvutuste kohaselt 702,29 eurot). Maksehäired vastavalt avalikele andmebaasidele puudusid. Hindamise tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et kostja on krediidivõimeline.
3. Hagiavalduse kohaselt on kostja tasumata põhivõlgnevus 30 000 eurot. Kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi põhjendamatult nõuetekohaselt täitnud ega esitanud vastuväiteid hagile, mistõttu asub kohus seisukohale, et kostjal ei ole vaidlust hagi üle. Kohus peab hageja põhinõuet põhjendatuks ning see kuulub kostjalt väljamõistmisele. Samuti peab kohus põhjendatuks hageja tasumata haldustasude nõuet perioodil 25.10.2024 - 25.01.2025 kokku 8,76 eurot (vt. otsuse p. 2.12.). 19.

§ 94kohaselt tuleb lepinguliselt kohustuselt tasuda vastavalt lepingule intressi.

Lepingu intressimäär oli 11,9% aastas. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress vastavalt maksegraafikule perioodil 26.09.2024 - 29.01.2025 kokku 1230,95 eurot. Kostja ei ole lepingu kehtivuse jooksul ühtegi intressimakset tasunud. Kohus leiab, et ka hageja intressinõue on põhjendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele. 20.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude 7 täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. 21. Hageja palub kostjalt välja mõista viivist alates lepingu ülesütlemisele päevast 30.01.2025 kuni hagi esitamiseni 26.02.2025 ehk 28 päeva eest aastase intressi määraga võrdses viivisemääras s.o 11,9% aastas, tasumata põhinõudelt 30 000 eurolt kokku summas 273,86 eurot. Kohus ei pea põhjendatuks hageja märgitud viivise arvutamise alguskuupäevaga. Krediidilepingust tulenev põhinõue muutus sissenõutavaks kogu ulatuses alles alates lepingu ülesütlemisest, mistõttu on kostja viivituses 30 000 euro tasumisega alates ülesütlemisele järgnevast päevast ehk 31.01.2025, mitte 30.01.2025. Seega peab kohus põhjendatuks kostjalt välja mõista põhinõudelt arvestatav lepingujärgne viivis alates 31.01.2025 kuni hagi esitamiseni 26.02.2025 (k.

1. a)27 päeva eest, summas 264,08 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Kohus jätab seega rahuldamata hageja viivisenõude summas 9,78 eurot. Kuivõrd hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist lepingujärgses määras, siis juhindudes TsMS § 367 teisest lausest tuleb kohtul välja mõista viivis kindla summana kuni otsuse tegemiseni. Põhinõudelt 30 000 eurolt arvestatav lepingujärgne viivis 11,9% aastas alates 27.02.2025 – 30.01.2026 (k.
2. a)on 3305,92 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis 30.01.2026 seisuga kokku summas 35670 eurot (264,08 + 3305,92). 22. Arvestades hageja taotlust ja juhindudes TsMS §-st 367 kuulub kostjalt väljamõistmisele ka edasiulatuv lepingujärgne viivis 11,9% aastas alates 31.01.2026 põhinõude tasumata jäägilt kuni põhinõude 30 000 euro tasumiseni. Lähtudes kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ületada põhivõlgnevuse suurust ehk edaspidine arvestatav viivis ei tohi ületada 26 430 eurot (30 000 –3570). 23. Hageja palub kostjalt välja mõista

§ 1132

lg 1 alusel sissenõudmiskulude hüvitis summas 10 eurot.

§ 1132

lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse Kohus leiab, et hageja sissenõudmiskulud on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele summas 10 eurot. Hageja on edastanud kostjale järgmised meeldetuletuskirjad: 04.11.2024 (tasuta), 13.11.2024 (tasuline, 5 eurot), 02.12.2024 (tasuta) ja 16.12.2024 (tasuline, 5 eurot) (dtl 34-37).

1. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulud
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
3. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 31523,57 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõude summas 9,78 eurot ehk alla 1% ulatuses. 8 Arvestades rahuldamata jätmise osakaalu marginaalsust, ei tingi see obligatoorselt selle arvestamist menetluskulude jaotuse määramisel, mistõttu peab kohus põhjendatuks jätta hageja menetluskulud täielikult kostja kanda.
4. Hageja palub kostjalt välja mõista enda menetluskulud, kuid ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud, kuigi kohus menetlusse võtmise määruses (p. 4) selle esitamist küsis. Seega juhindudes TsMS § 174 lõikest 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks tsiviilasja materjalide põhjal. Hageja on tasunud riigilõivu summas 1400 eurot. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vältimatult vajaliku kulutusega nõude esitamisel, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada. Hageja on tasunud nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Toimikust nähtuvalt ei õnnestunud ka kohtutäituril kostjale dokumente kätte toimetada, mille eest esitas täitur hagejale kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse, nõudes 18,60 euro tasumist. Kohus leiab, et kohtutäituri tasu on TsMS § 144 lg 5¹ alusel põhjendatud kulu ning kuulub samuti kostja poolt hüvitamisele. Kokkuvõttes on hageja põhjendatud menetluskuludeks kokku 1418,60 eurot, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele.
5. Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. Kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
6. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik 9